Wednesday, June 29, 2016

Raili raja peal või Raili raja pealt maas?

Võiks arvata, et ma pole vahepeal midagi postitanud, sest mul on häbi, et oma dieedirajalt pühade ajal maha kukkusin.

Hihihi... see on natuke isegi õige ju ka!  Tegelikult on ju lihtsalt liiga palju tegemist olnud, aga. Kukkusin jaa ja olin loetud päevadeks jälle nii paks, et kaaluga samas toas vabatahtlikult ei viibinud. Te ei kujuta ette ka, kuiiii kiirelt mõjub natuke liiga palju näksimist ja ebaregulaarne söömine. Esimesed paar päeva pidasin vähemalt söögikordade arvu ja näksimisega end joonel, aga siis.. trumm läinud, mingu pulgad ka! Neljandal päeval sõin juba praekartuleid ja RAPSIõlis praetud rasvaseid kotlette, mille ma ise valmistasin muideks. Kui sul on nii suur pere, kus kõik lapsed kõike ei söö ka veel, siis paratamatult pead oma programmis natuke järeleandmisi tegema. Või no ei pea, aga ma olen ju söömise mõttes maailma kõige iseloomutum tüüp! Siin on sulle paar küüslauguleiba, palun! Oi ei, ma ei tohiks, näita, mis kirjad siin pakendil on, oi tõesti ma ei tohiks. Ah kuule, miks ma ei või, okei ma võtan siis, aitäh! Anna veel! Mitu karpi sa ostsid?

Tõesti, võiks arvata, et kui üks 32-aastane naine endale eesmärgi seab, siis ta sellest ka kinni peab, aga kus sa sellega. Vabandus siin, vabandus seal.

Üks vabandus mul muidugi on päriselt ka, mu kõik tasuta programmid said otsa ja otsustasin, et mulle meeldib Eriku oma rohkem, aga oh häda! Krediitkaardiga saab vaid maksta. Seal mul aga raha ei ole ja oma isikliku uue raha kontole saan alles 8ndal. Aga siis võtan uuesti kätte ka! ("Jaa, kindlasti!" mõtlete teie)

Retsepte kasutan mälu järgi muidugi natuke edasi ja värsket toidu kõrvale püüan endiselt meeletutes kogustes süüa. Nüüd iseseisvalt olen püüdnud korralikult toituda mingi 4-5 päeva ja olen samas punktis ilusti tagasi, kust ma viimane kord hurraa karjusin. Ehk siis kaal on jälle langenud. Aga tunnen siiski tohutult puudust, et keegi mulle ütleks, mida hommikusöögiks teha ja mis järjekorras sööki pannile laduda. Peale 3-aastast kõiketeadja-emaks olemise katsumusi on tõeliselt kosutav ajudeta süüa teha. Päriselt. Proovige!

Kirjutan praegu kõike seda Pärnumaalt ühest puhketalust peale tervet päeva mööda võõrastel radadel kolistamist. Mis tähendab ju omakorda jälle seda, et värsket omatehtud toitu ma väga (loe: üldse) pole söönud. Aga tegin kaupluste rohelise- ja salatilettides, mis suutsin ja nisujahukukleid pole ka veel järama pidanud. Õhtuseks näksimiseks ostsin mingi seemnesegu. Siin on üsna täiuslik olemine meil, isegi osta unustatud õhtuse tee murega sain mänglevalt toime. Asume siin männimetsa keskel, pohla ja mustikalehed on meil majast 10m kaugusel. Piisavalt lähedal, et tekk ümber korra koduselt metsa vupsata. Ja tee on super maitsev, muideks!

Aga tekk ümber käin ma siin väga olmelisel põhjusel, nagu et pole riideid selga panna. Mõtlesin üks kord elus, et ei paki üle. Läheme üheks ööks, soe on ja Priit alati õiendab, et sada pluusi kummalegi lapsele on liiast.

Novott siis. Päev oli tohutult palav. Käisime Nurmenuku talus, kus lapsed said erinevate atraktsioonide peal mängida ja loomi vaadata. Üks atraktsioonidest oli muide ka vee peal väike konnakujuline paadike ja ma ei surnudki hirmust ära, kui G seal aerutas! Ja siis muidugi loomad. H läheb ikka täitsa pöördesse, olgu see hani, kana või lehm. Karjub PAI, PAI ja ründab aiast läbi. Naerab, plaksutab ja kaagutab kaasa. Nii tore, kui laps näii meeletult loomi armastab, ma mõtlen. Gregoril nii ei olnud, tema armastas ses vanuses jalanõusid ritta seada ja proovida.

Igatahes, Nurmenuku talust ära minnes helistasin läbi 3-4 kämpingut Pärnu-Riia tee ääres. Kõik muidugi kinni. Aga ühes, Piirisaare puhketalus olid mingid lätlased päev varem koju läinud ja meil vedas. Meile meeldivad sellised odavamat sorti majutused - pole väga seda raha priisata ja lastega ma ei näegi mõtet mingis peenes hotellitoas ööbida, nad lammutavad selle nagunii maha ju.

Pea esimene asi, mida pererahvas meile ütles, oligi midagi sellist, et las nad olla, lapsed on lapsed. Oehhh, jesss! Inimesed, kes armastavad lapsi ja mõistavad, et nad pole vaid kivist kujukesed meil käe otsas. Lastele on siin liivakast koos mänguasjadega ja kiiged ja perenaine rõhutas mitu korda, et lapsed saavad hoovis vabalt ringi joosta. Pärast tõi peremees kusagilt kuuri alt veel ühe pealeistutava auto ka. Mulle alati hullult meeldib see, kui märgatakse, et ma tulin ja suhtutakse isiklikult.

Aga et miks meil riideid seljas pole... peale asjade autost toomist ja sööki läksime ujuma. Teerada viib ca 300 meetrit läbi metsa ja teist sama palju mööda muuli. Umbes poolel teel hakkas sadama päris tugevat vihma. Tõenäoliselt otsustab iga normaalne perekond paduvihma korral koju tagasi pöörduda aga meie otsustasime ühehäälselt ikka muuli lõppu marssida, et äkki jääb vihm üle. Loomulikult ei jäänud vihm üle! Hakkas hoopis järjest hullemini sadama.

Lõpuks muidugi loobusime (olles muide muuli otsa siiski välja jõudnud), haarasime oma lapsed, kotid, kummirõngad ja ämbrid-kühvlid. Sadu järjest tugevnes, mina läbi oma prilliklaaside üldse ei näinudki, kuhu me läheme. Ja riided olid muidugi lootusetult märjad. Juuksed tilkusid hullemini, kui duši all. Ujumas ei küll käinud, aga nagu ikka käisime ka.

Kohale jõudes ja end kuivatades kuulsime ukse peale koputust ja see armas vanahärra teatas, et saun on soe, et saaksime oma riided sinna kuivama riputada. No kui nunnu see veel on! Lisaks sellele, et niigi on siin selle raha eest rohkem kui küll - wc ja dušš on ukse ees, maja ees on istumiskoht, tuba on korralik, laste eest tasu ei võeta, veekeetjad, nõud, kohvimasinad kõik olemas ja muidugi ei saa unustada Priidu lemmikut jalgpallitelekat. Telekas ise ei ole küll oluliselt suurem, kui jalgpall, aga tänane tähtis mäng saab siiski nähtud.

Nii et mu napist pakkimisest ja äkkvihmast hoolimata elame siin nagu kuningakassid. Priidul on jalgpall ja õlu, mul on pohlalehetee ja loodus.

Homme sõidame edasi Läti poole. Keegi ütles, et vihma pidi homme terve päev sadama, aga peale meie tänast peaproovi on suht suva, mis ja kas sealt taevast tuleb.

Monday, June 20, 2016

Kes õppida ja areneda ei taha, hoiab palun uuest põlvkonnast eemale!!!

Sugugi mitte kõik nõukaajast pole halb, oh ei. Ma armastan näiteks tohutult neid täpilisi maitseainetopse, üldse see täpimuster on äge. Emailkausid on palju ehedamad, kui plastikust. Mööbel tugevam ja kõik mehed oskasid autosid putitada.

Aga on asju, mida ma ei võtaks tänapäeva kaasa. Kindlasti on lapsekasvatuse põhimõtete seas ka neid, mis on väärt hoidmist, aga enamus, millest kõik jahuvad, on täna täielik p***. Näiteks see, et miks ei võiks lapsele imikust peale soola taldrikusse panna, meile ju pandi... no f*** saage aru, maailm areneb, asju uuritakse ja teadustöid kirjutatakse. Sool ei ole beebile hea, sest ta koormab neerusid. See on fakt! Ja pole vaja oma lapse peal katsetama hakata, et äkki tema on üks miljoneist, kelle kohta see ei kehti. Aga äkki ei ole? Või see, et vanasti sõitsid kõik lapsed süles. Jaa, muidugi. Ja pakun, et vastutulev mosse kihutas samuti 160ga, nagu tänapäeva autod seda teha võivad!

Miks ma sellistel teemadel täna üldse mõtlen? Nägin eile praami peal nõukaaja vanaisa, kes lihtsalt ei osanud paremini ja see tegi nii kurvaks. Ta oli seal ühe 4-5-aastase poisiga, kellel oli ilmselgelt paha päev. Viskas pallimerest palle välja, kraakles ja jooksis eest ära. Vanaisa oli temaga täiesti hädas, midagi ei osanud peale hakata. Sisises aina: "sa oled paha poiss!", "Jäta järgi, või ma jätan su siia maha", "Täitsa tola oled sa täna". Ollallaa. Nii piinlik, lapsega niiviisi rääkida! Ma ei saa ju kõiki õpetada, ega ma ise ka mingi täiuslik lapsevanem pole, aga kurat, kus on su mõistus, vana mees?? See laps ju teeb kõiki neid asju protestiks, ta tahab sulle öelda, et sa suhtud minusse pahasti ja mulle ei meeldi see. Aga ta ei oska ja siis ta kraaklebki. Ja kui sa "pahale poisile" pidevalt korrutad, et ta paha poiss on, siis ta muutubki pahaks poisiks. Sest isegi kui ta hea on, sa ei märka ja ei tunnusta. Pole olemas pahasid poisse, on saamatud vanemad!

Lõpuks see vanaisa hakkas poissi juba pluusist soovitud suunda käristama, ise muudkui korrutas oma paha poisi sloganit. Õudne! No miks see laps peaks tahtma sinuga tulla? Sa korrutad ju lapsele sõna otseses mõttes, et laps on sinu jaoks tühi koht. Nõuad, et ta sõna kuulaks, aga teed oma käitumisega selle lapse jaoks võimatuks. Arvan, et mitte keegi ei sooviks, et tema äraolekul lapse vanavanemad niimoodi last alandaks ja raamidesse suruks. Laske lapsel olla laps, kuulake ja hoidke. Lapsega tuleb teha koostööd, mitte juhtida nagu traktorit või aiakäru.

Nõukaaja inimesed ongi muidugi üleüldse üks metsa läinud põlvkond teise järel. Pooled said kodus peksa, pooled ei saanud, aga lapsed rääkisid ikka vaid siis, kui kana pissis. Inimesed ei lahendanud probleeme omavahel, kurta polnud sobilik, naised kannatasid kõik ära, abielud püsisid koos, aga kui paljud päriselt armastasid üksteist? Kui midagi oli, siis saadeti nurka. Mehed ei nutnud juba imikueast alates ja nukkudega mängisid ainult tüdrukud. Kui palju kaotsi läinud ilusaid emotsioone!

Vot seda mina igatahes oma lastele ei taha. Tahan kasvatada tublid pojad, kes ei karda rääkida, mida nad tunnevad, kes ei kuku sõimama, kui nad ise on jobud olnud, kes käituvad nagu inimesed ja austavad teisi. Aga paraku kõigist lastest ei saa ka tänapäeval selliseid, sest on inimesi, kes käituvad lastega lubamatult. Sest nad ei oska paremini.

Kõik lapsevanemad ju teavad (peaksid teadma), et kõige tähtsam on jääda rahulikuks. Juba täitsa titest saati, kui beebil on gaasivalud vms. See, kui laps "jonnib", tähendab väga suure tõenäosusega, et tal on mingi vajadus rahuldamata, aga ta ei oska seda paremini väljendada. Ja kui sina ka veel kukud kriiskama või susisema seal kõrval, võid kindel olla, et see pudru ja kapsad on midagi, millest nii lihtsalt enam jagu ei saa. Sina oled lapse tugi ja usaldusisik, kui sina murdud, ei ole lapsel mitte midagi!

Ja igasugu ähvardused, nagu et ma jätan sind praami peale, on lihtsalt naeruväärsed! Ükskord Tartu rongis üks ema ähvardas oma lapsi muuhulgas sellega, et ma ei võtagi sind vanaema juurde kaasa. No wtf, sõidate Tartusse välja ja noorem laps sõidab üksi rongiga tagasi? Või see, et ta lubas issile helistada, et too lastele järele tuleks. Kusagil Jõgeva kandis tuleb Tartu rongi peale lapsele järgi? Lagedilt??? Kuula end, mis jaburusi sa välja ajad! Isegi kolmeaastane saab aru, et see pole reaalne!

Eriline grupeering on muidugi veel need vitsaga ähvardajad, kes ise kaasa targutavad, et kõik saime nõukaajal ja pole meil häda midagi. On küll! Hunnik katkiseid inimesi on, kes pigem annavad naisele pasunasse, kui normaalselt rääkima õpivad. Ja laste puhul samuti - seal on ikka vahe sees, kas laps kuulab sind hirmuga, sest kardab kolakat saada või austusega, sest tahab, et kõik oleks peres hästi. Kartus ei ole sama, mis austus!

Uhh jälle kõvasti auru välja puhisetud.

Ma ei ole mingi superema, nagu ma enne ütlesin - täiuslikkusest on asi kaugel. Ma eksin ka tõenäoliselt selliste asjade vastu, mille peale ma ei oska mõeldagi. Aga teiste vigade pealt nägemine paneb tahes-tahtmata enese käitumist sellest küljest analüüsima.

Tõenäoliselt oleks õige sekkuda. Mitte lastekaitsega ähvardada vaid püüda seletada. Ma ei julge, see pole tegelikult ju minu asi. Kus jookseb piir? Kui asi päriselt füüsiline oleks, küll ma siis julgeks. Aga kas vaimne vägivald on kergem kuritegu? Vaene väike poiss, kellele sisendatakse päevast päeva, et ta on paha poiss. Mida pahad poisid suurena teevad? Hakkavad heaks võid jäid uskuma, et nad on pahad poisid ja hakkavad kurjategijateks?

Keegi ei tea kahjuks tegelikult, mis kellegi kodudes toimub, võtke või väikese Emily juhtum. Ja see on lihtsalt nii masendav, et kõik pole ühtviisi loodud väikeste inimeste suureks kasvatamiseks...

Sunday, June 19, 2016

3 tundi hiljem: maa peale tagasi

Eile olin oma uuest kaalulangetaja-minast nii vaimustuses, et kodust välja minnes olin enda arvates kõige ilusam ja kõige peenem terves maailmas. Üle nelja aasta vist esimene kord, kui nii tundsin. Plaan oli minna Prismasse, aga nagu ikka, käisin veel enne läbi Sõbralt Sõbrale poest. Sealt sain endale kommiraha eest 2 seelikut, millest ühe number on lausa 38! Huvitav. Mingi teine mõõtkava? Kuna see on teksa ja seisukord on nagu otse tehasest tulnud, siis välja veninud see ka ei saa olla. Ei tea. Vaevalt, et 1 maha võetud kilo mu tagumiku kohe algusesse tagasi viib, aga igatahes, see number meeldis mulle!

Kui sa midagi kusagilt juba leiad, siis tuleb alati hasart peale ja nii ma läksingi enne söökide ostmist ikka Mustika Humanasse ka. Oujee, 1.50 päev! Tavaliselt ma sealt muidugi kunagi midagi ei saa, sest minu meelest on see kõige niruma kaubaga Humana. Aga täna krahmasin (ise telefoniga rääkides) koti külge rippuma vähemalt 20 asja, põhiliselt pluuse.

Proovikabiini minnes vahtis müüja mind natuke pika pilguga, sest ilmselgelt oli mul üle 5 asja (pigem 5*5) kaenlas. Aga mis ma siis tegema peaks, kui mul on plaanis osta 20 pluusi? Jätan 15 ostmata? Saan aru, et see 5 asja reegel on natuke mõeldes teiste klientide peale ka, et nad mingi kolmveerand tundi proovikabiini ukse taga ootama ei pea. Aga ma küll ei viitsiks 5 asja ära proovida ja siis jälle omad riided selga toppida, uuesti ringi tuustida (kui tuleb meelde, kus järg jäi) ja jälle järjekorras seista. Sorri, inimesed!

Igatahes, peab ütlema, et ma nägin ennast eile päris peenikeseks tegevate prillidega. On asju, mida minu kehaga inimene ei peaks üldse selga proovimagi, isegi relva ähvardusel mitte! Teate neid nunnusid rasedakõhtusid, millest turritab pluusi all välja üks nabapunn? Armas, onju! Aga see, kui minusugune tõmbab selga samasuguse liibuva pluusi, millest paistab välja jääkpunnkõht ja selle keskel nabaauk, ei ole üldse sama nunnu!!! Ja muideks, number 42-44 ei tähenda ühe liibuva maika puhul mitte midagi muud, kui et see on lõks! Samamoodi ümber keha nagu 38, lihtsalt pikem ja avarama dekolteega.

Nagu oleks kellegi teise valitud riided kaasa võtnud, ausalt! Proovin pluus pluusi järel ja midagi ei lähe. Ma olin silma järgi ennast paaril korral isegi xs-suuruseks hinnanud, müstika! Mõni ei mahu üle pea, teise sisse ei mahu tissid, mõnda ei hakka proovimagi, sest esimesed 8 asja tõid juba reaalsusesse tagasi. Soovmõtlemise järgi end ikka riidesse ei saa! Tõenäoliselt see oli hoopis see, miks müüja mind niimoodi vahtis - jälle mingi luuludes poolemeelne, 2 numbrit väiksemad riided käes.

Õnneks paar asja ikka sobis ka ja tühjade kätega ma välja ei jalutanud, aga üht sain küll teada - on lõikeid, mille jaoks ma siiski veel valmis ei ole. Ja on silte, mida tasub riiete küljest lugeda, enne kui asju korvi toppima hakkad.

Nipp tulevikuks: ära usalda oma optimistlikke silmi, kui langenud on alles esimene kilo.

Hr ja pr Orgu, minu uued sõbrad!

Mu postkasti 15-st viimasest meilist 8 sisaldab perekonnanime Orgu. Sel lihtsal põhjusel, et ma olen otsustanud paks olemise lõpetada ja Erik ja Kati mõlemad on lahked mind selles aitama. Sellega, miks ma enam paks olla ei taha, saab tutvuda eelmises postituses.

Kõigepealt saabus mulle postkasti Erik Orgu programmi 4 tasuta päeva pakkumine. Mina, vana tähenärija ja maailma õigluse eest seisja, nägin kohe ära, et kui kiri, mis lubab sulle 4 tasuta päeva (14-17.06), saadetakse sulle kell 2:45 öösel, kui on juba tegelikult 15.06, siis 4 päeva sellest kuidagi välja ei tule. Kirjutasin neile ja sain lisaks veel 2 päeva, nii et Erik Orgu tasuta programm lõppeb mul täna õhtul alles.

On olnud tore! Mulle väga meeldivad need toidud ja põhimõtted mille järgi sa oma toidulauda korraldad. Ausalt on mul ammu juba täielik kriis ja kopp ees nendest klassikalistest kartulipudru-kotlett või tatar-hakklihakaste toitudest. Iga päev mõtle 3 korda, mida teha ja millest. Nii raske, muude toimetuste ja tittede kõrvalt.

Õnneks on mul perega väga vedanud. Lapsed ei pirtsuta üldse ja eriliselt tahan välja tuua Priitu, kes lepib kõikide mu täisterajahude ja pruunide suhkrute kampaaniatega. Loomulikult igatseb ta vahel traditsioonilisi valge-jahu-õlis-praetud pannkooke, aga õnneks on tal ema, kellele meeldib väga lastele süüa teha. Nii et kodus mul mingeid kitsendusi tegelikult pole, kõik tervislik läheb kaubaks.

Aga ega see erikorgutamine pole mingi dieeditamine, nagu mõni võiks arvata, oi ei. Sa sööd ikka peekonit hommikuks ja hiiglasuure portsu sealiha õhtusöögiks. Aga võti on selles, et sa sööd hiiglasuure koguse värsket sinna kõrvale ka. Nii mitmekesised toidud ja kõik saab valmis ca 15 minutiga. Kui enne tulin lastega tuppa ja tegin lõunasöögiks eilse söögi soojaks, siis nüüd lisan 5 minutit ja saan näiteks imemaitsva kana-riisi-brüsselikapsasupi.

Kõige raskem on minu jaoks mitte näksida. Mitte käega lüüa ja mõelda, et suva, mis see ikka enam teeb, kui ma selle paki küpsiseid söön. Nüüd, neljandal päeval ma hakkan juba aru saama, et mul pole vaja diivanil istudes tingimata midagi süüa. Täitsa niisama võib istuda! Või näiteks käsitööd teha. Ja kaal on mul nende paari päevaga ka umbes kilo või isegi poolteist juba langenud. Nii et motivatsiooni on!

Täna tegin liitumise Kati Orgu Fitcati programmiga, kust omakorda 3 tasuta päeva saan. Minu meelest suht sama mis Erik, aga kõvasti odavam :) kui abikaasad niimoodi omavahel konkureerivaid programme teevad, siis mis muud seal olla saab, kui et peaasi, et raha perre jääb. Kati programmis pidi olema rohkem magusat, aga sama tõhusad on mõlemad. Ja Kati oma on veel odavam ka!

Mõlemate puhul saad lisada eraldi oma pereliikmed, nende kaalud ja pikkused ja siis programm arvutab, kui suure laari süüa pead tegema. Lastel ma luban muidugi kõrvale süüa võileibu või mis iganes nad tahavad ja vahepalaks on meil alati puuvilju, juurvilju või maisigalette. Mis mulle Kati juures veel rohkem meeldib, on see et sealt sain spetsiaalsed juhised laste toitumise kohta. Oligi kirjas just see, et kuigi toidud on tervislikud ja kasulikud kõigile, ka lastele, siis laps võib süüa kõrvale ikka mida iganes ta tahab. Ja õhtuti nende suurte lihaportsjonite kõrvale kartuleid või riisi pakkuda. Umbes nii ma toimisingi, aga Erik mulle seda küll ei öelnud!

Muidugi see pere liitmine üleüldse on super äge! Just see, et ta arvestab kõigi meie kaaludega, arvestab, et Priit tööpäeviti hommikusööki ega lõunat meiega ei söö ja arvutab kokku kõik toiduained ja mitu grammi mul neid vaja läheb. Nii ei leia sa külmkapist asju, mille sa ära viskama pead või mis ühegi toidu sisse ei sobi. Ja ostunimekiri on sinu eest juba valmis tehtud. Vähem avastamist poes et oo, makaronid on soodukas, viskan kärusse.

Mida ma tahan selle jutuga öelda, et ma olen hetkel väge täis ja hea meel on, et nende Orgudega mässan. Eile küll libastusin, sest olin terve päeva tädipoja sünnipäeval ja oma menüüd mõistagi seal jälgida ei saanud. Aga mulle tundub, et ma ka ei näksinud arutult nagu varem ja viineri asemel valisin ikka lihalõigu. Eks jaanipäev on muidugi ees ja naiivne on loota, et ma saan suures seltskonnas oma programmist 100% kinni pidada, aga vähemalt on mul uusi ideid, mida omavahel kokku segada, et maitsva salati liha kõrvale saaks.

Homme sõidame lastega maale ära. Täna pean korra veel Prismast läbi hüppama et enamik järgmise 3 päeva toidust ära osta. Oi ausalt, ma olen täitsa põnevil kohe, mis ägedad toidud mind ees ootavad :) ja Hiiumaal on ahi, jeeei!

Kergeid jaane teile kõigile ja palju värsket liha kõrvale!

:)

Wednesday, June 15, 2016

Oh küll need beebikilod kaovad! Või...?

Alustuseks peaks vist ära märkima, et mul on reaalsustaju täiesti omal kohal ja ma võrdlen ennast ainult ja AINULT iseendaga! Mitte suvalise peenikese või suvalise ülekaalulise inimesega. Oluline on see, kuidas sina ennast näed ja igaüks peab endaga rahu sõlmima sellisena nagu ta on. Nii, et laused nagu "sa ei ole ju NII paks" ja "need 13 lisakilo ei paista üldse väljagi" ei tule mulle kuidagi kasuks ega kahjuks. Mina ise tean ja näen ja see ongi kõige hullem. Enese eest ei saa midagi peita ega ilustada.

Kummalisel kombel olen ma peale teist last paksuks jäämist hästi palju kartnud juba esimesest rasedusest saati. Ma olen sellest hästi palju sõbrannadele rääkinud, umbes nii, et Gregori kilod kadusid suht valutult - raudselt teisega nii hästi ei lähe. Siit mõtlemisainet nendele, kes mõttejõu võimu ei usu. Vägisi tundub, et ma ise kutsusingi selle esile.

Kaalu pärast pole ma muidu pidanud kunagi muretsema, olen alati söönud Hessi ja praepelmeene nii kuis süda lustib. Aga vanemad inimesed, nagu mina, peavad juba vaatama, mida söövad. Mu enda teooria on selline, et minu puhul langesid kokku see vanuse faktor; see, et mu keha ei olnud veel täielikult taastunud esimesest rasedusest ja muidugi see ohjeldamatu söömaorgia, mida ma endale non-stop korraldasin!

Teine rasedus oli mõnes mõttes veel õudsem kui esimene. Kuigi see oli sarnaselt esimesele vägagi planeeritud ja täna, vaadates oma ilusti koos mängivaid poisiklutte liivakastis, olen tänulik, et julgesin seda hoolimata sadadest tuhandetest hirmudest teha. Lastel on hea koos kasvada ja mul endal on ka juba üha kergem. Aga minu jaoks oli tegelikult ikkagi igas mõttes veel liiga vara. Mu keha polnud valmis ja ega vaim ka ei olnud. Tundsin ennast koleda, paksu ja saamatuna. Olin närviline, sest pooleteistaastase jalad juba võtavad suurepäraselt, aga pea ei saa veel aru ja mina... mina tahtsin ainult magada. Kodus on remont, kõik on tegemata, Gregori jonnib, midagi ei jaksa, keegi mind ei mõista... ja jälle istud õhtul teleka ees ja pugid head-paremat. Sest sul on rasedaisu, sest sa oled alati võinud ju kõike endale ilma kaalutõusuta lubada, sest sul on vaja lõõgastuda.. mis iganes lolli põhjuse peale sa tuled - anything will do!

Ja siis tuleb imetamine. Jess, uus vabandus, laps vajab ju öösel süüa ja ema vajab energiat. Peidad end reaalsuse eest tobedate loosungitega nagu "pead ju kahe eest sööma", "imetamine on kõige parem viis kaalu kaotada", "9 kuud tuleb, 9 kuud läheb", "laste järgi jooksmine on kõige parem trenn" jne jne. Nagu see annaks õiguse kahe asemel kuue eest süüa!

Tegelikult on minu parim sõbranna toitumisnõustaja ja teooria on mul enam kui selge. Regulaarne söömine, tervislikud toidud... aga lisaks kõigele muule ei ole mul absoluutselt iseloomu ja enesevalitsust, vähemalt selles osas, mis puudutab söömist.
 
Või trenni. Ma tegin vahepeal õhtuti 15-30 minuti kaupa trenni ja see mõjus juba paari nädalaga päris hästi. Aga jälle - kord tuled külast liiga hilja, kord mõtled peale hullu päeva, et täna küll ei jõua ja nii see läheb. Pealegi, praegu ma teen õhtuti sel ajal lihvimist või õlitamist hoopis, sest muidu remont jääbki meil pooleli.

Ma ei ole lootust kaotanud, et ma kunagi jälle oma endise mina tagasi saan, aga täna ei tea ma küll, kuidas ma sinnamaani jõuda võiks. Trenniks aega ega jaksu pole, sööme küll tervislikke toite, aga mul on hirmus näksimis- ja õgimishaigus.

Vahel ma kühveldan endale sisse lihtsalt terve paki magusaid küpsiseid ja mõtlen: "ah p*****, sa oled ju nagunii paks". Trumm läinud, mingu pulgad ka!

Mu peenikese-riided on mul igaks juhuks ka alles, loodan, et need väga moest väljas pole, kui neid kunagi jälle kasutada saan. Esimest korda, kui läksin kaltsukasse oma uuele kehale teksaseid ostma, proovisin järjest ja järjest suuremaid, kuni lõpuks jõudsin selliste suurusteni, et pidin imestusest pikali kukkuma - päriselt, SEE on nüüd MINU tagumik?!

Ja vanu teksasid kapis vaatan samamoodi nagu midagi müstika vallast. Holy s***, see olin kunagi mina! Nutt tuleb peale! Või need vanad pildid, eriti just suvel, kui veel pruun ka oled...

Võta ennast kätte, Raili. Mis see siis ära ei ole. Natuke jälgid söömist, liigutad end rohkem. Lihtne! Onju.

Ja ometi tundub see mulle hetkel nagu kõige raskem asi terves maailmas.

Aga ühel päeval saan ma veel sellega hakkama, mingu mul või sada aastat! 

Tuesday, June 14, 2016

Mis värk selle kaubanduskeskuse ukse ees suitsetamisega on?

Vabandage mind, olin ka suitsetaja, aga nähtavasti piisavalt ammu, sest ma ei oska pakkuda ka, miks seda seal tegema peab.. sa tuled autost ja enne poodi sisenemist pead ühe rahustava pläru tegema, sest liiklus ajab sind pingesse? Või just vastupidi, poodlemine ajab sind närvi ja käid end vahepeal poe ukse ees rahustamas? Mitu tundi sa selleks poes veetma pead, et sellisesse seisundisse jõuda?

Okei, Ülemiste keskusest saan täitsa aru. Kui sa ikka tahad palgapäeval terve rahakoti sisu laiaks lüüa, siis poode on seal rohkem, kui päevaga käia jõuaks ja võib-olla peadki pausitama. Aga näiteks suvaline K-Rauta? KUI sõltuvuses sa pead olema, et seal ukse ees kimuda on vaja? Või mida see suits seal üldse sümboliseerima peaks? Et poodlemine on oo nii raske töö? Ajuvaba!

Okei, okei, pole tegelikult üldse minu asi, mitu suitsu sa päevas teed. Sõltuvuses võib olla ükskõik millest - alkohol, seks, šokolaad, päike, narkootikumid, mida iganes. Aga ükski nendest sõltlastest ei sunni mind enda tsirkust kaasa tegema. Suitsetaja sunnib.

Okei, mina minuks, päriselt ajab mind närvi, kui ma pean läbi tossupilve lastega toidupoodi minema. Ükskord rasedana mu hormoonid ühele tädile Rocca al Mare ees nähvasid ka, et mis õigusega ta siin minu lapsi mürgitab. Üks käe otsas, teine kõhus. Ma ei saanudki aru, mida ta mulle vastu pomiseb, sest olin oma raevust nii kurdistatud ja marssisin vihaselt edasi. Aga olgem ausad, seal konihaisu sees poleks tahtnudki pikemasse vestlusesse astuda. Ja kes teab, kas ta üldse minuga sama keelt rääkis ja aru sai. Tegelikult polegi vahet, sest sellel ei ole mingit õigustust! 

Kui sulle meeldib viin, ei ole sul õigust mind sellepärast purju joota. Kui sulle meeldib autoga kihutada, ei tohi (ja ei saagi) sa mind autosse endaga kaasa tirida. Aga suitsetaja võib ja saab. Miks?

Ja need kastikesed, mis sinna sümboolselt joonistatud on... kelle lollitamiseks? Võib-olla joone taga suitsetamine päästab tõesti nii palju, et suitsuhais kaubanduskeskusesse ei pääse, aga suvalist inimest, kes poodi minemas on, ta ju ei päästa. Mingid mõttetud kvooditäitmiskastid, otsivad odavat populaarsust.

Öäkk, vastik hakkab juba selle peale mõeldeski! Nagu ma enne ütlesin, siis mina kellegi sigarette ei loe ja igaühe harjumused on ta enda asi. Aga täpselt nii kaua, kuni sa teed selle minu asjaks - sest mulle ju ei anna poe ees keegi võimalust valida, kas ma tahan suitsu kopsu hingata või ei. Lastest rääkimata...

Te olete mõtlematud, isekad, vastikud inimesed, teie, kes te poe ees suitsu kimute! Häbi teil olgu!!!

Monday, June 13, 2016

Kallis kauge lähedane...

Täna käis mul külas keegi, kes veel 5-6 aastat tagasi oli absoluutselt kõige olulisem inimene minu elus. Parim sõbranna ja kuritöökaaslane kõiges, mis pähe tuli.

Oh we were young and wild and free
Now nothing can take you away from me!

Kõik oli nii teisiti siis. Polnud lapsi, polnud pereelu. Polnud maju, polnud kohustusi. Kõik oli fun ja kõik oli võimalik. Ja neid mälestusi minult keegi tõesti võtta ei saa.

Ma tunnen sellest tegelikult nii tohutult puudust. Mitte noorusest, vaid sellest, et lähed käed taskus autosse, sõidad natuke, istud rõdul ja elad end välja. Lähed külla kümneks minutiks, tunnikeseks, terveks õhtuks.

Või helistad, iga väikese asja pärast helistad, ja kedagi päriselt huvitab. Okei, mul on Priit nüüd suhteliselt sama funktsiooniga, aga sõbrannandus on ikkagi midagi muud. Sõbrannasid on mul ikka, aga mitte ühtegi sellist särgi ja tagumiku moodi enam ei ole.

Me ei ole enam nii, nagu vanasti, selle asemel, et iga päev näha, näeme vahel kord aastas. Aga lohutav on näha, et me oleme ikka veel need samad inimesed, kõige selle sigina-sagina sees. Tohutult hea on vahel rääkida kellegagi, kes tunneb päris-sind. Eriti nüüd, kui ma vahel enam isegi ei tea, kes see on!

See on üks lapsesaamise varjukülgedest, millest kõik peatselt emaks saavad naised vannuvad üle olla - mina küll ei jää koju kopitama, lapsed ei muuda minu suhetes sõpradega midagi! Reaalsus on paraku ikkagi see, et kõigil on omad elud, omad graafikud, lasteaiad, tööd, trennid, hobid. Sa jääd kaugemaks, sest kui enne sa ajasid end kodust välja lihtsalt selleks, et sa said ja et huvitav oleks, siis nüüd toimub sul koduski piisavalt palju.

Elu meid kõiki muudab, tavatses vana töökaaslane mul ikka öelda. Muudab jah. 5 aastat tagasi ei oleks ma kunagi uskunud, et meie niiviisi kaugeks jääme.

Loomulikult, sinu päris inimesed jäävad sinu ellu hoolimata sellest mitu last teil kahepeale kokku on või kuhu elu teid viib. Lihtsalt vahepeal võib kogu selles virr-varris üksteist ära kaotada. Kõigil on vahepeal paremaid ja halvemaid aegu, ilusaid ja koledaid päevi. Jääb ainult loota, et on nii:



Sunday, June 12, 2016

Jälle naelaaukudest

Ma ei tea, kas keegi teist on üldse kunagi vaevelnud küsimuse ees, kas kasutada Pinotex Interiori või Tikkurila Pirtti peitsi? Tõenäoliselt mitte, eks. Aga ma kirjutan ikka igaks juhuks oma kogemustest, äkki keegi tulevikus saab sellest kasu. Või äkki mõni saab sellest jutust kohe vajaliku tõuke, et kodus mööblit kohendama hakata ja jookseb hommikul poodi värvi ostma.

Minu vastus küsimusele "kas see või see?" on kohe kindlasti Pirtti! Ostsin eile poest seda Pinotexi, sest see oli lihtsalt nii palju odavam ja salamisi lootsin, et avastasin mingi uue imetoote. Oi, kuidas ma eksisin! Avastasin hoopis, kuidas sama tulemuse jaoks kulutada poole rohkem värvi ja 4 korda rohkem vaeva! 

Tark inimene muidugi loeb kohe purgi pealt, et 10-16m2/l kohta on hulka parem näitaja, kui 5-8m2/l. Aga mina ju teen kõiki asju 2 korda, nagu Priit ütleb, nii et mina pole väga tark. Mu ilusad riiulid, mida eile ja täna terve päeva olen lihvinud, sõid lihtsalt selle Pinotexi hetkega ära. Hetkel näevad nad välja täpselt nagu keegi poleks neid kunagi üldse pintsliga puutunud. Loodan, et homne teine kiht midagi muudab. Kuigi poodi tuleb mul igal juhul jälle minna, sest Holger kallas pool purki Pinotexi veel põrandale ka, nii et nagunii ei jätku.

Pirttil on muidugi posu eeliseid veel, peale selle, et ta hästi katab. Sa saad seda ise veel poole võrra lahjendada, nii, et saad sama raha eest tegelikult 2x rohkem värvi. Lisaks kuivab ta kiiremini ja seda võid kasutada ka igal pool mujal. Ka põrandatel. Ja kas ma juba ütlesin, et ta katab hästi? Kulu on võrreldes selle Pinotexiga ikka tõesti väike!

Tahaksin teile väga näidata juba, millest üldse jutt käib (üks mu 105-st pooleliolevast projektist), aga kui ma täna poolikust riiulist pildi teen, siis tekitan võib-olla juba ette arvamuse, et sellest nässakast küll ilusat asja ei saa. Seda võin küll näidata, millisest koluhunnikust meie mööbel üldse alguse saab:



Need on esikukapid ja -pink, palun väga! Ja veel palju asju, mida me pole veel üldse alustanudki.

Tõenäoliselt tekitavad need pildid samamoodi eelarvamusi, aga seda lihtsalt peab jagama, kui drastiliselt üks puutükk paari päevaga muutuda oskab. Loodan, et juba varsti saan teiega ühe mööblitüki "pärast-pilti" juba jagada. 

Miks sellised inetud ja naelu täis lauajupid? Sest see on lihtsalt nii öko ja lõbus ja kahtlemata odav ka! Need on lauad, mis meil siin remondi käigus seintest on tulnud ja üle jäänud. Minu arvates on nii mõistlik need ära kasutada, selle asemel, et poodi joosta uut materjali ostma. Ja selline lihvimine, projekteerimine, värvimine on mul üks suurtest kirgedest ju ka. Kui oleks minu teha, siis ma päevad läbi ainult oma kätega ilusaid asju meisterdakski! Ja ma ei tahagi seda siledat liimpuitplaati, mille pärast keegi on veel ühe puu maha võtnud. Minu meelest on normaalne asju mitu korda kasutada ja vajadusel värskendada. 

Taaskasutus on mulle südamelähedane mitmel viisil. Viimasel ajal, kui ma just midagi ei ehita või ei värvi, siis kodust plehku saades sõidan kohe Uuskasutuskeskusesse ja Sõbralt Sõbrale poodidesse. Nendes on tohutult häid ja odavaid leide, vahel peab lihtsalt natuke silma olema. Peab nägema, seda, mis olema hakkab, selle asemel, mis on. 

Nüüd lõpetan selle jutustamise siin ja lähen lõpetan oma Sõbralt sõbrale ostetud diivanilaua-projekti. Sellest loodan homme siia juba enne-pärast pildid panna!

Tegelikult olen ma endaga ja oma järjekordse tegusa päevaga juba praegu täitsa rahul. Elagu Priit, et ta nii palju lastega mässata viitsib! 

Okouuu on öö, pime öö ja ma ei maga

Minust on saanud täielik mombie, mitte lihtsalt mombie, vaid lausa kõikide mombiede ema! Kes ei tea, mis on mombie, siis siin on täiuslik seletus koos inimese pildiga, kes näeb välja üks ühele nagu mina:


On olnud väga tegus päev ja iga teine normaalne inimene magaks minu asemel praegu. Aga kui sa jõuad koju pool 12 õhtul ja ei suuda lihtsalt muud moodi, kui lihvid ja vahatad veel ühe diivanilaua ja kell 1 öösel lõpuks diivanile vajudes tunned, et jess! Vaikus ja vabadus! Siis magama minemine lükkub paratamatult edasi kusagil kella kaheks. 

Isegi, kui ma tean, et homme on minu kord lastega tõusta (see juhtub hiljemalt kell 8), ei suuda ma normaalsel ajal magama minna, sest see tähendaks, et mul pole sekunditki OMA AEGA päeva jooksul olnud. Arvata on, et hommikul ei suuda ma silmi lahti hoida, nagu ikka, ja esimene mõte ärgates on, et magan päeval lastega koos lõunat. Arvata on muidugi ka, et ma seda ei tee ja sama kindel on ka see, et homme kordub tsükkel - istun öösel tikud silmade vahel teleka ees ja naudin kohusetundlikult oma vaba aega. 

Õnneks ei ole enam seda raseduse ja imetamise värki ja ma võin kallata sisse päeva jooksul üsna mitu kohvi, oma vana lemmikut. Tegelikult ei jätnud ma seda pahet maha ka raseduse ega imetamise ajal, lihtsalt piirasin ühe või kahe kohvini päevas. Aga nüüd võtan vabalt ja joon, palju tuju on. Muidugi mitte 8 tassi, ega midagi sellist, aga lihtsalt naudin, kui tuju tuleb. Või kui silmad lahti ei seisa. 


Igatahes, nüüd ma lähen küll voodisse! Kohe on hommik ja ma ei taha jälle tunda ärgates, et ma alles mõned minutid tagasi uinusin.

Nagu mu tädi tavatses vanasti öelda:

Head ööd ja kallist rahu, 
Kirbud jooksku ümber kõhu 

:)

Friday, June 10, 2016

Jeei! Jaanipäev on päästetud!

Õnneks on ilmad jälle koledad ja külmad, ei pea muretsema, et jaanipäeval päikesepiste saad! Rutiin ja ettemääratus on midagi, mida kahe väikelapse ema üle kõige hindab!

Mul muidugi täpsem statistika puudub, aga viimaste aastate põhjal pakuks välja, et suvekuud võiks olla mai, juuli ja august. Juuni võiks mai asemel kevadkuu olla. Või septembriga vahetust teha ja sügiskuuks hakata. Suvekuuna ta igatahes hakkama ei saa!

Iroonia ja külm kõrvale jättes, siis mina olen üks nendest, kes tegelikult armastab tuult ja vihma palju rohkem, kui päikest ja sooja. Tegelikult olen ma täiesti omas elemendis hoopis sügisel, aga sellest räägime teine kord.

Igatahes, mingil kummalisel põhjusel olen ma kõige õnnelikum, kui õues on torm. Kui tuul viliseb ja vihm pladiseb.

Avastasin, et katuseaknad on vihmase ilma jaoks ideaalsed - saad pea õue pista ja sa oled praktiliselt vihmasaju keskel, aga tuba jääb kuivaks ja ise ka. Kuigi, pole midagi lõbusamat, kui (piisavalt sooja ilmaga muidugi) paduvihmas ringi joosta. Lapsepõlvest saati juba lemmik mul.

Selliste ilmadega kulub puuküte muidugi marjaks ära. Pole midagi ägedamat, kui õuest tulles külma ja niiskesse tuppa tuli alla teha ja oodata, kuni kõik läheb soojaks ja hubaseks ümberringi. Boonuseks muidugi elav tuli toas.

Monday, June 6, 2016

Oi kus mulle meeldib raamatuid lugeda! (ja natuke vannitoas puhkamisest ka)

Mäletan, kuidas millalgi jaanuaris 2013, enne esimest sünnitust lugesin Pere ja Kodu ja sõbranna ütles mulle: "loe, loe, nii kaua kui veel saad". Noogutasin tol korral teadja kombel kaasa, aga ise mõtlesin: "mis tähendab, ei jõua?! Muidugi jõuan. Panen lapse magama ja lugemispidu alaku!". TUTKIT.

Midagi ma enam ei loe. Ema antud Lea Dali Leoni raamat on mul pardatšokis juba vähemalt aasta. Mart Laari ajalooraamat on seal samas. Ajalugu mind väga huvitab, eriti just 20. sajandi osas, maailmasõjad, külm sõda, glasnost ja kõik muu säärane.

Autos on mul veel ka kolmas raamat - mingi Beebi päevaraamat või midagi nii, ostsin selle Gregori esimesel suvel. Seda ma tõepoolest natuke lugesin ka. Puulaiu sadama rannas meie armsa paadikuuri juures, kui Gregori lõunat magas.

Emade energiaraamat on mul vetsus, pühin sealt pealt tolmu samamoodi nagu kapi pealt. Seda ma vahel teen ikka lahti ka. Väga innustav ja inspireeriv raamat, päriselt! Kui keegi tahab, võin selle nime ja autori saata. Aga sisust ma pikemalt rääkida ei saa paraku, loen seda 3-4 lause kaupa, nii kaua kui keegi ukse taha taguma tuleb. Tundub igatahes kasulik.

Vetsust rääkides, siis ükskord, kui Holger oli veel pisike ja meil oli raske, siis põgenesin vetsu nutma. Olen ka teistelt emadelt kuulnud, et vannituba on hea koht, kuhu korraks peitu minna ja hinge tõmmata, kui kõik üle pea kokku lööb. Saad ukse lukku panna (juhul kui mees on kodus ja sa tead, et ta lastega tegeleb, muidugi) ja kõik arvavad, et toimetad oma asju seal, aga sina puhkad. Igatahes, ma olin tookord nii läbi omadega, et läksin ja nutsin vetsus ühe peatäie ja... uinusin. Istusin vetsupoti peal, tönnisin enda emotsioonid välja ja pingelangusest jäin tukkuma! Väga kaua seda muidugi polnud, sest virgudes kuulsin, et teisel pool ust käib ikka sama mäng, aga ju siis oli kehal seda mõnda minutit puhkust vaja. Ma olen jäänud magama ka samal ajal kui lapsed mu peal hüppavad ja karjuvad voodis. Ja punase foori taga korduvalt mõelnud, et mis oleks, kui ma korra tukastaks... need ajad õnneks on möödas.

Ma kaldun kohutavalt teemast kõrvale koguaeg. Nii, raamatud!

Kusagil kapis on mul veel üks Supernanny nõuannetega väikelaste teemaline raamat. Ma siiralt loodan, et jõuan selleni enne, kui mu lapsed väikelapseeast välja kasvavad! Tundus ka hästi kasulik. Just sõna kuulamine ja luiskamine ja sellised teemad, millega siin igapäevaselt rinda pistame.

Ja siis veel need Pere ja Kodud, mida ostan huvitavate teemade puhul esimese lapse aegu ja lõpuks loen 2 aastat hiljem, kui teine laps on sama vana. Võib-olla.

Miks ma siis midagi enam ei loe? POLE AEGA! Okei, hetkel võiksin ma seda blogipostitust mitte kirjutada. Vähem facebooki aitaks kindlasti. "Vähem facebooki!" peaks olema nii ehk naa moto mu elus. Aga siiski - kogu see tants ja tagaajamine lastega väsitab nii ära, et kui sa nad ükskord magama saad, siis tahaks lihtsalt OLLA.

Tegelikult peaks seda raamatute-asja ikkagi uuesti hakkama endale sisse harjutama. Võib-olla, kui minu jaoks ennast laste- või ajalooalaselt harida antud hetkel on raske, siis võiksin lugeda läbi mõne kergema kirjanduse vormi, mõne romaani? Kahtlemata on raamatutegelase maailma sisseelamine vägagi lõõgastav, eks? Vahepeal ostsin taaskasutusest alati mõne raamatu, kui käisin, vot see on traditsioon, mida taaselustada.

Võib-olla oleks pidanud üldse juttu alustama sellest, et selles väikeses algkoolis, kus ma käisin, käis iga teatud aja tagant raamatubuss. Maast laeni raamatutega täidetud riiuleid täis. Ja raamatubussi juht olevat minu isale korduvalt kurtnud, et mulle pole enam midagi lugeda anda, sest mul on terve see bussitäis raamatuid läbi loetud! Ja ma täitsa usun seda juttu, mäletan väga paljusid raamatutegelasi lapse- ja noorpõlve raamatutest ja nende maailma, mille ma ise enda peas lõin. Milline oli tsehh, kus Silja töötas või Kadri soklikorruse korter.

Mida ma tahan öelda, et raamatud päriselt ka rikastavad meie maailma. Et kui sa ei jaksa end kokku võtta, et sõbrannaga kohvitama minna või kui sul pole kedagi, keda jalutama kutsuda või sul on nii pahajuuksepäev, et ei taha üldse nina kodust välja pista, siis võta üks raamat ja välju rutiinist.

Loodan, et mul nende sõnade järgi tegemine pole oluliselt raskem, kui nende sõnade kirjutamine. Igatahes on mul elutuppa planeeritud lugemisnurk tugitooli, raamaturiiuli, lugemislambi ja mugava järiga, kuhu oma jalgu toetada. Äkki aitab.

Nagu ema ütleb - selleks, et sul oleks motivatsioon ja kohustus trenni teha, tuleb kõigepealt osta hirmkallis trennipluus!

Lugu sellest, kuidas kõik meid oksele ajas

Ma pole mitu päeva siia midagi kirjutanud, põhiliselt selle pärast, et olen oma sisikonda välja oksendanud või lohutanud teisi, kes seda teevad.

Õudneeeeee! Asi algas Gregoriga neljapäeval, sellest ma juba kirjutasin. Muideks tema jäigi ainukeseks, kellel palavik ka oli. Neljapäeval oli siis Gregori päev.

Reedel ei olnud kellelgi midagi viga. Gregori oli nii krapsakas ja hea enesetundega, et tundus peaaegu arusaamatu, miks me lasteaeda hommikul ei läinud. Sellest on mul väga kahju muidugi, et ta sellest sõime viimasest päevast osa ei saanud. Meie kingitused õpetajatele ja õpetajaabile said lõpuks nii toredad, oleks tahtnud ise ka üleandmise juures olla. Lugege ise:

Kallis ...

Aitäh, et õpetasid mulle palju uusi ja põnevaid asju
Aitäh, et minuga mängisid ja aitasid kui vaja
Aitäh, et lohutasid mind, kui ma kukkusin või lihtsalt kurb olin
Aitäh, et olid minuga mu lasteaiatee esimese aasta

See oli mulle tähtis ja sinuga oli tore :)

All oli veel rühmapilt ja kõikide laste nimed. Tahaks ise ka sellist aukirja väärt olla, nii armas mälestus minu meelest!

Ja Gregori oleks saanud oma tädidele lilli anda. Üks lapsevanematest tegi viimaseks päevaks veel maailma kõige ilusama (arvatavasti ka kõige maitsvama) väikeste sinilillekestega tordi. Ühesõnaga see oleks olnud üks korralik punkt sõime- ja titeaastatele.

Reedel lasin sisse ühe eksimuse, lubasin Priidul kutsuda meile külalised, ühe perekonna. Oleks pidanud sõrgu vastu ajama, nagu alati - see mille eest ma pidevalt noomida saan, et põen liiga palju. Tõenäoliselt põengi ja olen kordi ilmaasjata jätnud külla minemata või keelanud inimestel meile tulla. Aga neid kordi, kui ma päriselt ka haiguspuhangu olen ära hoidnud, keegi ju ei loe :)

Igatahes seekord võtsin vabamalt ja tulemus on käes. Andke andeks, kallid sõbrad, enam ei tee, päriselt päriselt päriselt!

Tegelikult peksiski peo reede õhtul laiali see, et meie teada rahulikult magav Holger oli voodist välja roninud, et üsna pea oksendada. See väike vaene mehike oksendas kokku 4 korda ja magama sai(me) alles pool 3. Kolisin temaga suurde tuppa diivani peale ja panin igaks juhuks topelt linad talle alla. Küll on hea, et meil nüüd lahtikäiv diivan on!

Laupäeva hommik algas tavalisel ajal, Holger ärkas hoolimata rajust ööst kell 8. Nagu poleks midagi olnudki! Vot seda ma ei tea, kuidas need lapsed seda suudavad. Mina olen igatahes liiga vana selle jaoks.

Õnneks on mul mu Priit, kes laseb mul kümneni magada ja teeb ise lastele pannkooke ja peseb nõusid. Mitte alati, ärge saage valesti aru, ma ise toimetan ikka ka mõnel hommikul. Aga piisavalt tihti teeb ta seda, mida mõned peavad ema tööks, nii et võib öelda küll, et mul on vedanud!

Nagu siis, kui mu suur põrandaõlitamise emadepäevanädalavahetus oli, küsisid mitmed, et kuidas ma Priidu nõusse sain terve nädalavahetuse lastega olema. Mis-mis, see oli Priidu mõte! Õnneks ta ei karda üldse oma lapsi, isegi juba täitsa titest peast ei peljanud ta neid. Nii et kui vaja, saab ta hakkama. Ja mõnikord ta ise nõuab endale lausa isa-poegade aega. Mida vanemaks nad saavad, seda rohkem nendega mängida ta armastab.

Novot ja siis see sama nunnu Priit, kes laupäeva hommikul oma naisel magada laseb ja pannkooke vaaritab... saab oma headuse eest karistatud sellega, et veedab terve laupäevase päeva vetsu vahet joostes. Vaene tema!

Umbes kella 7 paiku hoiatan Priitu, et kohe varsti tuleb tema vahetus lastega tegeleda, aeg on terveks saada. Juba mitu tundi tunnen, et varsti pean ka mina oksendama jooksma. Ja nii ongi, laupäeva õhtul on minu kord okserallitada. Õnneks ainult 2 korda, aga see-eest see, KUI PALJU ma korraga pean oksendama... ühe inimese sisse ei mahugi nii palju, kust see tuleb?!

Pühapäev on juba rahulikum, aga mina näiteks tunnen veel teatavat nõrkust ja uimasust. Järelkajad kestavad veel lastelgi, sest täna, esmaspäeval suutis Holger üleval olla vaid 2 tundi ja läks juba 10st lõunaunne. Gregori uinus ise ja ilma sundimata kell 12 (seda ei juhtu KUNAGI). Arvestades seda, et nende tavapärane uneaeg on alates kella ühest, siis võib arvata, et nende väike organism on sellest vähesest unest ja suurest oksendamisest veel täitsa loppis.

Rääkisin täna ka veel südamerahustuseks meie arstiga, kes ütles, et see, et järelkajad nii väikeste puhul veel terve nädala kestavad, on täiesti okei.

Kirjutan veel meeldetuletuseks mõned lihtsad tõed, kuidas käituda kõhuviiruse puhul:

* Pesta käsi ebainimlikult sageli
* Piimhappebakterid, smecta. Piimhappebaktereid peaks võtma terve nädala, isegi, kui sümptomid tunduvad olevat kadunud.
* Palju vett, söök pole üldse nii oluline, aga jooma peab.
* Ühtegi piimatoodet ei puutu, maitsmisest rääkimata. Ja see kehtib veel tükk aega peale haiguse taandumist. Et pole nii, et päev peale oksendamist võid kohupiima vitsutada.
* Toidud peaksid olema kergemat sorti. Vältida praetud toite, liha, piimatooteid, puuvilju (v.a banaan). Mustikad on head.
* Organismi soolade taastamiseks on hea juua Rehydron lahust või midagi sellist.

Ja veel õpetussõnad (eelkõige mulle endale järgmiseks korraks!): päev peale kõhuviirust ei ole tegelikult päev peale kõhuviirust! Kõhuviirus siis alles hoogu kogubki!

Friday, June 3, 2016

Ott Lepland

Peale minu oma mehe on maailmas veel 2 meest, kelle tegemisi ma alati suure huviga jälgin ja külmavärinaid tunnen, kui nad teevad seda, mida nad teevad kõige paremini.

Üks neist on Usain Bolt - no vaadake seda meest, kui ta jookseb. Need lõpud, enne finišijoont... isegi kui ta tegi just maailmarekordi, sa tunned, et tal on veel midagi varuks ja viimane käik jäi välja panemata. Võimas!

Teine selline mees on minu jaoks Ott Lepland. Ma alati kuulan teda ja naudin ja loodan, et ta ei lähe narkootikumide või halva seltskonna nahka, et ta jääb Eesti muusikasse veel pikkadeks aastateks. Sest tal on nii palju pakkuda, sellel mehel.

Ta on meie aja Tõnis Mägi või Ivo Linna. Selline, keda minu lapsed kindlasti suurena teavad ja austavad.

Vaatasin just tema Eurovisiooni-esinemist. No super! Külmavärinad ja kananahk! Kogu kompott alates ta häälest lõpetades kulmutõstetega, on lihtsalt täiuslik. Ta teab, miks ta seal on ja mida ta tegema peab, 100% kohal.



Pootsmanni ja Otti muidugi selles mõttes võrrelda ei saa ka, üks oli ju beebi alles, kui Eurovisioonile saadeti, teine oli sutsu vanem, aga igatahes oli Otil selleks ajaks tohutult palju rohkem lavanärvi ja esinemiskogemust. Pootsmann ju alles tuli. Igatahes on hea, et ta selle kogemuse sai ja tegelikult oli ta ju väga tubli. Mina näiteks oleks seda suurt rahvahulka nähes tõenäoliselt nutma hakanud ja lavalt ära jooksnud!

Aga Oti juurde tagasi tulles - see tema võimas hääl ja viis, kuidas ta ennast igasse palasse sisse kirjutab.. see tähendab, et laulab nii, et sa tõepoolest usud neid tema lauldud sõnu. Imeline. 

Nii äge on jälgida seda, kuidas see mees teeb oma häälega lihtsalt seda, mida ise tahab. Andekas, võimekas ja võimas.

Lõpetuseks üks minu kustumatu lemmik tema nn noore-ajast veel:



Ja muidugi veel unustamatud esinemised koos KÜG Segakooriga, kui Ott mu armsa saare pealinna Laulupealinna tiitlile viis:

(Niiii ägedalt võimas! Ja kui see küünlaleegi-Hiiumaa sinna ilmub, siis ma nutan, iga jumala kord ja ikka veel)

Mõned inimesed on lihtsalt nii ilusad ja andekad ja head, et ei oska ära kiita. Isegi, kui sa pole Ott Leplandi sama fanaatiline ja andunud fänn, kui mina, siis üks on igatahes kindel - Eesti muusika on tänu Otile ikka väga palju rikkam.

Thursday, June 2, 2016

Elu, nagu plaanitud... mitte!

Ma ei tea, miks ma üldse veel vaeva näen ja plaane teen ja iga kord, nagu tola pettun, nagu seda enne poleks olnud.

Jälle - ootasin väga, et saaks minna sellele ägedale Kalev 25 üritusele, sest ma mäletan neid mehi juba oma lapsepõlvest, mul olid postrid! Ja mitte et ma oleks tohutu korvpallifanaatik, aga sellised suured mängud, mingid erilised mängud ja koondisemängud tahan ma kindlasti ära vaadata. Klubikorvpall mind väga ei tõmba, sest minu jaoks on see rohkem nagu rahakottide võistlus. Pooled, kui mitte rohkem, on võõrad nimed ja kusagilt sisse ostetud ja mina ei oska neid väga omadeks pidada või ei oska, kelle poolt olla.

Ühesõnaga, sellele üritusele oleksin tahtnud küll väga minna. Aga nagu sellisel puhul kombeks - üks lastest jäi haigeks. Eile õhtul jäi G palavikku ja täna päeval oksendas korduvalt ja kaebas kõhuvalu, lisaks kõhulahtisus. Kuna olen veendunud, et see on viiruslik, siis oleks esiteks olnud kummaline oma ema siia siiski toimetada - nagu kohustuslik pasanteeria, tule hoia lapsi ja pärast piinled kodus. Ja teiseks, Gregori nägi kohati nii niru välja, et mul poleks eluseeski olnud südant minna. Lapsel on sellises jamas ikka oma ema vaja.

Nii et nüüd ma siin istun, ootan, et viimane laps kustuks (no mismoodi ei maga see laps isegi siis, kui palavik ja päeval magamata??) ja mõtlen selle peale, kuidas ühel emal tubli 86% plaanidest vastu taevast lendab.

Sellega harjub, tegelikult, ja igapäevaselt sa selle peale üldse ei mõtle. Lihtsalt teed, mis on vaja teha ja jumala pärast, su oma lapsed on päriselt ka kõige olulisemad terves maailmas! Aga kui mõelda, et meil on olnud küll jõulud ilma maal käimata, küll külaskäike jäänud ära, sest kas meie või nende lapsed on haiged, küll loobud dušist 3 õhtut jutti, sest kellelgi tulevad hambad ja muud moodi ei saa, kui et laps magab sul kõhu peal... eneseohverdamine ON kunst!

Tean, tean, meie emad tegid seda ka ja tegelikult ongi emaduse üks külg selline - laps on nagu võimas loodusjõud, mille vastu sa ei saa. Tema soovid ja vajadused võidavad, mingites olukordades pole küsimustki. Et kui sellega leppida ei suuda, kas siis pole veel emaks olema valmis?

Ma tegelikult enamuse ajast suudan. Ma olen vist piisavalt vana ka juba, et ära jäänud disko pärast ma pisaraid ei pea valama. Küll aga teeb mind kurvaks, kui mõne hea sõbra sünnipäevale ei saa minna või kui mingi aja tagant unustad, et sa oled ka inimene ja siis järsku avastad - mul pole kolme kuu jooksul olnud mitte ühtegi õhtut endale! Mõnikord ma lausa haletsen end, sest mul polegi tegelikult ühtegi hobi või ettekäänet, miks mina PEAN just täna kodust välja saama. Ja siis on paratamatu, et sina tuled kõige viimasena. Sest kui üks laste vanaema on tööl ja teisel on trennipäev ja laste isal on maailma kõige tähtsamat kossumängu vaja vaatama minna, siis jäädki üle ainult sina. Vaene sina, jälle ohverdad end, sest sa ei suuda välja mõelda ühtegi põhjust.

Ehk siis - pean hakkama endale põhjuseid hankima! Otsima mõne trenni, kus ma päriselt ka tahaks käia, leidma kamraadi, kes minuga kaasa tuleb ja plaksti! ongi, et teisipäeval ja reedel on MINU trenniõhtu.

Teine asi, millega ma tegelema pean, on korraliku usaldusväärse hoidja leidmine. Sellise, kellele ma maksan, et ta tuleb võtab lapsed ja viib nad mänguväljakule möllama, hangib neile süüa, kui vaja ja toimetab nendega nii kaua kui ma tahan. Nii, et ma ei kuule vahepeal piiksugi laste kisa või ei pea mõtlema, et kas dressipluusi peaks selga panema, kus mähkmed on ja kas veepudel on kaasas.

Vanaemad hoiavad meil lapsi küll hea meelega, aga enamasti paari tunni kaupa, sest neil on ju ka tööd ja kohe varsti on öö jne. Mõnikord ma panen lapsi riidesse ja topin autosse kauem, kui nad reaalselt kohapeal on. Või on nad meil ja vanaema küll tegeleb, aga ma ikka mõtlen kaasa, kes millal magama läheb ja kus see Hedi-Miku raamat nüüd siis sai. Mulle sellest ammu juba ei piisa, on vaja, et saaks end täiesti välja lülitada. Ma olen ju seda lapsekantseldamist 3 aastat praktiliselt non-stop teinud. See emadepäeva nädalavahetus muidugi, kui 2 päeva üksi kodus "tööd" tegin (kes ütleb põranda lihvimise ja õlitamise kohta töö, pole ilmselgelt kahe väikelapsega
kunagi vanemaPUHKUSEL olnud) ja Priit lastega maal müttas - vot see andis energiat! Lendasin pärast mitu nädalat ringi nagu 22-ne ja lapsi armastasin ka veeeeel mitu korda rohkem.

Muidugi, tänases olukorras poleks saanud mind ükski lapsehoidja päästa. Mõnikord ema on lihtsalt ema, ole sa ükskõik kui suur jõuluhoolik või kossufänn.

Törts autojuttu ka

Miks ometi hakkab inimene (mina) end liigutama alles siis, kui päriselt päriselt päriselt peab??

Homme tuleb üks mees meie autot vaatama. Iseenesest on see tore vaheldus, et keegi päriselt ostusoovi avaldab, sest nädal aega olen saanud ainult vahetuspakkumisi mingite Alfa Romeote kohta.

Kummaline on vaid see, ja ma olen selle peale enne ka teiste asjadega seoses mõelnud, et miks ma ise nii ilusti üles vuntsitud ja läikima löödud autos ei sõida? Puhtust ja korda ei tohiks ühel neitsi tähtkujus sündinud inimesel nii raske hoida olla, olgugi, et 2 väikest last.

Nii ma siis veetsin kella 10st 12ni õhtul autos küürides ja kraamides ja tulemuseks on täiuslikult puhas auto, nii puhas, et kahju on müüa. Isegi selle nätsupleki kraapisin tagaistmelt ära, kuigi eelnevalt ei olnud suutnud ma seda tervelt 4 (!) aastat ette võtta. Et mingi suvalise mehe jaoks saan küll, aga ma ise ja minu pere nii puhast ja ilusat väärt ei ole?

Mustamäe üürikaga viimati oli samamoodi. Tegin seal veel sellise suurpuhastuse, et kui omanik ja maakler kingadega sisse kargasid, tahtsin nendega õiendama hakata. Ma ei elanud seal mingi mustuse sees, ärge valesti aru saage, aga enne välja kolimist puhastasin näiteks vannitoa vuugivahed kõik üle ja köögis pliidi nuppude aluse pinna jne. Ja tõeliselt irooniline kogu asja juures oli see, et siia kolides ei olnud vanad omanikud siin mitte midagi koristada jõudnud. Kohati tundus, et mustus kogunes neil siin viimase remondi ajast, ehk siis aastast 1999. Sellest segadusest läbi närimine võttis mul aega tervelt 2 nädalat. Aitäh teile selle eest!

Kui nüüd veel autost rääkida, siis ma tõesti loodan, et see mees homme tuleb, juba selle pärast, et jube lihtne on nädala või paariga kord autos jälle käest lasta.

Aga natuke on kahju ikka ka, esiteks on mu neljarattaline sõber nüüd jälle puhas, läikiv ja hästi lõhnav ja teiseks, see on mu viimane side metsiku ja noore minuga, kelle esimene valikukriteerium auto ostul oli välimus. Hüvasti noorus ja mäslev meel, tere pereauto ja praktilisus.

Mis ei tähenda, et Saab ei oleks pereauto, sest ta on ikkagi turvaline, usaldusväärne ja oma klassi kohta väga öko. Ja kiirenduses ei kavatse ma uue auto puhul mitte sekunditki alla anda. Mitte, et ma kihutada tahaks, aga mul on terve teooria selle kohta, kuidas turvaline on hoopis see, kui sa vajadusel supermanikäigu saad sisse panna.
Vana auto müüme tõesti ainult selle pärast, et me ei mahu sinna enam ära. Mina, kes ma ülikergelt asjadesse kiindun.. ma hakkan teda igatsema!

Kuidas ma saakski teda mitte armastada, vaadake teda ometi!

Edit: on järgmine päev ja too mees tühistas loomulikult meie kohtumise, sest ei jaksanud kannatada. Mis taaskord tõestab, et kui keegi helistab - pead kohe kohale lendama! Ehk siis järgnevate nädalate jooksul võib meie autosse istuda vaid pestud jalgadega või sokkides. Järgmist võimalust ma juba maha ei maga!

üksi kodus

Kuulen aknast naabriaia peoseltskonna hootiseid naeruturtsakaid ja mõtlen, et ma olen juba päris pikalt Palle olnud. Kuigi enam mitte nii vä...