Daamid taarat ei vii.. Või?

Ma absoluutselt vihkan seda tunnet, kui oled just oma sadakolm taarakotti just jõudnud taaraputka uksest sisse vinnata ja siis tuleb üks džiip. Pargib ära, ilusti näoga sinu selja taga asetseva akna poole, hoiab tuled ka veel sees ja siis ta jõllitab sind. Mis sa seal kohmitsed, jummel, ära proovi seda kortsus triipkoodiga pudelit viiendat korda - viska see lihtsalt prügikasti. Tee kiiremini! Ma ei näe teda, aga ma tunnen ta silmi oma seljal. Põletab, kurat. Või on need mu oma kompleksid. Igatahes oleksin tuhat korda ennem see, kes ootab, kui see, kelle järel oodatakse. Ja mitte ainult taaraputkas, elus üldiselt ka.

Daamid ei käi taarat viimas, ütlete? Meeleheitel daamid käivad. Mitte rahahäda-meeleheidet ma ei mõtle (selle asja ajasin juba korda), see kodus koopas istumise tunne on see, mis lämmatab. Ma teeks mida iganes, et teha midagi muud, minna välja, lihtsalt mõte tühjaks lasta, sõita kuhu pähe tuleb ja mitte kellelegi vajalik olla. Paar esimest päeva kodus sa naudid ja lapsed naudivad ka. Aga üks hetk ei jaksa keegi teist enam nelja sinna vahel olla ja siis hakkavad tulema kas lollused või närvilisus.

Niisiis, taarat viima. Täpselt sel sekundil, kui astud selle väikse putka uksest sisse, tuleb sul meelde, miks daamid ei käi taarat viimas. Fuhhhh, need õllelehad! Kujutlen, kuidas pärast selveri kassasse tšekki viies täpselt samamoodi haisen. Oäkk! Igatahes, mõnus ajudeta tegevus on see. Pudel kotist, auku, pudel kotist, auku. Väljaarvatud see vastik tunne, kui keegi su järel ootab. Kas see on mõni murphy seadustest? Kas teil on ka nii? Nii palju, kui mina olen oma elukese jooksul taarat viimas käinud, siis alati on nii - enne mind ei ole kedagi, aga peale mind tulevad terved inimeste hordid. Peaks proovima 10 minutit hiljem minema hakata. Olgu, kuidas on, saan oma kotihunnikutega ühele poole ja lahkun 18 eurot rikkamana. Aitäh teile kõigile, kes te olete meil klaaspudelis mahla joomas käinud!

Päeval käisin lastega arsti juures ja nagu arvata oligi, ei ole neil mingit kopsupõletikku. Selles vallas on kõik korras, lihtsalt seda inhalatsioonide, määrimise ja muude toetavate tegevuste värki tuleb veelgi tõsisemalt võtta. Homsest võtab ämm haiguslehe nendega ja kirjutasin talle kaasa just üksikasjaliku juhendi, mida ja kui palju. Kuna ma ei kavatse neile lasta mingeid antibiootikume lasta pähe määrida (õnneks hetkel pole keegi veel üritanudki), siis paneme nüüdsest loodusravi viimse kui ühe võimaliku viisi töösse. Kuna Holgeril oli 1 kõrv KERGELT roosakas, siis hakkab ta ringi käima jälle sibulamütsiga. Enne oleme pääsenud, loodan, et seekord läheb ka õnneks.

Nii, et mina lähen homsest taas tööle ja homme on veel selles mõttes eriline päev, et õhtul lähen veel sõbrannaga spaasse ka. Mina ja tema, lapsi pole. Saunad, mullivannid, basseinid ja tuba kahele on meil ööseks ka. Kas ma juba ütlesin, et lapsi pole?? Ehk siis on rahuuu. Kuigi - kumbki meist ei ole harjunud segamatult terve öö magama, nii et tõenäoliselt hakkame me üksteist öö jooksul korduvalt üles ajama. Lihtsalt, et oleks turvaline tunne.

Neljapäeva hommikuga mu lõõgastusprogramm ka lõppeb, jälle tööle, õhtul lastega üksi, sest Priit on trennis ja reedel... Taramtaramtaraa... Sõidab Priit terveks nädalavahetuseks ühe ammu plaanitud firmaürituse raames minema. Imeline lõpp sellele imetoredale haigusperioodile. Pole ime, et ma lõbustan end pudelite automaati toppimisega, sest mingit muud elu mul väga olla ei saagi. Kirsiks tordil on veel see, et arst keelas meil täna nädala lõpuni õues käimise ka ära... Kui kõik läheb hästi, siis nädalavahetusel lubas ta muidugi üritada. Aga igatahes, me oleme liiiiga kaua lastega kolmekesi kodus olnud, nii et kui keegi tahab meiega midagi koos ette võtta, siis võtan kõik pakkumised rõõmuga vastu!