see neetud raha, ma ütlen!

Ma ütlen kohe ära, et mina ei oska rahadega väga hästi ümber käia. Mulle meeldib tohutult asju osta ja poodides kaupa vaatamas käia ja mõnikord ma luban endale üht-teist. Ei, mitte riideid tavaliselt, vaid igasugu köögis vajalikku tavaari (näiteks uus mõõdukann või riiv) või uued pleedid lastetuppa või mõned ilusad küünlad või üldse igapäevast toidukraami. Täpselt nii kuivik olengi, sest ma päriselt ka mõtlen, et see on fun!

Me sööme vist pigem hästi, sest kõik on värske ja ilma lisaaineteta, teadagi puhas liha maksab ju rohkem, kui kondijahupihv. Ja nii ma ostan ja ostan ja ostan (sest poes käimine on mul eriti sellistel kriitilistel haigusaegadel põhiline lõbustus ja kodust välja minemise mõte), kuni ükskord raha enam ei ole. Ma ei muretse sellepärast peaaegu kunagi, sest varsti tuleb uus palgapäev või siis müün ma midagi maha või mõnikord ma isegi laenan. Tavaliselt emalt. Täna lugesin just fb-st artiklit 45-aastastest puukidest oma vanemate küljes, aga mina pole see, ma maksan alati tagasi. Vastustundetu on mitte varusid omada, ma tean - ja seda siin kirjutamise ajal mustvalgelt lugedes mõistan, et pean tegema lastele ühe konto tuleviku tarbeks. Aga noh, me saame hakkama. Ma ei taha koguaeg rahateemadel obsessida. Me ei ela üle mõistuse hästi ega üle mõistuse halvasti ka mitte. Auto on täitsa tavaline, riided on kaltsukast ja pigem oleme ju koduse elustiiliga ega ei käi baarides ja pubides tuulutamas. Vahel siiski kinos ja mõnel kontserdil, aga pigem vähe.

Ühesõnaga. Täna oli jälle üks selline õhtu, kus ma läksin toidupoodi, et end inimesena tunda. Priit ütles, et ma peaksin kellelegi külla minema selle asemel, aga ma tahaks näha, milline pere mind kella 9 paiku laste magama sättimise kõrvale jutustama ootab.. Aga mingit vaheldust oli vaja, õhku.. Haigete lastega kodus olla, samal ajal kui sa üritad veel tööd ka teha, ei ole lihtne. Eriti, kuna ma tean, et see ei ole veel kahjuks lõpp -  Gregoril tuli palavik tagasi. Ma tunnen ennast täitsa lollina, sest tegelikult olekski võinud täna õues piirduda selle veerandtunniga. Mina lasin neil olla natsa üle poole tunni - neil oli ju nii lõbus seal, kuidas ma keelan.. ilmselgelt oli ikka liiga vara, või on siin mingi teisest puust haigusega tegu. Homme räägin taas arstiga, ehk peame ikka end näitama minema. Täna ta just ütles, et kui palavik tuleb tagasi, siis. Kui palavik taandub, siis pole mingit põhjust arvata, et tegu on millegi enama, kui tavalise viirushaigusega. Nii kahju, et praegu nii on. See on Gregoril vist esimene haigus üle aasta. Sellest ajast saati, kui hakkasime regulaarselt ujumas käima, on lapsed niiiii terved olnud. Holgeril vaid oli detsembris väike külmetus.

Niisiis, olin poes ja tundsin ennast hästi. Ladusin käru täis kõike vajalikku ja head ja mis parajasti soodukas oli - näiteks hakkliha ja smuuti jaoks marju ja spinatit ja leiba ja Volli toitu ja.. ühesõnaga tavaline kapitäitmise poereis. Päeval olin just Priiduga rahaasju arutanud ja ta lubas mulle kanda, sest mina olen omadega pea nullis. Meil ei ole tegelikult mingit sinu raha ja minu raha, nii, et selline kontodevaheline pingpong on meil täitsa tavaline - kes rohkem poes käib, saab rohkem raha enda valdusesse.

Poes oli hämmastavalt vähe inimesi, kell lähenes 22le. Huvitav, et tavaliselt on 2 lastekassat pea ainukesed kassad, mis Prismas õhtul lahti on. Nagu keegi käiks väga kell 22 lastega poes. Ja siis tulevad jõmmid jooksuga alksiosakonnast ja virutavad oma viskipudelid sinna lastekassa lindi peale ritta, et ikka aega jõuaks. Natuke naljakas on lastekassas alkoholi näha. Aga no vahet ole, lapsi ju sel ajal enam nagunnii ei ole.

Mina lastekassasse ei läinud. Jõudsin napilt enne "pöörduge kõrvalkassasse" silti asetamist ühte kassasse, kus töötas üks blond vene aktsendiga tädi, keda olin enne seal kassas korduvalt näinud. Ladusin oma asjad kassalindi peale ja nagu ikka, panin nad juba enne maksmist kotti ära. Arve oli 47.50 ja asju oli 2 suurt kotitäit.

Panen kaardi terminali, sisestan pin-koodi ja hakkan oma kotte kärru panema, kui kuulen kerge aktsendiga teavitust: "teie tehing on tagasi lükatud". AHHH? Mida? Mul on ju raha, Priit kandis. Helistan Priidule ja saan muuhulgas teada, et ma loen tema tekste üle rea. Ta lubas küll kanda raha, aga kolmapäevaks, selle tarbeks, et ma sõbrannaga spaas end rotina tundma ei peaks. Tore küll... ehk annab ju asja veel parandada - tee mulle ülekanne. Nordeast Nordeasse peaks ju koheselt tulema, ei? Tuleb välja, et ei. Öösel ei tule. Proovin mingi 7-8 korda, tädi jõuab juba lapiga kassalindi üle nühkida ja muud otsad kokku tõmmata, vahetuse lõpp ju. Mida pole, seda pole. Pank muudkui keeldub ja keeldub. Tädi oli algul üsna sõbraliku moega, ikka juhtub ju. Aga kord kui ta aru sai, et selle pangaülekande ootuse nahka ta vahetuse lõpp läheb, muutus ta pilk järjest kurjemaks. Sõnatult plärtsus ta vihaste silmade kaudu seal minuga iga kord, kui ma palusin tal uuesti seda nuppu vajutada, et proovida. Justkui nagu ma oleks mingi paadunud pätt, kes toitu varastada üritab. Kamoon, ei ole ju, kas sa ei tea siis - ma käin siin koguaeg, tädi. Koguaeg maksan ja kunagi pole jama.. Na nägin seda tädi igast liigutusest, et tal oli täiesti kõrini minust ja ta ei saanud aru, miks ta tööpäeva lõpuks endale selle nuhtluse kaela sai.

Lõpuks sai selgeks, et täna siin mingit raha ei tule ja tädi pahvatas - nüüd peate asjad riiulisse tagasi viima.

Päriselt?! Nutt tuli kurku. Fck, tuled ennast tuulutama ja siis seisad küla lollina seal kassas. Tädi lõpuks küsis, et palju mul siis raha on, paneme mõned asjad tagasi. Palju, palju... no pole väga palju, 3.27 (käisin vahepeal automaadis vaatamas)! Mida küll võtta, mida jätta.. Lõpuks ta õnneks teatas, et ta võib kõik need asjad ise tagasi viia. Tänasin teda südamest ja vabandasin umbes 8 korda veel. Ostaks mingit šoksi hea tahte märgiks, aga raha ei ole ja kassa on ka kinni.

No nii nõme tunne ei ole mul ealeski ühegi poeskäigu ajal olnud.. Jooksin saba jalge vahel autosse, helistasin Priidule ja kriiskasin, et ma ei taha enam olla kõige lollim inimene maailmas - kireb blogis kõigile, kuidas lapsed ei tohi kaua õues olla, samal ajal kui kõnealune laps end õues palavikku külmetab ja krabab poest kokku terve käru jagu kraami, endal pole rahagi. No ei ole elu parim päev, ei ole!

Õnneks meenus mulle, et Olerexi kontol on raha küll ja veel (peale seda, kui kodu lähedal tööl käima hakkasin, ei suuda poolt paakigi kuus kulutada), läksin võtsin endale ühe kohvi ja mängisin tükk aega mõttega kõik toidukraam sealt samast bensukast 300% juurdehindlusega osta. Nii palju mulle siiski ka osta ei meeldi, jõin oma kohvi ära ja tulin koju.

Homme tuleb mulle üks blogilugeja ühte asja tooma, mille vastu lubasin talle karbi After8-te osta. See jäi nüüd ka muidugi ära, ma ei tea, millega talle nüüd selle ostu tasun - kanamunade ja hoidistega?? Õnneks kodus peaks mingi müntide varu ikka olema, ehk saan oma võlad tasutud. Ilmselgelt veedame homse päeva jälle koduseinte vahel, nii et isegi, kui see raha lõpuks 10 paiku tuleb - siis minust selle kulutajat ei ole.