Ma pole mitu päeva siia midagi kirjutanud, põhiliselt selle pärast, et olen oma sisikonda välja oksendanud või lohutanud teisi, kes seda teevad.
Õudneeeeee! Asi algas Gregoriga neljapäeval, sellest ma juba kirjutasin. Muideks tema jäigi ainukeseks, kellel palavik ka oli. Neljapäeval oli siis Gregori päev.
Reedel ei olnud kellelgi midagi viga. Gregori oli nii krapsakas ja hea enesetundega, et tundus peaaegu arusaamatu, miks me lasteaeda hommikul ei läinud. Sellest on mul väga kahju muidugi, et ta sellest sõime viimasest päevast osa ei saanud. Meie kingitused õpetajatele ja õpetajaabile said lõpuks nii toredad, oleks tahtnud ise ka üleandmise juures olla. Lugege ise:
Kallis ...
Aitäh, et õpetasid mulle palju uusi ja põnevaid asju
Aitäh, et minuga mängisid ja aitasid kui vaja
Aitäh, et lohutasid mind, kui ma kukkusin või lihtsalt kurb olin
Aitäh, et olid minuga mu lasteaiatee esimese aasta
See oli mulle tähtis ja sinuga oli tore :)
All oli veel rühmapilt ja kõikide laste nimed. Tahaks ise ka sellist aukirja väärt olla, nii armas mälestus minu meelest!
Ja Gregori oleks saanud oma tädidele lilli anda. Üks lapsevanematest tegi viimaseks päevaks veel maailma kõige ilusama (arvatavasti ka kõige maitsvama) väikeste sinilillekestega tordi. Ühesõnaga see oleks olnud üks korralik punkt sõime- ja titeaastatele.
Reedel lasin sisse ühe eksimuse, lubasin Priidul kutsuda meile külalised, ühe perekonna. Oleks pidanud sõrgu vastu ajama, nagu alati - see mille eest ma pidevalt noomida saan, et põen liiga palju. Tõenäoliselt põengi ja olen kordi ilmaasjata jätnud külla minemata või keelanud inimestel meile tulla. Aga neid kordi, kui ma päriselt ka haiguspuhangu olen ära hoidnud, keegi ju ei loe :)
Igatahes seekord võtsin vabamalt ja tulemus on käes. Andke andeks, kallid sõbrad, enam ei tee, päriselt päriselt päriselt!
Tegelikult peksiski peo reede õhtul laiali see, et meie teada rahulikult magav Holger oli voodist välja roninud, et üsna pea oksendada. See väike vaene mehike oksendas kokku 4 korda ja magama sai(me) alles pool 3. Kolisin temaga suurde tuppa diivani peale ja panin igaks juhuks topelt linad talle alla. Küll on hea, et meil nüüd lahtikäiv diivan on!
Laupäeva hommik algas tavalisel ajal, Holger ärkas hoolimata rajust ööst kell 8. Nagu poleks midagi olnudki! Vot seda ma ei tea, kuidas need lapsed seda suudavad. Mina olen igatahes liiga vana selle jaoks.
Õnneks on mul mu Priit, kes laseb mul kümneni magada ja teeb ise lastele pannkooke ja peseb nõusid. Mitte alati, ärge saage valesti aru, ma ise toimetan ikka ka mõnel hommikul. Aga piisavalt tihti teeb ta seda, mida mõned peavad ema tööks, nii et võib öelda küll, et mul on vedanud!
Nagu siis, kui mu suur põrandaõlitamise emadepäevanädalavahetus oli, küsisid mitmed, et kuidas ma Priidu nõusse sain terve nädalavahetuse lastega olema. Mis-mis, see oli Priidu mõte! Õnneks ta ei karda üldse oma lapsi, isegi juba täitsa titest peast ei peljanud ta neid. Nii et kui vaja, saab ta hakkama. Ja mõnikord ta ise nõuab endale lausa isa-poegade aega. Mida vanemaks nad saavad, seda rohkem nendega mängida ta armastab.
Novot ja siis see sama nunnu Priit, kes laupäeva hommikul oma naisel magada laseb ja pannkooke vaaritab... saab oma headuse eest karistatud sellega, et veedab terve laupäevase päeva vetsu vahet joostes. Vaene tema!
Umbes kella 7 paiku hoiatan Priitu, et kohe varsti tuleb tema vahetus lastega tegeleda, aeg on terveks saada. Juba mitu tundi tunnen, et varsti pean ka mina oksendama jooksma. Ja nii ongi, laupäeva õhtul on minu kord okserallitada. Õnneks ainult 2 korda, aga see-eest see, KUI PALJU ma korraga pean oksendama... ühe inimese sisse ei mahugi nii palju, kust see tuleb?!
Pühapäev on juba rahulikum, aga mina näiteks tunnen veel teatavat nõrkust ja uimasust. Järelkajad kestavad veel lastelgi, sest täna, esmaspäeval suutis Holger üleval olla vaid 2 tundi ja läks juba 10st lõunaunne. Gregori uinus ise ja ilma sundimata kell 12 (seda ei juhtu KUNAGI). Arvestades seda, et nende tavapärane uneaeg on alates kella ühest, siis võib arvata, et nende väike organism on sellest vähesest unest ja suurest oksendamisest veel täitsa loppis.
Rääkisin täna ka veel südamerahustuseks meie arstiga, kes ütles, et see, et järelkajad nii väikeste puhul veel terve nädala kestavad, on täiesti okei.
Kirjutan veel meeldetuletuseks mõned lihtsad tõed, kuidas käituda kõhuviiruse puhul:
* Pesta käsi ebainimlikult sageli
* Piimhappebakterid, smecta. Piimhappebaktereid peaks võtma terve nädala, isegi, kui sümptomid tunduvad olevat kadunud.
* Palju vett, söök pole üldse nii oluline, aga jooma peab.
* Ühtegi piimatoodet ei puutu, maitsmisest rääkimata. Ja see kehtib veel tükk aega peale haiguse taandumist. Et pole nii, et päev peale oksendamist võid kohupiima vitsutada.
* Toidud peaksid olema kergemat sorti. Vältida praetud toite, liha, piimatooteid, puuvilju (v.a banaan). Mustikad on head.
* Organismi soolade taastamiseks on hea juua Rehydron lahust või midagi sellist.
Ja veel õpetussõnad (eelkõige mulle endale järgmiseks korraks!): päev peale kõhuviirust ei ole tegelikult päev peale kõhuviirust! Kõhuviirus siis alles hoogu kogubki!
No comments:
Post a Comment