Homme tuleb üks mees meie autot vaatama. Iseenesest on see tore vaheldus, et keegi päriselt ostusoovi avaldab, sest nädal aega olen saanud ainult vahetuspakkumisi mingite Alfa Romeote kohta.
Kummaline on vaid see, ja ma olen selle peale enne ka teiste asjadega seoses mõelnud, et miks ma ise nii ilusti üles vuntsitud ja läikima löödud autos ei sõida? Puhtust ja korda ei tohiks ühel neitsi tähtkujus sündinud inimesel nii raske hoida olla, olgugi, et 2 väikest last.
Nii ma siis veetsin kella 10st 12ni õhtul autos küürides ja kraamides ja tulemuseks on täiuslikult puhas auto, nii puhas, et kahju on müüa. Isegi selle nätsupleki kraapisin tagaistmelt ära, kuigi eelnevalt ei olnud suutnud ma seda tervelt 4 (!) aastat ette võtta. Et mingi suvalise mehe jaoks saan küll, aga ma ise ja minu pere nii puhast ja ilusat väärt ei ole?
Mustamäe üürikaga viimati oli samamoodi. Tegin seal veel sellise suurpuhastuse, et kui omanik ja maakler kingadega sisse kargasid, tahtsin nendega õiendama hakata. Ma ei elanud seal mingi mustuse sees, ärge valesti aru saage, aga enne välja kolimist puhastasin näiteks vannitoa vuugivahed kõik üle ja köögis pliidi nuppude aluse pinna jne. Ja tõeliselt irooniline kogu asja juures oli see, et siia kolides ei olnud vanad omanikud siin mitte midagi koristada jõudnud. Kohati tundus, et mustus kogunes neil siin viimase remondi ajast, ehk siis aastast 1999. Sellest segadusest läbi närimine võttis mul aega tervelt 2 nädalat. Aitäh teile selle eest!
Kui nüüd veel autost rääkida, siis ma tõesti loodan, et see mees homme tuleb, juba selle pärast, et jube lihtne on nädala või paariga kord autos jälle käest lasta.
Aga natuke on kahju ikka ka, esiteks on mu neljarattaline sõber nüüd jälle puhas, läikiv ja hästi lõhnav ja teiseks, see on mu viimane side metsiku ja noore minuga, kelle esimene valikukriteerium auto ostul oli välimus. Hüvasti noorus ja mäslev meel, tere pereauto ja praktilisus.
Mis ei tähenda, et Saab ei oleks pereauto, sest ta on ikkagi turvaline, usaldusväärne ja oma klassi kohta väga öko. Ja kiirenduses ei kavatse ma uue auto puhul mitte sekunditki alla anda. Mitte, et ma kihutada tahaks, aga mul on terve teooria selle kohta, kuidas turvaline on hoopis see, kui sa vajadusel supermanikäigu saad sisse panna.
Vana auto müüme tõesti ainult selle pärast, et me ei mahu sinna enam ära. Mina, kes ma ülikergelt asjadesse kiindun.. ma hakkan teda igatsema!
Kuidas ma saakski teda mitte armastada, vaadake teda ometi!
Edit: on järgmine päev ja too mees tühistas loomulikult meie kohtumise, sest ei jaksanud kannatada. Mis taaskord tõestab, et kui keegi helistab - pead kohe kohale lendama! Ehk siis järgnevate nädalate jooksul võib meie autosse istuda vaid pestud jalgadega või sokkides. Järgmist võimalust ma juba maha ei maga!
No comments:
Post a Comment