Oh, imeliselt! Kui keegi mulle kasvõi 6 aastat tagasi oleks öelnud, et nii saab ka uut aastat vastu võtta, oleks ma ta kukele saatnud - mis imelik penskarite aastavahetus. AASTAVAHETUS on ju! Mäletan, kuidas 20ndates tegin 31sel lõunauinakut, nagu laps, et saaks silmad kramplikult hommikuni lahti hoitud. Uus aasta tuleb ju ja mida rajum pidu ja mida kauem kestab, seda ägedam.
Nüüdne äge on hoopis teisiti. Palju stressivabam.
Külalised käisid meil muidugi ikka ka, aga nemad läksid kuskil 8 paiku minema, et ka oma kodus süüa ja siis Vabaduse väljakule suure paugu ajaks minna. Minu vana korterikaaslane oma abikaasaga. Alati hea meel neid näha! Nii on ikka, et mõned inimesed jäävad alati sinu inimesteks, näe neid kui harva tahes.
Priit vahel imestab seda korterikaaslaste teemat - tema on ju linna lähedalt pärit ja käi kus koolis või peol tahes, ikka sõidad ööseks koju. Aga meil, maakatel, olidki teised lood. Lendad pesast välja, taskus pea, et mitte midagi. Ema ja isa mulle küll ühtteist vist andsid, aga üldiselt pidin juba ülikooli ajal tööle minema, et endale elamiseks raha teenida. Aga ega sa seda raha ju nii palju ei teeni, et üksi korralikku eluaset üürida. Ühikad on küll ka variant, aga need on ju suviti suletud ja kui sa juba tööl käid, siis peadki ju alaliselt Tallinna kolima. Parim lahendus on võtta 3-4 sõpra kokku ja üürida endale kamba peale korter. Mul oli selliseid elukohti kokku 3, enne kui ma endale päris oma isiklikku üürikat suutsin lubada. Ja oi, olid vinged need ajad - sa oled koguaeg kellegagi koos ja koguaeg midagi toimub. Kui just sul ei ole külalisi, on korterikaaslasel külalised. Ja lõpuks polegi enam üldse vahet, kelle külalised need on, kõik on omad! Toredad ajad. Ja ma vahel igatsen neid ka. Tagasi küll enam ei tahaks :) aga just see, et sul koguaeg on keegi võtta ja miskit toimub. Üksi end tunda ei saa.
Ega nüüd ka ei saa, kes laste seltsis end üksi suudab tunda, sellega ei ole kõik vist päris okei. Aga noh, see on teistmoodi ikka. Muidugi, nii see elu käib, täna ma ei suudaks 24/7 külalisi võõrustada ja üle õhtu pubis istudes jääks ma lihtsalt seal laua taga magama. Nüüd on teised rõõmud, täiesti teised - väiksemad, aga samas oi, kui palju suuremad rõõmud!
Igatahes, sel aastavahetusel kurbust ega üksindust me ei tundnud, tagasiteel ilutulestikku vaatamast just arutasime Priiduga, et me olime küll esimest korda ainult meie neljakesi (ja Priit natuke põdes seda vaikselt olemist, et võiks üks teine pere veel olla - muidu on ju igav), aga oli täiesti tore meil.
Ühesõnaga, külalised lahkusid meil vanaaastaõhtul ca 8st. Priit pani ahju oma MEGAhea meemarinadis ribi koos hunniku juurviljadega (ei mingit kartulit!:))
Meie lastega tegime puuviljade ja marjadega tarretist (mis mingil põhjusel ei ole siiani tarretunud. Tegin nii nagu pakil, uurisin internetist ka veel lisaks ja lisasin sama koguse želatiini veel topelt - EI MIDAGI). Panime suure toa lauale valge lina, katsime laua hea ja paremaga ja vaatasime telekast ETV programmi. Hästi mõnus rahulik olemine.
G oli päeval magamata, nii et ega me väga suuri panuseid pannud, aga siiski, vastu pidas! Ilutulestikku läksime vaatama Nõmme suusahüppetorni juurde, mis on muideks Tallinna kõige kõrgem koht. Sinna on meil kodust ca 1,5km marssida, aga ära tasus - mega hea vaade kogu linnale. Terve silmapiir oli valgussähvatusi täis, suuremad ja väiksemad paugud ja muidugi ümberringi oli ka palju lähivaatega ilutulestikke.
Koju saime tagasi ka ilma suurema vinguta. Nägime ka kahte G lasteaiakaaslast ja see tegi lapsed veel eriti rõõmsaks. Mõtle, lapsed, öösel õues! :) Kodutrepil tegime 2018 esimesed lõbusad pereselfid - aga peame neid veel harjutama, sest 7st pildist pole ühtki, kus keegi meist neljast imeliku näoga poleks.
Tuppa tagasi jõudes tegime lahti šampused, kes päris, kes laste. Ega ma muidu sellist kleepuvat keemialöga lastele naljalt sisse ei jooda, aga seekord tundus kuidagi omal kohal olevat see šampus. Nalja sai sellega muidugi ka, sest mõned meist ei ole harjunud sellega, kuidas kihisevad joogid kurgust alla mullitavad :) Magama saime kuskil 2 paiku ja tuleb au anda meie lastele - hoolimata lühikesest ööst olid nad kell 9 juba üleval! Õnneks on nad juba nii vanad, et emps võib kõrval mitu tundi tukkuda, kui nemad multikaid vaatavad.
Eile käisime veel oma leftoveritega emal külas head uut soovimas. Tal on üks tore uusaasta traditsioon - sa pead ära sööma tükikese soolatud siiakala, mille soomused sa paberitüki sisse kogud ja rahakotti tallele paned. Sealjuures pead sa olema täiesti vait ja kõrvale juua midagi ei tohi. Kui sa kõik selle õigesti ära teed, siis need kalasoomused teevad sind uuel aastal väga rikkaks inimeseks. Jään rahakoormaid ootama, sest ma olin hästi püüdlik selle söömisega sel aastal.
Nüüd on siis pühad päriselt läbi, hommik algas taas laste lasteaeda viimisega. Nad on meil kodus olnud juba alates 21.12, mis teeb 11 päeva, nii et pole paha - väike minipuhkus. Selle aja sisse mahtusid jõulud maal, perega jalutamine, külaskäigud, hunnikutes niisama olemist. Ja muidugi, kuna nad on olnud nii megahead lapsed, et jõuluvana tõi neile umbes sada kinki, siis neil on olnud oma kodus oma toas see kõige lõbusam aeg, kõik uued asjad tuleb ju ära mängida. Mis mulle meie laste puhul hullult meeldib, on see, et nad jagavad. Ma ei tea, võib-olla kõigi teiste lapsed jagavad ka ja see polegi nii suur asi, aga meil oli igatahes nii, et pooled kingid olid neile kahepeale, nagunii ju mängivad koos. Ja rõõmu tunti ühtmoodi nii oma asjade, kui meie-asjade üle.
H räägib siiamaani jõulumehe hiigelsuurest kepist :)
G joonistas jõulumehele tänutäheks 2 pilti - laulud ja luuletused, mida oli pikalt harjutatud, too õhtu kaubaks ei läinud. H minuga koos natuke joristas laulda ka, aga kraapsu tegi jõulumehele küll vägeva. Tema valis endale jõululaupäevasõbraks oma vanatädi mehe, kelle süles ta pool õhtut istus. Sealt oli hea jõulumeest distantsilt vaadata. Muidugi, kuna see tädimees mul näeb välja oma valge habemega vähemalt nagu jõuluvana vend, siis täiesti arusaadav, et hea julge on sellise sõbraga.
Jõuluõhtu algas meil muidugi surnuaiakülastusega, kus oma kalleid lähedasi meeles pidasime. Tohutult ilus komme, see küünaldemeri ja.. üldse - me ei või unustada, kust me tuleme.
Käisime ka Kassari kabelis, kus perenaiseks on minu tädi. Seal on ilus, väga, väga ilus.
Lapsed muidugi hakkasid mingi hetk seal korralikku tralli tegema, nii et me pidime kiirelt põgenema - eks neile ole see natuke liiga vara veel. Aga samas ma väga tahan, et nad sellistest surnuaia- ja kirikutraditsioonidest (kasvõi osaliselt) osa saaks. Las need traditsioonid kasvavad koos nendega ja põimuvad nende pühadesse, nii et ühel päeval neil on ehk ilusad lapsepõlvemälestused, kuidas nad perega jõululaupäeval kirikus ja surnuaial käisid. Sest olgem ausad, 16-aastast sa enam tühja koha pealt kiriklikke jõululaule tuledesäras kabelis laulma ei meelita.
Vot siis. Need olid meie pühad. Vaatan, et olen kõik ilusti siia eestpoolt tahapoole kirja pannud.
Ahjaa. Ja veel tähtsaid asju. Mul on uus töö. Mul oli 2017 veebruaris, kui viimati kirjutasin, ka uus töö, aga noh... it didn't work out for me. Töö oli aus ja ettevõtte auväärne. Töökaaslased toredad, töövahendid olemas, kõik justkui hästi. Aga suures ettevõttes väike mutter olemine ei ole minu teema. Ma ei teadnud seda enne. Proovisin järgi, ei sobinud, liikusin edasi. Nüüd olen väikeses ettevõttes suur mutter ja palju parem tunne on!
Kõik on siin vägagi zen ja chill. Töökoormus otseselt ei ole üldse suur, aga kuna ma olen siin esialgu nagu arendaja rollis, kes uut süsteemi välja töötab (mina ütlen, kuidas käib, väga äge!), siis midagi teha on koguaeg. Nokin siit ja tuunin sealt, muudatus on mu teine nimi. Väga värskendav. '
Ja mis veel on mega äge, on see, et ma olen kodule lähemal. 7 minutit ja olen õhtul lasteaias, ma ei tunne enam, nagu ma töötaks pere arvelt. Aega on palju rohkem. Võib ju mõelda, et mis sa selle säästetud tunniga ikka teed oma elus, aga.. no teed! Ja lõunat sõin täna näiteks kodus. Võtsin külmkapist oma pühadejäänused, tegin panni peal soojaks ja vaatasin pr presidendi aastalõpukõnet telekast söögi kõrvale. Vot, elu!
Ma olen ammu aru saanud, et on olemas teist tüüpi inimesed, kellele see oma aja juhtimine ei ole nii oluline. Mõni võib-olla isegi saab teatavat turvatunnet sellest, kui ta viibib tööl igapäev punkt kell 8 kuni punkt kell 5. Aga mina olen see teine tüüp, kes ei tunne seost tööl veedetud minutite ja tehtud töö vahel. Ja hetkel on kõik nii hästi selles vallas! Minuteid ei loenda, aga samas pole elus kunagi veel niiiiii kasulik ja vajalik olnud ühele ettevõttele. Ja nad siin (olgu neid, kui vähe tahes) ei pea ka paljuks mulle seda igapäevaselt kinnitada, kuidas neil on minu leidmise üle hea meel. Ja teate mis - minul on ka hea meel, et mu rajad mind siia tõid :) mõnikord vist elu loksub ise paika. Või ehk alati? Vahel me lihtsalt tunneme seletamatut soovi ise kõike kontrollida, tagant pushida, aga kas ongi vaja?
Ma olen TÄNULIK eelmise aasta eest, selle kogemuse eest - ilma selleta ma ei oleks jõudnud siia, kuhu ma jõudsin. Täna, oma möödunud aasta murede ja raskuste valguses, on mul väga seda vaja - tunda seda vahetut tunnet, et ma olen vajatud ja oluline. Nagu tita - vajan seda praegu samapalju kui mu neljane. Aga noh, õnneks on see kahesuuunaline tänav ja nemad siin tunnevad, et nad tahavad mulle seda ka anda.
Lõpetan ühe naljaka seigaga jõulupeost. Kuna meil on siin tõesti vaid käputäis inimesi, siis pidasime pidu koos samadele omanikele kuuluva ettevõttega. Oli tore. Aga nagu mul ikka juhtub, siis juhtus ka tol õhtul - esimene õhtu vabas õhkkonnas uute töökaaslastega, tähtis õhtu ju, aga mul ikka juhtub!
Niisiis, sättisin end peole minema, nagu mul kombeks, siis läks mul lõpuks ikka liiga kiireks, tormasin ringi kodus nagu tornaado. Priit oli nii armas ja läks mul lastega "jalust" ja ma sain üksi vabalt toimetada. Aga no. Sukad olid katki ja kingad sõitsid auto pagassis Kiili jne jne. No läks asju valesti, noh! Viimaseks piisaks karikas oli see, et mul oli kõrvarõnga tagus kadunud. Ühed tagused olid veel, aga nende auk oli liiga suur, nii et ta reaalselt sinna kõrvarõnga taha kinni ei jäänud. Paanikas (sest mu outfitiga sobis just see kõrvarõngapaar) võtsin köögisahtlist superataki ja keevitasin selle taguse kõrvarõnga külge kinni. Suva, küll pärast pidu nuputab, kuidas selle ära saab!
Jõudsin peole, lõin klaase kokku ja jutustasin nende toredate uute inimestega mu elus. Raamatupidaja on meil eriti tore (ja mis eriti äge - väga uuendusmeelne), temaga rääkisin kõige pikemalt. Muideks, mul on täiesti raudselt mingi sündroom, raamatupidaja-haigus. Esiteks ma elan ühega ja teiseks - igas jumala ettevõttes, kus ma töötan, tekib mul eriline sõprusside just raamatupidajaga.
Ühesõnaga, räägime siis juttu seal ja järsku ütleb raamatupidaja, et ta pole päris kindel, et ehk see on taotluslik, aga igaks juhuks mainib, et mul on vaid üks kõrvarõngas kõrvas. Aaaaahhh? Whaaaaat! Katsun kõrvu ja tõepoolest, ainult üks! Ja mõistagi, kõrva on jäänud see, mille ma superatakiga kinni liimisin...
Otsin nina maas laua alt ja igalt poolt seda teist, aga mis kadunud, see kadunud. Püüan päästa, mis päästa annab ja teist ka märkamatult (ise püüdlikult sundimatult vesteldes) kõrvast eemaldada, aga superliim on ikka superliim, keeruta palju tahad. Lähen vetsu ja räägin Priidule telefonis pisarsilmil naerdes oma loo, kuidas uus tüdruk ühe kõrvarõngaga tutvust kõigiga tegi. Lõpuks peale tubli veerandtunnist kangutamist saan selle neetud kõrvarõnga kõrvast ära, tõmban juuksed kõrvadele ja lähen istun oma näppimisest veripunase kõrvaga lauda tagasi. Seesmiselt naeran enda üle laginal, aga ma ei ole valmis veel seda lugu uutele kolleegidele rääkima. Pärast saan veel hüüdnimeks SuperAttacki-Raili vms.
Selline lugu siis. Ja muidugi, HEAD UUT AASTAT!
No comments:
Post a Comment