Hellõuu! Kõik mu blogi 4 fänni on mulle juba märkuse teinud, et midagi pole enam lugeda - on vist õige aeg rääkida, miks.
Ma vist korra juba olen maininud ka, et Priit astus meie arvuti mõni aeg tagasi lihtsalt pooleks. Või õigemini selle, mis meie arvutist järgi oli, see oli juba enne täielik räbal. Mitu korda paranduses käinud, iga kord tuli mingi 100 eurot maksta aga natukese aja pärast hakkas teisest otsast lagunema. Kaua võib. Lõputult ühte arvutisse raha sisse taguda ju ei taha ja nii ma hakkasin näiteks selle korpuste pooli lõpuks ise kinni teipima. Ütlematagi selge, et ma olin selles väga osav. Aga siiski, ega see teip seal päris märkamatu ei olnud ja üsna tihti rullis see ennast korpuse küljest lahti veel ka. Mõni päev käis arvuti kaas edasi-tagasi nagu puuleht tuule käes ja mõni päev ei hoidnudki seda suurt midagi muud, kui paar närust juhet. Väga tülikas, aga mis teha, kogu meie maja tehnika ju vihkab meid. Kuna me ei ole mingid pirtspekid (ega rikkad ka mitte), siis saime me selle posu kaootiliselt teibitud juppidega väga hästi hakkama, aga jah.. Lõpuks tuli Priit ja astus selle ekraani lihtsalt pooleks.
Niisiis, olin ma sunnitud kõiki oma jutte vahepeal telefoniga trükkima. Aga kuna kõik minu käes puruneb lausa iseenesest kildudeks, siis otseloomulikult ei saanud ma teha seda ka oma 5,5tollise vinge Asus Zenfone 2ga, mille eest ma Elisale veel järgmised poolteist aastat 14 eurot kuus maksan, vaid vennanaise vanema ja väiksema Sonyga. Mis on iseenesest ka väga okei ja ma olen talle väga tänulik, et ta mul seda kasutada lubab, sest nagu öeldud, mina pole mingi pirtspekk, aga jah. See telefon ajab mind trükkimisel täiesti hulluks! Erinevalt minu Asusest ei saa see telefon üldse aru, mida ma tahan öelda, lõpetab sõnu valesti ja on võimeline vajadusel minu kirjutatud sõna 5x jutti valeks parandama. Elisale parandab ta näiteks jonnakalt elisa.ee-ks, "nii" võib vabalt tulla välja nagu "nõo" ja näiteks kui kirjutad "ma ei tea" ja lõpus kogemata vale klahvi vajutad (ja seda ikka juhtub mu suurte kohmakate sõrmedega), siis saab lausest "ma ei teadlased". Kui loogiline see veel on! Nii et jamamist on palju ja vähemalt 50% sõnadest saab alles teisel katsel õigeks. Raske on see nutiinimese elu, on. Aga nüüd.. paramparamparaaaa! Sebis Priit endale uue arvuti. Endale küll siiski, mitte mulle, aga meie peres on asjad õnneks 100% jagamisel.
Selle jagamisega on üldse igas peres isevärki lood. Ma olen näinud igasugu peremudeleid - selliseid, kus kogu raha on naise käes ja mees saab avalduse alusel jaopärast, selliseid, kus on mõlemal omad rahad ja selliseid, kus kõik on ühine, nii tulud kui kulud. Meil on see viimane. Jumal tänatud, sest mina ju praegu väga ei teeni. Aga no ega lastega väga muudmoodi saagi. Kuigi kui sul on neid 2, siis võib ju nii, et sina ostad Holgerile kombe ja mina Gregorile. Aga ilma naljata, meil oli juba enne lapsi kõik ühine ja jube mugav on nii. Arved peab ju nagunii ära maksma ja sööma peab ka. Auto on küll minu nimel, aga meie oma, maksab kes saab. Ega ma ise praegu väga saagi, ametlik sissetulek on mul ju 150midagi eurot.
Kuigi peab ütlema, et ma päris vallavaene ikka ei ole ka, eks ma ka annan oma panuse. Olen 2 korda maal käinud õunamahla tegemas ja kuna õunu oli sel aastal puu otsas nii, et oksad vastu maad, siis miks mitte natuke teha ka müügiks. Ja viirpuu - see puu on meil hoovis olnud terve elu, kõik teavad, et marjad on kasulikud ja korjavad endale natuke. Aga keegi ei jaksa seda puud tühjaks korjata ja enamik marju jäävad sinna puu otsa mädanema. Mulle see tegelikult üldse ei meeldi, kui mingi asi läheb raisku. Ja nii ma nad ära korjasingi, sain 27 kilo ja Nõmmekate fb grupis kõik marjad paari kilo kaupa maha müüdud. Ma õunamahla müüsin ka tegelikult ainult Nõmmekate grupis ja enamik tellijaid elas minu õnneks siinsamas Hiiul. Viisin koju kätte, kõik tänasid ja kiitsid. See on tegelikult täitsa tore, olla selline õunamahla- ja marjatädi, mul on päris päris mitu püsiklienti juba ka. Üks ema ja poeg ostsid mu käest septembris 30 liitrit mahla ja oktoobris veel sama palju lisaks. Nii tore ja nii armas kõigist neist, kes toetavad maaelu arengut ja seda, et mu pisike Holger saaks veel natuke aega minuga kodus olla.
Ega ta pole praegu veel üldse valmis ka. Gregori käis temavanuselt (küll mingi 0,3 koormusega) lasteaias, nii et silm ka ei pilkunud. Aga Holger on veel beebi ja tahab emmega olla. Ja jumal küll, las ta on siis - seda enam, et ega mul neid beebisid enam ju ei tule ka. See on nii tähtis aeg lapse jaoks, et ta saaks turvalises keskkonnas olla ja omas tempos suureks kasvada. Tahab muudkui "emme käest kinni" ja "emmega koos olla" ja kes olen mina, et seda talle keelata. Ja see, mida nad kõik räägivad (põhiliselt vist emad, kes on oma lapsed pooleteistaastaselt lasteaeda viinud ja tahavad end kuidagi õigustada), et lapsel on kodus igav ja nii ei saa ta üldse areneda ja tal on vaja lasteaeda, et sotsiaalseid oskusi arendada - bullshit. SUL on vaja, et ta lasteaeda läheb, sest nii saad sa tööle minna, et raha teenida, et süüa osta. Arusaadav. Aga ära tule mind kritiseerima, et mina oma lapsele põnevust ellu ei paku ja loobin talle kaikaid kodaratesse teiste lastega suhtlema õppimisel ja üritan kindlustada, et temast tuleks küla suurim memmekas. Ei.
Lapsel ei ole esimesed 3 eluaastat lasteaeda tegelikult üldse vaja. Lasteaed küll arendab teda ja pakub põnevaid uudseid olukordi (ja ka stressi), aga.. ega ma teda siin kodus kotis ka ei hoia. Mina olen ju ka olemas, mängin temaga, loen temaga raamatuid, tutvustan talle erinevaid loomi, autosid, õpime laule ja uusi sõnu. Õues käime, poes käime, külas käime. Ei saaks öelda, et teised lapsed ta elust puuduvad - meil on rohkelt lastega sõpru ja sugulasi. Ja mis kõige tähtsam, tal on ju suur venna, kellelt mänge ja krutskeid õppida. See suuremalt õppimine töötab muuseas väga hästi, sest Holger räägib nii ilusti. Täna hommikul mõtlesin sellele just, kui lasteaeda jalutasime. Ütleb ilusti lauseid ja täiesti grammatiliselt korrektseid, muide: "Viime venna lasteaeda, siis koju. Emme, näe, kaubaauto." Eile kodus pani eriti ägeda pärli (te ei saa üldse aru, kui äge, see oli, sest te ei näe ta nägu ega kuule häält, aga kirjutan ikka): "emme, kass teeb diiva(ni) katki - MIKS?!" Mina ka ei tea miks see elukas meie paar kuud vanad diivanid ja tugitoolid on juba täiesti närakaks kraapinud, aga nii armas, et see küsimus ka üht aasta 8-kuust vaevab.
Gregoril läheb lasteaias hästi. Ta tahab käia, tahab rattaga käia, mis on väga oluline minu jaoks. Kui just pussnuge ei saja või viimasel hetkel kodust ei saa minekut siis lähme ikka jala/rattaga. Kilomeeter on täpselt paras vahemaa ja meil on tegelikult nii vedanud, et tee lasteaeda läheb läbi pargi (või siis rattaga pargi serva pidi). Hästi normaalne, kui laps suudab sellise vahemaa ise ilma vingumata läbida. Kuigi, ma ei tea, kuidas või millal see Holgeri käimisharjumus algust saab, sest kuna enamasti on piisavalt kiire, siis tema on ikkagi kärus veel. Aga Priidule raudteejaama vastu ja koju tagasi saab küll omal jalal, ja seda on juba ka kokku 1,2 km kui ma ei eksi.
Gregorist veel nii palju, et kõik muu on tõesti lasteaias tip-top (magamine on ka kerge valukoht, aga sellega maadleme koguaeg nagunii ja ma olen juba harjunud), aga riidesse panemine võtab temal vääääga kaua aega. Ma ei teagi, mis teha ja kuidas teda ergutada kiiremini panema, kuidas teie oma lapsed riidesse saate? Kui ta lasteaiateed alustas, sain ma alati kiita, et minu laps on kõige parem riidesse panija. Ja ta oligi hästi tubli ja innukas. Ma arvan, et see muutus, kui Holger tuli äkki? Eks ta nägi, et teisele tehakse kõik ette ja taha ära ja kuigi me korrutasime talle 100 korda päevas, et ta on tubli suur poiss ja meile meeldib, kui ta ise riidesse paneb, siis ikkagi, teda ahvatles vist see võimalus, et kui ta piisavalt kaua venitab, siis tuleb keegi ja aitab teda ka. Ega me ei aidanud. Mina vähemalt, sest ma olen kodune ema ja tegelikult on mul aega oodata, millal ta selga pandud saab. Aga ega ta ei pane. Kodus on autod, multikad, Holger ja mis kõik veel ja lasteaias, no seal ta vaatab suu ammuli, mida teised kõik teevad. Jumal hoidku, kui keegi midagi rääkima veel peaks, siis pole üldse mahti käsi ja jalgu liigutada, tuleb ju kõike seda infot peas protsessida. Vot ja siis ta ongi pea alati kõige viimane, kes riidesse saab, kui õue minek. No keegi peab ju kõige viimane ka olema, see on selge, aga just et kuidas saaks, et ta keskenduks oma riietele ja eesmärgile õue saada, mitte ei otsiks endale muud tegevust.. kellel on nippe jagada, andke tuld.
Nonii, tüüpiline. Pole 2 kuud piiksugi teinud ja kui lõpuks kirjutan, siis jahun pikalt lastest.
Kuidas minul läheb? Aga suurepäraselt, tänan küsimast! Remont edeneb vahelduseks natuke. Lapsed on juba nii suured, et lasevad aeg-ajalt hinge tõmmata ka. Sügis on! Olen palju ja pikalt maal saanud olla, sügisel, mu lemmik-aastaajal.
Selle maale minemise ja tulemisega on olnud muidugi üks paras tsirkus, aga jällegi, koduse emana ma ei saa vinguda ja ei vingu ka. Ega loodus lõbutseb meie kulul ikka nii nagu ise tahab, nii et püüan selles kõiges hoopis positiivset külge näha. Tänu sellele, et praamiliiklus ei sujunud nii hästi, kui oleks tahtnud, saime lastega viimane kord nt paar tundi Rohukülas ringi vaadata ja seda pole me kunagi ju saanud, sest oleme ikka otse laeva sõitnud. Arvake, mis teevad väikesed poisid, kui näevad kai ääres paarkümmend jahti reas? Rõõmustavad. Ja mis on veel hästi positiivne - TS laevad jagab oma fb lehel väga operatiivset infot. Mulle uus operaator igatahes meeldib. Too hommik, kui viimati tulime (kuigi plaanisime eelmine õhtu, aga meie kiuste laevaliiklus katkes just see päev), julgesin lausa praami peal süüa osta. Sõime lastega putru ja omletti ja midagi sellest ei olnud eelmise nädala või nõudepesumasina loputusvee maitsega. Võit! Isegi maitsev oli. Versus, et esimene ja viimane kord viimase 10 aasta jooksul, kui julgesin Tuulelaevade pakutavat sööki süüa, kirjutasin nende administratsioonile kaebuse, et kas tõesti siis keegi neid toite enne lauda toomist ei maitse. Ei pea ju olema mingi super-hüper koka kvalifikatsioon. Keegi ei oota a la carte restorani taset praamis, see on selge. Aga toit peab olema söödav. Kui sa oled kodus perele süüa teinud või üldse, kui sul maitsemeel on olemas, siis sa ju tead, et see on pask, seega ma ei saa üldse aru, kuidas need jubedused sealt köögist välja jõudsid. Aga mis sest enam.
Igatahes, mida ma öelda tahan... hoolimata sellest jamast ja sellest, et me (jah, meie hiidlased) ei saa oma toimetustes ainult iseendast sõltuda, olen ma ikka uhke ja õnnelik, et olen sinna saarele sündinud. Okei, mul ei ole väga kella peale minekut ka, kui oleks, küll ma siis närveldaks. Väga kahju on nendest, kes on endale pool aastat ette arstiaja pannud ja siis peavad läbi ussi m-i pugema, et kuidagi katsumuste kiuste kohale jõuda. Ja kui ei jõua, ootad jälle pool aastat. Aga see, et on olemas midagi suuremat, kui meie ja et emake loodus end nii jõuliselt meelde tuletab.. selles on midagi erilist ja teistmoodi. Võib-olla ei oska ma end nii väga hästi seletada, aga kogu see tsirkus praamide ümber ei tapa, vaid teeb tugevaks. Vot nii.
Ja siis see kõige olulisem teema. Kaalu peal ilutsevad mul hommikuti uhked 66.5-66.8. Naljakas, ma pole elus arvanud, et naisterahva kaalunumber on midagi, mida suurelt ja valjult kuulutama peaks. Aga perspektiiv muutub vist mõnevõrra, kui sa oled aasta jagu 16 kg ülekaalu kaasas kandnud. Mu eesmärk oli küll 64, aga ma olen juba praegu väga rahul. Miks? No nii, nii, nii palju on kergem olla, igas mõttes. Õnnelikum on olla. Mul praegu kaal ei alane, sest ma teen küllalt tihti pattu. Kui ma tahan, võtan ennast kätte ja toitun 100% programmi järgi - sest ma tean, et see töötab. Ja millest ma ilma olen jäänud?? Suhkrust ja nisujahust. Mida suhkur ja nisujahu mulle andsid? Mitte midagi! Jaa, ma luban endale vahel siit ja sealt ampsu või isegi kümme. Aga ükspäev avastasin näiteks, et mul polegi kodus üldse nisujahu. Kas mu vaesed lapsed on nälgas ja nad ei saa kunagi midagi "head"? No ei. Nad söövad ricotta ja kaneeliga praeõuna, nad söövad banaanipannkooke, vahukoorega mustikaid, mida kõike veel.. Täitsa ära kaotada ma nisujahu laste menüüst ei suuda, sest meil on vanavanemad, lasteaed, sünnipäevad jne. aga kui ikka uuringud tõestavad, et nisutooted on inimorganismile kahjulikud ja põhjustavad rasvumist, mitmesuguseid haigusi ja vähki, siis ma ei tea küll, mis ema ma peaks olema, kui ma oma lastele järjepidevalt söödan sisse midagi, millel kasulikke omadusi tegelikult polegi. Nii et EI makaronidele meie peres. Sorri, makaronid! Loomulikult ei käsi ma Gregoril lasteaias makaronide sisse sülitada ja öelda, et kui kissellis on valge suhkur, siis tema seda ei soovi, aga ma lihtsalt mõtlen, et kui igalt poolt mujalt saab hunnikutes vähem tervislikke valikuid, siis kodu võiks olla üks koht, kus kõik on nii "puhas", kui vähegi võimalik. Kes mõtleb, et ma ajan siin mingit padajaani, siis valige endale üks toitumisnõustaja ja küsige endale programm. Ma annan teile kuu aega ja laulate sama laulu!
Ja selle "dieedi" võlu ongi see, et tegelikult ei ole meie elu millegi võrra vaesem vaid just rikkam. Ma pole millestki ilma jäänud. Ma joon kohvi vahukoorega, kamoon! Täna näiteks oli hommikusöögiks juustune munapuder ohtra salatiga. Lõunaks oli kahest kanakoivast ja juurviljadest keedetud rammus kanasupp ja õhtuks tuleb tomatine hakkliha. Mis näeb välja umbes selliselt et pool taldrikust on hakkliha ja pool värske salat. Kui see pole rikkalik toitumine, siis mina ei tea, mis on. Ja enesetunne! Nagu miljon dollarit, ausalt. Ma olen palju värskem, energilisem, heatujulisem. Lisaks on muidugi iseenesest juba peenemal inimesel kergem olla. Tean, millest räägin, sest ma olen olnud nii ühel kui teisel pool joont. Oleme emaga käinud pea iga aasta Maijooksul kõndimas. Vahel on onunaine ka olnud ja vahel ka onutütar. Igatahes, eelmisel aastal, kui kaalusin 82 - te ei kujuta ette, KUI raske oli mul seda neetud 7 km läbida! Kui tavaliselt, normaalkaalus, olen mina olnud pigem see, kes tempot teeb ja mälestuseks olen saanud heal juhul ühe villi kanna peale, siis seekord.. oioi. Ähkisin ja puhkisin ja palusin end raja äärde surema jätta. Või noh. See oli tõesti raske pingutus, tõesti! Ja lisaks veel villid kandadel.
Aga aitab sellest kaalujutust nüüd ka. Mis ma siin ikka heietan. Eeldan, et kõik mu lugejad on täiskasvanud inimesed ja kaugeltki kõigil pole kaaluprobleeme ja mõni oskab loomulikust intelligentsist juba tervislikke valikuid teha. Ega ma ei räägiks ka, kui see ei oleks minu jaoks selline elumuutev, elujaatav ja elu armastava panev kogemus olnud! Elagu Erik Orgu, veel üks kord.
Ja see on siis põhimõtteliselt kõik, millest mul hetkel rääkida on. Väga lühike postitus see just ei tulnud ka, nii et kes viimased 2 kuud ootel oli, saab nüüd järgmised 2 kuud seda postitust lugeda. Nalja teen. Ma kavatsen nüüd ikka rohkem kirjutada, sest mul on nüüd ju arvuti, mille peal seda teha.
Hurraaa :)
Ja kui kellelgi on töötavaid nippe, kuidas laps kiiremini riidesse saada (välja arvatud see, kui paned talle ise riided), siis jagage neid ka.
See you later alligator
Ma vist korra juba olen maininud ka, et Priit astus meie arvuti mõni aeg tagasi lihtsalt pooleks. Või õigemini selle, mis meie arvutist järgi oli, see oli juba enne täielik räbal. Mitu korda paranduses käinud, iga kord tuli mingi 100 eurot maksta aga natukese aja pärast hakkas teisest otsast lagunema. Kaua võib. Lõputult ühte arvutisse raha sisse taguda ju ei taha ja nii ma hakkasin näiteks selle korpuste pooli lõpuks ise kinni teipima. Ütlematagi selge, et ma olin selles väga osav. Aga siiski, ega see teip seal päris märkamatu ei olnud ja üsna tihti rullis see ennast korpuse küljest lahti veel ka. Mõni päev käis arvuti kaas edasi-tagasi nagu puuleht tuule käes ja mõni päev ei hoidnudki seda suurt midagi muud, kui paar närust juhet. Väga tülikas, aga mis teha, kogu meie maja tehnika ju vihkab meid. Kuna me ei ole mingid pirtspekid (ega rikkad ka mitte), siis saime me selle posu kaootiliselt teibitud juppidega väga hästi hakkama, aga jah.. Lõpuks tuli Priit ja astus selle ekraani lihtsalt pooleks.
Niisiis, olin ma sunnitud kõiki oma jutte vahepeal telefoniga trükkima. Aga kuna kõik minu käes puruneb lausa iseenesest kildudeks, siis otseloomulikult ei saanud ma teha seda ka oma 5,5tollise vinge Asus Zenfone 2ga, mille eest ma Elisale veel järgmised poolteist aastat 14 eurot kuus maksan, vaid vennanaise vanema ja väiksema Sonyga. Mis on iseenesest ka väga okei ja ma olen talle väga tänulik, et ta mul seda kasutada lubab, sest nagu öeldud, mina pole mingi pirtspekk, aga jah. See telefon ajab mind trükkimisel täiesti hulluks! Erinevalt minu Asusest ei saa see telefon üldse aru, mida ma tahan öelda, lõpetab sõnu valesti ja on võimeline vajadusel minu kirjutatud sõna 5x jutti valeks parandama. Elisale parandab ta näiteks jonnakalt elisa.ee-ks, "nii" võib vabalt tulla välja nagu "nõo" ja näiteks kui kirjutad "ma ei tea" ja lõpus kogemata vale klahvi vajutad (ja seda ikka juhtub mu suurte kohmakate sõrmedega), siis saab lausest "ma ei teadlased". Kui loogiline see veel on! Nii et jamamist on palju ja vähemalt 50% sõnadest saab alles teisel katsel õigeks. Raske on see nutiinimese elu, on. Aga nüüd.. paramparamparaaaa! Sebis Priit endale uue arvuti. Endale küll siiski, mitte mulle, aga meie peres on asjad õnneks 100% jagamisel.
Selle jagamisega on üldse igas peres isevärki lood. Ma olen näinud igasugu peremudeleid - selliseid, kus kogu raha on naise käes ja mees saab avalduse alusel jaopärast, selliseid, kus on mõlemal omad rahad ja selliseid, kus kõik on ühine, nii tulud kui kulud. Meil on see viimane. Jumal tänatud, sest mina ju praegu väga ei teeni. Aga no ega lastega väga muudmoodi saagi. Kuigi kui sul on neid 2, siis võib ju nii, et sina ostad Holgerile kombe ja mina Gregorile. Aga ilma naljata, meil oli juba enne lapsi kõik ühine ja jube mugav on nii. Arved peab ju nagunii ära maksma ja sööma peab ka. Auto on küll minu nimel, aga meie oma, maksab kes saab. Ega ma ise praegu väga saagi, ametlik sissetulek on mul ju 150midagi eurot.
Kuigi peab ütlema, et ma päris vallavaene ikka ei ole ka, eks ma ka annan oma panuse. Olen 2 korda maal käinud õunamahla tegemas ja kuna õunu oli sel aastal puu otsas nii, et oksad vastu maad, siis miks mitte natuke teha ka müügiks. Ja viirpuu - see puu on meil hoovis olnud terve elu, kõik teavad, et marjad on kasulikud ja korjavad endale natuke. Aga keegi ei jaksa seda puud tühjaks korjata ja enamik marju jäävad sinna puu otsa mädanema. Mulle see tegelikult üldse ei meeldi, kui mingi asi läheb raisku. Ja nii ma nad ära korjasingi, sain 27 kilo ja Nõmmekate fb grupis kõik marjad paari kilo kaupa maha müüdud. Ma õunamahla müüsin ka tegelikult ainult Nõmmekate grupis ja enamik tellijaid elas minu õnneks siinsamas Hiiul. Viisin koju kätte, kõik tänasid ja kiitsid. See on tegelikult täitsa tore, olla selline õunamahla- ja marjatädi, mul on päris päris mitu püsiklienti juba ka. Üks ema ja poeg ostsid mu käest septembris 30 liitrit mahla ja oktoobris veel sama palju lisaks. Nii tore ja nii armas kõigist neist, kes toetavad maaelu arengut ja seda, et mu pisike Holger saaks veel natuke aega minuga kodus olla.
Ega ta pole praegu veel üldse valmis ka. Gregori käis temavanuselt (küll mingi 0,3 koormusega) lasteaias, nii et silm ka ei pilkunud. Aga Holger on veel beebi ja tahab emmega olla. Ja jumal küll, las ta on siis - seda enam, et ega mul neid beebisid enam ju ei tule ka. See on nii tähtis aeg lapse jaoks, et ta saaks turvalises keskkonnas olla ja omas tempos suureks kasvada. Tahab muudkui "emme käest kinni" ja "emmega koos olla" ja kes olen mina, et seda talle keelata. Ja see, mida nad kõik räägivad (põhiliselt vist emad, kes on oma lapsed pooleteistaastaselt lasteaeda viinud ja tahavad end kuidagi õigustada), et lapsel on kodus igav ja nii ei saa ta üldse areneda ja tal on vaja lasteaeda, et sotsiaalseid oskusi arendada - bullshit. SUL on vaja, et ta lasteaeda läheb, sest nii saad sa tööle minna, et raha teenida, et süüa osta. Arusaadav. Aga ära tule mind kritiseerima, et mina oma lapsele põnevust ellu ei paku ja loobin talle kaikaid kodaratesse teiste lastega suhtlema õppimisel ja üritan kindlustada, et temast tuleks küla suurim memmekas. Ei.
Lapsel ei ole esimesed 3 eluaastat lasteaeda tegelikult üldse vaja. Lasteaed küll arendab teda ja pakub põnevaid uudseid olukordi (ja ka stressi), aga.. ega ma teda siin kodus kotis ka ei hoia. Mina olen ju ka olemas, mängin temaga, loen temaga raamatuid, tutvustan talle erinevaid loomi, autosid, õpime laule ja uusi sõnu. Õues käime, poes käime, külas käime. Ei saaks öelda, et teised lapsed ta elust puuduvad - meil on rohkelt lastega sõpru ja sugulasi. Ja mis kõige tähtsam, tal on ju suur venna, kellelt mänge ja krutskeid õppida. See suuremalt õppimine töötab muuseas väga hästi, sest Holger räägib nii ilusti. Täna hommikul mõtlesin sellele just, kui lasteaeda jalutasime. Ütleb ilusti lauseid ja täiesti grammatiliselt korrektseid, muide: "Viime venna lasteaeda, siis koju. Emme, näe, kaubaauto." Eile kodus pani eriti ägeda pärli (te ei saa üldse aru, kui äge, see oli, sest te ei näe ta nägu ega kuule häält, aga kirjutan ikka): "emme, kass teeb diiva(ni) katki - MIKS?!" Mina ka ei tea miks see elukas meie paar kuud vanad diivanid ja tugitoolid on juba täiesti närakaks kraapinud, aga nii armas, et see küsimus ka üht aasta 8-kuust vaevab.
Gregoril läheb lasteaias hästi. Ta tahab käia, tahab rattaga käia, mis on väga oluline minu jaoks. Kui just pussnuge ei saja või viimasel hetkel kodust ei saa minekut siis lähme ikka jala/rattaga. Kilomeeter on täpselt paras vahemaa ja meil on tegelikult nii vedanud, et tee lasteaeda läheb läbi pargi (või siis rattaga pargi serva pidi). Hästi normaalne, kui laps suudab sellise vahemaa ise ilma vingumata läbida. Kuigi, ma ei tea, kuidas või millal see Holgeri käimisharjumus algust saab, sest kuna enamasti on piisavalt kiire, siis tema on ikkagi kärus veel. Aga Priidule raudteejaama vastu ja koju tagasi saab küll omal jalal, ja seda on juba ka kokku 1,2 km kui ma ei eksi.
Gregorist veel nii palju, et kõik muu on tõesti lasteaias tip-top (magamine on ka kerge valukoht, aga sellega maadleme koguaeg nagunii ja ma olen juba harjunud), aga riidesse panemine võtab temal vääääga kaua aega. Ma ei teagi, mis teha ja kuidas teda ergutada kiiremini panema, kuidas teie oma lapsed riidesse saate? Kui ta lasteaiateed alustas, sain ma alati kiita, et minu laps on kõige parem riidesse panija. Ja ta oligi hästi tubli ja innukas. Ma arvan, et see muutus, kui Holger tuli äkki? Eks ta nägi, et teisele tehakse kõik ette ja taha ära ja kuigi me korrutasime talle 100 korda päevas, et ta on tubli suur poiss ja meile meeldib, kui ta ise riidesse paneb, siis ikkagi, teda ahvatles vist see võimalus, et kui ta piisavalt kaua venitab, siis tuleb keegi ja aitab teda ka. Ega me ei aidanud. Mina vähemalt, sest ma olen kodune ema ja tegelikult on mul aega oodata, millal ta selga pandud saab. Aga ega ta ei pane. Kodus on autod, multikad, Holger ja mis kõik veel ja lasteaias, no seal ta vaatab suu ammuli, mida teised kõik teevad. Jumal hoidku, kui keegi midagi rääkima veel peaks, siis pole üldse mahti käsi ja jalgu liigutada, tuleb ju kõike seda infot peas protsessida. Vot ja siis ta ongi pea alati kõige viimane, kes riidesse saab, kui õue minek. No keegi peab ju kõige viimane ka olema, see on selge, aga just et kuidas saaks, et ta keskenduks oma riietele ja eesmärgile õue saada, mitte ei otsiks endale muud tegevust.. kellel on nippe jagada, andke tuld.
Nonii, tüüpiline. Pole 2 kuud piiksugi teinud ja kui lõpuks kirjutan, siis jahun pikalt lastest.
Kuidas minul läheb? Aga suurepäraselt, tänan küsimast! Remont edeneb vahelduseks natuke. Lapsed on juba nii suured, et lasevad aeg-ajalt hinge tõmmata ka. Sügis on! Olen palju ja pikalt maal saanud olla, sügisel, mu lemmik-aastaajal.
Selle maale minemise ja tulemisega on olnud muidugi üks paras tsirkus, aga jällegi, koduse emana ma ei saa vinguda ja ei vingu ka. Ega loodus lõbutseb meie kulul ikka nii nagu ise tahab, nii et püüan selles kõiges hoopis positiivset külge näha. Tänu sellele, et praamiliiklus ei sujunud nii hästi, kui oleks tahtnud, saime lastega viimane kord nt paar tundi Rohukülas ringi vaadata ja seda pole me kunagi ju saanud, sest oleme ikka otse laeva sõitnud. Arvake, mis teevad väikesed poisid, kui näevad kai ääres paarkümmend jahti reas? Rõõmustavad. Ja mis on veel hästi positiivne - TS laevad jagab oma fb lehel väga operatiivset infot. Mulle uus operaator igatahes meeldib. Too hommik, kui viimati tulime (kuigi plaanisime eelmine õhtu, aga meie kiuste laevaliiklus katkes just see päev), julgesin lausa praami peal süüa osta. Sõime lastega putru ja omletti ja midagi sellest ei olnud eelmise nädala või nõudepesumasina loputusvee maitsega. Võit! Isegi maitsev oli. Versus, et esimene ja viimane kord viimase 10 aasta jooksul, kui julgesin Tuulelaevade pakutavat sööki süüa, kirjutasin nende administratsioonile kaebuse, et kas tõesti siis keegi neid toite enne lauda toomist ei maitse. Ei pea ju olema mingi super-hüper koka kvalifikatsioon. Keegi ei oota a la carte restorani taset praamis, see on selge. Aga toit peab olema söödav. Kui sa oled kodus perele süüa teinud või üldse, kui sul maitsemeel on olemas, siis sa ju tead, et see on pask, seega ma ei saa üldse aru, kuidas need jubedused sealt köögist välja jõudsid. Aga mis sest enam.
Igatahes, mida ma öelda tahan... hoolimata sellest jamast ja sellest, et me (jah, meie hiidlased) ei saa oma toimetustes ainult iseendast sõltuda, olen ma ikka uhke ja õnnelik, et olen sinna saarele sündinud. Okei, mul ei ole väga kella peale minekut ka, kui oleks, küll ma siis närveldaks. Väga kahju on nendest, kes on endale pool aastat ette arstiaja pannud ja siis peavad läbi ussi m-i pugema, et kuidagi katsumuste kiuste kohale jõuda. Ja kui ei jõua, ootad jälle pool aastat. Aga see, et on olemas midagi suuremat, kui meie ja et emake loodus end nii jõuliselt meelde tuletab.. selles on midagi erilist ja teistmoodi. Võib-olla ei oska ma end nii väga hästi seletada, aga kogu see tsirkus praamide ümber ei tapa, vaid teeb tugevaks. Vot nii.
Ja siis see kõige olulisem teema. Kaalu peal ilutsevad mul hommikuti uhked 66.5-66.8. Naljakas, ma pole elus arvanud, et naisterahva kaalunumber on midagi, mida suurelt ja valjult kuulutama peaks. Aga perspektiiv muutub vist mõnevõrra, kui sa oled aasta jagu 16 kg ülekaalu kaasas kandnud. Mu eesmärk oli küll 64, aga ma olen juba praegu väga rahul. Miks? No nii, nii, nii palju on kergem olla, igas mõttes. Õnnelikum on olla. Mul praegu kaal ei alane, sest ma teen küllalt tihti pattu. Kui ma tahan, võtan ennast kätte ja toitun 100% programmi järgi - sest ma tean, et see töötab. Ja millest ma ilma olen jäänud?? Suhkrust ja nisujahust. Mida suhkur ja nisujahu mulle andsid? Mitte midagi! Jaa, ma luban endale vahel siit ja sealt ampsu või isegi kümme. Aga ükspäev avastasin näiteks, et mul polegi kodus üldse nisujahu. Kas mu vaesed lapsed on nälgas ja nad ei saa kunagi midagi "head"? No ei. Nad söövad ricotta ja kaneeliga praeõuna, nad söövad banaanipannkooke, vahukoorega mustikaid, mida kõike veel.. Täitsa ära kaotada ma nisujahu laste menüüst ei suuda, sest meil on vanavanemad, lasteaed, sünnipäevad jne. aga kui ikka uuringud tõestavad, et nisutooted on inimorganismile kahjulikud ja põhjustavad rasvumist, mitmesuguseid haigusi ja vähki, siis ma ei tea küll, mis ema ma peaks olema, kui ma oma lastele järjepidevalt söödan sisse midagi, millel kasulikke omadusi tegelikult polegi. Nii et EI makaronidele meie peres. Sorri, makaronid! Loomulikult ei käsi ma Gregoril lasteaias makaronide sisse sülitada ja öelda, et kui kissellis on valge suhkur, siis tema seda ei soovi, aga ma lihtsalt mõtlen, et kui igalt poolt mujalt saab hunnikutes vähem tervislikke valikuid, siis kodu võiks olla üks koht, kus kõik on nii "puhas", kui vähegi võimalik. Kes mõtleb, et ma ajan siin mingit padajaani, siis valige endale üks toitumisnõustaja ja küsige endale programm. Ma annan teile kuu aega ja laulate sama laulu!
Ja selle "dieedi" võlu ongi see, et tegelikult ei ole meie elu millegi võrra vaesem vaid just rikkam. Ma pole millestki ilma jäänud. Ma joon kohvi vahukoorega, kamoon! Täna näiteks oli hommikusöögiks juustune munapuder ohtra salatiga. Lõunaks oli kahest kanakoivast ja juurviljadest keedetud rammus kanasupp ja õhtuks tuleb tomatine hakkliha. Mis näeb välja umbes selliselt et pool taldrikust on hakkliha ja pool värske salat. Kui see pole rikkalik toitumine, siis mina ei tea, mis on. Ja enesetunne! Nagu miljon dollarit, ausalt. Ma olen palju värskem, energilisem, heatujulisem. Lisaks on muidugi iseenesest juba peenemal inimesel kergem olla. Tean, millest räägin, sest ma olen olnud nii ühel kui teisel pool joont. Oleme emaga käinud pea iga aasta Maijooksul kõndimas. Vahel on onunaine ka olnud ja vahel ka onutütar. Igatahes, eelmisel aastal, kui kaalusin 82 - te ei kujuta ette, KUI raske oli mul seda neetud 7 km läbida! Kui tavaliselt, normaalkaalus, olen mina olnud pigem see, kes tempot teeb ja mälestuseks olen saanud heal juhul ühe villi kanna peale, siis seekord.. oioi. Ähkisin ja puhkisin ja palusin end raja äärde surema jätta. Või noh. See oli tõesti raske pingutus, tõesti! Ja lisaks veel villid kandadel.
Aga aitab sellest kaalujutust nüüd ka. Mis ma siin ikka heietan. Eeldan, et kõik mu lugejad on täiskasvanud inimesed ja kaugeltki kõigil pole kaaluprobleeme ja mõni oskab loomulikust intelligentsist juba tervislikke valikuid teha. Ega ma ei räägiks ka, kui see ei oleks minu jaoks selline elumuutev, elujaatav ja elu armastava panev kogemus olnud! Elagu Erik Orgu, veel üks kord.
Ja see on siis põhimõtteliselt kõik, millest mul hetkel rääkida on. Väga lühike postitus see just ei tulnud ka, nii et kes viimased 2 kuud ootel oli, saab nüüd järgmised 2 kuud seda postitust lugeda. Nalja teen. Ma kavatsen nüüd ikka rohkem kirjutada, sest mul on nüüd ju arvuti, mille peal seda teha.
Hurraaa :)
Ja kui kellelgi on töötavaid nippe, kuidas laps kiiremini riidesse saada (välja arvatud see, kui paned talle ise riided), siis jagage neid ka.
See you later alligator
