Ma olen ennast juba tundma õppinud ja tean, et kiired liigutused kodust välja saamisel ei ole minu firmamärk, seega ütlen vennale esmaspäeva õhtul, et kuigi tahaks välja sõita kell 10, toimub see tõenäoliselt kõige varem kell 12. Ja nii ongi, õigemini sõidame välja Läti poole veel hiljemgi, pool 1. Aga..detailid, detailid, see on ikkagi nii äge, et me läheme. Seltskond on vinge, lisaks Priidule ja poistele on meil kaasas veel ka meie suvelaps, minu venna tütar. Ütlen nii, suvelaps, sest me oleme teda ennegi endaga maale võtnud ja kaasa tarinud. Poistel meil oleks nagu suur õde ja temal on 2 väikest putukat, keda kantselda ja korrale kutsuda. Lõbus on meil sõita alati olnud, panen youtube'st kohalikke lemmikesinejaid ja kõik üürgavad kaasa nii kuis oskavad.
Plaan on mul olemas, korralikult läbi mõeldud ja detailne - sest pausid peavad olema, et keegi hulluks ei läheks. Aga eks näis, mis protsent sellest plaanist reisi lõpuks läbituks osutub. Hirm on natuke selle ees, kui kaugele me nende pudinatega sõidetud saame. Mina tahtsin tegelikult turvalist varianti, paar päeva Eestis ja kui sellega hästi läheb, siis sõidame ehk Lättigi, aga Priit soovis Palangasse välja sõita. Okei, no proovime.
Esimene peatus on meil Iklas, selles söökla nime auga välja teeninud sööklas. Fuhh, söögid ei kannata mingit kriitikat. Ja H käitumine ka. Ma isegi ei mäleta täna enam, mis see probleem täpselt oli, aga igatahes üürgas ta hüsteerias tubli veerandtund jutti. Küll sööklatädidel on hea meel, et meie sinna sööma sattusime! Ja jaapani päritolu Eesti suunas liikuv bussitäis saab korraliku tervituse kohalike poolt. Õnneks rahuneb hüsteeriline H vaheldumisi minu ja Priidu süles istudes enne, kui kumbki meist hüsteeritsema hakkaks ja peale väikest jäätisetankimist sõidame me Sigulda poole edasi.
Ilm on muidugi fantastiline, sõitmiseks ausalt öeldes liiga hea. See lausa kisendab Salacgriva liivaranna ääres järgmise pausi järele. Mängime kõik liivaga, kõige väiksemast kõige suuremani. Seal on liiv selline mõnus, puhas ja peenikese struktuuriga. Tõeline loovteraapia. Pakun Priidule, et võtame kohvitopsis liiva koju kaasa, aga ta naerab mu muidugi välja - minna sellise kummis pagasnikuga 6-päevasele reisile ja panna esimeses peatuspunktis vähenegi järele jäänud ruum liiva täis. Ei ole kõige targem idee.
Lõpuks, peale 300km ja 5 tundi jõuame Siguldasse, kus kõige vingemaks atraktsiooniks on bobirada (töötab lingina), mille saad tegelikult terves pikkuses läbi jalutada. Meie seda ei tee, sest kell on liiga palju, küll aga oleme vaimustuses vaatest, mille sealt ülevalt tornist saame. Jalutamine tornist alla maapinnale võtab minul igatahes jalad värisema ja mõtlen, et jumal tänatud, et nädala sees bobiga alla sõita ei saa. Priit oleks seda kindla peale teinud ka ja ma pole päris kindel, kas ma olen nõus ta ohverdama. Sest see tundub ohtlik (kuigi ei saa olla, inimesed kasutavad seda koguaeg).
Kollane kass on hõivanud mu auto ja vaatab mind, justkui öeldes, et ole siin ja ole kohal, sul ei ole kuskile kiiret. Ja nii on.
Plaan on mul olemas, korralikult läbi mõeldud ja detailne - sest pausid peavad olema, et keegi hulluks ei läheks. Aga eks näis, mis protsent sellest plaanist reisi lõpuks läbituks osutub. Hirm on natuke selle ees, kui kaugele me nende pudinatega sõidetud saame. Mina tahtsin tegelikult turvalist varianti, paar päeva Eestis ja kui sellega hästi läheb, siis sõidame ehk Lättigi, aga Priit soovis Palangasse välja sõita. Okei, no proovime.
Esimene peatus on meil Iklas, selles söökla nime auga välja teeninud sööklas. Fuhh, söögid ei kannata mingit kriitikat. Ja H käitumine ka. Ma isegi ei mäleta täna enam, mis see probleem täpselt oli, aga igatahes üürgas ta hüsteerias tubli veerandtund jutti. Küll sööklatädidel on hea meel, et meie sinna sööma sattusime! Ja jaapani päritolu Eesti suunas liikuv bussitäis saab korraliku tervituse kohalike poolt. Õnneks rahuneb hüsteeriline H vaheldumisi minu ja Priidu süles istudes enne, kui kumbki meist hüsteeritsema hakkaks ja peale väikest jäätisetankimist sõidame me Sigulda poole edasi.
Ilm on muidugi fantastiline, sõitmiseks ausalt öeldes liiga hea. See lausa kisendab Salacgriva liivaranna ääres järgmise pausi järele. Mängime kõik liivaga, kõige väiksemast kõige suuremani. Seal on liiv selline mõnus, puhas ja peenikese struktuuriga. Tõeline loovteraapia. Pakun Priidule, et võtame kohvitopsis liiva koju kaasa, aga ta naerab mu muidugi välja - minna sellise kummis pagasnikuga 6-päevasele reisile ja panna esimeses peatuspunktis vähenegi järele jäänud ruum liiva täis. Ei ole kõige targem idee.
Lõpuks, peale 300km ja 5 tundi jõuame Siguldasse, kus kõige vingemaks atraktsiooniks on bobirada (töötab lingina), mille saad tegelikult terves pikkuses läbi jalutada. Meie seda ei tee, sest kell on liiga palju, küll aga oleme vaimustuses vaatest, mille sealt ülevalt tornist saame. Jalutamine tornist alla maapinnale võtab minul igatahes jalad värisema ja mõtlen, et jumal tänatud, et nädala sees bobiga alla sõita ei saa. Priit oleks seda kindla peale teinud ka ja ma pole päris kindel, kas ma olen nõus ta ohverdama. Sest see tundub ohtlik (kuigi ei saa olla, inimesed kasutavad seda koguaeg).
Tagasi maa peal olen juba palju julgem
Sealt ülevalt valge ehitise 6ndalt korruselt see rada algaski. Ka mina seisin seal, kuristiku äärel. Jalad värisemas ja närviline naeratus näos, et järsku lapsed ei saa aru, et ma kardan.
Sigulda kant on üks nendest kohtadest, mis tõenäoliselt vääriks tervet nädalavahetust. Aga kuna me endale sellised eesmärgid juba oleme seadnud, siis me ei saa endale pikemat peatust seal lubada. Aga we'll be back!
Ööbime me telgis, Daugava ääres Doles sala kämpas, mis esmapilgul suletud näib, aga mille omanik lahkelt peale minu kõnet meil sisse lubab sõita. Elekter ja vesi on olemas, samuti katusealune. Hommikul saab kohvi teha kaasa võetud potis väikese kohver-gaasipliidi peal. Kohv on hädavajadus. Okei, laste kõhutäied ka.
Päev 2 / kolmapäev
Omaniku poeg tuleb vana Volvoga, tossav koni hambus, meilt raha võtma. Maksame 10 eurot, mis on naljaraha, arvestades kõiki mugavusi, mida me kasutada saime ja atraktsioone, millel lapsed kämpingus mängida said. Eriline lemmik oli meil puidust kettaga bowlingurada, millesarnase maale hoovi kindlasti ka vanaisalt tellida tahame.
Pakime oma sadakuus kompsu kokku - asju on tõesti megalt ja ma kahtlustan, et pakkisin jälle tõesti üle. Priit on seekord tahtnud mitte mu tundeid haavata ja pole seda päriselt mulle öelnudki, kuigi ma sain ühest lausejupist aru, et seda ta mõtleb. Ja tal on tõenäoliselt õigus, nagu alati.
Edasi viib sõit meid Šiauliai poole, mis on Leedu suuruselt neljas linn. Meie sihtkohaks on ta sel põhjusel, et see on täpselt sobival kaugusel, et sõitmisest pausi teha ja pausiks tundub sobiv olevat šokolaadimuuseum. Lapsed on sellega otseloomulikult nõus, sest nende jaoks ei ole ilusama kõlaga nimega muuseumi vist olemaski. Šokolaadimuuseum iseenesest on väike, meie jaoks informatiivne, aga mõnede 3-8-aastaste käest kuulsin, et natuke igav. Kompenseerime selle igavuse neile pärast muuseumi all olevas Ruta šokolaadipoes, kus igaüks võib osta endale näppu vabalt valitud šokolaadikäntsaka. Hiljem ostame kohalikust supermarketist leedu 3-euriseid-mega-maitsvaid maasikaid ja Rimi ürdisaiu ning sõidame Klaipeda poole edasi. Sellega ma olen vähemalt juba oma elus leppinud, et autot ei puhastata tolmuimejaga mitte enne pikka sõitu vaid peale pikka sõitu. Muidu me lastel autos süüa ei luba, aga sellisel eurotripil on natuke saiapuru tagaistmetel lausa hädavajalik, et ellu jääda.
Õhtuks oleme plaaninud jõuda Klaipedasse ja kuigi selle päeva teekond on vaid mõned kilomeetrid pikem, kui eelmise päeva oma, tundub see matk kuidagi eriti pikk. Me ei ole mingid ekraanipooldajad ka, kuigi tagant järgi mõtlen, et ehk oleks siiski pidanud silma kinni pigistama. Aga tol hetkel kartsin, et niigi sõiduärevus on laes ja kui sellele veel helendav ekraan lisada, siis õhtuks on lapsed püsti põrgulised. Ja nii me mõtlesime neile järjest erinevaid mänge välja - tõstke käsi, kes on peres kõige vanem laps või kelle peres järgmine sünnipäev tuleb. Nimemäng ja kujundite joonistamise mäng, nii et igaüks nimetab ruudu, ringi, joone või kolmnurga ja mina teen sellest teiste eest varjatult pildi. See mäng, muide, hakkas lastele nii meeldima, et nad reisi jooksul tagaistmel korduvalt sellist omal algatusel mängisid. Lisaks muidugi veel raamatud, pliiatsid-kaustikud ja tegevusvihikud.
Viimased 110 km Klaipedasse mööduvad muidugi lennates, sest tegemist on kiirteega Kaunase ja Klaipeda vahel ja Leedu kiirteed tähendavad 130km/h sõitmist.
Kohale jõudes me enam ei lenda, pigem kukume suure mütsuga vastu kõva maapinda. Meil oli Bookingu kaudu bronnitud imekaunis asukohas apartement Studio by the beach ja seda maja sellel tänaval lihtsalt ei olnud! Bookingust oli meile just päeval helistatud, saabumise aeg oli kooskõlastatud ja kõik, aga sellist maja, nagu pildil, sellel aadressil ei ole ja omanik ei võta telefoni vastu. Algul võtame laadnalt, see mereäärne tänavaots on ilus ka niisama strollimiseks, aga lõpuks küsin tänavaäärsetest restoranidest, googledan veel miljon korda ja jooksen risti-rästi ümbruskonnas ringi nagu närvihaige vanamutt. Võimalik, et sellel kõigel on lihtne selgitus ja lahendus, aga kui sa oled poolteist tundi ajanud taga maja, mida ei ole olemas ja püüdnud oma 20 korda kätte saada inimest, kes telefonile vastata ei soovi PLUSS su autotäis koosneb näljastest väsinud lastest, siis tuleb ikka nutt kurku küll. Õnneks Bookingu-tädi haakub meie murega koheselt ja otsib meile lähedusse (küll palju niruma asukohaga!) asenduseks ilusa roosa aiamajakese, millel batuutki hoovis. Poisid aga on juba pingele alla vandunud ja käituvad nagu 2 pöörast üleväsinud ja hüperaktiivset jõnglast. Majaomanik on sõbralik, aga räägib ainult leedu, vene ja saksa keelt ja käte-jalgadega ma laste käitumist talle välja vabandada ei suuda, nii et eks ta jääbki meist mõtlema, kui hulludest eestlastest. Suva, muidugi, ja paras talle ka, sest kui kõik muu oli okei ja hinda väärt, siis linad olid polüestrist ja see tunne on naha vastas nii rõve, et olen sunnitud keset ööd autost oma padja ja teki tooma.
Päev 3 / neljapäev
Ärkame hommikul kõik teadmisega, et täna tuleb maailmatuma äge päev. Ja nii ongi, eilsed äpardused on meelest läinud ja tujud on üleval. Ekstra elevust tekitab lastes teadmine, et täna on see päev, kus saame Leedu praamiga sõita. Reaalne praamisõit Neringale kestab muidugi nii näruselt vähe, et keegi meist ei suuda õieti veel aru saadagi, et sõitma oleme hakanud, kui juba sildume.
Meremuuseumi sõidame ühe eesti numbrimärgiga sama värvi sama marki auto järgi ja kui me ka ükteise taha pargime, siis tekib mul tahtmine neile mingit KIA-ga eestlaste nalja teha. Aga nähes, kui torssis pilkudega nad autost väljuvad, otsustan selle vahele jätta. Eestlased on tõsised ja kurjad ja kannatavad palju. Jeei! Ma ausalt ei kujutaks ühtki eestlast endale liginemas ja abi pakkumas, nii nagu ma korduvalt välismaal (nt Šiauliais ja Londonis) seda kogenud olen, kui eksleva pilguga ümbrust puurin. Aga see selleks.
Meremuuseum ise on äge ja fantastiline ja hingemattev ja kõike seda kuubis. Kogu ülesehitus nii näituste kui show'de näol meeldib mulle väga. Vaatame ära pea kõik, mida meremuuseumil meile pakkuda on, nii delfiinide kui merilõvide etendused ja loomulikult enamiku meremuuseumi väljapanekutest, kaasaarvatud akvaariumis tunnelis viibimine, kus kalad sul otse pea kohalt läbi ujuvad.
Nidale ja meremuuseumi soovitan planeerida julgelt terve päeva, seal on vaatamist ja kogemist küll ja veel ja sinna kanti läheksin ise kindlasti pikemaks tagasi.
Õhtuks jõuame Palangale ja kuigi ilm on üsna tuuliseks keeranud, paneme siiski ujumisriided alla ja lähme selle rajooni kõige kuulsamale promenaadile patseerima. J. Basanavičiaus tänav, mis on täis pikitud kõikvõimalikke toitlustajaid, lõbustusasutusi ja erinevaid müütajaid on üle kilomeetri pikk ja kui me pärast merelainetes ja -liivas mängimist tagasi vantsime ja lapsed vinguvad, siis taban end mõttelt: kui mina olen niiii väsinud, nagu ma olen ja mina olen ju täiskasvanu, siis kui väsinud oleks ma siis, kui ma oleks kolmeaastane? Tublid matkasellid on nad igatahes ja keegi ei saa neid süüdistada, et nad praegu lihtsalt ei jaksa. Ostan neile (ja endale) kätte maisitõlvikud ja see on seekord see kütus, mis meid autoni välja veab.
Magame me sel õhtul ühes väikeses katusealuses uberikus, kus duši all peab käima taburetil istudes, sest seisma ei mahu. Sellise raha eest piirkonna ühes hinnatumas kuurortis muidugi paremat oleks narr loota ja ega me ei looda ka. See on ikkagi säästureis raha eest, mida meil veel reaalselt isegi ei ole, sest esimest korda elus võtsin puhkuserahad välja enne puhkust, mitte koos palgaga. Aga millal siis veel elada, kui mitte nüüd ja me kogume emotsioone, mitte kõige uhkemaid voodeid, kus magatud. Siin on puhas vähemalt, linad on puuvillast ja hommikul saan köögis putru keeta. Ja omanik on megasõbralik ja räägib super hästi inglise keelt!
Päev 4 / reede
Üha selgemaks saab, et me jätame ühe päeva vahele, Ventspilsi päeva, ja põrutame otse Riia piirkonda. Laste pärast ja Priidu pärast ka, et ta saaks ühe päeva enne tööle minemist reaalselt puhata.
Hommikupooliku veedame taaskord Palangat avastades aga täna oleme targemad ja kasutame selleks 4-rattalist jalgratast. Siin sõidavad paljud sellistega ja tunnihind on küll tervelt 8 eurot, aga kogemus on seda väärt.
Nii palju siis minu fookustamise-oskusest. Ühesõnaga, nagu näete, siis 2 väiksemat istuvad ees ja tagareas oleme me kolmekesi. Rool on moepärast naisele ka kätte antud (et kontrollitunne säiliks), aga tegelikult see ei tööta.
Lõunat sööme Palanga ostukeskuses CanCan pitsas, kus pokaal veini, 2 kohvi, vesi, 3 pitsat ja Caesar lähevad meile maksma vaid 25 eurot. On vist vähe, on ju? Mis kõige olulisem, lapsed saavad mänguasjadega mängida. Tundub selline tühine detail, aga nad tõeliselt naudivad vahelduseks seda mängunurka.
Kõhud täis ja Maximast varud täis tangitud, alustame me teed Palanga kämpingu poole, et saada teistsugust, mereäärset ööbimiskogemust, aga kuidagi spontaanselt ja sõidu pealt otsustades saab meie sihtkohaks Jurmala. Tundub olevat hea päev sõitmiseks (alternatiiv oleks olnud sõita järgmisel hommikul otse voodist) ja tundub tark mõte juba õhtuks Riia lähedale end ära parkida.
Kuigi plaan ja unistus on ära näha ka kaunis linn Liepaja, satume me kuidagi kohaliku "külatee" peale, kust tagasiteed mapsi järgi ei ole ja nii sõidame me 2 ja pool tundi nagu hobusega kruusateel. Asfalt on kole ja lapitud ja teed on kitsad ja kahtlased. Liepaja kaudu oleks olnud paremad teed ja näha oleks ka kahtlemata rohkem olnud, aga noh. Las jääb siis seekord avastamata, nagunii on plaanis veel tagasi sinna kanti minna.
Jurmalasse jõuame kuskil 8 paiku ja kui me mängisime välja kämpingu valikul sellele, et "me nagunii ööbime ju oma telgis" ja "kui hull see ikka olla saab", siis peagi on selge, et saab. Märge tulevikuks: kui Google ütleb, et pole okei, siis pole okei. Nad ehitasid oma Nemo kämpingu valmis aastal 1982 (suvaline aastaarv) ja nad ei ole sellest saati seal mitte üht investeeringut teinud. OK, natuke liialdan, mingi uuem katusealune on istumise jaoks ja laste mänguväljak ja.. aga tualett on lagunemas, uksed kinni ei käi. Väliköök on papist põrandaga ja rõve ja need kämpad, mille eest nad 75 EUR öö eest võtavad - no mina ei tea, kes raha peale nii vihane peaks olema, et peale kämpingu nägemist raha tagasi nõudma ei läheks. Aga nagu öeldud, siis meie magame nagunii telgis ja merekohin uinumisel on täielik unemuusika. Kui esimene öö olime kahe telgiga, Priit magas meie telgis poistega ja mina venna plikaga tema telgis, siis seekord proovime ainult oma telgiga hakkama saada, et raha kokku hoida. Välja näeb see nii, et mina magan lastega sees ja Priit magab eeskojas. Meil on seal niiöelda põrand all, ruumi on laialt ja eeskojas magada on täitsa okei. Kui just ämblikud üle näo jooksmas ei sega.
Päev 5 / laupäev
Hommikul leian ainukese vapra, kõige väiksema, kes minuga sellise tuule ja külmaga randa vaatama valmis on tulema. Ilus on siin mere ääres küll, aga kahjuks oleme me seekord ilusad ilmad autos maha sõitnud ja randa rannas olemise mõttes meil asja ei ole.
Loomaaeda jõudes lähen korra autosse tagasi ja vahetan oma kleidi pükste vastu. Ilus suvi küll.
Riia loomaaed meeldib mulle oma kompaktsuse pärast väga - lastega on nii mõnus ja mugav, sest keegi ei väsi liialt ära ja ükski loom ei ole liiga kaugel. Tallinnas see-eest vantsid kilomeetrite kaupa pikki tühermaid läbi ja väravasse rampväsinult tagasi jõudes mõtled, et tore küll, aga vähemalt 80% loomadest jäi jälle nägemata.
Kaelkirjakud, mis olid peale delfiine meie reisi sihtmärk nr 2, nägime ka ilusti ära ja päris lähedalt (musi-tegemise-kauguselt, palju lähemalt, kui see pilt).
Endale iseloomulikult ei vaata ma loomaaias pelgalt loomi vaid muuhulgas kaklen jäätiseputka kassajärjekorras ka ja loomulikult kelle muu, kui teise eestlasega! Venna laps valib nimelt päris pikalt, mida ta osta soovib ja kui ta oma valiku tehtud saab, tuleb ta korra ukse peale mind appi kutsuma, et ostu sooritada, sest läti (ega inglise) keelt ta (veel) ei jaga. Seda pealt näinud järjekorras viimasena ootav eesti tädi käratab meile, et oleme oma koha järjekorras kaotanud, sest reeglid on reeglid. Vabandan ja läheme järjekorda viimaseks, sest ehmatan algul natuke ise ära ja esimese hooga ei saa võib-olla olukorrast täpselt aru. Aga natuke aega seal seisnuna ja mõelnuna otsustan tädi ikka natuke kasvatada ka. Kellel on NII KIIRE, et ta ei saa oodatud, kui LAPS kassapidajale oma täpselt välja loetud mündid ulatab. Häbi! Tundub, et tal ongi häbi, sest midagi vastu ta mulle ei ütle, pigem ootab oma korda süüdlaslikul ilmel. Ja tõesti, las õpib sellest olukorrast, milleks lapsega tüli kiskuda!
Tagasisõit Riiast kodu poole tundub meile kõigile nii lühike, sest kuigi sõita on 300 kilomeetri jagu, siis need viimased kilomeetrid tunduvad minema lennates. H magab ja teised 2 mängivad meiega sõnamänge või telefonis jumal-teab-mis mänge. Pause me pea ei vajagi, sest kodu tundub nii lähedal. Ainult minu kohvipausid ja laste jäätisepausid - neid mõlemaid oli meil pikal teekonnal vägagi ohtralt.
Poole 8 paiku laupäeva õhtul oleme me kodus ja sel õhtul ei ole meil jõudu muuks, kui teleka ees vedelemiseks. See puhkamine on ikka nii väsitav!
***
Ausalt öeldes oleme me sellest reisist taastunud lastega viimased 3 päeva. Ilmad on muidugi olnud nirud ka, aga ega pole nii väga kodust välja kutsunudki. Kui välja arvata esmaspäevane korvpall Saku suurhallis koos Priiduga, ei ole me midagi märkimisväärset üldse teinud. Ja teate mis, sellist aega peab ka olema. Mina olen saanud asjad lahti pakitud ja kodu korda, lapsed on edasi-tagasi taasavastanud kõik oma mänguasjad ja enamik päevadest on olnud niisama diivanil vedelemine.
Üks mõte veel. Sa lähed reisile alati parimate kavatsustega ja lisaks enda energiavarude täitmisele tahad sa loomulikult rõõmustada ka oma lapsi. Ja eks sa rõõmustad ka, need delfiinishow'd ja rannas jooksmised meeldisid ju neile küll ja meeldisid väga. Aga nad väsivad. Sõitmisest, mõnevõrra vähemast ja ebamugavamast magamisest, autos kinni istumisest, pead-jalad hunnikus koos olemisest, suurest infohulgast, emotsioonidest. Nii nad ongi lärmakad, otsivad tähelepanu ja väljundit. Ja kui tore oli end lõpuks eile hommikul avastada mõttelt, et nad on koju tagasi jõudnud. Taas viksid ja sõnakuulelikud, mängivad üksteisega üksmeeles ja on palju rahulikumad.
Kõige iroonilisem kogu selle asja juures on muidugi see, et kui nende käest küsida, mis neile selle reisi jooksul KÕIGE ROHKEM meeldis, vastavad nad justkui ühest suust: see kui me rannas kõik koos liivaga mängisime. Mis tähendab, et tegelikult ei ole sul laste pärast vaja isegi Salacgrivasse sõita, võid ka vabalt Stromkale minna ja lihtsalt nendega tegeleda, OLEMAS OLLA ja KOHAL OLLA. Aga ühtteist pead sa siin elus ka iseenda pärast tegema ja mis neil lastel muud üle jääb, kui vanematega kaasa sõita. Üksi koju nad ju ei jää, kui ema-isa Leedu delfinaariumis lõbutsevad.
Täna tulime me lastega maale. Ikka Haapsalu saiakeste pausiga, nagu vanasti. Mina saiakesi ei söönud, sest mul on magusast ja nisujahust mõneks ajaks küll, aga lapsed lasid promenaadi ääres pingil küll hea maitsta. Võimalik, et ma homme siiski ühe saiakese ikka söön, sest kus see kõlbab, et üleriigiliselt tuntud Evelini kohvik on mu kodu vahetus läheduses ja mina ei ole veel sealt uksest sisse astunudki.
Kui keegi meid otsib, siis Evelin on kohalejõudmise hõlbustamiseks meie tee otsa uue sildi sättinud - sõida 750 meetrit täpselt sildil viidatule vastupidises suunas ja oledki meie juures.
Homme korjan ka hapuoblikaid, pärnaõisi ja melissi. Mul on lihtsalt nii hea siin, hing lausa heliseb. Ja lastel ka, miks ei peakski olema. Päris asjad ja päris maavanaisa, kes õpetab päris töid tegema. Lapsed rohisid juba pool tundi peale saabumist kartuleid ja tegid seda heal meelel.
Kollane kass on hõivanud mu auto ja vaatab mind, justkui öeldes, et ole siin ja ole kohal, sul ei ole kuskile kiiret. Ja nii on.
No comments:
Post a Comment