Täna käis mul külas keegi, kes veel 5-6 aastat tagasi oli absoluutselt kõige olulisem inimene minu elus. Parim sõbranna ja kuritöökaaslane kõiges, mis pähe tuli.
Oh we were young and wild and free
Now nothing can take you away from me!
Now nothing can take you away from me!
Kõik oli nii teisiti siis. Polnud lapsi, polnud pereelu. Polnud maju, polnud kohustusi. Kõik oli fun ja kõik oli võimalik. Ja neid mälestusi minult keegi tõesti võtta ei saa.
Ma tunnen sellest tegelikult nii tohutult puudust. Mitte noorusest, vaid sellest, et lähed käed taskus autosse, sõidad natuke, istud rõdul ja elad end välja. Lähed külla kümneks minutiks, tunnikeseks, terveks õhtuks.
Või helistad, iga väikese asja pärast helistad, ja kedagi päriselt huvitab. Okei, mul on Priit nüüd suhteliselt sama funktsiooniga, aga sõbrannandus on ikkagi midagi muud. Sõbrannasid on mul ikka, aga mitte ühtegi sellist särgi ja tagumiku moodi enam ei ole.
Või helistad, iga väikese asja pärast helistad, ja kedagi päriselt huvitab. Okei, mul on Priit nüüd suhteliselt sama funktsiooniga, aga sõbrannandus on ikkagi midagi muud. Sõbrannasid on mul ikka, aga mitte ühtegi sellist särgi ja tagumiku moodi enam ei ole.
Me ei ole enam nii, nagu vanasti, selle asemel, et iga päev näha, näeme vahel kord aastas. Aga lohutav on näha, et me oleme ikka veel need samad inimesed, kõige selle sigina-sagina sees. Tohutult hea on vahel rääkida kellegagi, kes tunneb päris-sind. Eriti nüüd, kui ma vahel enam isegi ei tea, kes see on!
See on üks lapsesaamise varjukülgedest, millest kõik peatselt emaks saavad naised vannuvad üle olla - mina küll ei jää koju kopitama, lapsed ei muuda minu suhetes sõpradega midagi! Reaalsus on paraku ikkagi see, et kõigil on omad elud, omad graafikud, lasteaiad, tööd, trennid, hobid. Sa jääd kaugemaks, sest kui enne sa ajasid end kodust välja lihtsalt selleks, et sa said ja et huvitav oleks, siis nüüd toimub sul koduski piisavalt palju.
Elu meid kõiki muudab, tavatses vana töökaaslane mul ikka öelda. Muudab jah. 5 aastat tagasi ei oleks ma kunagi uskunud, et meie niiviisi kaugeks jääme.
Loomulikult, sinu päris inimesed jäävad sinu ellu hoolimata sellest mitu last teil kahepeale kokku on või kuhu elu teid viib. Lihtsalt vahepeal võib kogu selles virr-varris üksteist ära kaotada. Kõigil on vahepeal paremaid ja halvemaid aegu, ilusaid ja koledaid päevi. Jääb ainult loota, et on nii:
No comments:
Post a Comment