Mäletan, kuidas millalgi jaanuaris 2013, enne esimest sünnitust lugesin Pere ja Kodu ja sõbranna ütles mulle: "loe, loe, nii kaua kui veel saad". Noogutasin tol korral teadja kombel kaasa, aga ise mõtlesin: "mis tähendab, ei jõua?! Muidugi jõuan. Panen lapse magama ja lugemispidu alaku!". TUTKIT.
Midagi ma enam ei loe. Ema antud Lea Dali Leoni raamat on mul pardatšokis juba vähemalt aasta. Mart Laari ajalooraamat on seal samas. Ajalugu mind väga huvitab, eriti just 20. sajandi osas, maailmasõjad, külm sõda, glasnost ja kõik muu säärane.
Autos on mul veel ka kolmas raamat - mingi Beebi päevaraamat või midagi nii, ostsin selle Gregori esimesel suvel. Seda ma tõepoolest natuke lugesin ka. Puulaiu sadama rannas meie armsa paadikuuri juures, kui Gregori lõunat magas.
Emade energiaraamat on mul vetsus, pühin sealt pealt tolmu samamoodi nagu kapi pealt. Seda ma vahel teen ikka lahti ka. Väga innustav ja inspireeriv raamat, päriselt! Kui keegi tahab, võin selle nime ja autori saata. Aga sisust ma pikemalt rääkida ei saa paraku, loen seda 3-4 lause kaupa, nii kaua kui keegi ukse taha taguma tuleb. Tundub igatahes kasulik.
Vetsust rääkides, siis ükskord, kui Holger oli veel pisike ja meil oli raske, siis põgenesin vetsu nutma. Olen ka teistelt emadelt kuulnud, et vannituba on hea koht, kuhu korraks peitu minna ja hinge tõmmata, kui kõik üle pea kokku lööb. Saad ukse lukku panna (juhul kui mees on kodus ja sa tead, et ta lastega tegeleb, muidugi) ja kõik arvavad, et toimetad oma asju seal, aga sina puhkad. Igatahes, ma olin tookord nii läbi omadega, et läksin ja nutsin vetsus ühe peatäie ja... uinusin. Istusin vetsupoti peal, tönnisin enda emotsioonid välja ja pingelangusest jäin tukkuma! Väga kaua seda muidugi polnud, sest virgudes kuulsin, et teisel pool ust käib ikka sama mäng, aga ju siis oli kehal seda mõnda minutit puhkust vaja. Ma olen jäänud magama ka samal ajal kui lapsed mu peal hüppavad ja karjuvad voodis. Ja punase foori taga korduvalt mõelnud, et mis oleks, kui ma korra tukastaks... need ajad õnneks on möödas.
Ma kaldun kohutavalt teemast kõrvale koguaeg. Nii, raamatud!
Kusagil kapis on mul veel üks Supernanny nõuannetega väikelaste teemaline raamat. Ma siiralt loodan, et jõuan selleni enne, kui mu lapsed väikelapseeast välja kasvavad! Tundus ka hästi kasulik. Just sõna kuulamine ja luiskamine ja sellised teemad, millega siin igapäevaselt rinda pistame.
Ja siis veel need Pere ja Kodud, mida ostan huvitavate teemade puhul esimese lapse aegu ja lõpuks loen 2 aastat hiljem, kui teine laps on sama vana. Võib-olla.
Miks ma siis midagi enam ei loe? POLE AEGA! Okei, hetkel võiksin ma seda blogipostitust mitte kirjutada. Vähem facebooki aitaks kindlasti. "Vähem facebooki!" peaks olema nii ehk naa moto mu elus. Aga siiski - kogu see tants ja tagaajamine lastega väsitab nii ära, et kui sa nad ükskord magama saad, siis tahaks lihtsalt OLLA.
Tegelikult peaks seda raamatute-asja ikkagi uuesti hakkama endale sisse harjutama. Võib-olla, kui minu jaoks ennast laste- või ajalooalaselt harida antud hetkel on raske, siis võiksin lugeda läbi mõne kergema kirjanduse vormi, mõne romaani? Kahtlemata on raamatutegelase maailma sisseelamine vägagi lõõgastav, eks? Vahepeal ostsin taaskasutusest alati mõne raamatu, kui käisin, vot see on traditsioon, mida taaselustada.
Võib-olla oleks pidanud üldse juttu alustama sellest, et selles väikeses algkoolis, kus ma käisin, käis iga teatud aja tagant raamatubuss. Maast laeni raamatutega täidetud riiuleid täis. Ja raamatubussi juht olevat minu isale korduvalt kurtnud, et mulle pole enam midagi lugeda anda, sest mul on terve see bussitäis raamatuid läbi loetud! Ja ma täitsa usun seda juttu, mäletan väga paljusid raamatutegelasi lapse- ja noorpõlve raamatutest ja nende maailma, mille ma ise enda peas lõin. Milline oli tsehh, kus Silja töötas või Kadri soklikorruse korter.
Mida ma tahan öelda, et raamatud päriselt ka rikastavad meie maailma. Et kui sa ei jaksa end kokku võtta, et sõbrannaga kohvitama minna või kui sul pole kedagi, keda jalutama kutsuda või sul on nii pahajuuksepäev, et ei taha üldse nina kodust välja pista, siis võta üks raamat ja välju rutiinist.
Loodan, et mul nende sõnade järgi tegemine pole oluliselt raskem, kui nende sõnade kirjutamine. Igatahes on mul elutuppa planeeritud lugemisnurk tugitooli, raamaturiiuli, lugemislambi ja mugava järiga, kuhu oma jalgu toetada. Äkki aitab.
Nagu ema ütleb - selleks, et sul oleks motivatsioon ja kohustus trenni teha, tuleb kõigepealt osta hirmkallis trennipluus!
No comments:
Post a Comment