Tuesday, January 31, 2017

On viimane õhtu/ood emadele

Ma kirjutan praegu, viimaseid minuteid täieõigusliku täiskohaga emana. Homsest algab uus elu, mu 4-aastane "puhkus" on läbi.

Kirjutan enne, kui mu mälu hakkab hägustuma ja detaile ilustama. Sest juba hakkab. See kõik tundub palju helgem tagasi vaadates. Justkui olekski olnud 4 aastat puhast rõõmu ja lõbu, aga ma ju tean, et ei olnud.

Üks päev astusin meie tänavale ja päike paistis kuidagi niiviisi (või kes teab, milles asi täpsemalt oli), et mul tuli flashback, kuidas mina tarin kelguga magavat Holgerit ja poekotti. Kurbmagus mälestus oli see. Hakkas nii kahju, et enam niiviisi keset päeva Maximasse seigelda ei saa ja mu beebi Holger on nii suureks saanud ja üldsegi, tööl käivad inimesed ei saa ju üldse oma suva järgi lastega olla. Aga kui nüüd natuke selgema pilguga tagasi mõelda, siis see kelk oli raske, tuju oli mul tegelikult halb, sest rutiin ajas hulluks ja nunnult magav Holger ärkas peale kümmet minutit muidugi üles ka, mis tähendas, et tol päeval mul oma aega ei olnudki.

Mustamäele satun ma oma toimetustega üpris tihti, juba sellepärast et ma armastan Prismas käia. Nüüd viimased paar nädalat kummitavad mind läbi Mustamäe sõites iga tänavanurga peal mälestused Gregori esimesest eluaastast. Me ju elasime siis Vilde teel ja need värske ema ahhaa- ja ohhooelamused on mul kõik sellest ajast pärit. Ma tiirutasin käruga seal lõpmatuid ringe, vahel oli ema ka kaasas. Käisin turul värsket kraami ostmas, võtsin kohvi, istusin pargipingil ja lugesin Postimeest. Mälestustes paistab mul muideks alati päike ka, kõik on helge ja ilus. Aga tegelikult.. Kuiiii üksik ma siis olin! Mul puudusid vastavad suhtlemisoskused ja julgus, et minna kambakesi kärutama nagu noored emad ikka teevad. Oma sõbrannadegagi oli raske graafikuid klapitada. Ja seesama päike.. uhh kui õudne see palav suvi oli, aknad olid meil vaid ühel pool maja, rõdul ei saanud laps magada selle pärast, et keegi tegi üleval remonti ja täristas lakkamatult. Neli korrust, kaenlas laps ja kärukookon. Õnneks Priit käis trolliga tööl ja kärurattad olid maja ees autopagasnikus, aga siiski. Kerge elu see ei olnud.

Ja sellised mälestusekillud tulevad minu juurde preagu väga tihti. Ma olen väga nostalgiline ja kõik asjad on minu jaoks märgilise tähendusega, seda võib nimetada eelmise eluga hüvastijätuks mõnes mõttes. See hullus, see hallus. Emaks olemine ei lõppe kunagi ja ma kavatsen oma võsukestega ikka edaspidi ka hea ja armas olla. Kuigi kurb ja hirmus on natuke ka, siis mõnes mõttes on see tohutu kergendus. Ma saan hakata olema midagi muud, kui ema. Kellelegi teisele tähtis ja vajalik. Kardan ja ootan seda ühepalju. Rutiinist välja, lõpuks!

Täiskohaga emaks olemine on selles mõttes üldse raske töö, et sa pead leidma oma teostuse ja tunnustuse lapse naeratustest ja esimestest sammudest. Isad saavad kiita, kui nad oma lapsukesed ennastohverdavalt trenni kaasa võtavad. Vanaemad-vanaisad saavad kiita, kui nad lastega ennastunustavalt tegelevad kõik see 3 tundi, mis nad lastega veedavad. Aga ema ei märka ega kiida keegi. Justkui loomulik, et ema koguaeg jaksab ja kõike teeb. Ja märkamatu ka, sest ükski ema ei pasunda kunagi sellest, kui äge ema ta on. Ta on liiga hõivatud igapäevamuredega ja laste eest hoolitsemisega. 24/7 on ema olemas ja valvel.

Et aurav söök on alati laual, toad korras ja kõigil puhtad riided seljas, see on justkui iseenesestmõistetav. Internet on risti põiki läbi uuritud ja lastel on kõige soojemad saadaolevad talvesaapad jalas ja kõige turvalisem turvatool tagumiku all. Nad saavad arstide soovitatust palju suurema doosi d-vitamiini, sest ema teab, et nii on õige. Kõigi isikukoodid on emal peas, nii igaks juhuks.

Ema teab, et juuli lõpus korjatakse pärnaõisi, sest pärnaõied on asendamatud talvel külmetuste ravis.
Ema muretseb sügavkülma puhtast loodusest mustikaid, jõhvikaid ja pohli, sest need on haiguste ajal hädavajalikud.
Ema teab mitu kihti mis kraadidega selga panna ja seda, et ei ole suva, kui larüngiidilapsel sall maha ununeb.

Emadel lasub maailma kõige suurem vastutus, sest nemad määravad suures osas ära oma laste tulevase elukvaliteedi. Kui kõik teised ümberringi pakuvad pühapäevahommikuti pannkooke, sünnipäevadel jahuviinereid ja külakostiks toiduvärvidest ja e-ainetest pakatavaid komme, siis emad peavad hoolitsema selle eest, et lapsed ei sööks ainult transrasvu, nisujahu ja valget suhkrut. Ema ei saa lihtsalt äge olla ja pakkuda seda, mida lapsed hetkel kõige rohkem sooviks. Ema ei taha, et lastest saaks ülekaalulised tervisehädade käes vaevlevad plönnid, kes parema meelega nurgas istuks kui ringi toimetaks. Ja ema hoolitseb, et nii ei juhtuks.

Holgeril on lasteaias kõik okei. Mis on natuke hirmus, sest ma ei oodanud et ta ilma minuta hakkama saab nii hästi. Esialgu teeme sellest hoolimata lastele lühemaid päevi. Mina viin lapsed lasteaeda nii hilja, kui töö võimaldab ja Priit ohverdab end minnes tund varem tööle. Siis ei pea meie lapsed ootama nagu (pea) kõik teised kella poole 6ni. Ma tunnen, et see on midagi, mida me saame ja peame tegema. Nii palju on juttu olnud sellest, et pikad lasteaiapäevad kurnavad tegelikult lapsi (kuigi näiliselt on kõik põhimõtteliselt okei) ja varastest pikkadest lasteaiapäevadest saavad alguse paljud täiskasvanuea probleemid.

Mulle käivad nii närvidele tegelikult need inimesed, kes jahuvad oma nõukaajast pidevalt. Et meie kõik ju käisime pikapäevarühmas ja meiega on kõik okei. Kellega on, kellega pole. Ja üldse, inimesed, kas te tõesti pole märganud, et palka saate rublade asemel eurodes ja kleidiriiet ei pea enam leti alt mööda linna taga ajamas käima?? See on nii normaalne, et maailm muutub, täiustub, areneb. Asju ja inimesi uuritakse ja mis kunagi oli okei, ei sobi enam täna pilti. Mina tahan ajaga kaasas käia igatahes. Isegi, kui keegi kunagi mind ka naerab, et tobujuss, arvas aastal 2017 et suudab oma lapsi 7-tunniste lasteaiapäevadega õnnelikuna hoida. Las naeravad. Suveni vähemalt kavatseme Holgeri pärast seda süsteemi kasutada, siis vaatab edasi.

Kõik on pidevas muutumises, mina ka. Ma olen nii tohutult palju kasvanud nende aastatega ja teekond jätkub. Homme on uus päev. Tulgu, mis tuleb, saan hakkama ja teen ära. Ja hästi teen!


Monday, January 16, 2017

peritonsillaarne abstsess

Pühapäev. Istun Regionaalhaigla EMO-s ja ootan, millal minu täpike tablool jõuab kõige ülemiseks omasuguste seas. Tund ja 19 olen siin juba istunud ja ei paista, et lähimal ajal uksest sisse saaks. Mul isegi veab, sest minu täpp on kollane, mitte roheline ja see tähendab et tegemist on triaažiõe hinnangul kergelt kiireloomulisema asjaga kui teistel. Aga just enne seda, kui ma tulin, on tekkinud ruumis, kuhu ootan, mingit sorti seisak. 2 teist kollast täppi mu ees on pidanud ootama praeguseks juba üle 2 tunni.

Miks ma siin istun üldse? Ei, ma pole peo peal peksa saanud või purjus peaga komistanud nagu pooled inimestest minu ümber siin pühapäeva lõuna ajal. Ma pole juba nädal aega korralikult neelata saanud. Ei kurda niivõrd kurguvalu ja köha näiteks pole mul hoopiski vaid just et neelata on valus. Süüa ei saa, rääkida ka mitte. Tänaseks teen ma vaid kummalisi hiirepiikse ja eelistan üldsegi kehakeelt. Õigemini, ma eelistan, et keegi üldse ei räägigi minuga. On lihtsam. Suurtele teed selle selgeks, aga proovi kaheaastast..

Kurguvalu hakkas mul tekkima täpselt nädal tagasi. Täiesti tühja koha pealt, sest Priit oli mulle just puhkepäeva teinud ja ajas lastega oma asju, mina aga koristasin-kraamisin nagu ikka üksi olles ja ühe külalise jõudsin ka ära võõrustada. Ei midagi erilist, et ma oleks kusagil külmetanud või näiteks ostukeskuses pisikuid hankimas käinud. Lihtsalt. Õhtu algas kurguvaluga ja ööseks oli mul juba 38.5 palavik. Palavik kestis umbes täpselt 36 tundi ja kui ma peale seda soovisin oma kurguvalu perearsti juurde üle vaatama minna, siis vastas mulle pereõde umbes nii et leba rahulikult, kurista kurku, lutsuta neelamistablette ja joo vett. Kuna ma ise olen ka pigem ikka loodusravi sõber, siis ei hakanud talle väga vastu vaidlema ka. Järgnesid päevad ja ööd täis piinu. Nagu ütlesin - neelata oli raske, süüa oli raske, rääkida oli raske. Isegi iseenda tatti oli alla neelata raske, see oli ka osa sellest, mis rääkida nii raske oli.

Reedel läksin Holgeriga nagunii ühe teise asja pärast arsti juurde ja lasin endale pereõe juurde ühtlasi ka ühe lisaaja pressida. Lisaaeg see oli, sest mulle anti aega 10 minutit ja kogu see värk oli seal selline pealiskaudne ja kiirmeetodil. Vaatas korra kurku ja pidas loengu, kuidas kõiki neid eelmainitud kuristamisi-loputamisi-imemistablette-astelpajuõlisid vms kasutada. Ibuprofeni peal olin ma selleks ajaks juba nagunii, tõmbasin laksu sisse 3x ööpäevas nagu lubatud. Ibukas on ju teatavasti põletikuvastane ja valu oli mul vaja leevendada juba sellepärast, et süüa saaks.

Julmad ja jubedad päevad on olnud. Ja ööd, mis kõige hullem. Gregori-aegsete seljavalude ajal ma nutsin öösiti ahastuses, sest see on lihtsalt liiga julm, kui öösel ka sind valud ei jäta. Öö on ju aeg, kust peab ammutama uut energiat, et päeval rabeleda. Aga ei, öösel kannatad veel topelt. Sest sa lamad ja kõik on vaikne ümberringi ja sul on su pehmed padjad ja linad ja tekk. Kõik magavad, sa võiksid ka magada. Aga ei saa, sest sa maadled selliste pealtnäha lihtsate teemadega, nagu et sul pole panna kusagile ila, mis pikali olles suust välja tahab tilkuda. Ma magasin terve nädal üksinda elutoas. Esiteks, mulle tundub, et ma hingan selle praeguse pead-jalad-koos 10m2 suuruse magamistoa koheselt oma pisikuid täis ja neil ei ole sealt kuskile minna ja siis jäävad kõik teised ka kohe haigeks. Nad ei jäänud nädala jooksul, nii et ehk on mu teoorial isegi alust. Ja teiseks, ma liigun tohutult palju öösel. Vetsu, kuristama, loputama, uus kuristamislahus valmis, pikali, jälle midagi kuskil segab, ei saa alla neelata, ei saa välja sülitada. Jälle vetsu, kuristan. Pikali, uinun pooleks tunniks. Lähen tatsan pool tundi ringi, kuristan ja kiunun. Tegelikult ma googeldasin juba laupäeva õhtul endale diagnoosi välja, aga ma tahtsin nii väga magada ja otsustasin, et ei hakka öösel emosse minema. Oleks võinud, sest magada ma väga ei saanud.

Niisiis jõuamegi läbi kivide ja kändude pühapäeva välja. Istun EMOs, ootan kutset LOR-arsti juurde. Lõpuks, peale tundi ja 34 minutit ma sinna kabinetti pääsen. Jumal, kui normaalne ja sõbralik arst. Ma kohe näen, et ta tahab päriselt mind aidata. Katsub, vaatab, uurib. Teatab uudise. Peritonsilliaarne abstsess, eesti keeles mandliümbruse mädanik. Äge, ma sain diagnoosi, lõpuks. Järgmine mõte kustutab kohe kiirelt mu võidurõõmu - neetud, see tähendab praktiliselt lõikust, sa ju lugesid eile. Seda kinnitab ka arst. Kohe siin ja praegu hakkab ta skalpelliga mu mandleid nüsima.

Hea arst on. väga hea. Räägib mulle detailselt ära, mida mingi asi teeb ja mida ma siis tunda võin. See muudab selle kõik palju vähem hirmsamaks. Tuimestus, desinfitseerimine, tuimestus. Ma olen alati mõelnud, et mul on väga niru valulävi, just võrreldes teistega. Aga ehk ikka ei ole, sest ee kurguvalu oligi väga jube valu ja pidigi olema - see haigus pole mingi naljaasi. Ja kui inimesed ütlevad sulle, et neil küll sünnitus valus ei olnud, siis nemad äkki ei sünnitanud 30 tundi jutti. Ära alahinda ennast, sa suudad küll. Ja seda ma kordan endale ka seal istudes, kui ta selle lõikustööga pihta hakkab. Õudselt vastik ja valus on. Aga Raili, sa oled 2 last sünnitanud, see siin ei murra sind!

Oeh. Sülitan välja verd ja paksu tatti, tehtud! Arst kiidab mind, ütleb, et ma olin erakordselt tubli. Õde viib mu teise blokki voodisse ja paneb tilguti. Õigemini 3 - valuvaigisti, antibiootikumi ja füsioloogilise lahuse. Mul on tohutud külmavärinad või on need vaprusevärinad, mina ei tea. Palun tekki, tuuakse.

Läheb mööda mitu tundi. Olen tänulik, et saan olla rahulikult pikali, aga magada ei suuda. Niipea, kui uni tuleb, võpatan end üles.

Varsti tuleb õde ja viib mind tagasi selle toreda arsti juurde. Saan teada, et võin nüüd proovida neelata, sest veritsus on peatunud. Võtan topsitäie vett ja tunnen rõõmu, et suudan vett juua ilma valugrimassita. Elu on imeline!

Arst pakub, et ma võin ööseks sinna jääda, sest hommikul tahab valvearst mind uuesti üle vaadata. Ma ei taha, tahan koju.

Kodus toimetan, nagu oleks kuskil nädalatepikkusel reisil olnud, nii hea on kodus tagasi olla. Ma saan jälle neelata, küll tunnen seda kohta, aga valu pole. Räägin natuke ka, täditütar ütleb, et roboti häälega. Põhiline on see, et valu pole.

Öö möödub hästi, ma ei ärka kordagi. Sain kanged valuvaigistid ka, aga neid mul ei lähegi enne vaja, kui ma hommikul uuesti emos olen ja valvearst mul selle augu uuesti lahti käristab kontrollimaks kas mäda tuleb veel. Mäda ei tule, aga valus on küll. Õnneks ei järgne sellele praegu mandlioperatsiooni, millega eilne arst mind kergelt ähvardas. Ma eile korra mõtlesin, et kui juba, siis juba, võetagu need mandlid, aga hommikuks olin juba loomulikult ümber mõelnud. Kes tahab vabatahtlikult opile minna, ei keegi.

Kuulake oma keha, inimesed. Peritonsillaarne abstsess võib tegelikult inimesi tappa. Ja mina ei saa ära surra, sest mul on 2 väikest imetoredat last. Seekord läks kõik nii hästi, kui veel minna sai. Eelmise nädala alguses ma veel ei saanud aru, mida see valu ja vaev mulle õpetama peab, aga nüüd ma tean. Iseenda jaoks tuleb aega võtta. Ma oleksin pidanud selle õe käest vereproovi nõudma, sest samal ajal kui mu süda ütles mulle, et ta jutt ei ole õige, siis mõistus tahtis uskuda - juba selle pärast, et nii on lihtsam ja Holgeri arstiaeg pressis ka peale.

Ei ole midagi tähtsamat tervisest ja nendesse asjadesse ei saa ja ei tohi ülejala suhtuda.



üksi kodus

Kuulen aknast naabriaia peoseltskonna hootiseid naeruturtsakaid ja mõtlen, et ma olen juba päris pikalt Palle olnud. Kuigi enam mitte nii vä...