Võiks arvata, et ma pole vahepeal midagi postitanud, sest mul on häbi, et oma dieedirajalt pühade ajal maha kukkusin.
Hihihi... see on natuke isegi õige ju ka! Tegelikult on ju lihtsalt liiga palju tegemist olnud, aga. Kukkusin jaa ja olin loetud päevadeks jälle nii paks, et kaaluga samas toas vabatahtlikult ei viibinud. Te ei kujuta ette ka, kuiiii kiirelt mõjub natuke liiga palju näksimist ja ebaregulaarne söömine. Esimesed paar päeva pidasin vähemalt söögikordade arvu ja näksimisega end joonel, aga siis.. trumm läinud, mingu pulgad ka! Neljandal päeval sõin juba praekartuleid ja RAPSIõlis praetud rasvaseid kotlette, mille ma ise valmistasin muideks. Kui sul on nii suur pere, kus kõik lapsed kõike ei söö ka veel, siis paratamatult pead oma programmis natuke järeleandmisi tegema. Või no ei pea, aga ma olen ju söömise mõttes maailma kõige iseloomutum tüüp! Siin on sulle paar küüslauguleiba, palun! Oi ei, ma ei tohiks, näita, mis kirjad siin pakendil on, oi tõesti ma ei tohiks. Ah kuule, miks ma ei või, okei ma võtan siis, aitäh! Anna veel! Mitu karpi sa ostsid?
Tõesti, võiks arvata, et kui üks 32-aastane naine endale eesmärgi seab, siis ta sellest ka kinni peab, aga kus sa sellega. Vabandus siin, vabandus seal.
Üks vabandus mul muidugi on päriselt ka, mu kõik tasuta programmid said otsa ja otsustasin, et mulle meeldib Eriku oma rohkem, aga oh häda! Krediitkaardiga saab vaid maksta. Seal mul aga raha ei ole ja oma isikliku uue raha kontole saan alles 8ndal. Aga siis võtan uuesti kätte ka! ("Jaa, kindlasti!" mõtlete teie)
Retsepte kasutan mälu järgi muidugi natuke edasi ja värsket toidu kõrvale püüan endiselt meeletutes kogustes süüa. Nüüd iseseisvalt olen püüdnud korralikult toituda mingi 4-5 päeva ja olen samas punktis ilusti tagasi, kust ma viimane kord hurraa karjusin. Ehk siis kaal on jälle langenud. Aga tunnen siiski tohutult puudust, et keegi mulle ütleks, mida hommikusöögiks teha ja mis järjekorras sööki pannile laduda. Peale 3-aastast kõiketeadja-emaks olemise katsumusi on tõeliselt kosutav ajudeta süüa teha. Päriselt. Proovige!
Kirjutan praegu kõike seda Pärnumaalt ühest puhketalust peale tervet päeva mööda võõrastel radadel kolistamist. Mis tähendab ju omakorda jälle seda, et värsket omatehtud toitu ma väga (loe: üldse) pole söönud. Aga tegin kaupluste rohelise- ja salatilettides, mis suutsin ja nisujahukukleid pole ka veel järama pidanud. Õhtuseks näksimiseks ostsin mingi seemnesegu. Siin on üsna täiuslik olemine meil, isegi osta unustatud õhtuse tee murega sain mänglevalt toime. Asume siin männimetsa keskel, pohla ja mustikalehed on meil majast 10m kaugusel. Piisavalt lähedal, et tekk ümber korra koduselt metsa vupsata. Ja tee on super maitsev, muideks!
Aga tekk ümber käin ma siin väga olmelisel põhjusel, nagu et pole riideid selga panna. Mõtlesin üks kord elus, et ei paki üle. Läheme üheks ööks, soe on ja Priit alati õiendab, et sada pluusi kummalegi lapsele on liiast.
Novott siis. Päev oli tohutult palav. Käisime Nurmenuku talus, kus lapsed said erinevate atraktsioonide peal mängida ja loomi vaadata. Üks atraktsioonidest oli muide ka vee peal väike konnakujuline paadike ja ma ei surnudki hirmust ära, kui G seal aerutas! Ja siis muidugi loomad. H läheb ikka täitsa pöördesse, olgu see hani, kana või lehm. Karjub PAI, PAI ja ründab aiast läbi. Naerab, plaksutab ja kaagutab kaasa. Nii tore, kui laps näii meeletult loomi armastab, ma mõtlen. Gregoril nii ei olnud, tema armastas ses vanuses jalanõusid ritta seada ja proovida.
Igatahes, Nurmenuku talust ära minnes helistasin läbi 3-4 kämpingut Pärnu-Riia tee ääres. Kõik muidugi kinni. Aga ühes, Piirisaare puhketalus olid mingid lätlased päev varem koju läinud ja meil vedas. Meile meeldivad sellised odavamat sorti majutused - pole väga seda raha priisata ja lastega ma ei näegi mõtet mingis peenes hotellitoas ööbida, nad lammutavad selle nagunii maha ju.
Pea esimene asi, mida pererahvas meile ütles, oligi midagi sellist, et las nad olla, lapsed on lapsed. Oehhh, jesss! Inimesed, kes armastavad lapsi ja mõistavad, et nad pole vaid kivist kujukesed meil käe otsas. Lastele on siin liivakast koos mänguasjadega ja kiiged ja perenaine rõhutas mitu korda, et lapsed saavad hoovis vabalt ringi joosta. Pärast tõi peremees kusagilt kuuri alt veel ühe pealeistutava auto ka. Mulle alati hullult meeldib see, kui märgatakse, et ma tulin ja suhtutakse isiklikult.
Aga et miks meil riideid seljas pole... peale asjade autost toomist ja sööki läksime ujuma. Teerada viib ca 300 meetrit läbi metsa ja teist sama palju mööda muuli. Umbes poolel teel hakkas sadama päris tugevat vihma. Tõenäoliselt otsustab iga normaalne perekond paduvihma korral koju tagasi pöörduda aga meie otsustasime ühehäälselt ikka muuli lõppu marssida, et äkki jääb vihm üle. Loomulikult ei jäänud vihm üle! Hakkas hoopis järjest hullemini sadama.
Lõpuks muidugi loobusime (olles muide muuli otsa siiski välja jõudnud), haarasime oma lapsed, kotid, kummirõngad ja ämbrid-kühvlid. Sadu järjest tugevnes, mina läbi oma prilliklaaside üldse ei näinudki, kuhu me läheme. Ja riided olid muidugi lootusetult märjad. Juuksed tilkusid hullemini, kui duši all. Ujumas ei küll käinud, aga nagu ikka käisime ka.
Kohale jõudes ja end kuivatades kuulsime ukse peale koputust ja see armas vanahärra teatas, et saun on soe, et saaksime oma riided sinna kuivama riputada. No kui nunnu see veel on! Lisaks sellele, et niigi on siin selle raha eest rohkem kui küll - wc ja dušš on ukse ees, maja ees on istumiskoht, tuba on korralik, laste eest tasu ei võeta, veekeetjad, nõud, kohvimasinad kõik olemas ja muidugi ei saa unustada Priidu lemmikut jalgpallitelekat. Telekas ise ei ole küll oluliselt suurem, kui jalgpall, aga tänane tähtis mäng saab siiski nähtud.
Nii et mu napist pakkimisest ja äkkvihmast hoolimata elame siin nagu kuningakassid. Priidul on jalgpall ja õlu, mul on pohlalehetee ja loodus.
Homme sõidame edasi Läti poole. Keegi ütles, et vihma pidi homme terve päev sadama, aga peale meie tänast peaproovi on suht suva, mis ja kas sealt taevast tuleb.
No comments:
Post a Comment