kas emad on paremad emad, kui isad?

Kui palju sellest bioloogiliselt paremate eelduste teooriast on tõsi ja kui palju sellest on iganenud mõtlemine, et naine peab toitma kuus last ja mehe? Kas meil ongi päriselt meestest suuremad võimed multitaskida ja pingele vastu panna või on see lihtsalt see, mida mehed tahavad, et me usume?

Ütlen kohe ära, et ma päriselt ei saa väga vinguda. Meie pere isa on üle prahi isa, kes päriselt väärib seda KÕIGE VINGEMA ISA PATJA, mille ta isadepäevaks sai. Ta tegeleb oma lastega tõeliselt palju ja ühe isa kohta võtab ta üle mõistuse palju kõigest osa. Aga just nimelt, et isa kohta - ema ta ei ole. See kes peab meeles, et kõik ravimid saaks õigeaegselt manustatud ja et lasteaeda saaks sõnum, et me ei tule ja reservedis on praegu soodukad ja õige aeg lastele hunnikutes lasteaiadressipükse osta. Olgem ausad - isade jaoks enamasti need asjad kõik lihtsalt juhtuvad. Riided kapis, lihad sügavkülmas varutud ja ta ei pea teadma, mitmes kord see rohuga inhalaatorit täna kummalegi lapsele teha on. Ta lihtsalt organiseerib selle vedeliku sinna inhalaatorisse ja maski lapsele näkku. Sest, et sa palud ja sest et see on tema laps ka. Aga suurt pilti haldab üldiselt ikkagi vaid üks meist.

Kas me emadena võtame ise teadlikult selle vastutuse olla kõiketeadjad ja väepealikud? Et oleks kõigest ülevaade ja et kõik oleks meie kontrolli all? Või tuleb see päriselt meile rakukoosseisus kaasa juba sündides? Või õpetatakse meid terve elu, et nukukärud ja nukumängud on tüdrukutele ja poiss tegeleb samal ajal ikkagi tähtsate asjadega nagu autode parandamine ja raudtee-ehitus? Meie oma lapsi enam nii soorollides kinni olevatena ei kasvata, mina küll vähemalt mitte, aga meie ajal? Kas mu vend oleks võinud ringi joosta roosat värvi mänguturvahälliga, millel sees roosat värvi riietes nukk, ilma, et keegi oleks talle öelnud, et kuule, sa näed välja nagu plika, jäta see tittedega jahmerdamine ikka tüdrukutele?

Ma ei tahagi siin tegelikult lahata niiväga midagi isiklikku ja meie pere siseasju, kui vaid et emade ja isade vahet kõikjal ja igas peres. Ma ei ole väga näinud teistsuguseid peresid, kus vanematel oleks vastupidised rollid - kui siis ainult, et mõnedel on võrdsemad need rollid, teistel joonistub see sina-naine-mina-mees vahekord otse kõigi silma all välja. Kuigi, mina ju ka ei tea, mis teised kodus teevad. Õnneks. Kindlasti, need lapsed, kellel ongi ainult isa ei jää ka millestki ilma. Ma usun, et kõik mehed on võimelised kohanema ja olema nii ema kui isa eest. Kohe kindlasti saavad kõikides peredes toad koristatud ja söögid lauale ja lapsed aiast koju toodud ja terveks ravitud ka, olenemata sellest, mis proportsioonides ja mis soost inimesed sinna perekonda kuuluvad. Aga lihtsalt..

Mulle väga meeldib, et Priit on võimeline lastega voodi all roomama ja teki all karuperet mängima ja võtab nad kossutrenni kaasa ja korvpalli vaatama. Õpetab tähti ja numbreid ja arvutamist, võimleb, jookseb ja mässab nendega. Ma tean väga paljusid isasid, kes teevad selliseid asju poole vähem, kui üldse. Meie pere isa kõlab pea, et ideaalselt, eks? Ongi, ainult üks AGA on. Isad teevad selliseid asju siis, kui nad tahavad. Mõned isad ei tahagi väga, nii et mul ikkagi on väga vedanud, aga ma kadestan seda tegelikult algusest peale, isade rolli. Seda meeste vaikimisi luba - võtta pause, kui vaid tahad. Kui isa on väsinud, siis isa puhkab. Kui ema on väsinud, siis ema on väsinud, aga teeb kõik, mis vajab tegemist. Ma olen küll ja veel kuulnud Priidu poolt repliike nagu "ah las need pesud täna jäävad" või "homme lähed poodi, mis sa rapsid". Eksole. Aga ma ju tean, et kui ma PRAEGU seda masinat tööle ei pane, siis pole ühtegi trussikupaari lastele hommikul jalga panna. Ja ma ei saa minna homme poodi, kui meil ei ole ühtki lusikatäit kassitoitu. See manjaanavärk ei tööta, isegi, kui sa oled väga väsinud. Mõned asjad lihtsalt peavad tehtud saama, isegi, kui sa oled parajasti poolsurnud. 

Kui me hakkasime 2012. aasta 5ndal mail lapsemõtet heietama, siis ma teadsin ju küll, et mina teen ära kogu raseduse ja sünnituse raske töö ja mina olen titega kodus, kui mehed titevarbaid joovad ja mina annan tissi ja jään ilma mõnest šampuseklaasist siin ja seal. Ja et mina olen ideaalne peoleviija ja peolt tooja raseduse ajal. Sest kõigile rasedatele ju meeldib õudselt autoga sõita, põhiliselt öösel kell 2 ja 3 ja 4 ja.. :) kui laps sünnib, siis muutub loomulikuks, et mehed tahavad sõpradele külla jääda edasi ja rõõmsalt omavahel jutustada, aga sina justkui tahad titega mingi kell lahkuda. Või kui keegi on sinul külas, siis pole sest ju midagi, et sa kuuled seina tagant jutukõminat ja seda kuidas kõigil on lõbus olla, sul on su facebook telefonis ja titt juba kolmveerand tundi tissi otsas. Täitsa okei. Ja siis lähed oma rutiinikesse mõnusasti sisse - 3 und, 2 und, 1 uni. Lõunauned, hommikupudrud ja beebikoolid. Kõik käib oma rütmis ja sina lähed selle rütmiga kaasa. Muudkui möllad ja möllad ja mõistad, et nii see peabki olema - sa saad ju selle eest emapalka. 

Aga siis ükspäev saad aru, et sa võid minna tööle või maailmameistriks milleski saada või kirjutada hunniku raamatuid, aga ükskõik, mis sa teed - see on sul töö number 2. Number üheks jääb alati see, mille sa algatasid oma lapsesaamismõttega aastal 2012. Pardonks, aga ega mina küll enne päriselt ei teadnud, kui intensiivne see värk kõik olema saab. Et ema roll on selline kõikehõlmav ja kõikvõimas ja kõigest olulisem. Ma ei kurda, ma räägin asjadest nii, nagu nad on. Ja avaldan tunnustust kõikidele emadele, keda ma tean. Ühed superemad kõik! Ega asjata ei oleks tehtud seda videot:

Vaatan seda ja ütlen ausalt, et pisarad tulevad silma. Sest see worlds toughest job ongi ju täpselt nii tough, kui siin kirjeldab. Ja mina (kõik meie, emad) teen seda ja saan hakkama ja saan hästi hakkama. Ja tasuks on palju, palju kordumatuid ja ilusaid hetki, erilisi emotsioone ja maailma suurim armastus. Aitäh, poisid, et mind tööle võtsite!

Aga siiski, küsimus jääb - kas rolli mängib siin vaid geneetika või on meid õpetatud lapsest saati uskuma, et emad suudavad rohkem, kui isad?