On olnud väga tegus päev ja iga teine normaalne inimene magaks minu asemel praegu. Aga kui sa jõuad koju pool 12 õhtul ja ei suuda lihtsalt muud moodi, kui lihvid ja vahatad veel ühe diivanilaua ja kell 1 öösel lõpuks diivanile vajudes tunned, et jess! Vaikus ja vabadus! Siis magama minemine lükkub paratamatult edasi kusagil kella kaheks.
Isegi, kui ma tean, et homme on minu kord lastega tõusta (see juhtub hiljemalt kell 8), ei suuda ma normaalsel ajal magama minna, sest see tähendaks, et mul pole sekunditki OMA AEGA päeva jooksul olnud. Arvata on, et hommikul ei suuda ma silmi lahti hoida, nagu ikka, ja esimene mõte ärgates on, et magan päeval lastega koos lõunat. Arvata on muidugi ka, et ma seda ei tee ja sama kindel on ka see, et homme kordub tsükkel - istun öösel tikud silmade vahel teleka ees ja naudin kohusetundlikult oma vaba aega.
Õnneks ei ole enam seda raseduse ja imetamise värki ja ma võin kallata sisse päeva jooksul üsna mitu kohvi, oma vana lemmikut. Tegelikult ei jätnud ma seda pahet maha ka raseduse ega imetamise ajal, lihtsalt piirasin ühe või kahe kohvini päevas. Aga nüüd võtan vabalt ja joon, palju tuju on. Muidugi mitte 8 tassi, ega midagi sellist, aga lihtsalt naudin, kui tuju tuleb. Või kui silmad lahti ei seisa.
Igatahes, nüüd ma lähen küll voodisse! Kohe on hommik ja ma ei taha jälle tunda ärgates, et ma alles mõned minutid tagasi uinusin.
Nagu mu tädi tavatses vanasti öelda:
Head ööd ja kallist rahu,
Kirbud jooksku ümber kõhu
:)
No comments:
Post a Comment