Juulis kolisid meie peresõbrad oma vanaema korterit tühjaks ja pakkusid meile ka igasugu kraami. Põhiliselt nõusid, supipotte ja lugematul hulga nõukaaegseid taldrikuid, aga suurimaks kingituseks oli kahtlemata üks nõukaaegne kapike kahe sahtli ja kahe uksega. Suht selline.. Mitte midagi ütlev mööbliese, aga mina näen sellistes alati suurt potentsiaali.
Oktoobris alustasime lõpuks ometi vannitoaremondiga - viimane ruum meie kodus. Muidugi tahaks kevadel ette võtta ka trepikoja ja aed vajab ka uut nägu, aga korteris hakkab ring peale saama.
Kuna see ise ehitamine on olnud meie jaoks väga pingeline, siis otsustasime seekord, et võtame kellegi siis tegema. Uurisin nõmmekate grupist maad - kas keegi soovitaks ehk kedagi, kes on teinud nende kodus kvaliteetse remondi. Soovitatigi, vaatasin pärast üle, et oli 5-6 soovitatavat. Mõned käisid meil siin kodus vaatamas enne hinnapakkumise tegemist ja täiesti oma loll viga, et valituks osutus kuidagi (tere, professionaalne ostuspetsialist!) kogu sellest listist AINUKE ehitaja, kes pakkus iseennast! Ma ei tea, miks ta pakkus end vannituba ehitama sest ehitada ta küll ei osanud. Jutu poolest tundus asjalik. Rääkis, kuidas saab viia torud siit ja sealt ja et väikeste lastega peaks olema duši all karedad plaadid.
Aga tegelikult... keeras ta kõik pekki kõik, mis pekki keerata saab. Võimalik, et ta ongi hea ehitaja - kui keegi seisab kõrval ja näitab näpuga, et mitu millimeetrit ja mis suunas. Aga no see polnud ju point, point oli selles, et me saaks seekord ehitusest eemale hoida. Lisaks lubas ta nädalaga tehtud saada, mõtlesin algul selleks ajaks lastega maale kodukontorit tegema minna. Hea, et ma ei läinud, sest ta käis ja nokkis, ehitus venis ja venis. Kuskil 3 nädalat, enne kui me ta lõpuks välja viskasime lihtsalt. Halb öelda, aga muud varianti polnud. Avastasime lugematul hulgal pisijamasid iga jumala päev, üldjuhul olid need parandatavad. Viimaseks piisaks karikas oli see, kui taipasime, et ta oli põranda valanud nii, et dušinurgast voolas vesi tuppa, mitte trappi. Nimekiri tema käkkidest on nii pikk, et mul on häbi rääkida. No, et me lasime tal seda tralli siin teha nii pikalt. Kuna summa oli kokku lepitud, siis oli vigade parandus hinna sees - aga mõnda asja ei saa ju enam nii hõlpsasti parandada...
Plaadid pidime uuesti üles kiskuma, sest loogiline mees pani liiga suurte vuukidega (meil on plaadid sellised, mis koosnevad 8st väikesest eri mustriga plaadist ja üldmulje peaks jääma selline, et tegu ongi väikestest plaatidest põrandaga). Vetsupoti väljavoolutoru pani ta kaldseina alla nii, et mehed oleks pidanud pea tahapoole vibusse tõmbama, et püsti pissima. Allalaskega pott oli juba ostetud ja kodus meil. Seda me enam kasutada ei saanud, õnneks oli Ehituse ABC nii armuline, et lubas meil pakendist lahti võetud poti samasuguse tahavooluga poti vastu vahetada. Ehk et meil on vetsupoti taga nüüd torud - mida me just üritasime vältida.
Põrandasoojendus. Ukse ees esimesed 2 sammu astud jääkülma põranda peale (sai vist otsa siis matt). See-eest pesumasina jalgadel katuse all on hea soe olla!
Ja viimane asi tuli välja alles siis, kui me olime ise enda arvates kõik ta käkid korda teinud. Õigemini Priit oma vennaga tegi, mina ei teinud midagi. Igatahes, picture this: issi on välja kuulutanud dušinurga grand openingi. Lõpuks ometi saame end oma kodus pesta, mitte ei kraabi kellegi teise ukse taga. Lapsed on paljad, on välja kärutanud oma vannid (jyski sinised suured mänguasjakastid, muideks. Väga hea lahendus, sest et need on piisavalt suured ja ometi mahub neid 2 kõrvuti dušinurka). Kõik on ootusärevuses, issi keerab meie uue uhke termostaatsegistiga duši käima ja... Sealt tuleb vaid jääkülma või tulikuuma vett, kruti palju tahad! Peale põhjalikku investigeerimist tuleb välja et hr soss-sepp on paigaldanud veetorud valet pidi... Halleluuja, kui tore! Kuna ühelpool on (nüüd juba hoolikalt ja õige vuugivahega paigaldatud) plaadid, siis ei jäänud Priidul muud üle, kui köögi seina lõhkuda selline auk:
Mul on ausalt kõrini juba sellistest aukudest (ja panemata liistudest), aga suva tegelikult. Me oleme nii kaugele jõudnud, need augud ja liistud ja üks värvimata põrand.. Elutuba on elutuba, köök on köök ja kõik magavad oma toas. Nii et las olla.
See mees - ma olen teda ähvardanud tegelikult politseisse kaevata, et raha tagasi nõuda. Sest ta põhjustas meile varalist kahju. Ja me saaks selle raha kätte ka, sest meil on kõik dokumenteeritud ja tõestatav. Aga ma ei tea, käsi ei tõuse nii halb inimene olema. Ma panin ta endale lubama, et ta ei võta omal käel ühtki vannitoaremonti ette, sest et ta ju ilmselgelt ei oska. Las see raha siis jääb. Natuke tahaks teisi hoiatada, aga ma ei tea nohh... Kui teil on plaanis vannitoaremont, siis küsige minult, keda võtta ei või. Täna, vana aasta viimasel päeval ei sobi nagu kellegi mainele vett peale tõmmata.
Igatahes, nagu ma juba mainisin, siis nende jõulude ajal esimest korda on meie kodu nagu kodu. Mitte nagu ehitusplats - kruvikarp siin ja mõõdulint seal. Ja ma olen seda kõike täiega nautinud, pühad ja pühademeeleolu on olnud meie kodus kohal terve detsembri.
Vannituba on veel pooleli, üks kiht krohvi on puudu ja uks vahatamata ja riiul vaja ehitada ja peegel üles panna ja veel ja veel ja veel, aga siiski, kõik on justkui nagu joonel ja mis kõige tähtsam - toimib.
Selle kapi juurde tagasi tulles, siis sellest sai peale natukest lihvimist, 4 kihti õlivaha ja uusi kapinuppe meie vannitoa süda. Vanad asjad on parimad!
Vanadest asjadest rääkides.. Siis täna saab üks vana asi otsa ju. Esimest korda vist ma ei taha kuskile minna, ei taha suurt pidu ja midagi erilist. Õigemini, eriline ongi ju see, kui sul on oma kätega loodud kodu, kus sul on hea ja kui sul on pere, kellega olla. Kui keegi tuleb veel, siis tuleb ja mul on seltskonna üle hea meel. Ja võimalik, et lähme veel kellelegi head vana aasta lõppu soovima, aga muidu ootan pigem rahulikku õhtut kodus - hea söögi, teleka ja omade seltsis.
No comments:
Post a Comment