aja lendamise postitus

Hah. Olgu see vanainimese jutt või kelle tahes aga kuhu see aeg küll niiviisi lendab! Leidsin täna juhuslikult oma 2013 veebruaribeebide grupist pildi aastasest G-st ja booooooshe kui kena väike pätakas ta oli! Tean, tean, veel 4 aastat edasi mõtlen, kui väike ta aastal 2018 küll oli. Aga siiski, see titeaeg on eriline ja hindamatu väärtusega. Öeldakse koguaeg kõigile, et NAUDI. NAUDIIII! No mida sa naudid, kui oled magamata ja aeg taob jalaga tagumikku, musta pesu hunnik kuhjub siin ja söök vaja teha ja.. et ei ole kerge alati hetkes nautida ja aru saada, mis õnn sul peos on, aga tagantjärgi nutad heldimusepiraratest silmad peast välja.

Ma seda pilti siia ei pane, sest otsustasin vahepeal, et maailm on perverte paksult täis ja ma ei soovi, et mu täiesti avalikust blogist minu laste pildid pahaaimamatult kuskile lendu läheks. Aga te võite ette kujutada, kui nunnu see kõik oli - väike rõõmus 1-aastane pidžaamas aknalaual istumas, kaenlas koer, ilma kelleta ta kuskile kunagi ei läinud. Kaaskiri oli pildil ka:

Minu armas põngerjas sai sõbrapäeval juba aastaseks. Nii tore on ta, täitsa oma iseloomuga ja hirmus asjalik. See kutsu siin pildil käib kaasas igal pool, isegi, kui õueriided juba seljas, läheb esikust tuppa tagasi ja haarab kutsu kaasa. Hommikul esimese asjana läheb poiss krabinal aknalaua peale, seisab sinna püsti ja hakkab voodile hüppeid sooritama. Enamiku ajast veedab jätkuvalt jalanõude seltsis. Erinevate jalanõude jalgapanek on lausa kinnisidee, aga see on natuke tore ka, kuna juba aastasena paneb laps ise saapad jalga, kui õue läheme. Iseasi, kas alati õigele jalale pihta saab, aga.. :) Sõnu jätkuvalt ei tule, aga see on sellest, et ta on tegude mees, mitte sõnade. Ja ma ei muretse ka, kuna aru saab ta absoluutselt kõigest. Poti peal häda teha ei oska, kuna emme on laisk, niisama istuda meeldib seal küll. Ise ei söö väga hästi (saab aru küll, mis teha tuleb ja oskab lusikat suhu panna ka, aga mugavamalt ja kiiremini saab, kui toidetakse), välja arvatud tükitoitu, nt võileibu, aga sealt läheb ka juba osavalt lihalõik või juust pealt ära ja leib jäetakse alles.

Sünnipäev möödus hästi toredalt - õigel päeval käisime sõpradega restoranis söömas ja täpselt sünnihetkel (meile üllatusena) tõi teenindaja põleva küünlaga koogikese ja siis see 20-pealine laudkond laulis Gregorile sünnipäevalaulu. Gregori nautis tähelepanu ja plaksutas rõõmsalt :)Laupäeva hommikul pidasime sünnipäeva mängutoas, mis oli 100% õige otsus - meie aastasel põngerjal oli nii põnev, et ta ei jõudnud süüagi, rääkimata vanematest lastest, kes said ka end vabalt tunda ja lõbutseda. Ja minul oli väga hea meel, et kõik lähedased ühte ruumi korraga ära mahtusid.

Igatahes, kuigi mõni päev on hästi raske, sest Gregori on väga aktiivne laps ja naljalt puhkehetki sulle ei anna, siis päeva lõpuks olen alati nii õnnelik, et ta on mul just selline nagu ta on. Ideaalne väike kaaslane, kellega koduseid toimetusi teha, tantsupidusid korraldada või mängida, mängida, mängida. Ja järjest toredamaks läheb!

Oh, milline nostalgia! Miks nad küll nii kiirelt kasvavad.. H-d ma pea, et mäletan sellisena. Väiksese naljapallina. Õigemini, ta on tegelikult siiani väike naljapall - nagu väike süüdimatu minion, kellel koguaeg midagi juhtub ja siis vaatab ta sulle oma suurte nalja täis silmadega otsa ja ütleb suure siirusega (ja võib-olla ta ise ise usubki seda): mina ei tea midagi. Olin puu otsas, kui pauk käis ja see kõik ise lihtsalt juhtus. Naerame nüüd, sest see on ju meganaljakas! :)

Aga G. Ma ei mäleta enam seda aega, millal ta nii asjalik ei olnud. Minu meelest on ta koguaeg selline olnud. Arutleja, arvutaja, loogik. Vahel tuuseldis ka, aga seda selle pärast, et suur sõnade mees ei ole ta täna ka. Kui ta tuuseldab, siis selleks, et meile teada anda - midagi tema sees kripeldab või otsib väljapääsu. G on õieti nii asjalik juba, et ma päris ausalt viimase nädala jooksul olen mitu korda mõelnud, et ma tahan talle helistada. Küsida poes olles, et kui koera ei ole, et äkki võtame ikka hobuse. Või teatada, et ostsin uue tarretisematerjali, kas see on okei, kui sa issiga trenni ei lähe ja me teeme hoopis tarretist. Nagu peaviiesel võiks tegelikult ka olla oma telefon, kust teda alati kätte saab. Loomulikult mitte, aga mu alateadvus on teisel arvamusel - kui ta on lihtsalt nii asjalik ja arvestatav vestluspartner. Nii suur oma mõtlemistes ja ütlemistes. 

Aga tarretise juurde tagasi tulles, siis täna läheb tõesti uus laar tegemisse. Üks mu armas lugeja pakkus, et asi võib olla ananassis ja tõesti, ongi nii - tarretise sisse ei või sa panna ananassi, kiivit ega papaiat. Siis tarretis ei tarretugi. Näed, tänu blogile jälle targem. Aga uue peab kahtlemata tegema, sest on ju (veel natuke) pühad ja minu lapsepõlves oli nii, et sa said aru, et on pühad selle järgi, et trepikoda lõhnas nagu tarretis ja trepiäär oli ülevalt alla väikeseid tarretisepotsikuid täis. Ja kuna meie omad armastavad väga tarretist (vahukoorest seal peal rääkimata!), siis jälle olen saanud ühe oma pühadetraditsiooni neile pähe määritud - check! :)

Ja veel aja lendamisest rääkida, siis nii joovad innovatiivsed inimesed teed: 

See on põhimõtteliselt nagu minigrip kott, mille sees on maitsev teesegu (neid on erinevaid). Valad kuuma vee sisse, ootad mõned minutid ja valad nokast tassi. Ei mingeid teekannusid ega käsitsi puru doseerimist. Kõik puha öko. Ja maitse on imehea! Üks tarnija saatis meile selle jõulukingitusena, nii et ma ei tea, kust selliseid saada võiks. Kui keegi on näinud kusagil müügil, palun kirjutage. 

(kui keegi muretseb, et ma tööl üldse tööd ei tee, siis pool posti oli juba eile valmis kirjutatud)

Tsaupakaa, mu suured väikesed lapsed ootavad mind!

Edit: õhtul peale tarretisetegu lasin lastel nats multasid vaadata. Täiesti juhuslikult laulis Mašakarus Maša umbes nii: 🎶lapsed kasvavad suureks, kodust varsti välja kolivad 🎶 ja saate aru.. G läks seda laulu kuulates näost täiesti kaameks ja silmad täitusid tal pisaratega. Jooksis mu juurde, ronis sülle, kallistas kõvasti ja ütles vaikselt: "emme, ma tahan elu lõpuni sinuga elada, ma ei taha oma kodu!"

See oli lihtsalt nii kohutavalt armas. 

Sa mu väike mees, justkui sa tunneks, millest ema süda parajasti mõtleb... ❤️