Lapsed läksid Priiduga esmaspäeval maale. Inimesed teevad ikka suuri silmi, et mis kavalusega ma teda sundisin või kas ta saab nendega ikka seal hakkama. Saab, ta on nende isa ja tissilapsed pole nad enam kumbki. Ja üllatus-üllatus, emad vajavad ka vahel omaette-aega. Et puhata.
MITTE!
Ma ei oska niisama vedeleda. Kui lapsed on kodus, siis oskan. Diivani peal vedeleda, kui lapsed multasid vaatavad pole mingi probleem. Aga kui nad ära on, siis tunnen, et ma pean nüüd kohe midagi tegema hakkama, et vaba aega mõistlikult ära kasutada. (ha haa, iga mõistlik ema teab, et mõistlik ajakasutus homealone'i puhul on puhata)
Seekord tegin esmaspäeval kohe kodule tolmuimeja ja lapiga ringi peale. Isegi aknad pesin ära ja kapiuksed ja. Tolmukott sai täis ja kuna ma teadsin, et sealt võib palju legojuppe leida (meil on laiad põrandalauavahed), siis mängisin vaprat rüütlit, lõikasin koti kõhu lahti ja sorisin kättpidi tolmurullide sees.
Poiste varandus, mis mul päästa õnnestus
Eile ja täna olen tegelenud põranda õlivahatamisega. Kuna tegu on osaliselt esikuga, siis võtab see päris palju aega - saan ainult poole põranda kaupa teha ja peanootama, kui teine pool kuivab. 2 kihti valget on peal, homme läbipaistev ja ongi valmis. Netflix ja Orange is the new black on minu lahutamatuteks kaaslasteks olnud need päevad. Gotta love Netflix! Pulti pole vajagi, ise toimetab. Hooaeg 3 on juba käsil.
Liistud ka veel ja ongi lõpuks valmis peale 4 aastat!
Aga et mu elus ainult töö, Netflix ja põrandal käkerdamine ei oleks, käisime emaga täna Trummi basseinides. Bussidega ja jala, sest auto on Hiiumaal. Ja teate mis, kui bussiga liigud, võid endale isegi ühe väikese õlle basseini ääres lubada! Polegi nii paha.
.
.
.
Ja üha enam mõtlen Neemede peale.
(siin ei ole mõeldud Neeme-nimelisi mehi)
(siin ei ole mõeldud Neeme-nimelisi mehi)
No comments:
Post a Comment