Alustuseks peaks vist ära märkima, et mul on reaalsustaju täiesti omal kohal ja ma võrdlen ennast ainult ja AINULT iseendaga! Mitte suvalise peenikese või suvalise ülekaalulise inimesega. Oluline on see, kuidas sina ennast näed ja igaüks peab endaga rahu sõlmima sellisena nagu ta on. Nii, et laused nagu "sa ei ole ju NII paks" ja "need 13 lisakilo ei paista üldse väljagi" ei tule mulle kuidagi kasuks ega kahjuks. Mina ise tean ja näen ja see ongi kõige hullem. Enese eest ei saa midagi peita ega ilustada.
Kummalisel kombel olen ma peale teist last paksuks jäämist hästi palju kartnud juba esimesest rasedusest saati. Ma olen sellest hästi palju sõbrannadele rääkinud, umbes nii, et Gregori kilod kadusid suht valutult - raudselt teisega nii hästi ei lähe. Siit mõtlemisainet nendele, kes mõttejõu võimu ei usu. Vägisi tundub, et ma ise kutsusingi selle esile.
Kaalu pärast pole ma muidu pidanud kunagi muretsema, olen alati söönud Hessi ja praepelmeene nii kuis süda lustib. Aga vanemad inimesed, nagu mina, peavad juba vaatama, mida söövad. Mu enda teooria on selline, et minu puhul langesid kokku see vanuse faktor; see, et mu keha ei olnud veel täielikult taastunud esimesest rasedusest ja muidugi see ohjeldamatu söömaorgia, mida ma endale non-stop korraldasin!
Teine rasedus oli mõnes mõttes veel õudsem kui esimene. Kuigi see oli sarnaselt esimesele vägagi planeeritud ja täna, vaadates oma ilusti koos mängivaid poisiklutte liivakastis, olen tänulik, et julgesin seda hoolimata sadadest tuhandetest hirmudest teha. Lastel on hea koos kasvada ja mul endal on ka juba üha kergem. Aga minu jaoks oli tegelikult ikkagi igas mõttes veel liiga vara. Mu keha polnud valmis ja ega vaim ka ei olnud. Tundsin ennast koleda, paksu ja saamatuna. Olin närviline, sest pooleteistaastase jalad juba võtavad suurepäraselt, aga pea ei saa veel aru ja mina... mina tahtsin ainult magada. Kodus on remont, kõik on tegemata, Gregori jonnib, midagi ei jaksa, keegi mind ei mõista... ja jälle istud õhtul teleka ees ja pugid head-paremat. Sest sul on rasedaisu, sest sa oled alati võinud ju kõike endale ilma kaalutõusuta lubada, sest sul on vaja lõõgastuda.. mis iganes lolli põhjuse peale sa tuled - anything will do!
Ja siis tuleb imetamine. Jess, uus vabandus, laps vajab ju öösel süüa ja ema vajab energiat. Peidad end reaalsuse eest tobedate loosungitega nagu "pead ju kahe eest sööma", "imetamine on kõige parem viis kaalu kaotada", "9 kuud tuleb, 9 kuud läheb", "laste järgi jooksmine on kõige parem trenn" jne jne. Nagu see annaks õiguse kahe asemel kuue eest süüa!
Tegelikult on minu parim sõbranna toitumisnõustaja ja teooria on mul enam kui selge. Regulaarne söömine, tervislikud toidud... aga lisaks kõigele muule ei ole mul absoluutselt iseloomu ja enesevalitsust, vähemalt selles osas, mis puudutab söömist.
Või trenni. Ma tegin vahepeal õhtuti 15-30 minuti kaupa trenni ja see mõjus juba paari nädalaga päris hästi. Aga jälle - kord tuled külast liiga hilja, kord mõtled peale hullu päeva, et täna küll ei jõua ja nii see läheb. Pealegi, praegu ma teen õhtuti sel ajal lihvimist või õlitamist hoopis, sest muidu remont jääbki meil pooleli.
Ma ei ole lootust kaotanud, et ma kunagi jälle oma endise mina tagasi saan, aga täna ei tea ma küll, kuidas ma sinnamaani jõuda võiks. Trenniks aega ega jaksu pole, sööme küll tervislikke toite, aga mul on hirmus näksimis- ja õgimishaigus.
Vahel ma kühveldan endale sisse lihtsalt terve paki magusaid küpsiseid ja mõtlen: "ah p*****, sa oled ju nagunii paks". Trumm läinud, mingu pulgad ka!
Mu peenikese-riided on mul igaks juhuks ka alles, loodan, et need väga moest väljas pole, kui neid kunagi jälle kasutada saan. Esimest korda, kui läksin kaltsukasse oma uuele kehale teksaseid ostma, proovisin järjest ja järjest suuremaid, kuni lõpuks jõudsin selliste suurusteni, et pidin imestusest pikali kukkuma - päriselt, SEE on nüüd MINU tagumik?!
Ja vanu teksasid kapis vaatan samamoodi nagu midagi müstika vallast. Holy s***, see olin kunagi mina! Nutt tuleb peale! Või need vanad pildid, eriti just suvel, kui veel pruun ka oled...
Võta ennast kätte, Raili. Mis see siis ära ei ole. Natuke jälgid söömist, liigutad end rohkem. Lihtne! Onju.
Ja ometi tundub see mulle hetkel nagu kõige raskem asi terves maailmas.
Aga ühel päeval saan ma veel sellega hakkama, mingu mul või sada aastat!
novot. ma tean, mida sa tunned. või noh. kõlab küll koledasti, aga jumal tänatud, et sa juba praegu tunned ennast kehvasti, siis ei lähe ehk asjad niisama lihtsalt enam palju hullemaks :)
ReplyDeleteMa kaalun praegu rohkem, kui raseduse lõpus. tundub, et kuskil pööningul ei ole siiamaani keegi seda klõpsu teinud, et ma ei ole enam (ammu) rase ja oleks aeg nüüd kõva korrektuur teha oma söömisesse-liikumisse. selle asemel pigem tunned kuidas vajud iga päevaga üha sügavamale mutta ja pigem väldid väljas käimist (oo, teretulemast rannavaba rannahooaeg), kui et ennast enesedistsipliiniga harjutama hakkad (nutt ja hala). Ehk siis ma loodan, et kuskilt leidub üks ora, mis aitab sul (ja mul ka:) ) uuesti õige trenni ja toidu rajale saada ja sinna püsima jääda. räägitakse, et alguses on harjumuse "sissetöötamine" kõige raskem osa muutusest, loodan, et see läheb siiski ladusalt. Hoian pöialt :)
Aitäh, kullake! Nii kahju, et me kõrvuti ei ela, saaks üksteist kaikaga tagumas käia, et õhtuti ennast natuke liigutada. Ja toitumise osas - ma tegin täna erikorgut, esimest päeva. Toidud on väga maitsvad ja toitvad. Kõht oli ikkagi väga tihti tühi, ma olen harjunud tunduvalt suuremaid koguseid sööma. Jõin vett siis, sest lubatud näksid olid mul umbes kella kaheks juba otsas. Eks näis, mis homne toob. Praegu mul 2 päeva veel tasuta, eks peab vist selle makse ära tegema, siis hakkab rahast kahju vähemalt ja teen edasi.. sest minuga tõesti muud moodi ei saa, piits laks vastu tagumikku ja nüüd sööd nii ja nii palju seda ja seda.
DeleteMinu meelest kõige hullem ongi see teadmine, et ma olen ju olnud keegi teine, sa mäletad, et palju lihtsam on olla, kui kerge oled... soovin sulle ka palju jõudu!!!