Õhtul kodus olin kolme teki all ja värisesin. NIIII külm oli ja see külm tunne ei läinud minust välja, korraks isegi uinusin ja siis ärkasin taas selle sügavkülmkapis lebamise tunde peale. See kuuma veega täidetav soojakott, mis meil siin koguaeg igalpool vedeleb, oli kadunud - ka laste mänguasjakastid otsis Priit läbi. Lõpuks ta hõõrus mu jalgu lihtsalt viinaga, et natukenegi sooja sisse saada. Nii ebanormaalne oli olla. Ja see kurjakuulutav tunne, et kohe-kohe tuleb kõrge palavik. Kraadisin end pidevalt, et saada mingit loogilist seletust sellele asjale, aga ei. Mitte mingit palavikku.
Hommikul ma tööle muidugi ei kippunud, ikka veel oli kerge öökimise tunne ja lihased valutasid ka. Tõin ära oma arvuti ja teatasin, et veedan päeva kodukontoris. Unistasin sellest, et teen ära mõned absoluutselt hädavajalikud asjad ja siis magan ülejäänud päeva teleka ees. Aga little did I know.. Üks patsaan teise järel teatas, et tal on ka paha olla. Köha oli põhiliseks kaebuseks ja kuna nad natuke nagu rögisesid ka, siis mõtlesin, et õigem vist oleks ja jätsin koju. Hea oli, et nad koju jäid, sest üksteise järel said nad järgnevatel päevadel ka kõrge palaviku osaliseks, Gregoril olid ekraanil lausa numbrid 39.2 ja nii.
Palavikualandajat me loomulikult kummalegi ei andnud. Mõni peab seda lapse piinamiseks (sest alates 38.6 ju antakse), aga ma tõesti tahtsin kiirelt ühelepoole saada ja siis tuleb lasta lapsel ise võidelda. Loputasime neil ninasid soolveelahusega, päriselt ikka loputasime läbi, mitte ei surtsutanud sinna seda moe pärast. Männikoore ekstrakt, sipelgapuu koor, sinepiplaastrid, hanerasv, nurmenuku-, pärnaõie-, vaarikalehetee, inhalaator, lavendli ja teepuu eeterlikud õlid, carmolis ja sinupret - kõik, mis vähegi paranemist toetav ja samas looduslik. Oli see sellest, või oleks see haigus nagunii kiirelt taandunud, homme lähevad tõenäoliselt aeda. Köhal, teatavasti on nagunii oma kulg ja sa võid tõmmelda või mitte tõmmelda, viimased köhatused on neil alles nädalate taga, väga pole pointi neid enam kodus hoida.
Ja ma ei jaksa ka, jumalapärast! Kuni eilseni oli hull, sest nad olid palavikus ja tahtsid lähedust ja tegelemist ja koosolemist - aga mina lubasin tööjuures rõõmsalt kõik töö ära teha, nii et keerlesin siin ringi nagu vurrkann. Nendel hommikutel, kus sul on vaja lattu arvele kanda hunnik kaupu ja organiseerida mõnele koormale veel transporti, teha lastele süüa, tuled alla teha ja ahju valvata (sest oli ju külm periood), hambaid pesta - nii endal, kui laste pesemist valvata -, kõik sada rohtu ja salvi neile sisse sööta ja määrida, ninasid nuusata ja inhalaatorit soolalahusega täita.. siis ma vahel mõtlen, et tsiis, nagu 8 käega müstiline olevus. Seda kõike on ju vägagi palju. Ja lisaks, kodus töötades tekib sul ju raudselt veel tahtmine põrand leivapurust puhtaks pühkida, nõud masinast kappi laduda ja pesumasin tööle panna. Mitte, et sa peaks. Või noh, kind of pead - kui sa kohe ei tee, siis õhtul ikka ju. Nii et parem juba kohe.
Tööasjadega õnneks saab minu töös väga hästi. Said nad ju veel hiljuti täitsa ilma minuta hakkama, nii et sellest pole midagi, kui ma teen nii palju, kui ma jõuan. Ja mida ei jõua, seda teen tagant järgi. Eile oli meil Priiduga 21st 00ni kodukontoriõhtu (mitte kohtingu-, vaid kodukontoriõhtu, lugesid õigesti), istusime kahekesi köögilaua ääres, üks ühel pool ja teine teisel pool. Täitsa mõnus on niiviisi, pean tunnistama, et mõned õllelonksud võtsime tubli töötegemise kõrvale ka.
Aga noh, arvestades neid ilusaid ilmu, mis siin olnud on ja meie õue ei saanud ja.. on küll natuke tunne, nagu me oleks siin oma koopas istunud ja tohutult aega kaotanud, samas, kui muu maailm edasi läks. Seda tunnet süvendab muidugi see, et nagu tellitud, jäi selle perioodi sisse ka Priidu sünnipäev (just need kõige hullemad palavikupäevad) ja kui meil muidu oleks ehk mõned külalised tulnud, siis.. istusime siin neljakesi kogu maailma aja maha. Kõik lauamängud said vähemalt mängitud ja lapsed said lõpuks kogu oma jõuluvanalt saadud nodiga tuttavaks. Mina käisin selle aja jooksul 2x poes ja Priit sai paar päeva tööl käia. Mõned külalised käisid maja ees ja eile tuli Priidu ema lõpuks, peale palaviku taandumist sünnipäevale. Me muidugi nägime kohe oma võimalust ja käisime kinos. Vaatasime selle palju räägitud Neljanda õe ära, aga ausalt, poleks vist vahet ka olnud, kui me poleks seda näinud - mingit sügavat muljet mina sellest küll ei saanud. Kui, siis VAU, et väljaspool kodu on terve suur maailm, mis kihab ja keeb.
Priidule tegime sünnipäevaks lastega meie peres traditsioonilise küpsisetordi. Seekord vahukoore ja ricotta kohupiimaga, maasikate, banaani ja šokolaadiga. Väga maitsev sai. Ajatasime selle koogiteo neljapäeval Priidu trenni ajale. Lapsed poleks nagunii haiguse tõttu kaasa saanud. Veel tegime talle ilusa täpilise paberist lipsu ja Gregori tegi mõned kaardid. Sisse kirjutas ise - muidugi minu näidise järgi, sest ta on ju tehniliselt ikkagi veel 4. Tegin ka vea ja lasin huulte vahelt lendu sõna "teater" - H ju meil ei ole väga saladusepidaja mees (veel) ja nii ta Priidule teataski rõõmsalt (umbes 3 korda, et olla kindel, et ta ikka kuulis): ilusa sleihviga ümbriku sees on teatripilet. Muidu okei, aga oleks seda ette teadnud, poleks nii palju vaeva näinud. Tahtsin, et Priidule oleks üllatuseks, kuhu me 1.02 läheme ja nii ma ei lasknud mitte ostetud pileteid välja vaid joonistasin ise pileti ja püüdsin selle peale võimalikult salapäraselt kirjutada, et teda ootab ees mingit sorti lõbus ja lõõgastav meelelahutus ja täpsemad instruktsioonid selle tarbeks saab ta alles 1.02 peale tööpäeva. Vahet muidugi pole, kuidas see välja kukkus, Priit oli igal juhul rahul oma hommikuga ja kingitusega. Meil ei ole kombeks kinkida kalleid ehteid või uusi autosid, pigem midagi armsat ja hingega.
Täna siis said lapsed üle pika aja õue. Hommikupoole proovisin neid ka õue ajada, aga keegi ei viitsinud koostööd teha, ehk siis riidesse panna ja ma lihtsalt ei jaksanud sellega tegeleda. Istuge siis toas, väikesed kangekaelsed põnnid ja ärge tulge minule kurtma, kui teil tervis ei tule! Nüüd natuke enne nelja sain nad õue. Tegelikult peaksin nad tuppa kamandama - pole ju hea väga pikalt, külmaga ka veel, aga üldse ei raatsi.
Möllavad maja ees - täidavad kärusid lumega ja isegi naabrinaise kuivanud kuusk on mängu võetud.
OK, lähen siiski ja toon nad ära, ei tahaks, et haigus meile elama jääbki!
No comments:
Post a Comment