Natuke Nõmmel elamisest ja rõduhooajast

Ma mõtlen, et Nõmmel on ikka kuradi tore elada. Tulen just Roheliste Väravate Tänava päevalt ja istun kodus rõdul, kuulan linnulaulu. Aimatav liiklusmüra Vabakalt kostub natuke ka, aga üldiselt on lindude kädistamine koos aeg-ajalt maha potsatavate käbidega ainukesed hääled, mida ma kuulen. Olgu mainitud, et sellist õndsust mul muidugi koguaeg ei ole - üks laps magab ja teine läks issiga Pääskülla prügi viima :)

Rohelistele Väravatele lippasin seekord vaid korraks - mul oli vaja ära tuua poistele tellitud uhked kogukonnaliikme särgid:

Logo on minu meelest super hästi välja kukkunud, need tähed on nii kihvtid ja männikäbi on iga kohaliku jaoks tabav nagu rusikas silmaauku.

Rõdul istumise juurde tagasi tulles... Mulle on kord öeldud, et "mina küll ei tahaks naabritele nii lähedal elada". Aga siis peakski vist maal elama, või? Kusagil linna lähedal maal ma tõesti elada ei taha, parem siis juba päris maale, aga see on siiski tõsisem otsus ja nõuab pikemat kaalumist. Okei, naabrite aknad vahivad siin tõesti otse meie krundile. Aga tegemist on siiski oma hooviga. Minu jaoks on tuttavate toredate inimeste juhuslikud pilgud tunduvalt etemad, kui võimalus, et Mustamäel sind vastasmaja akendest korraga kuus pervert-vanameest binokliga luurab. Olgu, olgu, tõenäosus, et see vanamehenäss seal passib, on väike, aga selle lausega vast sai selgeks, et mind need naabrid siin üldse ei sega. Kõik sõbralikud ja viisakad, naeratus näol teretavad. Mõnus kodune.

Igatahes, see aeg aastast on käes, kui rõdu on meie jaoks neljas (väga arvestatava tähtsusega) tuba. Mõnus on rõdul hommikust süüa, niisama istuda ja linnulaulu kuulata. Isegi naabrite muruniiduki põrin, mille üle kõik vinguvad, mulle väga närvidele ei käi, kummalisel kombel. Nõmmel on lihtsalt kõik krundid nii väikesed, et põrin väga kaua ei kesta. Ja kuigi päevitada siin ikkagi väga ei saa, siis värske õhk on siin täiesti olemas.

Ühel päeval on plaanis veel rõdule osta see hiigelsuur kott-tool/madrats ka, aga millal see võiks juhtuda, seda ei tea. Sest meil on puudu terve hulk basic'seid nagu magamistoa põrand või pimendavad aknakatted magamistubadesse. Üldse on lapsed mind õpetanud rohkem nautima seda, mis on. Aga unistada ei keela keegi!

Kogu rõdu on kahjuks raske pildile saada, aga  natuke aimu saab küll, missugune ta meil on.

Ajapuudusest vol 1

Oehhhhhhhh!

Ma olen lihtsalt nii väsinud, kogu aeg nii väsinud. Nii tüdinud sellest, kuidas midagi kunagi ei jõua. Tean, tean, mul on 2 väikest last ja kui nad mõlemad juba koolis käivad, siis on vaba aega maa ja ilm, aga ikkagi..

Käisime täna külas headel sõpradel, selle üle on mul siiralt hea meel - olen väga kaua juba tahtnud minna. Aga tänu sellel jäi mul kodus miljon ja üks projekti pooleli ja need nüüd kripeldavad . Puhkama muidugi peab ka, aga kas keegi on veel, kes saab sellest aru, et minu jaoks puhata pole võimalik, kui tegemata tööde nimekiri kuklas vasardab?? Või no on, mul on külas väga tore, aga ma tulen koju ja langen musta masendusse, sest kõik on tegemata!

Täna terve päeva olin garaažis, sorteerisin lauajuppe ja koristasin. Jõudsin omadega juba keldrisse natuke ka ja nüüd ei jõua hommikut ära oodata, et saaks uuesti pihta hakata. Priit oli täna väga tubli, kantseldas poisse ja tegi (muideks väga maitsva!) söögi ja mina sain keskenduda oma väikestele ja suurtele projektidele. Seinast kistud lauad kõlbavad veel väga paljudeks asjadeks, tuleb vaid naelad välja tõmmata. Natuke veel lihvida, saagida, peitsida, lakkida ja ongi esikupingid ja -riiulid valmis. Naelaaugud ja rustikaalsus lisavad meie kodusele stiilile vaid väärikust. Ja peale selle, kuna mu emapalk hakkab ähvardava kiirusega otsa saama, siis arvan, et liimpuitu ma osta praegu ei tahakski. Naelaaukudes ja ise töödeldud materjalis on selline isiklik hõng juures ja see ongi kõige õigem üldse.

Aga selliste projektide jaoks on vaja aega. Mul on veel ka nii palju mööblit värvimata ja uksi lihvimata. Keegi ei tee selliseid asju, kui tal on 2 väikest last. Kogu see koduprojekt sobiks pigem noorele tegusale paarile, kes laste peale veel ei mõtlegi. Aga kuidas me muidu saaks kodu, mis on 100% meie nägu...

See kõik on meil üsna pooleli siin veel, aga siit pildilt paistab ehk kõige paremini välja, mis nägu meie kodu on

Liiklusohutus ja turvatoolid, osa 1

Turvalisus autos, eriti laste turvalisus, on midagi, mille suhtes olen alati väga kirglikult meelestatud olnud. Laste turvalisuse peale hakkasin laiemalt mõtlema muidugi alles siis, kui lapse sain (samamoodi, nagu ma hetkel ei juurdle näiteks selle üle, kuidas suuri koeri autos transporditakse).

Aga ka turvalisus laiemalt, kõigi jaoks, on minu teadvuses olnud juba väga jõuliselt väga pikka aega. Näiteks ostan ma autole alla alati rehvid, mis on erinevates testides saanud parimad hinded. Loomulikult tuleb kusagilt maalt rahaline piir ette, aga näiteks mingeid nankange või linglange ma autole alla panna ei suudaks. Ma lihtsalt tahan teada, et kui ka mingi ootamatu olu, kokkupõrge, õnnetus toimub, et mina omalt poolt olen teinud absoluutselt kõik, et halvast olukorrast võimalikult väikeste kadudega välja tulla. Sest on olemas nimetud ja näotud talverehvid, mis käituvad talvisel teel nii kehvasti, et spetsialistid ei soovitaks neid suverehvidenagi kasutada.

Ja sama kehtib ka turvatoolide kohta. Ma ei saa kõiki koguaeg õpetada (kuigi tahaks!), aga ma pole küll veendunud, et nende jumal-teab-mitme-lapse-kasutatud lugematuid aastaid tagasi ostetud turvatoolidega on turvalisem sõita, kui täitsa ilma. Plastik ei kesta ju teatavasti igavesti ja kui avarii korral turvatooli korpus puruneb ja terava noana su lapsele pähe tungib, siis... üleüldse, tegemist on lapsega, paraku on juba asjad nii kord seatud, et nende eest teeme otsuseid meie, suured. Mõistan täielikult, et mõnedel lapsevanematel polegi väga palju raha (mitte et mul oleks!) ja uusi asju alati poest ei saa, aga siis panedki prioriteetid paika ja jätad Õhtulehe koju tellimata või korraldad sugulaste seas korjanduse või.. las olla kodune mööbel taaskasutusest, riided kaltsukast ja kodu remonti vajav. Mitte, et turvatool ei tohiks olla kasutatud, aga sel juhul palun tea, kes seda kasutas ja kui kaua. Seal on vahe sees, päriselt!

Mina sain 17-aastasena vägagi valusalt teada, et "minuga küll ei juhtu" on lollus. Juhtub. Juhtus. Istusin purjus autojuhi kõrval, tegime avarii ja surma sai üks noor inimene. Aastaid nägin sel teemal õudusunenägusid ja see kasvatas mind liiklusohutuse ja purjus juhtimise teemal väga julmal viisil ja igaveseks. Kunagi, kui julgust kogun, teen selle õnnetuse teemal ka postituse, sest arvan, et sellistest asjadest tuleb rääkida.

Igatahes, olen täiesti veendunud, et last peab autos vedama nõuetekohase turvavarustusega. Vales turvatoolis või süles last transportides ei ole mingeid garantiisid. Sest täpselt siis võibki juhtuda. Sa ei jõua eluseeski last kinni hoida, kui kõrvalteelt mingi joodik ette keerab või uljas vahtralehega bemarist möödasõidul otse kümpi sulle sõidab. Autoga üle katuse käia on juba turvavööga kinni olleski piisavalt õõvastav kogemus...

Teine grupp inimesi, kellest ma absoluutselt aru ei saa, on need täiskasvanud inimesed, kes ei kinnita turvavöösid. Eesistmel teevad seda küll vist pea kõik (tõenäoliselt mingi osa siiski paneb turvavöö peale vaid selleks, et politsei trahvi ei teeks, hea seegi), aga taga... ma olen ise pidanud mitmele inimesele seletama, et kui sina turvavööd peale ei pane, siis avarii korral sinu keha lömastab minu lapsed (ptüiptüiptüi, vastik mõte!!!). Ja peale selle, selles samas  minu aastatetaguses õnnetuses lendasid autost välja 2 noormeest, kes olid turvavööga kinnitamata. Ühel vedas, aga teine suri. Turvavöö mitte kinnitamisel ei ole mingit õigustust. Ja ausalt, ma ei tea, mis rahuldust või naudingut sellest üldse võiks saada. Või on see üks väike liigutus tõesti nii tülikas? Hiljem ratastoolis ringi kärutada on vast veelgi tülikam.

Turvatoolide kohta tahan ma teha veel ühe võrdleva postituse, eelkõige mõeldes lapsevanematele, keda ootavad ees valikud ja kes võib-olla ei adu, et see nende valik võib määrata lapse järgneva elu kvaliteedi.

Infot on, aga üsna kaootiliselt ja hästi palju peab ise otsima. Igatahes on see teema, millel nämmutamine pole vast kunagi liiast. Seega, stay tuned... varsti osa 2!

Nähtamatuks muutumisest

Pärast lapse saamist võib olla teinekord üsna šokeeriv, kuidas sa järsku oled mõnede inimeste jaoks justkui nähtamatuks muutunud. Seisad vastsündinud beebi süles ukse peal ja ootad naerul näoga oma lähedasi, kes kohe-kohe üles jõuavad. Uks avaneb ja põmm! Oikuinunnubeebi, vaatakuiarmastaon, oikuiväike, pesenkäedjavõtansülle. Sulle visatakse lihtsalt lilled, kallistatakse korra ja plutiplutitatakse beebit edasi. Halloo, ma nägin 30 tundi räiget vaeva, et teil oleks üldse see plutipluti siin! Ma pole kunagi varem sünnitanud ja see oli neetult raske, 30 korda raskem, kui kõik teiste inimeste jutud kokku. Ma ei saa minna enam duši alla, kui ma tahan, mul oli väga valus üldse end kokku võtta ja ukse peale kõndida ja sina räägid beebibeebibeebi. Küsi, kuidas minul läheb! 

See oligi minu jaoks kõige raskem üldse, jätta oma isekus ja Mina kus see ja teine ja taibata, et sa oled siin lihtsalt selleks, et teenida seda väikest inimest. Peale sünnitust tundsin end ausalt nii räbalana ja kõik oli nii kardinaalselt muutunud. Oleks tore olnud, kui keegi oleks minuga vestelnud nii nagu enne või tulnudki uurima, kuidas mul läheb, mitte, kuidas beebi kasvab. Teise lapsega seda enam ei olnud, ma olin ju harjunud olema ema. Aga esimesega küll. Integreerumine ema-maailma on lihtsalt kuidagi nii järsk. Alles tatsad ringi oma suure kõhuga ja siis järsku tunned kutset sünnitama, teed selle ära ja miski pole enam iial sama!

Ega sellest ju keegi ei räägi. Või kurat teab, järsku ma olengi ainus inimene planeedil, kes nii tundnud on. Aga tegelikult ju aina jahutakse, kuidas sünnitus on valus, aga ununeb. Räägitakse, et saad lapse kõhule ja on õndsus, puhas õndsus, ei ühtki muret. Räägitakse, et emaarmastus tabab sind nagu välgunool, sünnitad ära ja oled nagu puuga pähe saanud. Aga nii see ei ole, igatahes mitte alati.

Kuidas muidu seletada, et 3 aastat ja 3 kuud hiljem mäletan ma iga minutit, tunnet, toimingut oma esimesest sünnitusest. Aga teist ma ei mäleta. Holger kuidagi... lihtsalt tuli. Aga Gregori sünnitamine oli raske (t)ööpäev ja pool veel peale. Ja ei unune!!!

Ma mõtlesin 2 aastat, et mis mul viga on, et mul ei unune ja ei tundu köki-möki see värk kõik. Aga siis sain selle teist tüüpi sünnituse, kus oligi suva 5 min peale seda, naersin ja rõõmustasin, samal ajal, kui peale esimest sünnitust vaevlesin valudes ja verekaotuses. Ehk siis võib olla nii ja võib olla naa.

Jaa, laps kõhul on tore olla, on kirjeldamatu eufooria, on rõõmupisarad, on heldimus, on kergendus, on kohtumisrõõm, on uhkus. Aga võivad olla ka süümepiinad, et sünnitusega paremini hakkama ei saanud. Kuidas sa siis ei suutnud õigesti pressida? Miks ikkagi, hoolimata plaanitust, kasutasid epiduraali abi? Võib olla, et sa oled nii väsinud, et ei saagi aru, kas sa oled üldse õnnelik. Igasugu asju võib olla. Ja ei pea kohe valu ja vaeva unustama. Sa oled lõhki ja räsitud. Sa tõid just uue inimese siia maailma! Natuke tunnustust ja uhkust enese üle ei teeks paha. Aga mina, totu, arvasin, et endast kahju olla ei tohi, peab olema vaid piiritu rõõm lapse üle. Sest võrdlesin end teistega. Aga ei tohi. Pole mõtet.

Ja see emaarmastus... mingisugune instinkt tekib tõesti juba esimesel sekundil, et see inimene siin on nüüd sinu inimene ja sa võitled tema nimel kasvõi viimse verepiisani. Aga kas ma armastasin seda tombukest esimesest sekundist kohe nii palavalt nagu nüüd näiteks Gregorit? Ei, kindlasti mitte. Emaarmastus ainult kasvab sedamööda, kui õpid tundma oma last. Algul on ta väike nunnu vääks, küll osa sinust, aga tegelikult ei tea sa veel, kes ta on. Täna on tal nimi ja iseloom, sa tead, kuidas ta mingites olukordades käitub, millele tema puhul tähelepanu pöörata, mis ta lemmiksöögid on, kuidas ta magamise ajal voodis pöörleb, mis on tema lemmikmängud, lemmikloomad, lemmikvärv... lapsevanem olla ja oma kodu väikeste inimestega jagada on tohutult äge. Aga kui äge see olema saab, seda sa kohe alguses ju ei tea. Ja algul, kui ta ainult sööb, magab ja kakab - no kuidas sa võrdledki seda sellega, kui tuleb üks väike armas poiss, paneb käed sulle ümber ja ütleb: "emme, sa oled mulle väga kallis!"

Igatahes, kogu selle pika jutu lõpetuseks tahan öelda, et kui teil on sõbrannasid või sugulasi, kes on äsja sünnitanud oma esimese lapse, siis proovige külla minnes  rohkem neile ka tähelepanu pöörata. See väike magav titt nagunii ei saa aru, kes tuli või mis asjus. Tal on isegi ju parem, mida vähem käsi teda väntsutab. Aga lapse ema, tema võib-olla vajab seda tähelepanu ja tunnustust väga. Ehk tunneb ta end uues olukorras sama ebakindlana ja hirmul, nagu mina olin. Seda kõike on algul ikka tohutult palju ja isegi, kui sa oled keskmisest rohkem vaadanud kõrvalt, kuidas teised oma lapsi kasvatavad ja kuulanud jutte sünnitusest... siis midagi sellest ei valmista sind päriselt ette selleks, mis sinuga toimuma hakkab. Ühel hetkel oled sa tavaline inimene tavaliste soovide ja mõtetega ja järgmisel vastutad ühe väikese inimese eest ja pead end tahaplaanile suruma. Süüa, magada, pissil käia ja õue minna ei saa siis kui ise tahad. Kui üldse. See võib olla ehmatav, päriselt.

Aga ei pruugi, muidugi. Piisavalt palju on neid, kes sünnitavad kiirelt ja lihtsalt, nagu käiksid vetsus hädal ja kelle lapsed on täiuslikud nagu raamatus ja kes on 100% ette valmistunud oma uueks eluks. Aga mõned ikka ei ole ka.

Kodudega õnnistatud

On nii tore ja nii raske samal ajal, kui sul on 2 kodu. Mõtlengi päris kodu, mitte et kodu ja suvila või midagi sellist.

Sest nii ma tunnen. Hiiumaa maakodu on koht, kus ma olen kasvanud, koht kus me kõik kasvasime, tegelikult. Mäletan palju sagimist ja kära, palju lapsi hoovi peal. Kindlasti oli vaikseid päevi tunduvalt rohkem, aga üksindust ma ei mäleta. Me olime ju vennaga üksteisel alati olemas.

Ja vanaisa ja vanaema... pubekana mõtlesin väga tihti, et miks mind küll kahe paari vanematega karistatud on. 2 korda rohkem hukkamõistu, mis iganes ma korraldasin. Aga nüüd mõtlen, et see oli tegelikult väga tore. Tegelikult oli ju 2 korda rohkem rõõmu ka! 

Eriti toredad olid veel need ajad, kui tädi ka veel kodus elas. Mäletan tädiga taignategu ja seda tema võimet igasse hetke positiivsust süstida. Mäletan seda, kuidas sain oma kitli ja rätiku ning õppisin laudas lehma lüpsma. 

Õunamahlategu, kartulipanek, heinategu, sõstrakorjamine - kõike koos, talguvormis. Igal aastal räägiti, et pole vaja nii palju lehmi, sõstraid, kartulivagusid, heina - aga ring käis ikka edasi. Selline koostegemise ja isetegemise rõõm on midagi, mida ma tahaks oma lastele ka väga pakkuda. Istusime onu- ja tädilastega heinakoormas ja traktori peal tööriistakasti otsas ja mitte kuraditki ei kartnud. Sain ise varakult põllul traktorit juhtida, isa on meil üldse selline tüüp, kes annab lastele suhteliselt vabad käed ja ei dikteeri igat sammu. Ja vaata, millised emotsioonid! Siiamaani, 20+ aastat hiljem mäletan ja hindan. Ehk siis. Võiksin sellest tunde või päevi rääkida.

Kõige tähtsam mõte, mis ma lapsepõlvekodust kaasa sain, ongi vast see, et laske lastel olla. Me olime alati osa igast tööst, põllul ja kodus. Keegi ei öelnud, et sina oled laps ja räägid kui kana pissib. Ikka reha käes, kartulikorv kaenlas või traktorirool peos. Ja see polnud karistus, oh ei! Ülim uhkus oli suurtega koos ühes reas tööd teha.

Meie poisid võtavad ka hea meelega osa kõigest, mis maal toimub. Seekord panime kartuleid, ehitasime suurt kiike, külvasime herneid, aitasime tädimehel puid lõhkuda jne jne...

Hiiumaa kodus on nii palju emotsioone ja mälestusi, et see jääb alati päris koduks. Elu on meile vennaga mänginud kätte teise korruse, mis ongi päris meie. See tähendab, et ei ole nii, et ma olen isa juures või suvekodus, ikka KODUS, maakodus.

Ja see teeb lahkumise alati nukraks ja rõõmsaks samal ajal. Kuigi ma lähen koju oma kalli mehe juurde ja enamasti olen olnud ju veel ka lastega üksi nädala või nii... Aga ma ka lahkun kodust ja tunnen juba hoovist välja sõites, et tahan kohe varsti tagasi minna.

Tegelikult on mul vaatamata sellele kurbade-rõõmsate tunnete vaheldumisele tohutult vedanud, ma ju tean. Linnakodu täiuslikuks kujundamisega ma hetkel tegelen, loon siia meile omase ja hubase keskkonna, et saaksime perega siin ilusaid aegu koos veeta ja omaenda ilusad mälestused tekitada. Maakodu on aga täiuslik just täpselt sellisena nagu ta on, seal pole vaja midagi kujundada. Mälestused on juba olemas, eredad ja kustutamatud. Ja kuigi lapsed ei saa minu mälestustest kunagi päriselt osa, on neil tervelt 2 toredat kodu, kus lapsepõlve veeta. Milline õnn!

Kas lihtsalt veel üks blogi?

Kes minu blogi peaks lugema ja miks ma seda kõike nüüd alustan?

On palju erinevaid blogisid, mõni kirjutab paremini, teine halvemini. Mõnel on mitu tuhat igapäevast lugejat ja saab reklaamirahadest kõhu täis, teine kirjutab sahtlisse, ehk laseb mõnel lähedasel pereliikmel vahel lugeda. Mina olen siiamaani kirjutanud oma peas. Mõtlen ja arutlen omaette ja tunnen, et nii palju on öelda. Nii palju ajab närvi, nii palju vaimustab. Koguaeg tahaks teisi õpetada, kedagi mõjutada, olla keegi. Vot seda teeb sinuga, kui sa oled 3 aastat pooled päevad üksi oma putukatega ja põhilised vestlusteemad on söök ja pissilkäimine. Nad on VÄGA toredad, ärge saage must valesti aru. Iga lapsevanem teab, et oma lapsed on nagu õhk, mida hingad. Ilma nendeta pole elu, pole rõõmu. Aga siiski, oleks hea aeg-ajalt mõtteid vahetada mõne täiskasvanuga.

Nii, kelle oma sõbrannadest ohvriks valin? Kellel on aega mind pidevalt kuulata? Mitte kellelgi. Kõigil on oma elu, omad graafikud, omad käimised. Minu mured pole teiste omadest tähtsamad. Ja mida ma sellest saangi, kui korra maha istun ja end tühjaks räägin, homme olen ikka taas samas kohas.

Ajad on muutunud. Vanasti istusime pooled õhtud sõbrannade juures, kirusime mehi, jõime kohvi. Nüüd. Ma ei jõua tihti isegi kodust välja! Peale selle on kõigil mee sõpradel lapsed ja isegi kui ma enda omad maha raputan, siis tõenäosus, et külla minnes võõrad lapsed mul kõrvad kurdiks karjuvad, on keskmisest suurem.

Üldsegi, kas te olete tähele pannud, et kui näiteks lasteta poodi lähete, siis KÕIK TEISED on võtnud enda omad kaasa sinna röökima ja kilkama ja just siis teeb keegi draamakuninganna üle poe kisa, et mänguasjariiulist järjekordset elsat või annat ei saa??

Igatahes, hakkan ennast siin välja elama. Olen aru saanud, et kõigil on vaja mingit väljundit, hobi, midagi, mis maandab igapäevaselt ja minu jaoks võibki see olla see. Ei tea, kui tihti ma kirjutada jõuan, sest peale lastega tegelemise on mind sel kevadel tabanud mingi erakordne laiskus. Arvasin pikalt, õigemini püüdsin pikalt end välja vabandada sellega, et mul on 2 väikest last ja seetõttu mul kõik projektid toppavad. Hiljuti avastasin, et ma olengi lihtsalt laisk ja selle asemel, et härjal sarvist haarata, potsatan kohvitass käes diivanile ja vaatan vapraid ja ilusaid (kujundlikult rääkides, tegelikult muidugi ei vaata vapraid ja ilusaid. Neid ei peagi vaatama, et teada, mis seal toimub -täpselt sama, mis aastal 1998, ainult et teised näod ja teine kleidimood). Ma pole kunagi mingi vedeleja olnud, aga nüüd vedelen igal võimalikul hetkel. Eks see tittedega mässamine võtab muidugi läbi ka - sellest, mida ja miks ma päevad läbi teen, kavatsen ka varsti kirjutada.

Kas mu blogi on järjekordne beebiblogi? Kaldun arvama, et ei. Esiteks, ei ole meie peres enam päriselt beebisid (kuigi mulle meeldib neid vahel nii kutsuda) ja teiseks - beebidega on sellel blogil pistmist ainult nii palju, kui et 2 beebi järjestikune sünnitamine on mind toonud siia, kus ma täna olen. Täpselt nii haavatav, läbi nagu läti raha, rabelen, et ennast taas EMA-fassaadi alt üles leida. Otsin kohta ja püüan aru saada, kes ma siis nüüd olen, kas ma olen veel keegi.

Et head blogi kirjutada, pead olema aus. Sa ei saa kirjutada millestki, mida sa päriselt ei tunne või mõtle. Saad, aga keegi ei taha lugeda. Ja võib öelda, et täna 32-aastaselt olen ma lõpuks valmis olema aus. 40sed räägivad muidugi, et alles siis saabub tõeline küpsus, 60sed et alles nüüd saab elu nautida jne jne ja neil kõigil ongi õigus. 20ndad olid ka toredad (kind of), aga mul tõesti on hea meel, et see läbi on. Seega tunnen, et kuigi lastega kodus olemine on mind mõnes mõttes väga ebakindlaks teinud, siis teisalt olen kasvanud ja küpsenud rohkem, kui kunagi varem. Tean, mida tahan ja tean ka, et kõike ei saa sõrmenipsust.

Kas mul on midagi uut öelda? Ma arvan, et on. Keegi kusagil arvab kindlasti, et ka minu laused on klišeed ja tuhat korda enne nähtud, aga mina ise tunnen, et võin nii mõnegi teema avada uue nurga alt. Öelda neid asju, mida tavaliselt ei öelda. Visata maha õnneliku pere eesriide ja rääkida asjadest nii nagu nad on. Minu jaoks, võib-olla ka sinu jaoks.

Mina näiteks olen juba pikka aega tahtnud, et keegi mulle ütleks: "ära muretse, see on okei, et sa nii mõtled". On mõned artiklid, arvamuslood, intervjuud, mis kirjeldavad tuntud inimeste hetkelist madalseisu. Selles võtmes, et esimesed aastad on rasked, aga läheb üle. Lapsed kasvavad.

Vähe räägitakse sellest, mida igal pool ometi nii palju on näha - paariaastaste laste kõrvalt minnakse lihtsalt lahku. See on päriselt tohutult ebaõiglane, kuidas loodus seda asja sättinud on. Sa teed endale lapse või paar, inimesega, keda sa armastad üle kõige terves maailmas. Valid oma lastele ideaalse isa. Sünnitate koos, vaimustute koos oma lapsest, tema väikestest varvastest, sellest armsast käginast, mida ta teeb... Tuleb argipäev, naine mattub rutiini ja stressi. Mees käib tööl ja lapsega öösiti üleval istuda ei ole just ta meelistegevus. Naine saab ju päeval järgi magada, kui saab. Karussell keerleb, laps areneb, üha vähem on aega korralikult enda eest hoolitseda. Ühel päeval on naine väsinud ja tüdinud ja talle tundub, et ta elus pole muud peale kakamise ja söögi. Mees on segaduses, võib-olla isegi vihane, ta teeb ju kõik, mis suudab ja rohkem veel. Kumbki ei mõista kumbagi, kõik on justkui süüdi ja samas keegi ei ole ka. Põmm-piu-pauhh-lahkuminek. Lastelt võetakse ühe hetkega see kõige tähtsam ja üllam, mida neile üldse pere luues pakkuda taheti - terve ja õnnelik pere.

Ring algab taas. Mees otsib mõistmist, naine otsib mõistmist. Vot siis võetakse end kokku. Korjatakse end maast üles ja pingutatakse. Leitakse uus kaaslane. Pole harv juhus, kui uus kaaslane tuleb samasugusest poolikust, lõhki läinud perest. Selle asemel, et oma naisega veri ninast välja pingutada, et rasked ajad üle elada, leitakse uus, kes samamoodi oma mehelt mõistmist ei leidnud. Kasvatatakse võõraid lapsi, enda omasid nähakse vaid nädalalõppudel või üle nädala.

Sa mõtled nüüd, et näen kõike liiga mustades toonides. Sinuga küll nii ei juhtu. Ehk ei juhtugi. Enamike peredega ei juhtugi. Ma ka mõtlen, et ei juhtu. Pakun, et need ka kõik mõtlesid, kellel lõpuks siiski suhe nässu läks...

Ma ei räägi päriselt enda elust, räägin sellest, mida olen kordades kõrvalt näinud. Kuigi ma valetan, kui ütlen, et minu elus selliseid seikasid ja tundmusi pole. Me oleme ka kusagil seal vahepeal. Mitte lahku minemas, mitte õnnelikud armunud nagu 5 aastat tagasi. Peame vaeva nägema, et oleks romantika, et üksteist ei unustaks, leiaks aega. On tülid, on nääklemised, on pinged. Aga rõõmu üksteise üle, perena õnnelik olemist, on siiski vist rohkem.

Igatahes hakkan ma pidama nüüd seda blogi. Et kirjutada, mida mina asjadest mõtlen. Tunda rõõmu, küsida küsimusi, arutleda, kurvastada, olla vihane...

Loomulikult ei kavatse ma kirjutada ainult sellest, kuidas kõik lähevad ümberringi lahku ja kuidas lapsekasvatamine on üks neetult raske töö. Absoluutselt mitte! Ma tahan lihtsalt öelda et lillede ja liblikate seas on ka mustapäikseprillipäevi (ja ma ei mõtle siinkohal pohmelli!) ja ma tahaksin lihtsalt kellegagi jagasa seda, kuidas mina asju näen. Ehk saan mõne lugeja ja kaasamõtleja, võib-olla jäängi kirjutama selleks, et kirjutada.

Nii, et vähemalt ühele inimesele on seda blogi küll väga vaja. Mulle.