Mul jälle mure. Kas see on veel okei (väiksem laps saab kohe juba 3) ja tõmbab mingi hetk tagasi või olen ma juba jäävalt kahjustatud? Mu mälu, nimelt, on tõenäoliselt sama tõhus, kui keskmisel kaheksakümnekolmesel.
Täiesti uskumatu, kui tihti mul juhtub, et mõte jookseb tühjaks ja lihtsalt ei tea neid asju, mida sa peaksid teadma. Lühimälu, kaugmälu, vahet pole. Faktid lähevad kaduma.
Näiteks täna Selverist tulles ma ei teadnud, kus mu auto on. Seda on enne ka juhtunud - tõenäoliselt pargid ja liigud nii automaatselt, et aju ei registreeri. Aga täna olin ma ikka täitsa hädas. Seisad, raske kott käes ja piitsutad oma aju. Mõtle, mõtle, mõtle! Paremal? Või vasakul? Millisest uksest sa sisse läksid? Mõtle loogiliselt, kuhu pargiks Raili? Mida sa nägid, kui autost läksid? Käruputkad, autod sinu ümber? Midagigi.. No ei tea.
Lõpuks ei jäänud mul midagi muud üle, kui trampida parklas edasi-tagasi ja kiigata ringi nagu mingi neetud autovaras. Silmanurgast piilusin ka võimalikke inimesi ümbruses, sest Holgeri rühma ühed lapsevanemad olid samal ajal kassas, kui mina. Päris mark, kui nad peaksid mind märkama ja aru saama, et ma ei tea, kus mu auto on. Viimati olin rühma jõuluraha nagunii üle kuu aja võlgu (arvake, miks? Ma unustasin! Umbes 5 korda) ja kui seda sorti intsidendid peaks veel korduma, siis on vist päris lihtne teatud maine endale külge saada, või mis.
Lõpuks ma selle autonäru ka leidsin ja kui ma teda juba silmasin, siis tuli ilusti fläshbäkkidena meelde - ootasin veel enne, kuidas teine auto parkimiskohalt ära tagurdas, et ise asemele parkida. Igaks juhuks peaks vist mõnda aega endale nendest numbripostidest parklas fotosid tegema.
Ükspäev tekkis mul jällegi selline kõhutunne, et üks mu tuttav on lapseootel. Küsisin ühe ühise sõbra käest järgi ja tuli välja, et nii ongi. Mingi veider tunne oli siiski - justkui ma oleksin seda vestlust enne pidanud. Hiljem tuli meelde, et nii oligi. Kõik detailid alates lapse soost ja sünnitähtajast olime me juba sirgeks rääkinud. Ma teadsin seda, aga unustasin ära. Kes unustab teiste inimeste lapseootuse ära?!
Või abielu. Kui hiljuti mul üks turvatooli ostuhuviline tekkis, tundus ta nimi kahtlaselt tuttav. Vaatasin profiili (sest alati on ju igal juhul kasulik kontrollida, ega sa perverti oma koju tooli vaatama ei lase) ja tuligi välja, et ta on ühe mu vana koolivennaga abielus. Oh, vau, kui väike on Eesti, mõtlesin ma! Ja rääkisin koheselt oma avastusest ka tooli ostjale. Täpselt sel sekundil kui olin enterit vajutanud, tahtsin oma lauset tagasi võtta ja häbist interneti musta auku vajuda. Tuli meelde, et ma teadsin seda juba ka. Ma olin kord teinud läbi temaga koos ühe sõbranna tüdrukute õhtu tralli ja pulma. Istusime korduvalt ühes lauas, kõmpisime läbi vanalinna, tantsisime koos ja guess what? Pulmas oli loomulikult toosama koolivend ka. Ehk siis ma olin neid koos juba näinud ja me olime selle väikse eesti fakti üle juba oksendamiseni imestanud. Täiesti pöörane, et sellised asju unustada saab. Samas, seda põnevam see eluke on, kui samu ja samu asju uuesti ja uuesti avastad. Nagu see film, kus naisel iga 24 tunni tagant mälu kustus..
Aga tõenäoliselt ei ole see isegi minu süü - võib täitsa olla, et meie maja seinad eritavad mingit mälule kahjulikku asja. See juhtub viimasel ajal Gregoriga ka, sest vahel kui ma talle ütlen, et Gregori, jalad ei käi laua peal, ütleb ta: "ma ei teadnud". Olen üsna kindel, et me oleme talle seda juba õpetanud. Samas, mis ma ka tean, ma ju ka ei mäleta. Ja täiesti tavaline on see, et kui ma palun lastel oma asjad kokku korjata, siis Gregori istub tükk aega tühja ja kui ma küsin, et miks tema üldse ei aita, siis väidab ta, et ta unustas ära, mis ta pidi tegema. Eksole.
Aga üks eriti naljakas unustaja on meil peres veel. Küsisin luba ja ma võin sellest rääkida. Viimati rääkisin sellest spaas (kus oli muideks maailma kõige parem olla) öösel pimedas sõbrannale ja siis me naersime. Hea, et piss püksi ei tulnud. Sest sellest rääkidagi on naljakas, ma ei tea ainult, kas ma kirjasõnas oskan ka nii kirjutada, kui naljakas see päriselt oli.
Nimelt, Priit läks ükspäev mis iganes põhjustel autoga tööle. Ta tavaliselt eelistab rongi, aga too päev oli nii.
Kell oli juba õhtul kojutulemisaeg ja siis ta helistab. Ise ei suuda naeru pidada ja ma saan vaevu aru, mida ta räägib. Midagi kinnastest ja autost ja et ta kohe jõuab koju. Peale natukest naeru (ja mina naeran ka juba südamest, sest tunnen, et see tuleb naljakas, mis iganes see on) võtab ta end kokku ja suudab arusaadavalt mulle selgeks teha, milles keiss.
Eh siis, nagu ikka, tuleb ta Hiiu jaamas rongi pealt maha. Esimese asjana katsub taskud läbi, sest mega külm on ja tahaks kindaid kätte panna. Kindaid taskus pole ja talle meenub, et õigus! kindad jäid ju autosse.
Mis seal ikka, mõtleb ta. Paneb käed tasku ja astub kodu poole.
Natuke enne kodutänavale pööramist plahvatab ta kogu hingest naerma. Kindad on autos, tõepoolest,aga kus on auto?? Seal, kuhu ta hommikul selle parkis - Balti jaama parklas. Ta unustas auto töö juurde! 🤣
Ja olgu öeldud, et see pole esimene kord. Täitsa huvitav, kui neid kindaid poleks olnud, mis kell ja kas üldse oleks siis kohale jõudnud, et autot kodus pole. Inimesed unustavad pastakaid ja lõunasöögitopse tööle, aga auto.. Vot see on tase. Kuigi, tema kaitseks ütlen, et see rongiga sõit on tal ikka väga tugev harjumuse jõud.
Ja nii me siin siis unustame. Abielusid, lapsi, autosid, need on suured asjad.
Väikestest asjadest ma ei hakka rääkimagi, neid on pidevalt ja koguaeg ja suur osa nendest unustamistest juhtub tõenäoliselt nii, et ma ise arugi ei saa.
Friday, January 26, 2018
Wednesday, January 24, 2018
kas emad on paremad emad, kui isad?
Kui palju sellest bioloogiliselt paremate eelduste teooriast on tõsi ja kui palju sellest on iganenud mõtlemine, et naine peab toitma kuus last ja mehe? Kas meil ongi päriselt meestest suuremad võimed multitaskida ja pingele vastu panna või on see lihtsalt see, mida mehed tahavad, et me usume?
Ütlen kohe ära, et ma päriselt ei saa väga vinguda. Meie pere isa on üle prahi isa, kes päriselt väärib seda KÕIGE VINGEMA ISA PATJA, mille ta isadepäevaks sai. Ta tegeleb oma lastega tõeliselt palju ja ühe isa kohta võtab ta üle mõistuse palju kõigest osa. Aga just nimelt, et isa kohta - ema ta ei ole. See kes peab meeles, et kõik ravimid saaks õigeaegselt manustatud ja et lasteaeda saaks sõnum, et me ei tule ja reservedis on praegu soodukad ja õige aeg lastele hunnikutes lasteaiadressipükse osta. Olgem ausad - isade jaoks enamasti need asjad kõik lihtsalt juhtuvad. Riided kapis, lihad sügavkülmas varutud ja ta ei pea teadma, mitmes kord see rohuga inhalaatorit täna kummalegi lapsele teha on. Ta lihtsalt organiseerib selle vedeliku sinna inhalaatorisse ja maski lapsele näkku. Sest, et sa palud ja sest et see on tema laps ka. Aga suurt pilti haldab üldiselt ikkagi vaid üks meist.
Kas me emadena võtame ise teadlikult selle vastutuse olla kõiketeadjad ja väepealikud? Et oleks kõigest ülevaade ja et kõik oleks meie kontrolli all? Või tuleb see päriselt meile rakukoosseisus kaasa juba sündides? Või õpetatakse meid terve elu, et nukukärud ja nukumängud on tüdrukutele ja poiss tegeleb samal ajal ikkagi tähtsate asjadega nagu autode parandamine ja raudtee-ehitus? Meie oma lapsi enam nii soorollides kinni olevatena ei kasvata, mina küll vähemalt mitte, aga meie ajal? Kas mu vend oleks võinud ringi joosta roosat värvi mänguturvahälliga, millel sees roosat värvi riietes nukk, ilma, et keegi oleks talle öelnud, et kuule, sa näed välja nagu plika, jäta see tittedega jahmerdamine ikka tüdrukutele?
Ma ei tahagi siin tegelikult lahata niiväga midagi isiklikku ja meie pere siseasju, kui vaid et emade ja isade vahet kõikjal ja igas peres. Ma ei ole väga näinud teistsuguseid peresid, kus vanematel oleks vastupidised rollid - kui siis ainult, et mõnedel on võrdsemad need rollid, teistel joonistub see sina-naine-mina-mees vahekord otse kõigi silma all välja. Kuigi, mina ju ka ei tea, mis teised kodus teevad. Õnneks. Kindlasti, need lapsed, kellel ongi ainult isa ei jää ka millestki ilma. Ma usun, et kõik mehed on võimelised kohanema ja olema nii ema kui isa eest. Kohe kindlasti saavad kõikides peredes toad koristatud ja söögid lauale ja lapsed aiast koju toodud ja terveks ravitud ka, olenemata sellest, mis proportsioonides ja mis soost inimesed sinna perekonda kuuluvad. Aga lihtsalt..
Ütlen kohe ära, et ma päriselt ei saa väga vinguda. Meie pere isa on üle prahi isa, kes päriselt väärib seda KÕIGE VINGEMA ISA PATJA, mille ta isadepäevaks sai. Ta tegeleb oma lastega tõeliselt palju ja ühe isa kohta võtab ta üle mõistuse palju kõigest osa. Aga just nimelt, et isa kohta - ema ta ei ole. See kes peab meeles, et kõik ravimid saaks õigeaegselt manustatud ja et lasteaeda saaks sõnum, et me ei tule ja reservedis on praegu soodukad ja õige aeg lastele hunnikutes lasteaiadressipükse osta. Olgem ausad - isade jaoks enamasti need asjad kõik lihtsalt juhtuvad. Riided kapis, lihad sügavkülmas varutud ja ta ei pea teadma, mitmes kord see rohuga inhalaatorit täna kummalegi lapsele teha on. Ta lihtsalt organiseerib selle vedeliku sinna inhalaatorisse ja maski lapsele näkku. Sest, et sa palud ja sest et see on tema laps ka. Aga suurt pilti haldab üldiselt ikkagi vaid üks meist.
Kas me emadena võtame ise teadlikult selle vastutuse olla kõiketeadjad ja väepealikud? Et oleks kõigest ülevaade ja et kõik oleks meie kontrolli all? Või tuleb see päriselt meile rakukoosseisus kaasa juba sündides? Või õpetatakse meid terve elu, et nukukärud ja nukumängud on tüdrukutele ja poiss tegeleb samal ajal ikkagi tähtsate asjadega nagu autode parandamine ja raudtee-ehitus? Meie oma lapsi enam nii soorollides kinni olevatena ei kasvata, mina küll vähemalt mitte, aga meie ajal? Kas mu vend oleks võinud ringi joosta roosat värvi mänguturvahälliga, millel sees roosat värvi riietes nukk, ilma, et keegi oleks talle öelnud, et kuule, sa näed välja nagu plika, jäta see tittedega jahmerdamine ikka tüdrukutele?
Ma ei tahagi siin tegelikult lahata niiväga midagi isiklikku ja meie pere siseasju, kui vaid et emade ja isade vahet kõikjal ja igas peres. Ma ei ole väga näinud teistsuguseid peresid, kus vanematel oleks vastupidised rollid - kui siis ainult, et mõnedel on võrdsemad need rollid, teistel joonistub see sina-naine-mina-mees vahekord otse kõigi silma all välja. Kuigi, mina ju ka ei tea, mis teised kodus teevad. Õnneks. Kindlasti, need lapsed, kellel ongi ainult isa ei jää ka millestki ilma. Ma usun, et kõik mehed on võimelised kohanema ja olema nii ema kui isa eest. Kohe kindlasti saavad kõikides peredes toad koristatud ja söögid lauale ja lapsed aiast koju toodud ja terveks ravitud ka, olenemata sellest, mis proportsioonides ja mis soost inimesed sinna perekonda kuuluvad. Aga lihtsalt..
Mulle väga meeldib, et Priit on võimeline lastega voodi all roomama ja teki all karuperet mängima ja võtab nad kossutrenni kaasa ja korvpalli vaatama. Õpetab tähti ja numbreid ja arvutamist, võimleb, jookseb ja mässab nendega. Ma tean väga paljusid isasid, kes teevad selliseid asju poole vähem, kui üldse. Meie pere isa kõlab pea, et ideaalselt, eks? Ongi, ainult üks AGA on. Isad teevad selliseid asju siis, kui nad tahavad. Mõned isad ei tahagi väga, nii et mul ikkagi on väga vedanud, aga ma kadestan seda tegelikult algusest peale, isade rolli. Seda meeste vaikimisi luba - võtta pause, kui vaid tahad. Kui isa on väsinud, siis isa puhkab. Kui ema on väsinud, siis ema on väsinud, aga teeb kõik, mis vajab tegemist. Ma olen küll ja veel kuulnud Priidu poolt repliike nagu "ah las need pesud täna jäävad" või "homme lähed poodi, mis sa rapsid". Eksole. Aga ma ju tean, et kui ma PRAEGU seda masinat tööle ei pane, siis pole ühtegi trussikupaari lastele hommikul jalga panna. Ja ma ei saa minna homme poodi, kui meil ei ole ühtki lusikatäit kassitoitu. See manjaanavärk ei tööta, isegi, kui sa oled väga väsinud. Mõned asjad lihtsalt peavad tehtud saama, isegi, kui sa oled parajasti poolsurnud.
Kui me hakkasime 2012. aasta 5ndal mail lapsemõtet heietama, siis ma teadsin ju küll, et mina teen ära kogu raseduse ja sünnituse raske töö ja mina olen titega kodus, kui mehed titevarbaid joovad ja mina annan tissi ja jään ilma mõnest šampuseklaasist siin ja seal. Ja et mina olen ideaalne peoleviija ja peolt tooja raseduse ajal. Sest kõigile rasedatele ju meeldib õudselt autoga sõita, põhiliselt öösel kell 2 ja 3 ja 4 ja.. :) kui laps sünnib, siis muutub loomulikuks, et mehed tahavad sõpradele külla jääda edasi ja rõõmsalt omavahel jutustada, aga sina justkui tahad titega mingi kell lahkuda. Või kui keegi on sinul külas, siis pole sest ju midagi, et sa kuuled seina tagant jutukõminat ja seda kuidas kõigil on lõbus olla, sul on su facebook telefonis ja titt juba kolmveerand tundi tissi otsas. Täitsa okei. Ja siis lähed oma rutiinikesse mõnusasti sisse - 3 und, 2 und, 1 uni. Lõunauned, hommikupudrud ja beebikoolid. Kõik käib oma rütmis ja sina lähed selle rütmiga kaasa. Muudkui möllad ja möllad ja mõistad, et nii see peabki olema - sa saad ju selle eest emapalka.
Aga siis ükspäev saad aru, et sa võid minna tööle või maailmameistriks milleski saada või kirjutada hunniku raamatuid, aga ükskõik, mis sa teed - see on sul töö number 2. Number üheks jääb alati see, mille sa algatasid oma lapsesaamismõttega aastal 2012. Pardonks, aga ega mina küll enne päriselt ei teadnud, kui intensiivne see värk kõik olema saab. Et ema roll on selline kõikehõlmav ja kõikvõimas ja kõigest olulisem. Ma ei kurda, ma räägin asjadest nii, nagu nad on. Ja avaldan tunnustust kõikidele emadele, keda ma tean. Ühed superemad kõik! Ega asjata ei oleks tehtud seda videot:
Vaatan seda ja ütlen ausalt, et pisarad tulevad silma. Sest see worlds toughest job ongi ju täpselt nii tough, kui siin kirjeldab. Ja mina (kõik meie, emad) teen seda ja saan hakkama ja saan hästi hakkama. Ja tasuks on palju, palju kordumatuid ja ilusaid hetki, erilisi emotsioone ja maailma suurim armastus. Aitäh, poisid, et mind tööle võtsite!
Aga siiski, küsimus jääb - kas rolli mängib siin vaid geneetika või on meid õpetatud lapsest saati uskuma, et emad suudavad rohkem, kui isad?
Vaatan seda ja ütlen ausalt, et pisarad tulevad silma. Sest see worlds toughest job ongi ju täpselt nii tough, kui siin kirjeldab. Ja mina (kõik meie, emad) teen seda ja saan hakkama ja saan hästi hakkama. Ja tasuks on palju, palju kordumatuid ja ilusaid hetki, erilisi emotsioone ja maailma suurim armastus. Aitäh, poisid, et mind tööle võtsite!
Aga siiski, küsimus jääb - kas rolli mängib siin vaid geneetika või on meid õpetatud lapsest saati uskuma, et emad suudavad rohkem, kui isad?
Tuesday, January 23, 2018
Daamid taarat ei vii.. Või?
Ma absoluutselt vihkan seda tunnet, kui oled just oma sadakolm taarakotti just jõudnud taaraputka uksest sisse vinnata ja siis tuleb üks džiip. Pargib ära, ilusti näoga sinu selja taga asetseva akna poole, hoiab tuled ka veel sees ja siis ta jõllitab sind. Mis sa seal kohmitsed, jummel, ära proovi seda kortsus triipkoodiga pudelit viiendat korda - viska see lihtsalt prügikasti. Tee kiiremini! Ma ei näe teda, aga ma tunnen ta silmi oma seljal. Põletab, kurat. Või on need mu oma kompleksid. Igatahes oleksin tuhat korda ennem see, kes ootab, kui see, kelle järel oodatakse. Ja mitte ainult taaraputkas, elus üldiselt ka.
Daamid ei käi taarat viimas, ütlete? Meeleheitel daamid käivad. Mitte rahahäda-meeleheidet ma ei mõtle (selle asja ajasin juba korda), see kodus koopas istumise tunne on see, mis lämmatab. Ma teeks mida iganes, et teha midagi muud, minna välja, lihtsalt mõte tühjaks lasta, sõita kuhu pähe tuleb ja mitte kellelegi vajalik olla. Paar esimest päeva kodus sa naudid ja lapsed naudivad ka. Aga üks hetk ei jaksa keegi teist enam nelja sinna vahel olla ja siis hakkavad tulema kas lollused või närvilisus.
Niisiis, taarat viima. Täpselt sel sekundil, kui astud selle väikse putka uksest sisse, tuleb sul meelde, miks daamid ei käi taarat viimas. Fuhhhh, need õllelehad! Kujutlen, kuidas pärast selveri kassasse tšekki viies täpselt samamoodi haisen. Oäkk! Igatahes, mõnus ajudeta tegevus on see. Pudel kotist, auku, pudel kotist, auku. Väljaarvatud see vastik tunne, kui keegi su järel ootab. Kas see on mõni murphy seadustest? Kas teil on ka nii? Nii palju, kui mina olen oma elukese jooksul taarat viimas käinud, siis alati on nii - enne mind ei ole kedagi, aga peale mind tulevad terved inimeste hordid. Peaks proovima 10 minutit hiljem minema hakata. Olgu, kuidas on, saan oma kotihunnikutega ühele poole ja lahkun 18 eurot rikkamana. Aitäh teile kõigile, kes te olete meil klaaspudelis mahla joomas käinud!
Päeval käisin lastega arsti juures ja nagu arvata oligi, ei ole neil mingit kopsupõletikku. Selles vallas on kõik korras, lihtsalt seda inhalatsioonide, määrimise ja muude toetavate tegevuste värki tuleb veelgi tõsisemalt võtta. Homsest võtab ämm haiguslehe nendega ja kirjutasin talle kaasa just üksikasjaliku juhendi, mida ja kui palju. Kuna ma ei kavatse neile lasta mingeid antibiootikume lasta pähe määrida (õnneks hetkel pole keegi veel üritanudki), siis paneme nüüdsest loodusravi viimse kui ühe võimaliku viisi töösse. Kuna Holgeril oli 1 kõrv KERGELT roosakas, siis hakkab ta ringi käima jälle sibulamütsiga. Enne oleme pääsenud, loodan, et seekord läheb ka õnneks.
Nii, et mina lähen homsest taas tööle ja homme on veel selles mõttes eriline päev, et õhtul lähen veel sõbrannaga spaasse ka. Mina ja tema, lapsi pole. Saunad, mullivannid, basseinid ja tuba kahele on meil ööseks ka. Kas ma juba ütlesin, et lapsi pole?? Ehk siis on rahuuu. Kuigi - kumbki meist ei ole harjunud segamatult terve öö magama, nii et tõenäoliselt hakkame me üksteist öö jooksul korduvalt üles ajama. Lihtsalt, et oleks turvaline tunne.
Neljapäeva hommikuga mu lõõgastusprogramm ka lõppeb, jälle tööle, õhtul lastega üksi, sest Priit on trennis ja reedel... Taramtaramtaraa... Sõidab Priit terveks nädalavahetuseks ühe ammu plaanitud firmaürituse raames minema. Imeline lõpp sellele imetoredale haigusperioodile. Pole ime, et ma lõbustan end pudelite automaati toppimisega, sest mingit muud elu mul väga olla ei saagi. Kirsiks tordil on veel see, et arst keelas meil täna nädala lõpuni õues käimise ka ära... Kui kõik läheb hästi, siis nädalavahetusel lubas ta muidugi üritada. Aga igatahes, me oleme liiiiga kaua lastega kolmekesi kodus olnud, nii et kui keegi tahab meiega midagi koos ette võtta, siis võtan kõik pakkumised rõõmuga vastu!
Daamid ei käi taarat viimas, ütlete? Meeleheitel daamid käivad. Mitte rahahäda-meeleheidet ma ei mõtle (selle asja ajasin juba korda), see kodus koopas istumise tunne on see, mis lämmatab. Ma teeks mida iganes, et teha midagi muud, minna välja, lihtsalt mõte tühjaks lasta, sõita kuhu pähe tuleb ja mitte kellelegi vajalik olla. Paar esimest päeva kodus sa naudid ja lapsed naudivad ka. Aga üks hetk ei jaksa keegi teist enam nelja sinna vahel olla ja siis hakkavad tulema kas lollused või närvilisus.
Niisiis, taarat viima. Täpselt sel sekundil, kui astud selle väikse putka uksest sisse, tuleb sul meelde, miks daamid ei käi taarat viimas. Fuhhhh, need õllelehad! Kujutlen, kuidas pärast selveri kassasse tšekki viies täpselt samamoodi haisen. Oäkk! Igatahes, mõnus ajudeta tegevus on see. Pudel kotist, auku, pudel kotist, auku. Väljaarvatud see vastik tunne, kui keegi su järel ootab. Kas see on mõni murphy seadustest? Kas teil on ka nii? Nii palju, kui mina olen oma elukese jooksul taarat viimas käinud, siis alati on nii - enne mind ei ole kedagi, aga peale mind tulevad terved inimeste hordid. Peaks proovima 10 minutit hiljem minema hakata. Olgu, kuidas on, saan oma kotihunnikutega ühele poole ja lahkun 18 eurot rikkamana. Aitäh teile kõigile, kes te olete meil klaaspudelis mahla joomas käinud!
Päeval käisin lastega arsti juures ja nagu arvata oligi, ei ole neil mingit kopsupõletikku. Selles vallas on kõik korras, lihtsalt seda inhalatsioonide, määrimise ja muude toetavate tegevuste värki tuleb veelgi tõsisemalt võtta. Homsest võtab ämm haiguslehe nendega ja kirjutasin talle kaasa just üksikasjaliku juhendi, mida ja kui palju. Kuna ma ei kavatse neile lasta mingeid antibiootikume lasta pähe määrida (õnneks hetkel pole keegi veel üritanudki), siis paneme nüüdsest loodusravi viimse kui ühe võimaliku viisi töösse. Kuna Holgeril oli 1 kõrv KERGELT roosakas, siis hakkab ta ringi käima jälle sibulamütsiga. Enne oleme pääsenud, loodan, et seekord läheb ka õnneks.
Nii, et mina lähen homsest taas tööle ja homme on veel selles mõttes eriline päev, et õhtul lähen veel sõbrannaga spaasse ka. Mina ja tema, lapsi pole. Saunad, mullivannid, basseinid ja tuba kahele on meil ööseks ka. Kas ma juba ütlesin, et lapsi pole?? Ehk siis on rahuuu. Kuigi - kumbki meist ei ole harjunud segamatult terve öö magama, nii et tõenäoliselt hakkame me üksteist öö jooksul korduvalt üles ajama. Lihtsalt, et oleks turvaline tunne.
Neljapäeva hommikuga mu lõõgastusprogramm ka lõppeb, jälle tööle, õhtul lastega üksi, sest Priit on trennis ja reedel... Taramtaramtaraa... Sõidab Priit terveks nädalavahetuseks ühe ammu plaanitud firmaürituse raames minema. Imeline lõpp sellele imetoredale haigusperioodile. Pole ime, et ma lõbustan end pudelite automaati toppimisega, sest mingit muud elu mul väga olla ei saagi. Kirsiks tordil on veel see, et arst keelas meil täna nädala lõpuni õues käimise ka ära... Kui kõik läheb hästi, siis nädalavahetusel lubas ta muidugi üritada. Aga igatahes, me oleme liiiiga kaua lastega kolmekesi kodus olnud, nii et kui keegi tahab meiega midagi koos ette võtta, siis võtan kõik pakkumised rõõmuga vastu!
Monday, January 22, 2018
see neetud raha, ma ütlen!
Ma ütlen kohe ära, et mina ei oska rahadega väga hästi ümber käia. Mulle meeldib tohutult asju osta ja poodides kaupa vaatamas käia ja mõnikord ma luban endale üht-teist. Ei, mitte riideid tavaliselt, vaid igasugu köögis vajalikku tavaari (näiteks uus mõõdukann või riiv) või uued pleedid lastetuppa või mõned ilusad küünlad või üldse igapäevast toidukraami. Täpselt nii kuivik olengi, sest ma päriselt ka mõtlen, et see on fun!
Me sööme vist pigem hästi, sest kõik on värske ja ilma lisaaineteta, teadagi puhas liha maksab ju rohkem, kui kondijahupihv. Ja nii ma ostan ja ostan ja ostan (sest poes käimine on mul eriti sellistel kriitilistel haigusaegadel põhiline lõbustus ja kodust välja minemise mõte), kuni ükskord raha enam ei ole. Ma ei muretse sellepärast peaaegu kunagi, sest varsti tuleb uus palgapäev või siis müün ma midagi maha või mõnikord ma isegi laenan. Tavaliselt emalt. Täna lugesin just fb-st artiklit 45-aastastest puukidest oma vanemate küljes, aga mina pole see, ma maksan alati tagasi. Vastustundetu on mitte varusid omada, ma tean - ja seda siin kirjutamise ajal mustvalgelt lugedes mõistan, et pean tegema lastele ühe konto tuleviku tarbeks. Aga noh, me saame hakkama. Ma ei taha koguaeg rahateemadel obsessida. Me ei ela üle mõistuse hästi ega üle mõistuse halvasti ka mitte. Auto on täitsa tavaline, riided on kaltsukast ja pigem oleme ju koduse elustiiliga ega ei käi baarides ja pubides tuulutamas. Vahel siiski kinos ja mõnel kontserdil, aga pigem vähe.
Ühesõnaga. Täna oli jälle üks selline õhtu, kus ma läksin toidupoodi, et end inimesena tunda. Priit ütles, et ma peaksin kellelegi külla minema selle asemel, aga ma tahaks näha, milline pere mind kella 9 paiku laste magama sättimise kõrvale jutustama ootab.. Aga mingit vaheldust oli vaja, õhku.. Haigete lastega kodus olla, samal ajal kui sa üritad veel tööd ka teha, ei ole lihtne. Eriti, kuna ma tean, et see ei ole veel kahjuks lõpp - Gregoril tuli palavik tagasi. Ma tunnen ennast täitsa lollina, sest tegelikult olekski võinud täna õues piirduda selle veerandtunniga. Mina lasin neil olla natsa üle poole tunni - neil oli ju nii lõbus seal, kuidas ma keelan.. ilmselgelt oli ikka liiga vara, või on siin mingi teisest puust haigusega tegu. Homme räägin taas arstiga, ehk peame ikka end näitama minema. Täna ta just ütles, et kui palavik tuleb tagasi, siis. Kui palavik taandub, siis pole mingit põhjust arvata, et tegu on millegi enama, kui tavalise viirushaigusega. Nii kahju, et praegu nii on. See on Gregoril vist esimene haigus üle aasta. Sellest ajast saati, kui hakkasime regulaarselt ujumas käima, on lapsed niiiii terved olnud. Holgeril vaid oli detsembris väike külmetus.
Niisiis, olin poes ja tundsin ennast hästi. Ladusin käru täis kõike vajalikku ja head ja mis parajasti soodukas oli - näiteks hakkliha ja smuuti jaoks marju ja spinatit ja leiba ja Volli toitu ja.. ühesõnaga tavaline kapitäitmise poereis. Päeval olin just Priiduga rahaasju arutanud ja ta lubas mulle kanda, sest mina olen omadega pea nullis. Meil ei ole tegelikult mingit sinu raha ja minu raha, nii, et selline kontodevaheline pingpong on meil täitsa tavaline - kes rohkem poes käib, saab rohkem raha enda valdusesse.
Poes oli hämmastavalt vähe inimesi, kell lähenes 22le. Huvitav, et tavaliselt on 2 lastekassat pea ainukesed kassad, mis Prismas õhtul lahti on. Nagu keegi käiks väga kell 22 lastega poes. Ja siis tulevad jõmmid jooksuga alksiosakonnast ja virutavad oma viskipudelid sinna lastekassa lindi peale ritta, et ikka aega jõuaks. Natuke naljakas on lastekassas alkoholi näha. Aga no vahet ole, lapsi ju sel ajal enam nagunnii ei ole.
Mina lastekassasse ei läinud. Jõudsin napilt enne "pöörduge kõrvalkassasse" silti asetamist ühte kassasse, kus töötas üks blond vene aktsendiga tädi, keda olin enne seal kassas korduvalt näinud. Ladusin oma asjad kassalindi peale ja nagu ikka, panin nad juba enne maksmist kotti ära. Arve oli 47.50 ja asju oli 2 suurt kotitäit.
Panen kaardi terminali, sisestan pin-koodi ja hakkan oma kotte kärru panema, kui kuulen kerge aktsendiga teavitust: "teie tehing on tagasi lükatud". AHHH? Mida? Mul on ju raha, Priit kandis. Helistan Priidule ja saan muuhulgas teada, et ma loen tema tekste üle rea. Ta lubas küll kanda raha, aga kolmapäevaks, selle tarbeks, et ma sõbrannaga spaas end rotina tundma ei peaks. Tore küll... ehk annab ju asja veel parandada - tee mulle ülekanne. Nordeast Nordeasse peaks ju koheselt tulema, ei? Tuleb välja, et ei. Öösel ei tule. Proovin mingi 7-8 korda, tädi jõuab juba lapiga kassalindi üle nühkida ja muud otsad kokku tõmmata, vahetuse lõpp ju. Mida pole, seda pole. Pank muudkui keeldub ja keeldub. Tädi oli algul üsna sõbraliku moega, ikka juhtub ju. Aga kord kui ta aru sai, et selle pangaülekande ootuse nahka ta vahetuse lõpp läheb, muutus ta pilk järjest kurjemaks. Sõnatult plärtsus ta vihaste silmade kaudu seal minuga iga kord, kui ma palusin tal uuesti seda nuppu vajutada, et proovida. Justkui nagu ma oleks mingi paadunud pätt, kes toitu varastada üritab. Kamoon, ei ole ju, kas sa ei tea siis - ma käin siin koguaeg, tädi. Koguaeg maksan ja kunagi pole jama.. Na nägin seda tädi igast liigutusest, et tal oli täiesti kõrini minust ja ta ei saanud aru, miks ta tööpäeva lõpuks endale selle nuhtluse kaela sai.
Lõpuks sai selgeks, et täna siin mingit raha ei tule ja tädi pahvatas - nüüd peate asjad riiulisse tagasi viima.
Päriselt?! Nutt tuli kurku. Fck, tuled ennast tuulutama ja siis seisad küla lollina seal kassas. Tädi lõpuks küsis, et palju mul siis raha on, paneme mõned asjad tagasi. Palju, palju... no pole väga palju, 3.27 (käisin vahepeal automaadis vaatamas)! Mida küll võtta, mida jätta.. Lõpuks ta õnneks teatas, et ta võib kõik need asjad ise tagasi viia. Tänasin teda südamest ja vabandasin umbes 8 korda veel. Ostaks mingit šoksi hea tahte märgiks, aga raha ei ole ja kassa on ka kinni.
No nii nõme tunne ei ole mul ealeski ühegi poeskäigu ajal olnud.. Jooksin saba jalge vahel autosse, helistasin Priidule ja kriiskasin, et ma ei taha enam olla kõige lollim inimene maailmas - kireb blogis kõigile, kuidas lapsed ei tohi kaua õues olla, samal ajal kui kõnealune laps end õues palavikku külmetab ja krabab poest kokku terve käru jagu kraami, endal pole rahagi. No ei ole elu parim päev, ei ole!
Õnneks meenus mulle, et Olerexi kontol on raha küll ja veel (peale seda, kui kodu lähedal tööl käima hakkasin, ei suuda poolt paakigi kuus kulutada), läksin võtsin endale ühe kohvi ja mängisin tükk aega mõttega kõik toidukraam sealt samast bensukast 300% juurdehindlusega osta. Nii palju mulle siiski ka osta ei meeldi, jõin oma kohvi ära ja tulin koju.
Homme tuleb mulle üks blogilugeja ühte asja tooma, mille vastu lubasin talle karbi After8-te osta. See jäi nüüd ka muidugi ära, ma ei tea, millega talle nüüd selle ostu tasun - kanamunade ja hoidistega?? Õnneks kodus peaks mingi müntide varu ikka olema, ehk saan oma võlad tasutud. Ilmselgelt veedame homse päeva jälle koduseinte vahel, nii et isegi, kui see raha lõpuks 10 paiku tuleb - siis minust selle kulutajat ei ole.
Me sööme vist pigem hästi, sest kõik on värske ja ilma lisaaineteta, teadagi puhas liha maksab ju rohkem, kui kondijahupihv. Ja nii ma ostan ja ostan ja ostan (sest poes käimine on mul eriti sellistel kriitilistel haigusaegadel põhiline lõbustus ja kodust välja minemise mõte), kuni ükskord raha enam ei ole. Ma ei muretse sellepärast peaaegu kunagi, sest varsti tuleb uus palgapäev või siis müün ma midagi maha või mõnikord ma isegi laenan. Tavaliselt emalt. Täna lugesin just fb-st artiklit 45-aastastest puukidest oma vanemate küljes, aga mina pole see, ma maksan alati tagasi. Vastustundetu on mitte varusid omada, ma tean - ja seda siin kirjutamise ajal mustvalgelt lugedes mõistan, et pean tegema lastele ühe konto tuleviku tarbeks. Aga noh, me saame hakkama. Ma ei taha koguaeg rahateemadel obsessida. Me ei ela üle mõistuse hästi ega üle mõistuse halvasti ka mitte. Auto on täitsa tavaline, riided on kaltsukast ja pigem oleme ju koduse elustiiliga ega ei käi baarides ja pubides tuulutamas. Vahel siiski kinos ja mõnel kontserdil, aga pigem vähe.
Ühesõnaga. Täna oli jälle üks selline õhtu, kus ma läksin toidupoodi, et end inimesena tunda. Priit ütles, et ma peaksin kellelegi külla minema selle asemel, aga ma tahaks näha, milline pere mind kella 9 paiku laste magama sättimise kõrvale jutustama ootab.. Aga mingit vaheldust oli vaja, õhku.. Haigete lastega kodus olla, samal ajal kui sa üritad veel tööd ka teha, ei ole lihtne. Eriti, kuna ma tean, et see ei ole veel kahjuks lõpp - Gregoril tuli palavik tagasi. Ma tunnen ennast täitsa lollina, sest tegelikult olekski võinud täna õues piirduda selle veerandtunniga. Mina lasin neil olla natsa üle poole tunni - neil oli ju nii lõbus seal, kuidas ma keelan.. ilmselgelt oli ikka liiga vara, või on siin mingi teisest puust haigusega tegu. Homme räägin taas arstiga, ehk peame ikka end näitama minema. Täna ta just ütles, et kui palavik tuleb tagasi, siis. Kui palavik taandub, siis pole mingit põhjust arvata, et tegu on millegi enama, kui tavalise viirushaigusega. Nii kahju, et praegu nii on. See on Gregoril vist esimene haigus üle aasta. Sellest ajast saati, kui hakkasime regulaarselt ujumas käima, on lapsed niiiii terved olnud. Holgeril vaid oli detsembris väike külmetus.
Niisiis, olin poes ja tundsin ennast hästi. Ladusin käru täis kõike vajalikku ja head ja mis parajasti soodukas oli - näiteks hakkliha ja smuuti jaoks marju ja spinatit ja leiba ja Volli toitu ja.. ühesõnaga tavaline kapitäitmise poereis. Päeval olin just Priiduga rahaasju arutanud ja ta lubas mulle kanda, sest mina olen omadega pea nullis. Meil ei ole tegelikult mingit sinu raha ja minu raha, nii, et selline kontodevaheline pingpong on meil täitsa tavaline - kes rohkem poes käib, saab rohkem raha enda valdusesse.
Poes oli hämmastavalt vähe inimesi, kell lähenes 22le. Huvitav, et tavaliselt on 2 lastekassat pea ainukesed kassad, mis Prismas õhtul lahti on. Nagu keegi käiks väga kell 22 lastega poes. Ja siis tulevad jõmmid jooksuga alksiosakonnast ja virutavad oma viskipudelid sinna lastekassa lindi peale ritta, et ikka aega jõuaks. Natuke naljakas on lastekassas alkoholi näha. Aga no vahet ole, lapsi ju sel ajal enam nagunnii ei ole.
Mina lastekassasse ei läinud. Jõudsin napilt enne "pöörduge kõrvalkassasse" silti asetamist ühte kassasse, kus töötas üks blond vene aktsendiga tädi, keda olin enne seal kassas korduvalt näinud. Ladusin oma asjad kassalindi peale ja nagu ikka, panin nad juba enne maksmist kotti ära. Arve oli 47.50 ja asju oli 2 suurt kotitäit.
Panen kaardi terminali, sisestan pin-koodi ja hakkan oma kotte kärru panema, kui kuulen kerge aktsendiga teavitust: "teie tehing on tagasi lükatud". AHHH? Mida? Mul on ju raha, Priit kandis. Helistan Priidule ja saan muuhulgas teada, et ma loen tema tekste üle rea. Ta lubas küll kanda raha, aga kolmapäevaks, selle tarbeks, et ma sõbrannaga spaas end rotina tundma ei peaks. Tore küll... ehk annab ju asja veel parandada - tee mulle ülekanne. Nordeast Nordeasse peaks ju koheselt tulema, ei? Tuleb välja, et ei. Öösel ei tule. Proovin mingi 7-8 korda, tädi jõuab juba lapiga kassalindi üle nühkida ja muud otsad kokku tõmmata, vahetuse lõpp ju. Mida pole, seda pole. Pank muudkui keeldub ja keeldub. Tädi oli algul üsna sõbraliku moega, ikka juhtub ju. Aga kord kui ta aru sai, et selle pangaülekande ootuse nahka ta vahetuse lõpp läheb, muutus ta pilk järjest kurjemaks. Sõnatult plärtsus ta vihaste silmade kaudu seal minuga iga kord, kui ma palusin tal uuesti seda nuppu vajutada, et proovida. Justkui nagu ma oleks mingi paadunud pätt, kes toitu varastada üritab. Kamoon, ei ole ju, kas sa ei tea siis - ma käin siin koguaeg, tädi. Koguaeg maksan ja kunagi pole jama.. Na nägin seda tädi igast liigutusest, et tal oli täiesti kõrini minust ja ta ei saanud aru, miks ta tööpäeva lõpuks endale selle nuhtluse kaela sai.
Lõpuks sai selgeks, et täna siin mingit raha ei tule ja tädi pahvatas - nüüd peate asjad riiulisse tagasi viima.
Päriselt?! Nutt tuli kurku. Fck, tuled ennast tuulutama ja siis seisad küla lollina seal kassas. Tädi lõpuks küsis, et palju mul siis raha on, paneme mõned asjad tagasi. Palju, palju... no pole väga palju, 3.27 (käisin vahepeal automaadis vaatamas)! Mida küll võtta, mida jätta.. Lõpuks ta õnneks teatas, et ta võib kõik need asjad ise tagasi viia. Tänasin teda südamest ja vabandasin umbes 8 korda veel. Ostaks mingit šoksi hea tahte märgiks, aga raha ei ole ja kassa on ka kinni.
No nii nõme tunne ei ole mul ealeski ühegi poeskäigu ajal olnud.. Jooksin saba jalge vahel autosse, helistasin Priidule ja kriiskasin, et ma ei taha enam olla kõige lollim inimene maailmas - kireb blogis kõigile, kuidas lapsed ei tohi kaua õues olla, samal ajal kui kõnealune laps end õues palavikku külmetab ja krabab poest kokku terve käru jagu kraami, endal pole rahagi. No ei ole elu parim päev, ei ole!
Õnneks meenus mulle, et Olerexi kontol on raha küll ja veel (peale seda, kui kodu lähedal tööl käima hakkasin, ei suuda poolt paakigi kuus kulutada), läksin võtsin endale ühe kohvi ja mängisin tükk aega mõttega kõik toidukraam sealt samast bensukast 300% juurdehindlusega osta. Nii palju mulle siiski ka osta ei meeldi, jõin oma kohvi ära ja tulin koju.
Homme tuleb mulle üks blogilugeja ühte asja tooma, mille vastu lubasin talle karbi After8-te osta. See jäi nüüd ka muidugi ära, ma ei tea, millega talle nüüd selle ostu tasun - kanamunade ja hoidistega?? Õnneks kodus peaks mingi müntide varu ikka olema, ehk saan oma võlad tasutud. Ilmselgelt veedame homse päeva jälle koduseinte vahel, nii et isegi, kui see raha lõpuks 10 paiku tuleb - siis minust selle kulutajat ei ole.
stay-at-home/working mom
Me oleme lastega olnud kodus juba eelmisest kolmapäevast. Teisipäeva õhtul käisime tädipoja tütre sünnipäeval Liikluslinnakus ja kui õues oli -10 kraadi ümber, siis ausalt, ega seal sees kõige soojemad põrandad nüüd ka ei olnud.. aga samas, eks see viga pidi ikka minus olema. Läksin otse töölt, seljas kleit ja jalas sukad. Poole peo ajal tundsin, et süda on paha ja et mul on nüüd KÜLM, väga külm, kohe arktiliselt külm. Saabus jõuetus ja palaviku-tõusmise tunne, kõik kondid valutasid. Pidu lõppes nii, et Priit ajas lapsi mööda maja taga ja pani nad riidesse, sest mina lihtsalt ei jaksanud, üldse ei jaksanud. Võib-olla oleksin ma nad isegi kogemata täis ropsinud, kui oleks üritanud - vot nii paha oli olla.
Õhtul kodus olin kolme teki all ja värisesin. NIIII külm oli ja see külm tunne ei läinud minust välja, korraks isegi uinusin ja siis ärkasin taas selle sügavkülmkapis lebamise tunde peale. See kuuma veega täidetav soojakott, mis meil siin koguaeg igalpool vedeleb, oli kadunud - ka laste mänguasjakastid otsis Priit läbi. Lõpuks ta hõõrus mu jalgu lihtsalt viinaga, et natukenegi sooja sisse saada. Nii ebanormaalne oli olla. Ja see kurjakuulutav tunne, et kohe-kohe tuleb kõrge palavik. Kraadisin end pidevalt, et saada mingit loogilist seletust sellele asjale, aga ei. Mitte mingit palavikku.
Hommikul ma tööle muidugi ei kippunud, ikka veel oli kerge öökimise tunne ja lihased valutasid ka. Tõin ära oma arvuti ja teatasin, et veedan päeva kodukontoris. Unistasin sellest, et teen ära mõned absoluutselt hädavajalikud asjad ja siis magan ülejäänud päeva teleka ees. Aga little did I know.. Üks patsaan teise järel teatas, et tal on ka paha olla. Köha oli põhiliseks kaebuseks ja kuna nad natuke nagu rögisesid ka, siis mõtlesin, et õigem vist oleks ja jätsin koju. Hea oli, et nad koju jäid, sest üksteise järel said nad järgnevatel päevadel ka kõrge palaviku osaliseks, Gregoril olid ekraanil lausa numbrid 39.2 ja nii.
Palavikualandajat me loomulikult kummalegi ei andnud. Mõni peab seda lapse piinamiseks (sest alates 38.6 ju antakse), aga ma tõesti tahtsin kiirelt ühelepoole saada ja siis tuleb lasta lapsel ise võidelda. Loputasime neil ninasid soolveelahusega, päriselt ikka loputasime läbi, mitte ei surtsutanud sinna seda moe pärast. Männikoore ekstrakt, sipelgapuu koor, sinepiplaastrid, hanerasv, nurmenuku-, pärnaõie-, vaarikalehetee, inhalaator, lavendli ja teepuu eeterlikud õlid, carmolis ja sinupret - kõik, mis vähegi paranemist toetav ja samas looduslik. Oli see sellest, või oleks see haigus nagunii kiirelt taandunud, homme lähevad tõenäoliselt aeda. Köhal, teatavasti on nagunii oma kulg ja sa võid tõmmelda või mitte tõmmelda, viimased köhatused on neil alles nädalate taga, väga pole pointi neid enam kodus hoida.
Ja ma ei jaksa ka, jumalapärast! Kuni eilseni oli hull, sest nad olid palavikus ja tahtsid lähedust ja tegelemist ja koosolemist - aga mina lubasin tööjuures rõõmsalt kõik töö ära teha, nii et keerlesin siin ringi nagu vurrkann. Nendel hommikutel, kus sul on vaja lattu arvele kanda hunnik kaupu ja organiseerida mõnele koormale veel transporti, teha lastele süüa, tuled alla teha ja ahju valvata (sest oli ju külm periood), hambaid pesta - nii endal, kui laste pesemist valvata -, kõik sada rohtu ja salvi neile sisse sööta ja määrida, ninasid nuusata ja inhalaatorit soolalahusega täita.. siis ma vahel mõtlen, et tsiis, nagu 8 käega müstiline olevus. Seda kõike on ju vägagi palju. Ja lisaks, kodus töötades tekib sul ju raudselt veel tahtmine põrand leivapurust puhtaks pühkida, nõud masinast kappi laduda ja pesumasin tööle panna. Mitte, et sa peaks. Või noh, kind of pead - kui sa kohe ei tee, siis õhtul ikka ju. Nii et parem juba kohe.
Tööasjadega õnneks saab minu töös väga hästi. Said nad ju veel hiljuti täitsa ilma minuta hakkama, nii et sellest pole midagi, kui ma teen nii palju, kui ma jõuan. Ja mida ei jõua, seda teen tagant järgi. Eile oli meil Priiduga 21st 00ni kodukontoriõhtu (mitte kohtingu-, vaid kodukontoriõhtu, lugesid õigesti), istusime kahekesi köögilaua ääres, üks ühel pool ja teine teisel pool. Täitsa mõnus on niiviisi, pean tunnistama, et mõned õllelonksud võtsime tubli töötegemise kõrvale ka.
Aga noh, arvestades neid ilusaid ilmu, mis siin olnud on ja meie õue ei saanud ja.. on küll natuke tunne, nagu me oleks siin oma koopas istunud ja tohutult aega kaotanud, samas, kui muu maailm edasi läks. Seda tunnet süvendab muidugi see, et nagu tellitud, jäi selle perioodi sisse ka Priidu sünnipäev (just need kõige hullemad palavikupäevad) ja kui meil muidu oleks ehk mõned külalised tulnud, siis.. istusime siin neljakesi kogu maailma aja maha. Kõik lauamängud said vähemalt mängitud ja lapsed said lõpuks kogu oma jõuluvanalt saadud nodiga tuttavaks. Mina käisin selle aja jooksul 2x poes ja Priit sai paar päeva tööl käia. Mõned külalised käisid maja ees ja eile tuli Priidu ema lõpuks, peale palaviku taandumist sünnipäevale. Me muidugi nägime kohe oma võimalust ja käisime kinos. Vaatasime selle palju räägitud Neljanda õe ära, aga ausalt, poleks vist vahet ka olnud, kui me poleks seda näinud - mingit sügavat muljet mina sellest küll ei saanud. Kui, siis VAU, et väljaspool kodu on terve suur maailm, mis kihab ja keeb.
Priidule tegime sünnipäevaks lastega meie peres traditsioonilise küpsisetordi. Seekord vahukoore ja ricotta kohupiimaga, maasikate, banaani ja šokolaadiga. Väga maitsev sai. Ajatasime selle koogiteo neljapäeval Priidu trenni ajale. Lapsed poleks nagunii haiguse tõttu kaasa saanud. Veel tegime talle ilusa täpilise paberist lipsu ja Gregori tegi mõned kaardid. Sisse kirjutas ise - muidugi minu näidise järgi, sest ta on ju tehniliselt ikkagi veel 4. Tegin ka vea ja lasin huulte vahelt lendu sõna "teater" - H ju meil ei ole väga saladusepidaja mees (veel) ja nii ta Priidule teataski rõõmsalt (umbes 3 korda, et olla kindel, et ta ikka kuulis): ilusa sleihviga ümbriku sees on teatripilet. Muidu okei, aga oleks seda ette teadnud, poleks nii palju vaeva näinud. Tahtsin, et Priidule oleks üllatuseks, kuhu me 1.02 läheme ja nii ma ei lasknud mitte ostetud pileteid välja vaid joonistasin ise pileti ja püüdsin selle peale võimalikult salapäraselt kirjutada, et teda ootab ees mingit sorti lõbus ja lõõgastav meelelahutus ja täpsemad instruktsioonid selle tarbeks saab ta alles 1.02 peale tööpäeva. Vahet muidugi pole, kuidas see välja kukkus, Priit oli igal juhul rahul oma hommikuga ja kingitusega. Meil ei ole kombeks kinkida kalleid ehteid või uusi autosid, pigem midagi armsat ja hingega.
Täna siis said lapsed üle pika aja õue. Hommikupoole proovisin neid ka õue ajada, aga keegi ei viitsinud koostööd teha, ehk siis riidesse panna ja ma lihtsalt ei jaksanud sellega tegeleda. Istuge siis toas, väikesed kangekaelsed põnnid ja ärge tulge minule kurtma, kui teil tervis ei tule! Nüüd natuke enne nelja sain nad õue. Tegelikult peaksin nad tuppa kamandama - pole ju hea väga pikalt, külmaga ka veel, aga üldse ei raatsi.
Õhtul kodus olin kolme teki all ja värisesin. NIIII külm oli ja see külm tunne ei läinud minust välja, korraks isegi uinusin ja siis ärkasin taas selle sügavkülmkapis lebamise tunde peale. See kuuma veega täidetav soojakott, mis meil siin koguaeg igalpool vedeleb, oli kadunud - ka laste mänguasjakastid otsis Priit läbi. Lõpuks ta hõõrus mu jalgu lihtsalt viinaga, et natukenegi sooja sisse saada. Nii ebanormaalne oli olla. Ja see kurjakuulutav tunne, et kohe-kohe tuleb kõrge palavik. Kraadisin end pidevalt, et saada mingit loogilist seletust sellele asjale, aga ei. Mitte mingit palavikku.
Hommikul ma tööle muidugi ei kippunud, ikka veel oli kerge öökimise tunne ja lihased valutasid ka. Tõin ära oma arvuti ja teatasin, et veedan päeva kodukontoris. Unistasin sellest, et teen ära mõned absoluutselt hädavajalikud asjad ja siis magan ülejäänud päeva teleka ees. Aga little did I know.. Üks patsaan teise järel teatas, et tal on ka paha olla. Köha oli põhiliseks kaebuseks ja kuna nad natuke nagu rögisesid ka, siis mõtlesin, et õigem vist oleks ja jätsin koju. Hea oli, et nad koju jäid, sest üksteise järel said nad järgnevatel päevadel ka kõrge palaviku osaliseks, Gregoril olid ekraanil lausa numbrid 39.2 ja nii.
Palavikualandajat me loomulikult kummalegi ei andnud. Mõni peab seda lapse piinamiseks (sest alates 38.6 ju antakse), aga ma tõesti tahtsin kiirelt ühelepoole saada ja siis tuleb lasta lapsel ise võidelda. Loputasime neil ninasid soolveelahusega, päriselt ikka loputasime läbi, mitte ei surtsutanud sinna seda moe pärast. Männikoore ekstrakt, sipelgapuu koor, sinepiplaastrid, hanerasv, nurmenuku-, pärnaõie-, vaarikalehetee, inhalaator, lavendli ja teepuu eeterlikud õlid, carmolis ja sinupret - kõik, mis vähegi paranemist toetav ja samas looduslik. Oli see sellest, või oleks see haigus nagunii kiirelt taandunud, homme lähevad tõenäoliselt aeda. Köhal, teatavasti on nagunii oma kulg ja sa võid tõmmelda või mitte tõmmelda, viimased köhatused on neil alles nädalate taga, väga pole pointi neid enam kodus hoida.
Ja ma ei jaksa ka, jumalapärast! Kuni eilseni oli hull, sest nad olid palavikus ja tahtsid lähedust ja tegelemist ja koosolemist - aga mina lubasin tööjuures rõõmsalt kõik töö ära teha, nii et keerlesin siin ringi nagu vurrkann. Nendel hommikutel, kus sul on vaja lattu arvele kanda hunnik kaupu ja organiseerida mõnele koormale veel transporti, teha lastele süüa, tuled alla teha ja ahju valvata (sest oli ju külm periood), hambaid pesta - nii endal, kui laste pesemist valvata -, kõik sada rohtu ja salvi neile sisse sööta ja määrida, ninasid nuusata ja inhalaatorit soolalahusega täita.. siis ma vahel mõtlen, et tsiis, nagu 8 käega müstiline olevus. Seda kõike on ju vägagi palju. Ja lisaks, kodus töötades tekib sul ju raudselt veel tahtmine põrand leivapurust puhtaks pühkida, nõud masinast kappi laduda ja pesumasin tööle panna. Mitte, et sa peaks. Või noh, kind of pead - kui sa kohe ei tee, siis õhtul ikka ju. Nii et parem juba kohe.
Tööasjadega õnneks saab minu töös väga hästi. Said nad ju veel hiljuti täitsa ilma minuta hakkama, nii et sellest pole midagi, kui ma teen nii palju, kui ma jõuan. Ja mida ei jõua, seda teen tagant järgi. Eile oli meil Priiduga 21st 00ni kodukontoriõhtu (mitte kohtingu-, vaid kodukontoriõhtu, lugesid õigesti), istusime kahekesi köögilaua ääres, üks ühel pool ja teine teisel pool. Täitsa mõnus on niiviisi, pean tunnistama, et mõned õllelonksud võtsime tubli töötegemise kõrvale ka.
Aga noh, arvestades neid ilusaid ilmu, mis siin olnud on ja meie õue ei saanud ja.. on küll natuke tunne, nagu me oleks siin oma koopas istunud ja tohutult aega kaotanud, samas, kui muu maailm edasi läks. Seda tunnet süvendab muidugi see, et nagu tellitud, jäi selle perioodi sisse ka Priidu sünnipäev (just need kõige hullemad palavikupäevad) ja kui meil muidu oleks ehk mõned külalised tulnud, siis.. istusime siin neljakesi kogu maailma aja maha. Kõik lauamängud said vähemalt mängitud ja lapsed said lõpuks kogu oma jõuluvanalt saadud nodiga tuttavaks. Mina käisin selle aja jooksul 2x poes ja Priit sai paar päeva tööl käia. Mõned külalised käisid maja ees ja eile tuli Priidu ema lõpuks, peale palaviku taandumist sünnipäevale. Me muidugi nägime kohe oma võimalust ja käisime kinos. Vaatasime selle palju räägitud Neljanda õe ära, aga ausalt, poleks vist vahet ka olnud, kui me poleks seda näinud - mingit sügavat muljet mina sellest küll ei saanud. Kui, siis VAU, et väljaspool kodu on terve suur maailm, mis kihab ja keeb.
Priidule tegime sünnipäevaks lastega meie peres traditsioonilise küpsisetordi. Seekord vahukoore ja ricotta kohupiimaga, maasikate, banaani ja šokolaadiga. Väga maitsev sai. Ajatasime selle koogiteo neljapäeval Priidu trenni ajale. Lapsed poleks nagunii haiguse tõttu kaasa saanud. Veel tegime talle ilusa täpilise paberist lipsu ja Gregori tegi mõned kaardid. Sisse kirjutas ise - muidugi minu näidise järgi, sest ta on ju tehniliselt ikkagi veel 4. Tegin ka vea ja lasin huulte vahelt lendu sõna "teater" - H ju meil ei ole väga saladusepidaja mees (veel) ja nii ta Priidule teataski rõõmsalt (umbes 3 korda, et olla kindel, et ta ikka kuulis): ilusa sleihviga ümbriku sees on teatripilet. Muidu okei, aga oleks seda ette teadnud, poleks nii palju vaeva näinud. Tahtsin, et Priidule oleks üllatuseks, kuhu me 1.02 läheme ja nii ma ei lasknud mitte ostetud pileteid välja vaid joonistasin ise pileti ja püüdsin selle peale võimalikult salapäraselt kirjutada, et teda ootab ees mingit sorti lõbus ja lõõgastav meelelahutus ja täpsemad instruktsioonid selle tarbeks saab ta alles 1.02 peale tööpäeva. Vahet muidugi pole, kuidas see välja kukkus, Priit oli igal juhul rahul oma hommikuga ja kingitusega. Meil ei ole kombeks kinkida kalleid ehteid või uusi autosid, pigem midagi armsat ja hingega.
Täna siis said lapsed üle pika aja õue. Hommikupoole proovisin neid ka õue ajada, aga keegi ei viitsinud koostööd teha, ehk siis riidesse panna ja ma lihtsalt ei jaksanud sellega tegeleda. Istuge siis toas, väikesed kangekaelsed põnnid ja ärge tulge minule kurtma, kui teil tervis ei tule! Nüüd natuke enne nelja sain nad õue. Tegelikult peaksin nad tuppa kamandama - pole ju hea väga pikalt, külmaga ka veel, aga üldse ei raatsi.
Möllavad maja ees - täidavad kärusid lumega ja isegi naabrinaise kuivanud kuusk on mängu võetud.
OK, lähen siiski ja toon nad ära, ei tahaks, et haigus meile elama jääbki!
Friday, January 19, 2018
kas tänapäeval on normaalset inimsuhtlust palju tahta?
Enne kui ma alustan, ütlen kohe ära, et ma ise olen ka vahel selline. Ei taha olla ja tahan muutuda - seepärast kirjutangi.
See neetud facebook ja messenger ja instad ja ma ei tea mis. Sa lihtsalt vahid päevad läbi piksleid ja trükimusta, aga tegelikult sul pole õrrrrrna aimugi, kuidas neil päriselt läheb, ka neil, keda pead oma kõige lähedasemateks.
Kuigi jaa, pean tunnistama, et ma ise ka kasutan messengeri enamasti isegi oma parimate sõbrannadega rääkimiseks - küsid, mis uudist ja ta vastab sulle siis, kui ta päriselt saab. Kui helistad, võib ta olla nt kassajärjekorras või arsti juures või lennukile astumas. Ja pärast ta muidugi unustab sulle tagasi helistada ja kõik, läinud see hetk ongi. Nii harva on nii, et sul on aega rääkida ja mul on aega rääkida. Kui üks tahab lobiseda, siis teine parajasti koorib kartuleid või pikib vahetpidamata vestlusesse sisse repliike, nagu: "Aadu, 6ndat korda ütlen - ei tohi lõvil kääridega lakka lõigata!" või "Palun olge ometi tasem, emmel on telefonikõne pooleli!". Nagu see sündroom, kus sa suvalisel ajal tahtmatult suvalisi asju suust välja pahvatad. Nii võib täiesti kuulmata jääda, et mismoodi täpselt sul see sõbranna ametikõrgenduse lugu oli või halvemal juhul sa pead terve kõne ära nii, et sa ühelegi teemale õieti keskenduda ei saa. Lõpetad kõne ja 5 minuti pärast meenutad meeleheitlikult, millest te üldse rääkisitegi?!
Niisiis turvalisem on seal messengeris oma paar lauset kirjutada ja vastust ootama jääda, eeldades, et kui sõber aega leiab, küll ta siis vastab. Enamasti see töötabki, aga viimasel ajal olen täheldanud, et mõned kirjad jäävad lihtsalt vastuseta :O Võib-olla on asi minus (depressiooniuss mu sees seda mulle ka väidab), aga tegelikult, mis kurat.. ma kirjutan sulle, ma näen, et sa oled kirja ära lugenud ja siis.. kui päriselus sa niimoodi ebaviisakalt mitte vastata (=ära joosta?) ei saa, siis messengeris on ju nii lihtne.. tormad parajasti kuskile, pole aega kirjutada ja pärast unustad. Okei, unustad õhtuks, unustad järgmiseks päevakski - aga kui ma sulle nädal aega meelde ei tule - kas viga on minu silmatorkamatus ja kergelt ununevas isikus või on viga süsteemis? Miks me ei võta trükisõnu sama tõsiselt, kui näost näkku öeldud sõnu? Ja nii ma vaatan, kuidas inimesed, kelle käest ma olen küsinud siira huviga, kuidas neil läheb või öelnud siirad tänusõnad mulle osutatud teenete eest - lihtsalt ajavad üle facebooki laialt oma asja edasi, muudkui postitavad ja postitavad ja mulle vastuseks mitte üks piuks. Miks, sest sul on minu isikust sügavalt ükskõik? Kõik muud asjad on tähtsamad ajada? Lõbusam on panna avalikke pilte ja nendele kümneid laike saada - postkastist sulli ja feimi ju ei saa?
Õhhhh, olge siis pealegi.
Lisaks on mul sarnane kogemus ühe ennast laialt reklaamiva fb lehega, kust lapse toredasti öeldud lause eest saad teatud summa väärtuses kraami võita. Detsembris ma neile ühe G üllitise panin, panin ka oma fb lehele selle lause lingi ja ma ei tea, kas inimesed tahavad niisama mulle pugeda või pidasid nad seda päriselt naljakaks, aga hetkeseisuga on sellel postitusel 122 like - mis tähendaks täna, et oleme detsembri võitjad (jaanuari viimasel päeval selgub). Kuna selle esimesega läks nii hästi, siis lisasin jaaanuari alguses veel teisegi vestluse poiste vahel. Vastuseks tuli meil, et teie postitus on nüüd avalik - aga kui selle avasin, siis ütles, et vigane link. Küsisin üle kokku kolmel korral, et miks mu postitus avalik ei ole, koguaeg sellele samale meilile vastust saates ja arvake, mitu vastust ma sain?? NULL! Lugupeetud toimetaja ei leidnud 15 päeva jooksul aega ega tahtmist minu järelpärimisele vastata.
Eile, kui ma jälle fb-s selle reklaami peale sattusin, lõi harja punaseks ja panin nende fb postkasti kirja, et kuulge, milles asi. LÕPUKS tuli mulle vastus, et nende kolmest liikmest koosnev žürii ei pidanud seda ühehäälselt naljakaks ja nii see postitus eemaldatigi. OKEI, fain, mu huumorimeel on selgelt kiiksuga, sest mina näiteks ei pea seal lehel olevaid pooli lauseid ÜLDSE naljakaks (vastasel juhul väänleksin kõik päevad oma kahe kratiga siin põrandal naerukrampides ja võimalik, et oleksin isegi naerusurma juba surnud, sest selliseid "nalju" teevad nad vähemalt üle ühe lause), aga kamoon - veidi inimlikkust, või ei? Kui ma midagi küsin, siis ma ootan sellele vastust, elementaarne viisakus ju. Ja kui ma 3 korda küsin, siis ma olen juba ju täitsa segaduses ja ei saa üldse aru, milles asi. Ougaad, kas ma olen natuke nagu neurootik praegu..?
Igatahes, mida ma öelda tahan - vastik, et inimeste sõnad ei tähenda enam mitte midagi. Näost näkku suhtlus või isegi telefon kõrva ääres suhtlus on vahetu - isegi, kui vastus on käi kanni, siis vastus tuleb. Aga internetis me võime valida mitte vastata, ignoreerida. Ja see on oksele ajavalt vastik. Mina isiklikult tahan olla oluline, tahan, et mind kuuldaks ja nähtaks ja tunnistataks. Palju normaalsem oleks saada kasvõi lakooniline vastus, nagu "OK" või "mind ei huvita" või "tore, aga ära mulle enam kirjuta". Unustatud ja nähtamatu olla on poole nõmedam.
Loomulikult ongi tänapäeval kõigil kiire. Ma tean ju, mul on ka. Töö, lapsed, trennid, söögid, koristamine, sünnipäevad, autopesu, tassi täitmine ja naiseks olemine oma mehele - kõik nõuab aega ja jooksedki ringi nagu orav rattas. Tulebki teha valikuid - ei jõua kõigile külla, kõigile isiklikult õnne soovima ja kõigiga fb-s tsitsätti ajada. Aga elementaarne viisakus ja inimlikkus võiks ju ikka jääda. Kas sa oma lapsele õpetaksid seda, et kui teema sulle ebameeldiv/ebavajalik on, siis lihtsalt ignoreeri? Mina mitte. Ja püüan ise ka paremini tulevikus, et mitte kogemata selga pöörata ja minema sammuda, kui keegi mind (kasvõi virtuaalselt) kõnetab! Ärme lase sellel neetud internetil otustada, kuidas me elame või kes me oleme, eks.
See neetud facebook ja messenger ja instad ja ma ei tea mis. Sa lihtsalt vahid päevad läbi piksleid ja trükimusta, aga tegelikult sul pole õrrrrrna aimugi, kuidas neil päriselt läheb, ka neil, keda pead oma kõige lähedasemateks.
Kuigi jaa, pean tunnistama, et ma ise ka kasutan messengeri enamasti isegi oma parimate sõbrannadega rääkimiseks - küsid, mis uudist ja ta vastab sulle siis, kui ta päriselt saab. Kui helistad, võib ta olla nt kassajärjekorras või arsti juures või lennukile astumas. Ja pärast ta muidugi unustab sulle tagasi helistada ja kõik, läinud see hetk ongi. Nii harva on nii, et sul on aega rääkida ja mul on aega rääkida. Kui üks tahab lobiseda, siis teine parajasti koorib kartuleid või pikib vahetpidamata vestlusesse sisse repliike, nagu: "Aadu, 6ndat korda ütlen - ei tohi lõvil kääridega lakka lõigata!" või "Palun olge ometi tasem, emmel on telefonikõne pooleli!". Nagu see sündroom, kus sa suvalisel ajal tahtmatult suvalisi asju suust välja pahvatad. Nii võib täiesti kuulmata jääda, et mismoodi täpselt sul see sõbranna ametikõrgenduse lugu oli või halvemal juhul sa pead terve kõne ära nii, et sa ühelegi teemale õieti keskenduda ei saa. Lõpetad kõne ja 5 minuti pärast meenutad meeleheitlikult, millest te üldse rääkisitegi?!
Niisiis turvalisem on seal messengeris oma paar lauset kirjutada ja vastust ootama jääda, eeldades, et kui sõber aega leiab, küll ta siis vastab. Enamasti see töötabki, aga viimasel ajal olen täheldanud, et mõned kirjad jäävad lihtsalt vastuseta :O Võib-olla on asi minus (depressiooniuss mu sees seda mulle ka väidab), aga tegelikult, mis kurat.. ma kirjutan sulle, ma näen, et sa oled kirja ära lugenud ja siis.. kui päriselus sa niimoodi ebaviisakalt mitte vastata (=ära joosta?) ei saa, siis messengeris on ju nii lihtne.. tormad parajasti kuskile, pole aega kirjutada ja pärast unustad. Okei, unustad õhtuks, unustad järgmiseks päevakski - aga kui ma sulle nädal aega meelde ei tule - kas viga on minu silmatorkamatus ja kergelt ununevas isikus või on viga süsteemis? Miks me ei võta trükisõnu sama tõsiselt, kui näost näkku öeldud sõnu? Ja nii ma vaatan, kuidas inimesed, kelle käest ma olen küsinud siira huviga, kuidas neil läheb või öelnud siirad tänusõnad mulle osutatud teenete eest - lihtsalt ajavad üle facebooki laialt oma asja edasi, muudkui postitavad ja postitavad ja mulle vastuseks mitte üks piuks. Miks, sest sul on minu isikust sügavalt ükskõik? Kõik muud asjad on tähtsamad ajada? Lõbusam on panna avalikke pilte ja nendele kümneid laike saada - postkastist sulli ja feimi ju ei saa?
Õhhhh, olge siis pealegi.
Lisaks on mul sarnane kogemus ühe ennast laialt reklaamiva fb lehega, kust lapse toredasti öeldud lause eest saad teatud summa väärtuses kraami võita. Detsembris ma neile ühe G üllitise panin, panin ka oma fb lehele selle lause lingi ja ma ei tea, kas inimesed tahavad niisama mulle pugeda või pidasid nad seda päriselt naljakaks, aga hetkeseisuga on sellel postitusel 122 like - mis tähendaks täna, et oleme detsembri võitjad (jaanuari viimasel päeval selgub). Kuna selle esimesega läks nii hästi, siis lisasin jaaanuari alguses veel teisegi vestluse poiste vahel. Vastuseks tuli meil, et teie postitus on nüüd avalik - aga kui selle avasin, siis ütles, et vigane link. Küsisin üle kokku kolmel korral, et miks mu postitus avalik ei ole, koguaeg sellele samale meilile vastust saates ja arvake, mitu vastust ma sain?? NULL! Lugupeetud toimetaja ei leidnud 15 päeva jooksul aega ega tahtmist minu järelpärimisele vastata.
Eile, kui ma jälle fb-s selle reklaami peale sattusin, lõi harja punaseks ja panin nende fb postkasti kirja, et kuulge, milles asi. LÕPUKS tuli mulle vastus, et nende kolmest liikmest koosnev žürii ei pidanud seda ühehäälselt naljakaks ja nii see postitus eemaldatigi. OKEI, fain, mu huumorimeel on selgelt kiiksuga, sest mina näiteks ei pea seal lehel olevaid pooli lauseid ÜLDSE naljakaks (vastasel juhul väänleksin kõik päevad oma kahe kratiga siin põrandal naerukrampides ja võimalik, et oleksin isegi naerusurma juba surnud, sest selliseid "nalju" teevad nad vähemalt üle ühe lause), aga kamoon - veidi inimlikkust, või ei? Kui ma midagi küsin, siis ma ootan sellele vastust, elementaarne viisakus ju. Ja kui ma 3 korda küsin, siis ma olen juba ju täitsa segaduses ja ei saa üldse aru, milles asi. Ougaad, kas ma olen natuke nagu neurootik praegu..?
Igatahes, mida ma öelda tahan - vastik, et inimeste sõnad ei tähenda enam mitte midagi. Näost näkku suhtlus või isegi telefon kõrva ääres suhtlus on vahetu - isegi, kui vastus on käi kanni, siis vastus tuleb. Aga internetis me võime valida mitte vastata, ignoreerida. Ja see on oksele ajavalt vastik. Mina isiklikult tahan olla oluline, tahan, et mind kuuldaks ja nähtaks ja tunnistataks. Palju normaalsem oleks saada kasvõi lakooniline vastus, nagu "OK" või "mind ei huvita" või "tore, aga ära mulle enam kirjuta". Unustatud ja nähtamatu olla on poole nõmedam.
Loomulikult ongi tänapäeval kõigil kiire. Ma tean ju, mul on ka. Töö, lapsed, trennid, söögid, koristamine, sünnipäevad, autopesu, tassi täitmine ja naiseks olemine oma mehele - kõik nõuab aega ja jooksedki ringi nagu orav rattas. Tulebki teha valikuid - ei jõua kõigile külla, kõigile isiklikult õnne soovima ja kõigiga fb-s tsitsätti ajada. Aga elementaarne viisakus ja inimlikkus võiks ju ikka jääda. Kas sa oma lapsele õpetaksid seda, et kui teema sulle ebameeldiv/ebavajalik on, siis lihtsalt ignoreeri? Mina mitte. Ja püüan ise ka paremini tulevikus, et mitte kogemata selga pöörata ja minema sammuda, kui keegi mind (kasvõi virtuaalselt) kõnetab! Ärme lase sellel neetud internetil otustada, kuidas me elame või kes me oleme, eks.
Monday, January 8, 2018
Nädalavahetusest
Näe, aeg lendab. Nii palju päevi möödas ja mina polegi midagi kirjutanud siia..
Reedel käisime perega ujumas, nagu ikka. Seekord käisime Keilas ja erilist head maiku sellest käigust küll ei jäänud. Teenindus oli super, nad küsisid mu käest, kas ma olen alla 25 või üle 25a üliõpilane. Nunnu! Nagu päriselt, nad arvasid, et ma olen juba ÜLE 25 või? Haha
Eniveis, muus osas nad võiksid selle ujula juba remonti panna küll. Saunas lavalauad lahti, dušši pritsib siia sinna, kõikjalt torudest ja tihendi vahelt välja peale dušiotsiku enda. Mullivann on remondis, väliujula on kinni, vetsud haisevad nii, et silmist pritsib pisaraid. Ja ausalt, mina kardan seda liutoru roostes treppi ka. Aga ma kardan kõike, nii et see ei ole päriselt võib-olla nii hull, kui mulle tundub. Igatahes oli pooles lastebasseinis veel mingi ujumistrenn, nii et ma pole kindel, mida me selle raha eest üldse nii väga saime. Muidu potentsiaalikas ja tore koht, aga no. Remonti naada, Vasja.
Laupäeval oli Priit terve päeva ära, kossuturniiril (mille nad muideks võitsid!), mul käis külas üks teine korvpalluri naine oma lapsega ja andis mulle idee 💡 - lastega kinno. Kui keegi otsib filmi, mida vaatama minna, siis Paddington (2) on imehea mõte. Kuna aega kinoseansini oli juba väga vähe, siis aega kaasa kutsuda kedagi polnud ja nii ma siis läksingi kahe lapsega üksi. Ise mõtlesin, et kas see on nüüd maailma parim või halvim otsus, aga meil läks ikka üle ootuste hästi. Holger isegi pidas vapralt vastu (miinus üks jalutuskäik koos minuga popkorni ostma) ja Gregoril oli ikka täitsa põnev kohe, lõpuni välja. Pärast käisime Kristiines veel head ja paremat ostmas ja loomulikult komistasime Apollo otsa, kus nad miski pool tundi vähemalt legosid kokku panid samal ajal kui mina põhjalikult lastekirjandusega tutvusin.
Õhtul jätsin laste norsked Priidule kuulata ja läksin kalli sõbranna sünnipäevale, kaenlas šampa ja lillekimp. Väga mõnus, tol õhtul tundsin üle väga pika aja, et oli minu päev. Mis siis, et tegelikult oli hoopis sünnipäevalapse päev. Ja mis siis, et käisin ju tegelikult lastega koos kinos, see ei klassifitseeru "aeg iseendale" alla. Kui sa oled ise chill, on kõik chill. Mul on ikka nii sellised "kõik laabub" meeleolud.
Ma ei suuda ühtegi asja meenutada, mida me pühapäeval tegime. Ahhaa, Maximas käisime jala ja seda tegin ka:
Onu R, meie naaber on surnud. Nägime poistega laupäeval, kuidas kiirabi ta kanderaamil ära viis (tegu on meie vastast naabriga, väga raske oli mitte näha). Asi tundus väga halb. Proovisin poisse natuke ette valmistada vaikselt, et mõnikord vanad inimesed.. Aga Holger surus mu mõtted maha, ütles, et emme, ära muretse - kiirabi viis ta ju ära ja arstid teevad terveks.
Aga ei teinud. Panime poistega küünlad mälestuseks aknale ja rääkisime natuke, et nad aru saaks ja et nad saaks aru, et see pole halb, onu R on nüüd ühes paremas kohas. Meile ta meeldis. Kunagi kui olin lastega kodus, siis oli tema mu ainuke sõber siin tänaval. Tervitas alati rõõmsalt, tundis huvi, rääkis üle aia juttu - nii kaua jutustas, kuni oli aeg tema igapäevaseks tuuriks. Ta jalutas, sõitis bussiga, kõike tegi. Aga ühel päeval teda enam ei näinud.. ja nüüd on nii.
Aitäh, onu R. Nende jutustamiste eest ja mänguasjade eest, mille poistele pärandasid. Aitäh!
Tänase päeva märksõnaks on mängutoad. Esiteks, pole võimatu, et varsti avatakse üks uus, aga eelkõige ikkagi sellepärast, et G ja H sünnipäev on tulekul. Kõik head on muidugi juba poolteist kuud ette läinud, nii et lepime hommikul kella 10se ajaga. Eks saab külalisi kohvi ja hommikusöögiga vastu võetud. Tegelikult on ju tore, kui otse voodist tulla saab, nii et tore saab olema igatahes. Lasin lastel kolmest variandist piltide järgi kõige lemmikuma valida ja lähme uues kuues Trallituppa.
Vot tak. Käin kähku pesemas ja jõuan ehk veel ühe mandala värvida.
Reedel käisime perega ujumas, nagu ikka. Seekord käisime Keilas ja erilist head maiku sellest käigust küll ei jäänud. Teenindus oli super, nad küsisid mu käest, kas ma olen alla 25 või üle 25a üliõpilane. Nunnu! Nagu päriselt, nad arvasid, et ma olen juba ÜLE 25 või? Haha
Eniveis, muus osas nad võiksid selle ujula juba remonti panna küll. Saunas lavalauad lahti, dušši pritsib siia sinna, kõikjalt torudest ja tihendi vahelt välja peale dušiotsiku enda. Mullivann on remondis, väliujula on kinni, vetsud haisevad nii, et silmist pritsib pisaraid. Ja ausalt, mina kardan seda liutoru roostes treppi ka. Aga ma kardan kõike, nii et see ei ole päriselt võib-olla nii hull, kui mulle tundub. Igatahes oli pooles lastebasseinis veel mingi ujumistrenn, nii et ma pole kindel, mida me selle raha eest üldse nii väga saime. Muidu potentsiaalikas ja tore koht, aga no. Remonti naada, Vasja.
Laupäeval oli Priit terve päeva ära, kossuturniiril (mille nad muideks võitsid!), mul käis külas üks teine korvpalluri naine oma lapsega ja andis mulle idee 💡 - lastega kinno. Kui keegi otsib filmi, mida vaatama minna, siis Paddington (2) on imehea mõte. Kuna aega kinoseansini oli juba väga vähe, siis aega kaasa kutsuda kedagi polnud ja nii ma siis läksingi kahe lapsega üksi. Ise mõtlesin, et kas see on nüüd maailma parim või halvim otsus, aga meil läks ikka üle ootuste hästi. Holger isegi pidas vapralt vastu (miinus üks jalutuskäik koos minuga popkorni ostma) ja Gregoril oli ikka täitsa põnev kohe, lõpuni välja. Pärast käisime Kristiines veel head ja paremat ostmas ja loomulikult komistasime Apollo otsa, kus nad miski pool tundi vähemalt legosid kokku panid samal ajal kui mina põhjalikult lastekirjandusega tutvusin.
Õhtul jätsin laste norsked Priidule kuulata ja läksin kalli sõbranna sünnipäevale, kaenlas šampa ja lillekimp. Väga mõnus, tol õhtul tundsin üle väga pika aja, et oli minu päev. Mis siis, et tegelikult oli hoopis sünnipäevalapse päev. Ja mis siis, et käisin ju tegelikult lastega koos kinos, see ei klassifitseeru "aeg iseendale" alla. Kui sa oled ise chill, on kõik chill. Mul on ikka nii sellised "kõik laabub" meeleolud.
Ma ei suuda ühtegi asja meenutada, mida me pühapäeval tegime. Ahhaa, Maximas käisime jala ja seda tegin ka:
Onu R, meie naaber on surnud. Nägime poistega laupäeval, kuidas kiirabi ta kanderaamil ära viis (tegu on meie vastast naabriga, väga raske oli mitte näha). Asi tundus väga halb. Proovisin poisse natuke ette valmistada vaikselt, et mõnikord vanad inimesed.. Aga Holger surus mu mõtted maha, ütles, et emme, ära muretse - kiirabi viis ta ju ära ja arstid teevad terveks.
Aga ei teinud. Panime poistega küünlad mälestuseks aknale ja rääkisime natuke, et nad aru saaks ja et nad saaks aru, et see pole halb, onu R on nüüd ühes paremas kohas. Meile ta meeldis. Kunagi kui olin lastega kodus, siis oli tema mu ainuke sõber siin tänaval. Tervitas alati rõõmsalt, tundis huvi, rääkis üle aia juttu - nii kaua jutustas, kuni oli aeg tema igapäevaseks tuuriks. Ta jalutas, sõitis bussiga, kõike tegi. Aga ühel päeval teda enam ei näinud.. ja nüüd on nii.
Aitäh, onu R. Nende jutustamiste eest ja mänguasjade eest, mille poistele pärandasid. Aitäh!
Tänase päeva märksõnaks on mängutoad. Esiteks, pole võimatu, et varsti avatakse üks uus, aga eelkõige ikkagi sellepärast, et G ja H sünnipäev on tulekul. Kõik head on muidugi juba poolteist kuud ette läinud, nii et lepime hommikul kella 10se ajaga. Eks saab külalisi kohvi ja hommikusöögiga vastu võetud. Tegelikult on ju tore, kui otse voodist tulla saab, nii et tore saab olema igatahes. Lasin lastel kolmest variandist piltide järgi kõige lemmikuma valida ja lähme uues kuues Trallituppa.
Vot tak. Käin kähku pesemas ja jõuan ehk veel ühe mandala värvida.
Thursday, January 4, 2018
aja lendamise postitus
Hah. Olgu see vanainimese jutt või kelle tahes aga kuhu see aeg küll niiviisi lendab! Leidsin täna juhuslikult oma 2013 veebruaribeebide grupist pildi aastasest G-st ja booooooshe kui kena väike pätakas ta oli! Tean, tean, veel 4 aastat edasi mõtlen, kui väike ta aastal 2018 küll oli. Aga siiski, see titeaeg on eriline ja hindamatu väärtusega. Öeldakse koguaeg kõigile, et NAUDI. NAUDIIII! No mida sa naudid, kui oled magamata ja aeg taob jalaga tagumikku, musta pesu hunnik kuhjub siin ja söök vaja teha ja.. et ei ole kerge alati hetkes nautida ja aru saada, mis õnn sul peos on, aga tagantjärgi nutad heldimusepiraratest silmad peast välja.
Ma seda pilti siia ei pane, sest otsustasin vahepeal, et maailm on perverte paksult täis ja ma ei soovi, et mu täiesti avalikust blogist minu laste pildid pahaaimamatult kuskile lendu läheks. Aga te võite ette kujutada, kui nunnu see kõik oli - väike rõõmus 1-aastane pidžaamas aknalaual istumas, kaenlas koer, ilma kelleta ta kuskile kunagi ei läinud. Kaaskiri oli pildil ka:
Minu armas põngerjas sai sõbrapäeval juba aastaseks. Nii tore on ta, täitsa oma iseloomuga ja hirmus asjalik. See kutsu siin pildil käib kaasas igal pool, isegi, kui õueriided juba seljas, läheb esikust tuppa tagasi ja haarab kutsu kaasa. Hommikul esimese asjana läheb poiss krabinal aknalaua peale, seisab sinna püsti ja hakkab voodile hüppeid sooritama. Enamiku ajast veedab jätkuvalt jalanõude seltsis. Erinevate jalanõude jalgapanek on lausa kinnisidee, aga see on natuke tore ka, kuna juba aastasena paneb laps ise saapad jalga, kui õue läheme. Iseasi, kas alati õigele jalale pihta saab, aga.. :) Sõnu jätkuvalt ei tule, aga see on sellest, et ta on tegude mees, mitte sõnade. Ja ma ei muretse ka, kuna aru saab ta absoluutselt kõigest. Poti peal häda teha ei oska, kuna emme on laisk, niisama istuda meeldib seal küll. Ise ei söö väga hästi (saab aru küll, mis teha tuleb ja oskab lusikat suhu panna ka, aga mugavamalt ja kiiremini saab, kui toidetakse), välja arvatud tükitoitu, nt võileibu, aga sealt läheb ka juba osavalt lihalõik või juust pealt ära ja leib jäetakse alles.
Sünnipäev möödus hästi toredalt - õigel päeval käisime sõpradega restoranis söömas ja täpselt sünnihetkel (meile üllatusena) tõi teenindaja põleva küünlaga koogikese ja siis see 20-pealine laudkond laulis Gregorile sünnipäevalaulu. Gregori nautis tähelepanu ja plaksutas rõõmsalt
:)Laupäeva hommikul pidasime sünnipäeva mängutoas, mis oli 100% õige otsus - meie aastasel põngerjal oli nii põnev, et ta ei jõudnud süüagi, rääkimata vanematest lastest, kes said ka end vabalt tunda ja lõbutseda. Ja minul oli väga hea meel, et kõik lähedased ühte ruumi korraga ära mahtusid.
Igatahes, kuigi mõni päev on hästi raske, sest Gregori on väga aktiivne laps ja naljalt puhkehetki sulle ei anna, siis päeva lõpuks olen alati nii õnnelik, et ta on mul just selline nagu ta on. Ideaalne väike kaaslane, kellega koduseid toimetusi teha, tantsupidusid korraldada või mängida, mängida, mängida. Ja järjest toredamaks läheb!
Oh, milline nostalgia! Miks nad küll nii kiirelt kasvavad.. H-d ma pea, et mäletan sellisena. Väiksese naljapallina. Õigemini, ta on tegelikult siiani väike naljapall - nagu väike süüdimatu minion, kellel koguaeg midagi juhtub ja siis vaatab ta sulle oma suurte nalja täis silmadega otsa ja ütleb suure siirusega (ja võib-olla ta ise ise usubki seda): mina ei tea midagi. Olin puu otsas, kui pauk käis ja see kõik ise lihtsalt juhtus. Naerame nüüd, sest see on ju meganaljakas! :)
Edit: õhtul peale tarretisetegu lasin lastel nats multasid vaadata. Täiesti juhuslikult laulis Mašakarus Maša umbes nii: 🎶lapsed kasvavad suureks, kodust varsti välja kolivad 🎶 ja saate aru.. G läks seda laulu kuulates näost täiesti kaameks ja silmad täitusid tal pisaratega. Jooksis mu juurde, ronis sülle, kallistas kõvasti ja ütles vaikselt: "emme, ma tahan elu lõpuni sinuga elada, ma ei taha oma kodu!"
See oli lihtsalt nii kohutavalt armas.
Sa mu väike mees, justkui sa tunneks, millest ema süda parajasti mõtleb... ❤️
Ma seda pilti siia ei pane, sest otsustasin vahepeal, et maailm on perverte paksult täis ja ma ei soovi, et mu täiesti avalikust blogist minu laste pildid pahaaimamatult kuskile lendu läheks. Aga te võite ette kujutada, kui nunnu see kõik oli - väike rõõmus 1-aastane pidžaamas aknalaual istumas, kaenlas koer, ilma kelleta ta kuskile kunagi ei läinud. Kaaskiri oli pildil ka:
Minu armas põngerjas sai sõbrapäeval juba aastaseks. Nii tore on ta, täitsa oma iseloomuga ja hirmus asjalik. See kutsu siin pildil käib kaasas igal pool, isegi, kui õueriided juba seljas, läheb esikust tuppa tagasi ja haarab kutsu kaasa. Hommikul esimese asjana läheb poiss krabinal aknalaua peale, seisab sinna püsti ja hakkab voodile hüppeid sooritama. Enamiku ajast veedab jätkuvalt jalanõude seltsis. Erinevate jalanõude jalgapanek on lausa kinnisidee, aga see on natuke tore ka, kuna juba aastasena paneb laps ise saapad jalga, kui õue läheme. Iseasi, kas alati õigele jalale pihta saab, aga.. :) Sõnu jätkuvalt ei tule, aga see on sellest, et ta on tegude mees, mitte sõnade. Ja ma ei muretse ka, kuna aru saab ta absoluutselt kõigest. Poti peal häda teha ei oska, kuna emme on laisk, niisama istuda meeldib seal küll. Ise ei söö väga hästi (saab aru küll, mis teha tuleb ja oskab lusikat suhu panna ka, aga mugavamalt ja kiiremini saab, kui toidetakse), välja arvatud tükitoitu, nt võileibu, aga sealt läheb ka juba osavalt lihalõik või juust pealt ära ja leib jäetakse alles.
Sünnipäev möödus hästi toredalt - õigel päeval käisime sõpradega restoranis söömas ja täpselt sünnihetkel (meile üllatusena) tõi teenindaja põleva küünlaga koogikese ja siis see 20-pealine laudkond laulis Gregorile sünnipäevalaulu. Gregori nautis tähelepanu ja plaksutas rõõmsalt
:)Laupäeva hommikul pidasime sünnipäeva mängutoas, mis oli 100% õige otsus - meie aastasel põngerjal oli nii põnev, et ta ei jõudnud süüagi, rääkimata vanematest lastest, kes said ka end vabalt tunda ja lõbutseda. Ja minul oli väga hea meel, et kõik lähedased ühte ruumi korraga ära mahtusid.Igatahes, kuigi mõni päev on hästi raske, sest Gregori on väga aktiivne laps ja naljalt puhkehetki sulle ei anna, siis päeva lõpuks olen alati nii õnnelik, et ta on mul just selline nagu ta on. Ideaalne väike kaaslane, kellega koduseid toimetusi teha, tantsupidusid korraldada või mängida, mängida, mängida. Ja järjest toredamaks läheb!
Aga G. Ma ei mäleta enam seda aega, millal ta nii asjalik ei olnud. Minu meelest on ta koguaeg selline olnud. Arutleja, arvutaja, loogik. Vahel tuuseldis ka, aga seda selle pärast, et suur sõnade mees ei ole ta täna ka. Kui ta tuuseldab, siis selleks, et meile teada anda - midagi tema sees kripeldab või otsib väljapääsu. G on õieti nii asjalik juba, et ma päris ausalt viimase nädala jooksul olen mitu korda mõelnud, et ma tahan talle helistada. Küsida poes olles, et kui koera ei ole, et äkki võtame ikka hobuse. Või teatada, et ostsin uue tarretisematerjali, kas see on okei, kui sa issiga trenni ei lähe ja me teeme hoopis tarretist. Nagu peaviiesel võiks tegelikult ka olla oma telefon, kust teda alati kätte saab. Loomulikult mitte, aga mu alateadvus on teisel arvamusel - kui ta on lihtsalt nii asjalik ja arvestatav vestluspartner. Nii suur oma mõtlemistes ja ütlemistes.
Aga tarretise juurde tagasi tulles, siis täna läheb tõesti uus laar tegemisse. Üks mu armas lugeja pakkus, et asi võib olla ananassis ja tõesti, ongi nii - tarretise sisse ei või sa panna ananassi, kiivit ega papaiat. Siis tarretis ei tarretugi. Näed, tänu blogile jälle targem. Aga uue peab kahtlemata tegema, sest on ju (veel natuke) pühad ja minu lapsepõlves oli nii, et sa said aru, et on pühad selle järgi, et trepikoda lõhnas nagu tarretis ja trepiäär oli ülevalt alla väikeseid tarretisepotsikuid täis. Ja kuna meie omad armastavad väga tarretist (vahukoorest seal peal rääkimata!), siis jälle olen saanud ühe oma pühadetraditsiooni neile pähe määritud - check! :)
Ja veel aja lendamisest rääkida, siis nii joovad innovatiivsed inimesed teed:
See on põhimõtteliselt nagu minigrip kott, mille sees on maitsev teesegu (neid on erinevaid). Valad kuuma vee sisse, ootad mõned minutid ja valad nokast tassi. Ei mingeid teekannusid ega käsitsi puru doseerimist. Kõik puha öko. Ja maitse on imehea! Üks tarnija saatis meile selle jõulukingitusena, nii et ma ei tea, kust selliseid saada võiks. Kui keegi on näinud kusagil müügil, palun kirjutage.
(kui keegi muretseb, et ma tööl üldse tööd ei tee, siis pool posti oli juba eile valmis kirjutatud)
Tsaupakaa, mu suured väikesed lapsed ootavad mind!
Edit: õhtul peale tarretisetegu lasin lastel nats multasid vaadata. Täiesti juhuslikult laulis Mašakarus Maša umbes nii: 🎶lapsed kasvavad suureks, kodust varsti välja kolivad 🎶 ja saate aru.. G läks seda laulu kuulates näost täiesti kaameks ja silmad täitusid tal pisaratega. Jooksis mu juurde, ronis sülle, kallistas kõvasti ja ütles vaikselt: "emme, ma tahan elu lõpuni sinuga elada, ma ei taha oma kodu!"
See oli lihtsalt nii kohutavalt armas.
Sa mu väike mees, justkui sa tunneks, millest ema süda parajasti mõtleb... ❤️
Wednesday, January 3, 2018
Raili raja pealt oiiiiiii, kui maas!
Tere. Olen jälle paks.
Leidsin ühe avaldamata postituse jaanuarist 2017 (võib-olla ma kunagi ehk avaldan selle isegi ka) ja seal olin ma märkinud endale kaalunumbriks 64,8!!! Sama, mis keskkoolis, küll ma olin tubli ja äge, et ma sinnani jõudsin.
Aga ilmselgelt ei ole eelmine aasta mulle armuline olnud. Käsikäes tegid halva tuju söömasööstud ja ravimid mulle 1:0 ära. Kui 2016 kaotasin 6 kuuga 14 kilo, siis 2017 olin jällegi tõusuteel ja sain kõik kaotatud 14 kilo tagasi (juhuu!?)! Nagu mingi neetud täispuhutav pall, kuidas see üldse võimalik on, et ma niiviisi paisun, kahanen ja jälle paisun.. Erik ei lugenud mingist hetkest enam midagi - esiteks ma ei jõudnud peale tööle minemist tihti üldse söögi tegemise peale mõelda ja teiseks.. enesehaletsushood panid mind massiliselt Selveri kaneeli-martsepanisaiu sööma. Maikuus oli see mu põhisöök, soodukas oli sellel tootel ka ja jumal, kui head need nisujahu-suhkruplönnid on!!! Üks juba söödud, mis seal vahet, kas sööd veel ühe või veel kolm. Homme võtad ennast kätte ju! Siis näed end peeglist ja mõtled, et trumm läinud, mingu pulgad ka. Praegu on lihtsalt selline periood ja kui see läbi, siis võtan jälle kiirelt alla ja muutun endiseks. Tuhkagi. See pole üldse enam nii lihtne!
Hüppasin täna lõunapausil kiirelt Humanast läbi ja sain nägijaks. Mingi periood sul ei saaks suvam olla, kas sa näed välja nagu lihav pekimägi jõululaua peal või mitte. Aga siis, ühel hetkel murrab reaalsus läbi ja saad aru, et see pole sina seal peeglis. Sa oled nagu kamuflaažis ja sa pead selle maskeeringu endalt kaotama.
Ehk siis, tere tulemast jälgima mu.. trummipõrin, fanfaarid ja huilgavad rahvamassid.. TAASTULEMIST NUMBER KAKS!
Kuulutan välja suuremat sorti tervisliku toitumise aktsiooni iseenda jaoks. Mul on see Orgu toitumiskava jumalapärast ju koguaeg olemas, kampaaniate ajal pikendan seda järjepidevalt, aeg on see taas enda kasuks tööle panna. Käsi südamel, sellel pole mingit seost pärisblogijate motivatsioonipostitustega, siin pole mingeid #tiime ega reegleid. On ainult lubadus, et ma teen nüüd jälle oma parima, et hea välja näha.
Ahjaa ja veel. Kõva panus mu kaalukogumiskampaania õnnestumisel oli ka ju ravimitel. Kõik, kellel on halb aeg (või kes teavad kedagi, kellel on halb aeg) ja mõttes nt antidepressante või mõnda ärevuse vastast ravimit kasutada - DON'T! On palju ägedamaid, looduslikke abivahendeid, mis teevad selle töö sinu jaoks palju efektiivsemalt ja tervist toetades, mitte seda rikkudes. Järgi proovitud - antidepressandid teevad sind lihtsalt üheks neetud zombiks, kellel on ümbritsevast täiesti suva. Paksuks zombiks, kui täpne olla. Kõik hakkas minu jaoks ülesmäge minema alles siis, kui uurisin omal käel järgi, millised looduslikud toidulisandid ja mineraalid võiksid mind aidata.
Natuke lugemist sel teemal:
looduslikud vahendid depressiooni vastu
kurkumist
6 väga head hea tuju vitamiini
Vaadake ja uurige, eks igaühele oma - aga nt selles keskmises artiklis, mis kurkumit ja Prozaci võrdleb, on põhimõtteliselt kõik kirjas, mida on vaja teada. Sama toime, ainult, et AD-ga saad sa kaasa endale miljon kahjulikku lisaainet, sõltuvuse ja oo, kui palju kõrvaltoimeid. Mina lasin endale arstidel pähe määrida näiteks sellise, MÕNE kõrvaltoimega ravimi:
Väga sageli esinevad kõrvaltoimed (esinevad rohkem kui 1 patsiendil 10-st): Unetus, pearinglus, unisus, peavalu, kõhulahtisus, iiveldus, suukuivus, ejakulatsioonihäire, väsimus. Sageli esinevad kõrvaltoimed (esinevad 1...10 patsiendil 100-st): Kurguvalu, isutus, söögiisu suurenemine, depressioon, isiksusetunde kadu (enda tunnetamine võõrana), luupainajad, ärevus, agiteeritus, erutuvus, seksuaalhuvi langus, hammaste krigistamine, tuimus ja pakitsustunne, värisemine, lihaspinge, maitsehäire, tähelepanu puudulikkus, nägemishäired, helin kõrvades, südamepekslemine, kuumahood, haigutamine, kõhuvalu, oksendamine, kõhukinnisus, seedehäired, gaasid, lööve, suurenenud higistamine, lihasvalu, seksuaalfunktsiooni häired, erektsioonihäired, valu rinnus. Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (esinevad 1...10 patsiendil 1000-st): Köha, vesine nina, hallutsinatsioonid, ülim õnnetunne, hoolivuse puudumine, ebanormaalne mõtlemine, krambid, tahtmatud lihaskontraktsioonid, koordinatsiooni häired, motoorne rahutus, amneesia, puutetundlikkuse vähenemine, kõnehäired, pearinglus püstitõusmisel, migreen, kõrvavalu, kiire südametegevus, kõrge vererõhk, nahaõhetus, hingamisraskused, võimalik hingeldus, õhupuudus, ninaverejooks, söögitoruprobleemid, neelamisraskused, hemorroidid, suurenenud süljeeritus, keele kahjustused, röhitsused, silmade turse, punakad täpid nahal, juustekadu, külm higi, kuiv nahk, nahalööbed, osteoartriit, lihasnõrkus, seljavalu, lihastõmblused, öine urineerimine, võimetus urineerida, suurenenud urineerimine, suurenenud urineerimissagedus, urineerimishäired, tupeverejooks, seksuaalne düsfunktsioon naistel, halb enesetunne, külmavärinad, palavik, nõrkus, janutunne, kehakaalu langus, kehakaalu suurenemine. Harva esinevad kõrvaltoimed (esinevad 1...10 patsiendil 10 000-st): Soolehäired, kõrvanakkus, vähk, näärmete turse, kõrge kolesteroolitase, madal veresuhkru sisaldus, füüsilised sümptomid stressi või emotsioonide tõttu, ravimisõltuvus, psühhootiline häire, agressioon, paranoia, enesetapumõtted või suitsidaalne käitumine, unes kõndimine, enneaegne ejakulatsioon, kooma, ebanormaalsed liigutused, liikumisraskused, suurenenud puutetundlikkus, sensoorsed häired, glaukoom, probleemid pisaravedeliku tekkega, täpid silmade ees, kahekordne nägemine, silmade valguspelgus, sidekestaalune verevalum, laienenud pupillid, südameatakk, südametöö aeglustumine, südameprobleemid, käsivarte ja jalasäärte verevarustuse häired, kõrispasm, hingamise kiirenemine, hingamise aeglustumine, rääkimisraskused, luksumine, veri väljaheites, suuvalu, keele haavandumine, hambakahjustused, keele kahjustused, suu haavandumine, maksatalitluse häired, villilised nahalööbed, follikulaarne lööve, ebanormaalne juuste tekstuur, ebanormaalne nahalõhn, luukahjustused, vähenenud urineerimine, kusepidamatus, urineerimiskõhklus, rohke veritsus tupest, tupepiirkonna kuivus, punane valulik peenis ja eesnahk, voolus suguelunditest, pikenenud erektsioon, eritis rinnanäärmetest, song, süstekoha armistumine, ravimitaluvuse vähenemine, kõndimisraskused, kõrvalekalded laboratoorsete analüüside tulemustes, ebanormaalsed seemnerakud, vigastused, veresoonte lõõgastamise protseduur
Julm onju. Isegi kui sa saad vaid ühe nendest, ükskõik, millise - on päris nõme. Aga mul oli üsna mitu. Mis reaalset kasu saab olla depressiooniravimist, mille kõrvatoimeks on depressioon??
Ühesõnaga, ärge mürgitage oma keha igasugu saastaga, mis on välja mõeldud selleks, et keegi kuskil oi kui rikkaks saaks. Kui vajate abi või olete kellegi teise pärast mures - võin nõu ja jõuga toetada.
Mina panen igatahes kohe varsti panen teele uue varude täiendamise tellimuse iHerbist - looduslikud hea tuju vitamiinid on ägedad!
Hüppasin täna lõunapausil kiirelt Humanast läbi ja sain nägijaks. Mingi periood sul ei saaks suvam olla, kas sa näed välja nagu lihav pekimägi jõululaua peal või mitte. Aga siis, ühel hetkel murrab reaalsus läbi ja saad aru, et see pole sina seal peeglis. Sa oled nagu kamuflaažis ja sa pead selle maskeeringu endalt kaotama.
Ehk siis, tere tulemast jälgima mu.. trummipõrin, fanfaarid ja huilgavad rahvamassid.. TAASTULEMIST NUMBER KAKS!
Kuulutan välja suuremat sorti tervisliku toitumise aktsiooni iseenda jaoks. Mul on see Orgu toitumiskava jumalapärast ju koguaeg olemas, kampaaniate ajal pikendan seda järjepidevalt, aeg on see taas enda kasuks tööle panna. Käsi südamel, sellel pole mingit seost pärisblogijate motivatsioonipostitustega, siin pole mingeid #tiime ega reegleid. On ainult lubadus, et ma teen nüüd jälle oma parima, et hea välja näha.
Ahjaa ja veel. Kõva panus mu kaalukogumiskampaania õnnestumisel oli ka ju ravimitel. Kõik, kellel on halb aeg (või kes teavad kedagi, kellel on halb aeg) ja mõttes nt antidepressante või mõnda ärevuse vastast ravimit kasutada - DON'T! On palju ägedamaid, looduslikke abivahendeid, mis teevad selle töö sinu jaoks palju efektiivsemalt ja tervist toetades, mitte seda rikkudes. Järgi proovitud - antidepressandid teevad sind lihtsalt üheks neetud zombiks, kellel on ümbritsevast täiesti suva. Paksuks zombiks, kui täpne olla. Kõik hakkas minu jaoks ülesmäge minema alles siis, kui uurisin omal käel järgi, millised looduslikud toidulisandid ja mineraalid võiksid mind aidata.
Natuke lugemist sel teemal:
looduslikud vahendid depressiooni vastu
kurkumist
6 väga head hea tuju vitamiini
Vaadake ja uurige, eks igaühele oma - aga nt selles keskmises artiklis, mis kurkumit ja Prozaci võrdleb, on põhimõtteliselt kõik kirjas, mida on vaja teada. Sama toime, ainult, et AD-ga saad sa kaasa endale miljon kahjulikku lisaainet, sõltuvuse ja oo, kui palju kõrvaltoimeid. Mina lasin endale arstidel pähe määrida näiteks sellise, MÕNE kõrvaltoimega ravimi:
Väga sageli esinevad kõrvaltoimed (esinevad rohkem kui 1 patsiendil 10-st): Unetus, pearinglus, unisus, peavalu, kõhulahtisus, iiveldus, suukuivus, ejakulatsioonihäire, väsimus. Sageli esinevad kõrvaltoimed (esinevad 1...10 patsiendil 100-st): Kurguvalu, isutus, söögiisu suurenemine, depressioon, isiksusetunde kadu (enda tunnetamine võõrana), luupainajad, ärevus, agiteeritus, erutuvus, seksuaalhuvi langus, hammaste krigistamine, tuimus ja pakitsustunne, värisemine, lihaspinge, maitsehäire, tähelepanu puudulikkus, nägemishäired, helin kõrvades, südamepekslemine, kuumahood, haigutamine, kõhuvalu, oksendamine, kõhukinnisus, seedehäired, gaasid, lööve, suurenenud higistamine, lihasvalu, seksuaalfunktsiooni häired, erektsioonihäired, valu rinnus. Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (esinevad 1...10 patsiendil 1000-st): Köha, vesine nina, hallutsinatsioonid, ülim õnnetunne, hoolivuse puudumine, ebanormaalne mõtlemine, krambid, tahtmatud lihaskontraktsioonid, koordinatsiooni häired, motoorne rahutus, amneesia, puutetundlikkuse vähenemine, kõnehäired, pearinglus püstitõusmisel, migreen, kõrvavalu, kiire südametegevus, kõrge vererõhk, nahaõhetus, hingamisraskused, võimalik hingeldus, õhupuudus, ninaverejooks, söögitoruprobleemid, neelamisraskused, hemorroidid, suurenenud süljeeritus, keele kahjustused, röhitsused, silmade turse, punakad täpid nahal, juustekadu, külm higi, kuiv nahk, nahalööbed, osteoartriit, lihasnõrkus, seljavalu, lihastõmblused, öine urineerimine, võimetus urineerida, suurenenud urineerimine, suurenenud urineerimissagedus, urineerimishäired, tupeverejooks, seksuaalne düsfunktsioon naistel, halb enesetunne, külmavärinad, palavik, nõrkus, janutunne, kehakaalu langus, kehakaalu suurenemine. Harva esinevad kõrvaltoimed (esinevad 1...10 patsiendil 10 000-st): Soolehäired, kõrvanakkus, vähk, näärmete turse, kõrge kolesteroolitase, madal veresuhkru sisaldus, füüsilised sümptomid stressi või emotsioonide tõttu, ravimisõltuvus, psühhootiline häire, agressioon, paranoia, enesetapumõtted või suitsidaalne käitumine, unes kõndimine, enneaegne ejakulatsioon, kooma, ebanormaalsed liigutused, liikumisraskused, suurenenud puutetundlikkus, sensoorsed häired, glaukoom, probleemid pisaravedeliku tekkega, täpid silmade ees, kahekordne nägemine, silmade valguspelgus, sidekestaalune verevalum, laienenud pupillid, südameatakk, südametöö aeglustumine, südameprobleemid, käsivarte ja jalasäärte verevarustuse häired, kõrispasm, hingamise kiirenemine, hingamise aeglustumine, rääkimisraskused, luksumine, veri väljaheites, suuvalu, keele haavandumine, hambakahjustused, keele kahjustused, suu haavandumine, maksatalitluse häired, villilised nahalööbed, follikulaarne lööve, ebanormaalne juuste tekstuur, ebanormaalne nahalõhn, luukahjustused, vähenenud urineerimine, kusepidamatus, urineerimiskõhklus, rohke veritsus tupest, tupepiirkonna kuivus, punane valulik peenis ja eesnahk, voolus suguelunditest, pikenenud erektsioon, eritis rinnanäärmetest, song, süstekoha armistumine, ravimitaluvuse vähenemine, kõndimisraskused, kõrvalekalded laboratoorsete analüüside tulemustes, ebanormaalsed seemnerakud, vigastused, veresoonte lõõgastamise protseduur
Julm onju. Isegi kui sa saad vaid ühe nendest, ükskõik, millise - on päris nõme. Aga mul oli üsna mitu. Mis reaalset kasu saab olla depressiooniravimist, mille kõrvatoimeks on depressioon??
Ühesõnaga, ärge mürgitage oma keha igasugu saastaga, mis on välja mõeldud selleks, et keegi kuskil oi kui rikkaks saaks. Kui vajate abi või olete kellegi teise pärast mures - võin nõu ja jõuga toetada.
Mina panen igatahes kohe varsti panen teele uue varude täiendamise tellimuse iHerbist - looduslikud hea tuju vitamiinid on ägedad!
Tuesday, January 2, 2018
Vana-aasta õhtu ja muud lood
Kuidas meil siis tuli see aasta 2018?
Oh, imeliselt! Kui keegi mulle kasvõi 6 aastat tagasi oleks öelnud, et nii saab ka uut aastat vastu võtta, oleks ma ta kukele saatnud - mis imelik penskarite aastavahetus. AASTAVAHETUS on ju! Mäletan, kuidas 20ndates tegin 31sel lõunauinakut, nagu laps, et saaks silmad kramplikult hommikuni lahti hoitud. Uus aasta tuleb ju ja mida rajum pidu ja mida kauem kestab, seda ägedam.
Nüüdne äge on hoopis teisiti. Palju stressivabam.
Külalised käisid meil muidugi ikka ka, aga nemad läksid kuskil 8 paiku minema, et ka oma kodus süüa ja siis Vabaduse väljakule suure paugu ajaks minna. Minu vana korterikaaslane oma abikaasaga. Alati hea meel neid näha! Nii on ikka, et mõned inimesed jäävad alati sinu inimesteks, näe neid kui harva tahes.
Priit vahel imestab seda korterikaaslaste teemat - tema on ju linna lähedalt pärit ja käi kus koolis või peol tahes, ikka sõidad ööseks koju. Aga meil, maakatel, olidki teised lood. Lendad pesast välja, taskus pea, et mitte midagi. Ema ja isa mulle küll ühtteist vist andsid, aga üldiselt pidin juba ülikooli ajal tööle minema, et endale elamiseks raha teenida. Aga ega sa seda raha ju nii palju ei teeni, et üksi korralikku eluaset üürida. Ühikad on küll ka variant, aga need on ju suviti suletud ja kui sa juba tööl käid, siis peadki ju alaliselt Tallinna kolima. Parim lahendus on võtta 3-4 sõpra kokku ja üürida endale kamba peale korter. Mul oli selliseid elukohti kokku 3, enne kui ma endale päris oma isiklikku üürikat suutsin lubada. Ja oi, olid vinged need ajad - sa oled koguaeg kellegagi koos ja koguaeg midagi toimub. Kui just sul ei ole külalisi, on korterikaaslasel külalised. Ja lõpuks polegi enam üldse vahet, kelle külalised need on, kõik on omad! Toredad ajad. Ja ma vahel igatsen neid ka. Tagasi küll enam ei tahaks :) aga just see, et sul koguaeg on keegi võtta ja miskit toimub. Üksi end tunda ei saa.
Ega nüüd ka ei saa, kes laste seltsis end üksi suudab tunda, sellega ei ole kõik vist päris okei. Aga noh, see on teistmoodi ikka. Muidugi, nii see elu käib, täna ma ei suudaks 24/7 külalisi võõrustada ja üle õhtu pubis istudes jääks ma lihtsalt seal laua taga magama. Nüüd on teised rõõmud, täiesti teised - väiksemad, aga samas oi, kui palju suuremad rõõmud!
Igatahes, sel aastavahetusel kurbust ega üksindust me ei tundnud, tagasiteel ilutulestikku vaatamast just arutasime Priiduga, et me olime küll esimest korda ainult meie neljakesi (ja Priit natuke põdes seda vaikselt olemist, et võiks üks teine pere veel olla - muidu on ju igav), aga oli täiesti tore meil.
Ühesõnaga, külalised lahkusid meil vanaaastaõhtul ca 8st. Priit pani ahju oma MEGAhea meemarinadis ribi koos hunniku juurviljadega (ei mingit kartulit!:))
Meie lastega tegime puuviljade ja marjadega tarretist (mis mingil põhjusel ei ole siiani tarretunud. Tegin nii nagu pakil, uurisin internetist ka veel lisaks ja lisasin sama koguse želatiini veel topelt - EI MIDAGI). Panime suure toa lauale valge lina, katsime laua hea ja paremaga ja vaatasime telekast ETV programmi. Hästi mõnus rahulik olemine.
G oli päeval magamata, nii et ega me väga suuri panuseid pannud, aga siiski, vastu pidas! Ilutulestikku läksime vaatama Nõmme suusahüppetorni juurde, mis on muideks Tallinna kõige kõrgem koht. Sinna on meil kodust ca 1,5km marssida, aga ära tasus - mega hea vaade kogu linnale. Terve silmapiir oli valgussähvatusi täis, suuremad ja väiksemad paugud ja muidugi ümberringi oli ka palju lähivaatega ilutulestikke.
Koju saime tagasi ka ilma suurema vinguta. Nägime ka kahte G lasteaiakaaslast ja see tegi lapsed veel eriti rõõmsaks. Mõtle, lapsed, öösel õues! :) Kodutrepil tegime 2018 esimesed lõbusad pereselfid - aga peame neid veel harjutama, sest 7st pildist pole ühtki, kus keegi meist neljast imeliku näoga poleks.
Tuppa tagasi jõudes tegime lahti šampused, kes päris, kes laste. Ega ma muidu sellist kleepuvat keemialöga lastele naljalt sisse ei jooda, aga seekord tundus kuidagi omal kohal olevat see šampus. Nalja sai sellega muidugi ka, sest mõned meist ei ole harjunud sellega, kuidas kihisevad joogid kurgust alla mullitavad :) Magama saime kuskil 2 paiku ja tuleb au anda meie lastele - hoolimata lühikesest ööst olid nad kell 9 juba üleval! Õnneks on nad juba nii vanad, et emps võib kõrval mitu tundi tukkuda, kui nemad multikaid vaatavad.
Eile käisime veel oma leftoveritega emal külas head uut soovimas. Tal on üks tore uusaasta traditsioon - sa pead ära sööma tükikese soolatud siiakala, mille soomused sa paberitüki sisse kogud ja rahakotti tallele paned. Sealjuures pead sa olema täiesti vait ja kõrvale juua midagi ei tohi. Kui sa kõik selle õigesti ära teed, siis need kalasoomused teevad sind uuel aastal väga rikkaks inimeseks. Jään rahakoormaid ootama, sest ma olin hästi püüdlik selle söömisega sel aastal.
Nüüd on siis pühad päriselt läbi, hommik algas taas laste lasteaeda viimisega. Nad on meil kodus olnud juba alates 21.12, mis teeb 11 päeva, nii et pole paha - väike minipuhkus. Selle aja sisse mahtusid jõulud maal, perega jalutamine, külaskäigud, hunnikutes niisama olemist. Ja muidugi, kuna nad on olnud nii megahead lapsed, et jõuluvana tõi neile umbes sada kinki, siis neil on olnud oma kodus oma toas see kõige lõbusam aeg, kõik uued asjad tuleb ju ära mängida. Mis mulle meie laste puhul hullult meeldib, on see, et nad jagavad. Ma ei tea, võib-olla kõigi teiste lapsed jagavad ka ja see polegi nii suur asi, aga meil oli igatahes nii, et pooled kingid olid neile kahepeale, nagunii ju mängivad koos. Ja rõõmu tunti ühtmoodi nii oma asjade, kui meie-asjade üle.
H räägib siiamaani jõulumehe hiigelsuurest kepist :)
G joonistas jõulumehele tänutäheks 2 pilti - laulud ja luuletused, mida oli pikalt harjutatud, too õhtu kaubaks ei läinud. H minuga koos natuke joristas laulda ka, aga kraapsu tegi jõulumehele küll vägeva. Tema valis endale jõululaupäevasõbraks oma vanatädi mehe, kelle süles ta pool õhtut istus. Sealt oli hea jõulumeest distantsilt vaadata. Muidugi, kuna see tädimees mul näeb välja oma valge habemega vähemalt nagu jõuluvana vend, siis täiesti arusaadav, et hea julge on sellise sõbraga.
Jõuluõhtu algas meil muidugi surnuaiakülastusega, kus oma kalleid lähedasi meeles pidasime. Tohutult ilus komme, see küünaldemeri ja.. üldse - me ei või unustada, kust me tuleme.
Käisime ka Kassari kabelis, kus perenaiseks on minu tädi. Seal on ilus, väga, väga ilus.
Lapsed muidugi hakkasid mingi hetk seal korralikku tralli tegema, nii et me pidime kiirelt põgenema - eks neile ole see natuke liiga vara veel. Aga samas ma väga tahan, et nad sellistest surnuaia- ja kirikutraditsioonidest (kasvõi osaliselt) osa saaks. Las need traditsioonid kasvavad koos nendega ja põimuvad nende pühadesse, nii et ühel päeval neil on ehk ilusad lapsepõlvemälestused, kuidas nad perega jõululaupäeval kirikus ja surnuaial käisid. Sest olgem ausad, 16-aastast sa enam tühja koha pealt kiriklikke jõululaule tuledesäras kabelis laulma ei meelita.
Vot siis. Need olid meie pühad. Vaatan, et olen kõik ilusti siia eestpoolt tahapoole kirja pannud.
Ahjaa. Ja veel tähtsaid asju. Mul on uus töö. Mul oli 2017 veebruaris, kui viimati kirjutasin, ka uus töö, aga noh... it didn't work out for me. Töö oli aus ja ettevõtte auväärne. Töökaaslased toredad, töövahendid olemas, kõik justkui hästi. Aga suures ettevõttes väike mutter olemine ei ole minu teema. Ma ei teadnud seda enne. Proovisin järgi, ei sobinud, liikusin edasi. Nüüd olen väikeses ettevõttes suur mutter ja palju parem tunne on!
Kõik on siin vägagi zen ja chill. Töökoormus otseselt ei ole üldse suur, aga kuna ma olen siin esialgu nagu arendaja rollis, kes uut süsteemi välja töötab (mina ütlen, kuidas käib, väga äge!), siis midagi teha on koguaeg. Nokin siit ja tuunin sealt, muudatus on mu teine nimi. Väga värskendav. '
Ja mis veel on mega äge, on see, et ma olen kodule lähemal. 7 minutit ja olen õhtul lasteaias, ma ei tunne enam, nagu ma töötaks pere arvelt. Aega on palju rohkem. Võib ju mõelda, et mis sa selle säästetud tunniga ikka teed oma elus, aga.. no teed! Ja lõunat sõin täna näiteks kodus. Võtsin külmkapist oma pühadejäänused, tegin panni peal soojaks ja vaatasin pr presidendi aastalõpukõnet telekast söögi kõrvale. Vot, elu!
Ma olen ammu aru saanud, et on olemas teist tüüpi inimesed, kellele see oma aja juhtimine ei ole nii oluline. Mõni võib-olla isegi saab teatavat turvatunnet sellest, kui ta viibib tööl igapäev punkt kell 8 kuni punkt kell 5. Aga mina olen see teine tüüp, kes ei tunne seost tööl veedetud minutite ja tehtud töö vahel. Ja hetkel on kõik nii hästi selles vallas! Minuteid ei loenda, aga samas pole elus kunagi veel niiiiii kasulik ja vajalik olnud ühele ettevõttele. Ja nad siin (olgu neid, kui vähe tahes) ei pea ka paljuks mulle seda igapäevaselt kinnitada, kuidas neil on minu leidmise üle hea meel. Ja teate mis - minul on ka hea meel, et mu rajad mind siia tõid :) mõnikord vist elu loksub ise paika. Või ehk alati? Vahel me lihtsalt tunneme seletamatut soovi ise kõike kontrollida, tagant pushida, aga kas ongi vaja?
Ma olen TÄNULIK eelmise aasta eest, selle kogemuse eest - ilma selleta ma ei oleks jõudnud siia, kuhu ma jõudsin. Täna, oma möödunud aasta murede ja raskuste valguses, on mul väga seda vaja - tunda seda vahetut tunnet, et ma olen vajatud ja oluline. Nagu tita - vajan seda praegu samapalju kui mu neljane. Aga noh, õnneks on see kahesuuunaline tänav ja nemad siin tunnevad, et nad tahavad mulle seda ka anda.
Lõpetan ühe naljaka seigaga jõulupeost. Kuna meil on siin tõesti vaid käputäis inimesi, siis pidasime pidu koos samadele omanikele kuuluva ettevõttega. Oli tore. Aga nagu mul ikka juhtub, siis juhtus ka tol õhtul - esimene õhtu vabas õhkkonnas uute töökaaslastega, tähtis õhtu ju, aga mul ikka juhtub!
Niisiis, sättisin end peole minema, nagu mul kombeks, siis läks mul lõpuks ikka liiga kiireks, tormasin ringi kodus nagu tornaado. Priit oli nii armas ja läks mul lastega "jalust" ja ma sain üksi vabalt toimetada. Aga no. Sukad olid katki ja kingad sõitsid auto pagassis Kiili jne jne. No läks asju valesti, noh! Viimaseks piisaks karikas oli see, et mul oli kõrvarõnga tagus kadunud. Ühed tagused olid veel, aga nende auk oli liiga suur, nii et ta reaalselt sinna kõrvarõnga taha kinni ei jäänud. Paanikas (sest mu outfitiga sobis just see kõrvarõngapaar) võtsin köögisahtlist superataki ja keevitasin selle taguse kõrvarõnga külge kinni. Suva, küll pärast pidu nuputab, kuidas selle ära saab!
Jõudsin peole, lõin klaase kokku ja jutustasin nende toredate uute inimestega mu elus. Raamatupidaja on meil eriti tore (ja mis eriti äge - väga uuendusmeelne), temaga rääkisin kõige pikemalt. Muideks, mul on täiesti raudselt mingi sündroom, raamatupidaja-haigus. Esiteks ma elan ühega ja teiseks - igas jumala ettevõttes, kus ma töötan, tekib mul eriline sõprusside just raamatupidajaga.
Ühesõnaga, räägime siis juttu seal ja järsku ütleb raamatupidaja, et ta pole päris kindel, et ehk see on taotluslik, aga igaks juhuks mainib, et mul on vaid üks kõrvarõngas kõrvas. Aaaaahhh? Whaaaaat! Katsun kõrvu ja tõepoolest, ainult üks! Ja mõistagi, kõrva on jäänud see, mille ma superatakiga kinni liimisin...
Otsin nina maas laua alt ja igalt poolt seda teist, aga mis kadunud, see kadunud. Püüan päästa, mis päästa annab ja teist ka märkamatult (ise püüdlikult sundimatult vesteldes) kõrvast eemaldada, aga superliim on ikka superliim, keeruta palju tahad. Lähen vetsu ja räägin Priidule telefonis pisarsilmil naerdes oma loo, kuidas uus tüdruk ühe kõrvarõngaga tutvust kõigiga tegi. Lõpuks peale tubli veerandtunnist kangutamist saan selle neetud kõrvarõnga kõrvast ära, tõmban juuksed kõrvadele ja lähen istun oma näppimisest veripunase kõrvaga lauda tagasi. Seesmiselt naeran enda üle laginal, aga ma ei ole valmis veel seda lugu uutele kolleegidele rääkima. Pärast saan veel hüüdnimeks SuperAttacki-Raili vms.
Selline lugu siis. Ja muidugi, HEAD UUT AASTAT!
Subscribe to:
Posts (Atom)
üksi kodus
Kuulen aknast naabriaia peoseltskonna hootiseid naeruturtsakaid ja mõtlen, et ma olen juba päris pikalt Palle olnud. Kuigi enam mitte nii vä...
-
Päev 1 / teisipäev Ma olen ennast juba tundma õppinud ja tean, et kiired liigutused kodust välja saamisel ei ole minu firmamärk, seega ü... -
Kuidas meil siis tuli see aasta 2018? Oh, imeliselt! Kui keegi mulle kasvõi 6 aastat tagasi oleks öelnud, et nii saab ka uut aastat vast... -
Inimesed on vahel ikka imelikud küll. Eile Järvelt koju sõites mõtlesin terve tee, miks me käitume vahel (juhu)tuttavaid nähes nii jaburalt ...