Reedel käisime perega ujumas, nagu ikka. Seekord käisime Keilas ja erilist head maiku sellest käigust küll ei jäänud. Teenindus oli super, nad küsisid mu käest, kas ma olen alla 25 või üle 25a üliõpilane. Nunnu! Nagu päriselt, nad arvasid, et ma olen juba ÜLE 25 või? Haha
Eniveis, muus osas nad võiksid selle ujula juba remonti panna küll. Saunas lavalauad lahti, dušši pritsib siia sinna, kõikjalt torudest ja tihendi vahelt välja peale dušiotsiku enda. Mullivann on remondis, väliujula on kinni, vetsud haisevad nii, et silmist pritsib pisaraid. Ja ausalt, mina kardan seda liutoru roostes treppi ka. Aga ma kardan kõike, nii et see ei ole päriselt võib-olla nii hull, kui mulle tundub. Igatahes oli pooles lastebasseinis veel mingi ujumistrenn, nii et ma pole kindel, mida me selle raha eest üldse nii väga saime. Muidu potentsiaalikas ja tore koht, aga no. Remonti naada, Vasja.
Laupäeval oli Priit terve päeva ära, kossuturniiril (mille nad muideks võitsid!), mul käis külas üks teine korvpalluri naine oma lapsega ja andis mulle idee 💡 - lastega kinno. Kui keegi otsib filmi, mida vaatama minna, siis Paddington (2) on imehea mõte. Kuna aega kinoseansini oli juba väga vähe, siis aega kaasa kutsuda kedagi polnud ja nii ma siis läksingi kahe lapsega üksi. Ise mõtlesin, et kas see on nüüd maailma parim või halvim otsus, aga meil läks ikka üle ootuste hästi. Holger isegi pidas vapralt vastu (miinus üks jalutuskäik koos minuga popkorni ostma) ja Gregoril oli ikka täitsa põnev kohe, lõpuni välja. Pärast käisime Kristiines veel head ja paremat ostmas ja loomulikult komistasime Apollo otsa, kus nad miski pool tundi vähemalt legosid kokku panid samal ajal kui mina põhjalikult lastekirjandusega tutvusin.
Õhtul jätsin laste norsked Priidule kuulata ja läksin kalli sõbranna sünnipäevale, kaenlas šampa ja lillekimp. Väga mõnus, tol õhtul tundsin üle väga pika aja, et oli minu päev. Mis siis, et tegelikult oli hoopis sünnipäevalapse päev. Ja mis siis, et käisin ju tegelikult lastega koos kinos, see ei klassifitseeru "aeg iseendale" alla. Kui sa oled ise chill, on kõik chill. Mul on ikka nii sellised "kõik laabub" meeleolud.
Ma ei suuda ühtegi asja meenutada, mida me pühapäeval tegime. Ahhaa, Maximas käisime jala ja seda tegin ka:
Onu R, meie naaber on surnud. Nägime poistega laupäeval, kuidas kiirabi ta kanderaamil ära viis (tegu on meie vastast naabriga, väga raske oli mitte näha). Asi tundus väga halb. Proovisin poisse natuke ette valmistada vaikselt, et mõnikord vanad inimesed.. Aga Holger surus mu mõtted maha, ütles, et emme, ära muretse - kiirabi viis ta ju ära ja arstid teevad terveks.
Aga ei teinud. Panime poistega küünlad mälestuseks aknale ja rääkisime natuke, et nad aru saaks ja et nad saaks aru, et see pole halb, onu R on nüüd ühes paremas kohas. Meile ta meeldis. Kunagi kui olin lastega kodus, siis oli tema mu ainuke sõber siin tänaval. Tervitas alati rõõmsalt, tundis huvi, rääkis üle aia juttu - nii kaua jutustas, kuni oli aeg tema igapäevaseks tuuriks. Ta jalutas, sõitis bussiga, kõike tegi. Aga ühel päeval teda enam ei näinud.. ja nüüd on nii.
Aitäh, onu R. Nende jutustamiste eest ja mänguasjade eest, mille poistele pärandasid. Aitäh!
Tänase päeva märksõnaks on mängutoad. Esiteks, pole võimatu, et varsti avatakse üks uus, aga eelkõige ikkagi sellepärast, et G ja H sünnipäev on tulekul. Kõik head on muidugi juba poolteist kuud ette läinud, nii et lepime hommikul kella 10se ajaga. Eks saab külalisi kohvi ja hommikusöögiga vastu võetud. Tegelikult on ju tore, kui otse voodist tulla saab, nii et tore saab olema igatahes. Lasin lastel kolmest variandist piltide järgi kõige lemmikuma valida ja lähme uues kuues Trallituppa.
Vot tak. Käin kähku pesemas ja jõuan ehk veel ühe mandala värvida.
No comments:
Post a Comment