Väikesed ja suured mäluaugud

Mul jälle mure. Kas see on veel okei (väiksem laps saab kohe juba 3) ja tõmbab mingi hetk tagasi või olen ma juba jäävalt kahjustatud? Mu mälu, nimelt, on tõenäoliselt sama tõhus, kui keskmisel kaheksakümnekolmesel.

Täiesti uskumatu, kui tihti mul juhtub, et mõte jookseb tühjaks ja lihtsalt ei tea neid asju, mida sa peaksid teadma. Lühimälu, kaugmälu, vahet pole. Faktid lähevad kaduma.

Näiteks täna Selverist tulles ma ei teadnud, kus mu auto on. Seda on enne ka juhtunud - tõenäoliselt pargid ja liigud nii automaatselt, et aju ei registreeri. Aga täna olin ma ikka täitsa hädas. Seisad, raske kott käes ja piitsutad oma aju. Mõtle, mõtle, mõtle! Paremal? Või vasakul? Millisest uksest sa sisse läksid? Mõtle loogiliselt, kuhu pargiks Raili? Mida sa nägid, kui autost läksid? Käruputkad, autod sinu ümber? Midagigi.. No ei tea.

Lõpuks ei jäänud mul midagi muud üle, kui trampida parklas edasi-tagasi ja kiigata ringi nagu mingi neetud autovaras. Silmanurgast piilusin ka võimalikke inimesi ümbruses, sest Holgeri rühma ühed lapsevanemad olid samal ajal kassas, kui mina. Päris mark, kui nad peaksid mind märkama ja aru saama, et ma ei tea, kus mu auto on. Viimati olin rühma jõuluraha nagunii üle kuu aja võlgu (arvake, miks? Ma unustasin! Umbes 5 korda) ja kui seda sorti intsidendid peaks veel korduma, siis on vist päris lihtne teatud maine endale külge saada, või mis.

Lõpuks ma selle autonäru ka leidsin ja kui ma teda juba silmasin, siis tuli ilusti fläshbäkkidena meelde - ootasin veel enne, kuidas teine auto parkimiskohalt ära tagurdas, et ise asemele parkida. Igaks juhuks peaks vist mõnda aega endale nendest numbripostidest parklas fotosid tegema.

Ükspäev tekkis mul jällegi selline kõhutunne, et üks mu tuttav on lapseootel. Küsisin ühe ühise sõbra käest järgi ja tuli välja, et nii ongi. Mingi veider tunne oli siiski - justkui ma oleksin seda vestlust enne pidanud. Hiljem tuli meelde, et nii oligi. Kõik detailid alates lapse soost ja sünnitähtajast olime me juba sirgeks rääkinud. Ma teadsin seda, aga unustasin ära. Kes unustab teiste inimeste lapseootuse ära?!

Või abielu. Kui hiljuti mul üks turvatooli ostuhuviline tekkis, tundus ta nimi kahtlaselt tuttav. Vaatasin profiili (sest alati on ju igal juhul kasulik kontrollida, ega sa perverti oma koju tooli vaatama ei lase) ja tuligi välja, et ta on ühe mu vana koolivennaga abielus. Oh, vau, kui väike on Eesti, mõtlesin ma! Ja rääkisin koheselt oma avastusest ka tooli ostjale. Täpselt sel sekundil kui olin enterit vajutanud, tahtsin oma lauset tagasi võtta ja häbist interneti musta auku vajuda. Tuli meelde, et ma teadsin seda juba ka. Ma olin kord teinud läbi temaga koos ühe sõbranna tüdrukute õhtu tralli ja pulma. Istusime korduvalt ühes lauas, kõmpisime läbi vanalinna, tantsisime koos ja guess what? Pulmas oli loomulikult toosama koolivend ka. Ehk siis ma olin neid koos juba näinud ja me olime selle väikse eesti fakti üle juba oksendamiseni imestanud. Täiesti pöörane, et sellised asju unustada saab. Samas, seda põnevam see eluke on, kui samu ja samu asju uuesti ja uuesti avastad. Nagu see film, kus naisel iga 24 tunni tagant mälu kustus..

Aga tõenäoliselt ei ole see isegi minu süü -  võib täitsa olla, et meie maja seinad eritavad mingit mälule kahjulikku asja. See juhtub viimasel ajal Gregoriga ka, sest vahel kui ma talle ütlen, et Gregori, jalad ei käi laua peal, ütleb ta: "ma ei teadnud". Olen üsna kindel, et me oleme talle seda juba õpetanud. Samas, mis ma ka tean, ma ju ka ei mäleta. Ja täiesti tavaline on see, et kui ma palun lastel oma asjad kokku korjata, siis Gregori istub tükk aega tühja ja kui ma küsin, et miks tema üldse ei aita, siis väidab ta, et ta unustas ära, mis ta pidi tegema. Eksole.

Aga üks eriti naljakas unustaja on meil peres veel. Küsisin luba ja ma võin sellest rääkida. Viimati rääkisin sellest spaas (kus oli muideks maailma kõige parem olla) öösel pimedas sõbrannale ja siis me naersime. Hea, et piss püksi ei tulnud. Sest sellest rääkidagi on naljakas, ma ei tea ainult, kas ma kirjasõnas oskan ka nii kirjutada, kui naljakas see päriselt oli.

Nimelt, Priit läks ükspäev mis iganes põhjustel autoga tööle. Ta tavaliselt eelistab rongi, aga too päev oli nii.

Kell oli juba õhtul kojutulemisaeg ja siis ta helistab. Ise ei suuda naeru pidada ja ma saan vaevu aru, mida ta räägib. Midagi kinnastest ja autost ja et ta kohe jõuab koju. Peale natukest naeru (ja mina naeran ka juba südamest, sest tunnen, et see tuleb naljakas, mis iganes see on) võtab ta end kokku ja suudab arusaadavalt mulle selgeks teha, milles keiss.

Eh siis, nagu ikka, tuleb ta Hiiu jaamas rongi pealt maha. Esimese asjana katsub taskud läbi, sest mega külm on ja tahaks kindaid kätte panna. Kindaid taskus pole ja talle meenub, et õigus! kindad jäid ju autosse.

Mis seal ikka, mõtleb ta. Paneb käed tasku ja astub kodu poole.

Natuke enne kodutänavale pööramist plahvatab ta kogu hingest naerma. Kindad on autos, tõepoolest,aga kus on auto?? Seal, kuhu ta hommikul selle parkis - Balti jaama parklas. Ta unustas auto töö juurde! 🤣

Ja olgu öeldud, et see pole esimene kord. Täitsa huvitav, kui neid kindaid poleks olnud, mis kell ja kas üldse oleks siis kohale jõudnud, et autot kodus pole. Inimesed unustavad pastakaid ja lõunasöögitopse tööle, aga auto.. Vot see on tase. Kuigi, tema kaitseks ütlen, et see rongiga sõit on tal ikka väga tugev harjumuse jõud.

Ja nii me siin siis unustame. Abielusid, lapsi, autosid, need on suured asjad.

Väikestest asjadest ma ei hakka rääkimagi, neid on pidevalt ja koguaeg ja suur osa nendest unustamistest juhtub tõenäoliselt nii, et ma ise arugi ei saa.