Elu, nagu plaanitud... mitte!

Ma ei tea, miks ma üldse veel vaeva näen ja plaane teen ja iga kord, nagu tola pettun, nagu seda enne poleks olnud.

Jälle - ootasin väga, et saaks minna sellele ägedale Kalev 25 üritusele, sest ma mäletan neid mehi juba oma lapsepõlvest, mul olid postrid! Ja mitte et ma oleks tohutu korvpallifanaatik, aga sellised suured mängud, mingid erilised mängud ja koondisemängud tahan ma kindlasti ära vaadata. Klubikorvpall mind väga ei tõmba, sest minu jaoks on see rohkem nagu rahakottide võistlus. Pooled, kui mitte rohkem, on võõrad nimed ja kusagilt sisse ostetud ja mina ei oska neid väga omadeks pidada või ei oska, kelle poolt olla.

Ühesõnaga, sellele üritusele oleksin tahtnud küll väga minna. Aga nagu sellisel puhul kombeks - üks lastest jäi haigeks. Eile õhtul jäi G palavikku ja täna päeval oksendas korduvalt ja kaebas kõhuvalu, lisaks kõhulahtisus. Kuna olen veendunud, et see on viiruslik, siis oleks esiteks olnud kummaline oma ema siia siiski toimetada - nagu kohustuslik pasanteeria, tule hoia lapsi ja pärast piinled kodus. Ja teiseks, Gregori nägi kohati nii niru välja, et mul poleks eluseeski olnud südant minna. Lapsel on sellises jamas ikka oma ema vaja.

Nii et nüüd ma siin istun, ootan, et viimane laps kustuks (no mismoodi ei maga see laps isegi siis, kui palavik ja päeval magamata??) ja mõtlen selle peale, kuidas ühel emal tubli 86% plaanidest vastu taevast lendab.

Sellega harjub, tegelikult, ja igapäevaselt sa selle peale üldse ei mõtle. Lihtsalt teed, mis on vaja teha ja jumala pärast, su oma lapsed on päriselt ka kõige olulisemad terves maailmas! Aga kui mõelda, et meil on olnud küll jõulud ilma maal käimata, küll külaskäike jäänud ära, sest kas meie või nende lapsed on haiged, küll loobud dušist 3 õhtut jutti, sest kellelgi tulevad hambad ja muud moodi ei saa, kui et laps magab sul kõhu peal... eneseohverdamine ON kunst!

Tean, tean, meie emad tegid seda ka ja tegelikult ongi emaduse üks külg selline - laps on nagu võimas loodusjõud, mille vastu sa ei saa. Tema soovid ja vajadused võidavad, mingites olukordades pole küsimustki. Et kui sellega leppida ei suuda, kas siis pole veel emaks olema valmis?

Ma tegelikult enamuse ajast suudan. Ma olen vist piisavalt vana ka juba, et ära jäänud disko pärast ma pisaraid ei pea valama. Küll aga teeb mind kurvaks, kui mõne hea sõbra sünnipäevale ei saa minna või kui mingi aja tagant unustad, et sa oled ka inimene ja siis järsku avastad - mul pole kolme kuu jooksul olnud mitte ühtegi õhtut endale! Mõnikord ma lausa haletsen end, sest mul polegi tegelikult ühtegi hobi või ettekäänet, miks mina PEAN just täna kodust välja saama. Ja siis on paratamatu, et sina tuled kõige viimasena. Sest kui üks laste vanaema on tööl ja teisel on trennipäev ja laste isal on maailma kõige tähtsamat kossumängu vaja vaatama minna, siis jäädki üle ainult sina. Vaene sina, jälle ohverdad end, sest sa ei suuda välja mõelda ühtegi põhjust.

Ehk siis - pean hakkama endale põhjuseid hankima! Otsima mõne trenni, kus ma päriselt ka tahaks käia, leidma kamraadi, kes minuga kaasa tuleb ja plaksti! ongi, et teisipäeval ja reedel on MINU trenniõhtu.

Teine asi, millega ma tegelema pean, on korraliku usaldusväärse hoidja leidmine. Sellise, kellele ma maksan, et ta tuleb võtab lapsed ja viib nad mänguväljakule möllama, hangib neile süüa, kui vaja ja toimetab nendega nii kaua kui ma tahan. Nii, et ma ei kuule vahepeal piiksugi laste kisa või ei pea mõtlema, et kas dressipluusi peaks selga panema, kus mähkmed on ja kas veepudel on kaasas.

Vanaemad hoiavad meil lapsi küll hea meelega, aga enamasti paari tunni kaupa, sest neil on ju ka tööd ja kohe varsti on öö jne. Mõnikord ma panen lapsi riidesse ja topin autosse kauem, kui nad reaalselt kohapeal on. Või on nad meil ja vanaema küll tegeleb, aga ma ikka mõtlen kaasa, kes millal magama läheb ja kus see Hedi-Miku raamat nüüd siis sai. Mulle sellest ammu juba ei piisa, on vaja, et saaks end täiesti välja lülitada. Ma olen ju seda lapsekantseldamist 3 aastat praktiliselt non-stop teinud. See emadepäeva nädalavahetus muidugi, kui 2 päeva üksi kodus "tööd" tegin (kes ütleb põranda lihvimise ja õlitamise kohta töö, pole ilmselgelt kahe väikelapsega
kunagi vanemaPUHKUSEL olnud) ja Priit lastega maal müttas - vot see andis energiat! Lendasin pärast mitu nädalat ringi nagu 22-ne ja lapsi armastasin ka veeeeel mitu korda rohkem.

Muidugi, tänases olukorras poleks saanud mind ükski lapsehoidja päästa. Mõnikord ema on lihtsalt ema, ole sa ükskõik kui suur jõuluhoolik või kossufänn.