Sugugi mitte kõik nõukaajast pole halb, oh ei. Ma armastan näiteks tohutult neid täpilisi maitseainetopse, üldse see täpimuster on äge. Emailkausid on palju ehedamad, kui plastikust. Mööbel tugevam ja kõik mehed oskasid autosid putitada.
Aga on asju, mida ma ei võtaks tänapäeva kaasa. Kindlasti on lapsekasvatuse põhimõtete seas ka neid, mis on väärt hoidmist, aga enamus, millest kõik jahuvad, on täna täielik p***. Näiteks see, et miks ei võiks lapsele imikust peale soola taldrikusse panna, meile ju pandi... no f*** saage aru, maailm areneb, asju uuritakse ja teadustöid kirjutatakse. Sool ei ole beebile hea, sest ta koormab neerusid. See on fakt! Ja pole vaja oma lapse peal katsetama hakata, et äkki tema on üks miljoneist, kelle kohta see ei kehti. Aga äkki ei ole? Või see, et vanasti sõitsid kõik lapsed süles. Jaa, muidugi. Ja pakun, et vastutulev mosse kihutas samuti 160ga, nagu tänapäeva autod seda teha võivad!
Miks ma sellistel teemadel täna üldse mõtlen? Nägin eile praami peal nõukaaja vanaisa, kes lihtsalt ei osanud paremini ja see tegi nii kurvaks. Ta oli seal ühe 4-5-aastase poisiga, kellel oli ilmselgelt paha päev. Viskas pallimerest palle välja, kraakles ja jooksis eest ära. Vanaisa oli temaga täiesti hädas, midagi ei osanud peale hakata. Sisises aina: "sa oled paha poiss!", "Jäta järgi, või ma jätan su siia maha", "Täitsa tola oled sa täna". Ollallaa. Nii piinlik, lapsega niiviisi rääkida! Ma ei saa ju kõiki õpetada, ega ma ise ka mingi täiuslik lapsevanem pole, aga kurat, kus on su mõistus, vana mees?? See laps ju teeb kõiki neid asju protestiks, ta tahab sulle öelda, et sa suhtud minusse pahasti ja mulle ei meeldi see. Aga ta ei oska ja siis ta kraaklebki. Ja kui sa "pahale poisile" pidevalt korrutad, et ta paha poiss on, siis ta muutubki pahaks poisiks. Sest isegi kui ta hea on, sa ei märka ja ei tunnusta. Pole olemas pahasid poisse, on saamatud vanemad!
Lõpuks see vanaisa hakkas poissi juba pluusist soovitud suunda käristama, ise muudkui korrutas oma paha poisi sloganit. Õudne! No miks see laps peaks tahtma sinuga tulla? Sa korrutad ju lapsele sõna otseses mõttes, et laps on sinu jaoks tühi koht. Nõuad, et ta sõna kuulaks, aga teed oma käitumisega selle lapse jaoks võimatuks. Arvan, et mitte keegi ei sooviks, et tema äraolekul lapse vanavanemad niimoodi last alandaks ja raamidesse suruks. Laske lapsel olla laps, kuulake ja hoidke. Lapsega tuleb teha koostööd, mitte juhtida nagu traktorit või aiakäru.
Nõukaaja inimesed ongi muidugi üleüldse üks metsa läinud põlvkond teise järel. Pooled said kodus peksa, pooled ei saanud, aga lapsed rääkisid ikka vaid siis, kui kana pissis. Inimesed ei lahendanud probleeme omavahel, kurta polnud sobilik, naised kannatasid kõik ära, abielud püsisid koos, aga kui paljud päriselt armastasid üksteist? Kui midagi oli, siis saadeti nurka. Mehed ei nutnud juba imikueast alates ja nukkudega mängisid ainult tüdrukud. Kui palju kaotsi läinud ilusaid emotsioone!
Vot seda mina igatahes oma lastele ei taha. Tahan kasvatada tublid pojad, kes ei karda rääkida, mida nad tunnevad, kes ei kuku sõimama, kui nad ise on jobud olnud, kes käituvad nagu inimesed ja austavad teisi. Aga paraku kõigist lastest ei saa ka tänapäeval selliseid, sest on inimesi, kes käituvad lastega lubamatult. Sest nad ei oska paremini.
Kõik lapsevanemad ju teavad (peaksid teadma), et kõige tähtsam on jääda rahulikuks. Juba täitsa titest saati, kui beebil on gaasivalud vms. See, kui laps "jonnib", tähendab väga suure tõenäosusega, et tal on mingi vajadus rahuldamata, aga ta ei oska seda paremini väljendada. Ja kui sina ka veel kukud kriiskama või susisema seal kõrval, võid kindel olla, et see pudru ja kapsad on midagi, millest nii lihtsalt enam jagu ei saa. Sina oled lapse tugi ja usaldusisik, kui sina murdud, ei ole lapsel mitte midagi!
Ja igasugu ähvardused, nagu et ma jätan sind praami peale, on lihtsalt naeruväärsed! Ükskord Tartu rongis üks ema ähvardas oma lapsi muuhulgas sellega, et ma ei võtagi sind vanaema juurde kaasa. No wtf, sõidate Tartusse välja ja noorem laps sõidab üksi rongiga tagasi? Või see, et ta lubas issile helistada, et too lastele järele tuleks. Kusagil Jõgeva kandis tuleb Tartu rongi peale lapsele järgi? Lagedilt??? Kuula end, mis jaburusi sa välja ajad! Isegi kolmeaastane saab aru, et see pole reaalne!
Eriline grupeering on muidugi veel need vitsaga ähvardajad, kes ise kaasa targutavad, et kõik saime nõukaajal ja pole meil häda midagi. On küll! Hunnik katkiseid inimesi on, kes pigem annavad naisele pasunasse, kui normaalselt rääkima õpivad. Ja laste puhul samuti - seal on ikka vahe sees, kas laps kuulab sind hirmuga, sest kardab kolakat saada või austusega, sest tahab, et kõik oleks peres hästi. Kartus ei ole sama, mis austus!
Uhh jälle kõvasti auru välja puhisetud.
Ma ei ole mingi superema, nagu ma enne ütlesin - täiuslikkusest on asi kaugel. Ma eksin ka tõenäoliselt selliste asjade vastu, mille peale ma ei oska mõeldagi. Aga teiste vigade pealt nägemine paneb tahes-tahtmata enese käitumist sellest küljest analüüsima.
Tõenäoliselt oleks õige sekkuda. Mitte lastekaitsega ähvardada vaid püüda seletada. Ma ei julge, see pole tegelikult ju minu asi. Kus jookseb piir? Kui asi päriselt füüsiline oleks, küll ma siis julgeks. Aga kas vaimne vägivald on kergem kuritegu? Vaene väike poiss, kellele sisendatakse päevast päeva, et ta on paha poiss. Mida pahad poisid suurena teevad? Hakkavad heaks võid jäid uskuma, et nad on pahad poisid ja hakkavad kurjategijateks?
Keegi ei tea kahjuks tegelikult, mis kellegi kodudes toimub, võtke või väikese Emily juhtum. Ja see on lihtsalt nii masendav, et kõik pole ühtviisi loodud väikeste inimeste suureks kasvatamiseks...
No comments:
Post a Comment