See neetud facebook ja messenger ja instad ja ma ei tea mis. Sa lihtsalt vahid päevad läbi piksleid ja trükimusta, aga tegelikult sul pole õrrrrrna aimugi, kuidas neil päriselt läheb, ka neil, keda pead oma kõige lähedasemateks.
Kuigi jaa, pean tunnistama, et ma ise ka kasutan messengeri enamasti isegi oma parimate sõbrannadega rääkimiseks - küsid, mis uudist ja ta vastab sulle siis, kui ta päriselt saab. Kui helistad, võib ta olla nt kassajärjekorras või arsti juures või lennukile astumas. Ja pärast ta muidugi unustab sulle tagasi helistada ja kõik, läinud see hetk ongi. Nii harva on nii, et sul on aega rääkida ja mul on aega rääkida. Kui üks tahab lobiseda, siis teine parajasti koorib kartuleid või pikib vahetpidamata vestlusesse sisse repliike, nagu: "Aadu, 6ndat korda ütlen - ei tohi lõvil kääridega lakka lõigata!" või "Palun olge ometi tasem, emmel on telefonikõne pooleli!". Nagu see sündroom, kus sa suvalisel ajal tahtmatult suvalisi asju suust välja pahvatad. Nii võib täiesti kuulmata jääda, et mismoodi täpselt sul see sõbranna ametikõrgenduse lugu oli või halvemal juhul sa pead terve kõne ära nii, et sa ühelegi teemale õieti keskenduda ei saa. Lõpetad kõne ja 5 minuti pärast meenutad meeleheitlikult, millest te üldse rääkisitegi?!
Niisiis turvalisem on seal messengeris oma paar lauset kirjutada ja vastust ootama jääda, eeldades, et kui sõber aega leiab, küll ta siis vastab. Enamasti see töötabki, aga viimasel ajal olen täheldanud, et mõned kirjad jäävad lihtsalt vastuseta :O Võib-olla on asi minus (depressiooniuss mu sees seda mulle ka väidab), aga tegelikult, mis kurat.. ma kirjutan sulle, ma näen, et sa oled kirja ära lugenud ja siis.. kui päriselus sa niimoodi ebaviisakalt mitte vastata (=ära joosta?) ei saa, siis messengeris on ju nii lihtne.. tormad parajasti kuskile, pole aega kirjutada ja pärast unustad. Okei, unustad õhtuks, unustad järgmiseks päevakski - aga kui ma sulle nädal aega meelde ei tule - kas viga on minu silmatorkamatus ja kergelt ununevas isikus või on viga süsteemis? Miks me ei võta trükisõnu sama tõsiselt, kui näost näkku öeldud sõnu? Ja nii ma vaatan, kuidas inimesed, kelle käest ma olen küsinud siira huviga, kuidas neil läheb või öelnud siirad tänusõnad mulle osutatud teenete eest - lihtsalt ajavad üle facebooki laialt oma asja edasi, muudkui postitavad ja postitavad ja mulle vastuseks mitte üks piuks. Miks, sest sul on minu isikust sügavalt ükskõik? Kõik muud asjad on tähtsamad ajada? Lõbusam on panna avalikke pilte ja nendele kümneid laike saada - postkastist sulli ja feimi ju ei saa?
Õhhhh, olge siis pealegi.
Lisaks on mul sarnane kogemus ühe ennast laialt reklaamiva fb lehega, kust lapse toredasti öeldud lause eest saad teatud summa väärtuses kraami võita. Detsembris ma neile ühe G üllitise panin, panin ka oma fb lehele selle lause lingi ja ma ei tea, kas inimesed tahavad niisama mulle pugeda või pidasid nad seda päriselt naljakaks, aga hetkeseisuga on sellel postitusel 122 like - mis tähendaks täna, et oleme detsembri võitjad (jaanuari viimasel päeval selgub). Kuna selle esimesega läks nii hästi, siis lisasin jaaanuari alguses veel teisegi vestluse poiste vahel. Vastuseks tuli meil, et teie postitus on nüüd avalik - aga kui selle avasin, siis ütles, et vigane link. Küsisin üle kokku kolmel korral, et miks mu postitus avalik ei ole, koguaeg sellele samale meilile vastust saates ja arvake, mitu vastust ma sain?? NULL! Lugupeetud toimetaja ei leidnud 15 päeva jooksul aega ega tahtmist minu järelpärimisele vastata.
Eile, kui ma jälle fb-s selle reklaami peale sattusin, lõi harja punaseks ja panin nende fb postkasti kirja, et kuulge, milles asi. LÕPUKS tuli mulle vastus, et nende kolmest liikmest koosnev žürii ei pidanud seda ühehäälselt naljakaks ja nii see postitus eemaldatigi. OKEI, fain, mu huumorimeel on selgelt kiiksuga, sest mina näiteks ei pea seal lehel olevaid pooli lauseid ÜLDSE naljakaks (vastasel juhul väänleksin kõik päevad oma kahe kratiga siin põrandal naerukrampides ja võimalik, et oleksin isegi naerusurma juba surnud, sest selliseid "nalju" teevad nad vähemalt üle ühe lause), aga kamoon - veidi inimlikkust, või ei? Kui ma midagi küsin, siis ma ootan sellele vastust, elementaarne viisakus ju. Ja kui ma 3 korda küsin, siis ma olen juba ju täitsa segaduses ja ei saa üldse aru, milles asi. Ougaad, kas ma olen natuke nagu neurootik praegu..?
Igatahes, mida ma öelda tahan - vastik, et inimeste sõnad ei tähenda enam mitte midagi. Näost näkku suhtlus või isegi telefon kõrva ääres suhtlus on vahetu - isegi, kui vastus on käi kanni, siis vastus tuleb. Aga internetis me võime valida mitte vastata, ignoreerida. Ja see on oksele ajavalt vastik. Mina isiklikult tahan olla oluline, tahan, et mind kuuldaks ja nähtaks ja tunnistataks. Palju normaalsem oleks saada kasvõi lakooniline vastus, nagu "OK" või "mind ei huvita" või "tore, aga ära mulle enam kirjuta". Unustatud ja nähtamatu olla on poole nõmedam.
Loomulikult ongi tänapäeval kõigil kiire. Ma tean ju, mul on ka. Töö, lapsed, trennid, söögid, koristamine, sünnipäevad, autopesu, tassi täitmine ja naiseks olemine oma mehele - kõik nõuab aega ja jooksedki ringi nagu orav rattas. Tulebki teha valikuid - ei jõua kõigile külla, kõigile isiklikult õnne soovima ja kõigiga fb-s tsitsätti ajada. Aga elementaarne viisakus ja inimlikkus võiks ju ikka jääda. Kas sa oma lapsele õpetaksid seda, et kui teema sulle ebameeldiv/ebavajalik on, siis lihtsalt ignoreeri? Mina mitte. Ja püüan ise ka paremini tulevikus, et mitte kogemata selga pöörata ja minema sammuda, kui keegi mind (kasvõi virtuaalselt) kõnetab! Ärme lase sellel neetud internetil otustada, kuidas me elame või kes me oleme, eks.
No comments:
Post a Comment