Friday, February 17, 2017

töölkäimise võlud ja vaevad

Pühapäeva pärastlõunal tabasin end mõttelt: "Nalja teete, see ongi kõik mis ma saan v? Päriselt pean homme juba jälle tööle minema??" Seda on näruselt vähe, seda vaba aega, vabu päevi. Mis päevi. Vaevalt jõuad laupäeva hommikul rõõmu tundma hakata, et kodus olla saad, kui juba paned pühapäeva õhtul lastele lasteaeda riideid valmis.

Okei, mul eelmine nädalavahetus ei olnud päris tavaline ka. Lastel olid ju sünnipäevad. Kes veel ei tea, siis väiksem põnn sai meil pühapäeval 2 ja suurem teisipäeval 4. Sinna vahele mahtus suur hulk sünnipäevapidustusi ja söögivaaritamist. Pühapäeva hommikul laulsime Holgerile koogiga koos sünnipäevalaulu ja pärast seda käisime meie Hiiumaa sõpradega Pääsküla rabas sünnipäevapiknikul. Õhtupoole käisid vanaemad Holgerit õnnitlemas ja pärast seda vaaritasin poole ööni sünnipäevasööke. Tasus ära vähemalt, sest järgmisel õhtul sain nt tordi ja tikuvõileibade aadressil palju häid sõnu.

Esmaspäeva hommikul andsin Holgerile lasteaeda tähistamiseks kaasa väikese koogi ja 2 küünalt sinna peale. Õhtul pidasime mängutoas laste ühissünnipäeva, ütlematagi selge, et sellega oli ka topelt sebimist. Väga äge oli ja ma olin nii rõõmus meie kallite sõprade üle, kes kohale tulid, aga teada värk ju, et oma lapse sünnipäeval oled nagu udu sees ja sebid ainult ringi, kellegagi väga rääkida ei jõua. Koju jõudes hakkasime muidugi Gregori hommikust õnnitlemist ette valmistama ja lasteaiatordi panin ka valmis. Teisipäeva õhtul käisid meil vanaemad ja alt naabrid ja telefon helises lakkamatult, nii et G ei viitsinud enam lõpuks rääkidagi kellegagi. Holger see-eest teatas kõigile uhkelt, et ta on nüüd kaheaastane.

Priit tõi mulle sõbrapäeva puhul veel ka ilusa punase roosi. Häbi tunnistada, aga ma ei teadnud mingist sõbrapäevast küll mitte midagi ja mul talle midagi ei olnud. Läheb meelest lihtsalt, kui sul on sõbrapäeva-laps peres. Lakkamatu sebimine igasugu jooksvate küsimustega, nii et südamega tassid ja armastusest nõretavad kirjakesed ei ole minu jaoks üleüldsegi teema. Seda nunnum, et Priit mind ikkagi meeles pidas.

Igatahes. See töö värk on päris hull ikka, minu jaoks. Just see, et ongi töö ja iga päev on töö ja 8 tundi on töö. G sünnipäeva hommikul sõitsin lasteaiast ära ja mõtlesin, kuidas nad talle seal laulavad ja kuidas ta küünlaid puhub ja nii kahju hakkas. Mida sa teed, Raili, nad on sul nii väiksed vaid kord elus. Korra silmi pilgutada ja juba nad ongi puberteedid, kes su kallistusi ei taha ja Pääsküla rappa jalutama neid ka naljalt ei meelita. Nii kahju hakkas, et ma ei saanudki oma kõige armsama väikse suure poisi tähtsat päeva temaga koos veeta. Kuigi, ma pole kindel, et ta muidu lasteaiast koju oleks jäänud, üldse mitte.

Ma mõtlen tegelikult iga päev mõned korrad, et ma olen päris segane, et sellise vangerduse tegin. Isegi vanasse kohta tagasi minna ja töölkäimise rütmiga uuesti harjuda oleks raske, kamoon, 4 aastat! Aga veel et uude kohta, kus kõik on uus ja vajab õppimist ja ma olen reaalselt KÕIGE LOLLIM INIMENE terves majas (240 töötajat ja siiski, nii ma end tunnen).. Nüüd pole enam midagi teha, tegu on tehtud ja ma pole allaandja tüüpi - teen oma parima ka siis, kui ma hetkel ei usu, et ma väga hea olla suudan. Aga ehk  on kellelgi minu kogemusest kasu - kui mõni on lapsehoolduspuhkuselt tagasi tööle minnes sama dilemma ees, siis äkki tasuks vähemalt alustuseks vana hea tuttav ettevõte valida. Olid inimesed, kes üritasid mulle seda sama selgeks teha, aga mina ju ei kuula, mina teen oma vead alati ise.

Vahel ma tahaks tõesti lihtsalt minna vanasse kohta ja ukse jalaga lahti lüüa ja öelda, et tere, teie spetsialist on tagasi. Sest seal ma tõesti olin ostuspetsialist ja nii hea tunne on, kui sa midagi hästi oskad. Ma ju läksin tegelikult tööle tagasi selleks, et kodus olemine nüristas mu lõpuks täitsa ära. Tahtsin olla kellelegi peale laste kasulik ja vajalik, mingeid exceli tabeleid teha, kellelegi mingit infot jagada, asju ajada. Aga selle asemel ma läksin lihtsalt kõige lollimaks inimeseks terves suures majas. Mõneks ajaks vähemalt, õppimist on seal tõesti palju. Ma ei saa kurta tegelikult, sisseelamisprogramm on seal üle prahi, see et ma olen 2 nädalat saanud tootmist lähedalt nuusutada ja see, et ma saan väga palju koolitusi oma töölõigu absoluutsetelt spetsialistidelt. Ma ei vingugi, lihtsalt seda kõike on nii palju, kui sa oled 4 aastat olnud kodune ema.

Uus inimene üleüldse on nii raske olla. Piiride kompamine käib päevad läbi. Mis naljad ja kas kellelegi sobivad, mida on sobilik mis seltskonnas öelda ja kas üldse. Ma kipun mingeid imelikke asju suust välja pudistama, kui selline hall ala on ja see on nii nõme. Mitte keegi pole halb ega ebasõbralik mu vastu. Kõik on viisakad ja abivalmid, ma ise ei oska väga seltskonda sulada. Suitsetajana on need asjad tunduvalt lihtsamad, saad kohe gängi sisse ja samade huvidega sõbrad (suitsetamist vist ei sobi huviks küll tegelikult nimetada?) Vahel on mõned inimesed julenud mulle öelda, et ma tundusin algul ülbe. Õnneks kõik, kes tahavad ja õpivad mind tundma, saavad pärast teada, et nii see kohe kindlasti ei ole, aga järsku ma tundun praegu ka ülbe? Kes teab.

Igatahes igatsen ma oma daame, lao"poisse" ja muid vanast töökohast, kellega ma 100% mina ise sain olla. Mitte, et ma praegu ei saaks, aga lihtsalt ei oska. Uus on nii nõme olla. Niigi on raske jälle tööl käia, selles mõttes oleks ikkagi parem, kui omad inimesed seda harjumise protsessi toetamas ja pehmendamas oleks. Võõrana võõral maal.

Novott siis ja nii ma vaevlen oma uue elu sünnivaludes. Peab ütlema, et laste jaoks on mul sellegipoolest praegu küll rohkem energiat. Tuled koju, tahaks teada kõike - kuidas neil läks ja mis nad lasteaias tegid. Muudkui toimetaks, meisterdaks, jutustaks nendega. Versus enne, kui kella poole 6ks, vaatasin tihti Priitu veekalkvel silmadega ja anusin, et saaks 10 minutit rahulikult enda ette põrnitseda, ilma et keegi mu otsa ei roniks või varrukast ei tõmbaks. Võib-olla ühel päeval saan ma seal ka spetsialistiks ja see võõrkeha-tunne kaob, siis võin oma eluga vast rahul olla.

Nii palju on selles kõiges veel ka head, et saan kokku tund aega tööle ja koju sõita, mis tähendab palju head muusikat ja valesti kaasa laulmist täpselt nii valjult, kui ma ise tahan. Ja mõni päev on oma mõtetega üksi olla täitsa nagu rusikas silmaauku.


Thursday, February 9, 2017

ära toida vähki, inimene

Ma ei saa ära surra, sest mul on 2 väikest last.

Päriselt, võtke endale hetk ja mõelge, mis saab, kui teid enam ei ole. Ühegi lapse ema ei peaks kunagi surema. Vähemalt mitte enne, kui laps on piisavalt suur, et oskab surma mõtestada. Et ta ei peaks tundma läbi elu, et midagi, mis talle on määratud, on temalt võetud.

Haige teema, ma tean. Ei saa paaniliselt karta surma ja paaniliselt karta, et 1 sigaretipakk või vale šampoonipudel sind tapab. Ega ma ei kardagi niiviisi igapäevaselt, ja paaniliselt selle peale ma ka ei mõtle.

Aga kõik on valikute küsimus, kogu elu on valikute küsimus. Mida vanemaks sa saad, seda targemaks sa saad ja valikud on järjest teadlikumad. Lapsed õpetavad jube palju. Mina 23sena ja mina 33sena on 2 TÄIESTI erinevat inimest. Kuidas ma siia sain?

Vahepalaks: minu käest on töö juures 2 korda küsitud küsimust "mida sa õpid?" eeldusega, et ma käin kusagil koolis mingit eriala õppimas või jumal teab, ehk mõtlesid nad isegi keskkooli. Igatahes ei arvanud nad, et mul on "päris-elu" ja tootmisettevõtte kogemust lausa 11 aastat ja et reaalselt võrdub see 7 aastaga, sest olin 4 aastat KAHE LAPSEGA lapsehoolduspuhkusel. 2 inimest on pööritanud silmi ja ohhetanud ja ahhetanud, sest mulle üle 25 ei paku ju. Mis on ühest küljest äge, sest kamoon, minu vanuses on juba iga maha võetud aastake taeva kingitus ja paneb suunurgad muhelema. Aga teisest küljest - kas ma tõesti siis jätan endast mulje ja käitun nagu puberteetik? Endale lohutuseks võin öelda, et ma pole veel suuri asju tegema hakanudki, hetkel käin mööda maja ringi ja lasen end koolitada. Ja 60% päevast jooksen ringi sinistes tootmistöölise tunkedes (majasisene tootmispraktika), eks nendes ma võin vast päris nagla tunduda küll. Aga siiski.. alla 25! Jeerum.

Ühesõnaga, 25 ma ei ole ja Teadlikud Valikud on mu teine nimi. Ma olen viimasel ajal väga palju selle peale mõelnud. Ma ei taha surra ja ma ei taha olla haige. Ma ei taha, et keegi peab minu pärast muretsema, mind põetama ja taga nutma. Tahan olla terve. Ei ole, et peale mind tulgu või veeuputus. Mul on oma missioon siin elus ja mind vajatakse.

Peale seda autoõnnetust, kus ma osalesin 17 aastat tagasi, mõtlesin veel terve dekaadi vältel, et suva, tuleb, mis tuleb. Näe, võibki ju lihtsalt klaver pähe kukkuda ja põmm! Mis siin ikka põdeda. Elu ei saa ette ära elada. Elu peab nautima. Eks ma naudin nüüd ju ka, aga hoopis teisiti. Näiteks põnevused liikluses ei ole enam mulle. Maanteel ma olen nagu vanamutt, hoian kramplikult roolist ja sõidan piirkiirusega. Sest ma ei tea, kuhu mul peaks kiire olema. Mida ma saan selle eest, kui mul õnnestub mõnda aega 110ga sõita? 17 sekundit? 1 minut ja 17 sekundit? 2 minutit? Võib-olla. Võib-olla ka mitte, sest võib-olla ma pean järgmised 18 kilomeetrit autorongi taga 80ga tiksuma.

Meie kodust Rohukülla on umbes 99,9 km. Kui ma sõidan seda 90km/h, (eeldusel, et ma saan koguaeg 90ga sõita), siis võidan vaid 3 minutit võrreldes sellega, kui sõidan nt 86km/h. Nii, et mul on suva, kui ma mingil põhjusel pean 86ga sõitma, sorri inimesed. Vähemalt ma sõidan stabiilselt ja püsikiirusehoidjaga, mis tähendab, et minust on võimalik mööda sõita. Erinevalt nendest troppidest, kes kurvid võtavad 70ga ja sirge peal 100ga sõidavad, sest julgevad. Muidugi ei sõida ma meelega ja teistele takistuseks alla piirkiiruse, enamasti on mul spidomeetril 93, nagu kõigil teistel, kes kiiruskaamera pilti ei taha. Aga lihtsalt ütlen, et mind ei häiri, kui keegi aeglasem on ees ja närvihaigemöödasõite ma ei tee. Sest tahan elada ja tahan, et vastutulijad ka elada saavad.

Aga igatahes, sõida näiteks rahulikult 86km/h ja mõtiskle selle üle, mida kohale jõudes saaksid kiiremini ja optimaalsema ajakasutusega teha. Õpi seda aega mujalt kokku hoidma. Sest see ajavõit ei ole kunagi nii suur, et seda riski ära tasuks.

Javot selline pensionieelik-mina on enda kohta veel ühtteist viimase nädaga teada saanud. Näiteks seda, et ma linnaliikluses tunnen end (kummaline fakt maalapse kohta, eks) turvaliselt ja omas elemendis, lausa nii, et ma istun südamerahuga pigem Järvevanal ummikus, kui seda mõrvarlikku ja kiire vooluga Tallinna ringteed sõidan. Tean, tean, tegemist on väga hea ja tänuväärse teega ja võimalik, et kui nad oma arendused sealkandis valmis saavad, siis mõtlen ümber ja kiidan takka. Aga need mõned hommikud, kui olen sinna ringteele roninud, olen seda hingepõhjani kahetsenud, sest mulle üldse ei meeldi. Rekka ees, rekka kõrval, rekka taga ja rekka tuleb vastu. Sama tihe liiklus, nagu linnas, aga kõik see toimub 100 kilomeetrit tunnis. Ei meeldi. Ja üldsegi, ühel õhtul Kiili sõites nad tahtsidki must üle sõita nagu pensionärist. Sõitsin vasakus reas, seal kiires reas. Ületasin end ja sõitsin ka 100km/h, et liiklusvooluga kaasa minna (gps-i järgi, nii et pole nii, et spidokas valetas). Tahtsin hakata paremale reastuma, et Kiili poole üles minna ja mida mina näen peeglist - vups ja vups hüppavad nad mu selja tagant peeglisse, paremasse ritta ja MÖÖDUVAD MINUST PAREMALT! Minust! Paremalt! Ja seal ma ei sõitnud 86ga, sõitsingi kiiremini lubatust ja ikka oli vähe. Päris õudne oli rida vahetades jumalat paluda, et veel ühte kamikazet kuskilt ei ilmu, kes ülehelikiirusel must üle sõidaks.

Ahh, aitab sellest liiklusest. Ma olen tegelikult hea autojuht, ükskõik kuidas see jutt siin ei tundu, lihtsalt ma olen väga palju ettevaatlikum. Ja see ei tähenda, et ma ei oska. Ma ei tea lihtsalt, kas teised ümberringi oskavad ju.

Tegelikult ma mõtlesingi üldse vähist kirjutada, ma ei tea, kuidas see teema nii käest läks. Lugesin enne üht artiklit selle kohta, kuidas mobiiltelefonid vähki põhjustavad. Võib ju öelda, et ahh, suva, mingi ökohullude leiutis, aga me ei tea seda tegelikult. Nii paljud uue aja asjad on veel uurimata ja pooleli uurimisega. Nii paljusid asju vaikitakse maha, sest kellelegi kuskil (nt hiigelsuurele ravimitööstusele) on kasulik mingit asja müüa. Ükski nutitelefonimüüja ka ei tule sulle rääkima, et ära osta, põhjustab vähki, sotsiaalseid probleeme ja halba silmanägemist. Nii palju tuleb ise uurida, et teadlik olla, aga kuidas sa selles asjade ja innovatsiooni maailmas üldsegi tead, mida uurida? Keda usaldada, millesse uskuda?

ISEGI KUI mänguasjades sisalduv ftalaatide hulk on tegelikult liiga väike, et selle mõju kusagil avalduks, ISEGI KUI parabeenid tegelikult ei põhjusta KÕIGIL rinnavähki ja ISEGI KUI mõni suitsetab terve elu ja sureb alles 103sena vanadusse olles terve nagu purikas, siis me tegelikult ju ei tea. Kuidas kogu see krempel mõjutab JUST MINU tervist, minu lähedaste oma. Kas ma olen see näide statistikast, kellel läks õnneks või see, keda kasutatakse tulevikus teiste hirmutamiseks?

See KÕIK EI PRUUGI meid tappa, aga me EI PEA KÕIKE seda kasutama. Ma tegelen sellega praegu meie kodus väga usinalt, vahetan kõik välja millegi parema vastu. Kõik, kosmeetika, pesuvahendid, hügieenitarbed. Toit nagunii, see on juba ammu puhtam olnud. Paraku ei saa ma alati kasutada talukanade mune ja õnnelike sigade ökosinki, aga pole ka põhjust, miks ma peaks vabatahtlikult ja teadlikult sööma või oma perele sisse söötma midagi, mille kõrvaltoimeid kirjeldatakse näiteks nii: Kuna alumiinium on närvisüsteemi mürk, mis koguneb kesknärvisüsteemi, võib see pikema aja jooksul mõjutada dementsuse teket, Altzheimeri haigust ja Parkinsonismi. Või nii: Nõgeslööve, hingamisteede häireid astmaatikutel ning aspiriini mittetaluvatel inimestel. E311 peetakse nn burning mouth ehk põletava suu sündroomi põhjustajaks. Loomkatsetes on tõdetud, et alandab viljastumisprotsenti ja ja lisab vastsündinute surmajuhtumeid. The list goes on and on. Kes tahab selle nimekirjaga paremini tuttavaks saada, siis siin on link, mis teid poes võiks natuke ostudel abistada: http://www.acode.ee/dieet/e-ained.pdf

Ma pole muidugi mingi eeskujulik selles suhtes, ka meil lipsab ikka siin ja E-apsakaid sisse. Lihtsalt, et vähemalt ma mõtlen nende asjade peale ja võib-olla aasta pärast on pilt veelgi parem. Kuskilt peab ju alustama.

Ma pole mingi hull ökomamps, tõesti. Ökoemad naeravad minu üle, sest ma olen nii algaja. Ma lihtsalt teen oma parima. Ja raha mul ka ei ole. Nii et ma teen oma parima tegelikult üsna kitsastes raamides.

Pesu loputame näiteks Froschi granaatõuna loputusvahendiga, millel on peal Vegan-märk ja kiri, et see on ilma värvaineteta ja hüpoallergeenne. Prismast ja täiesti tavalise Lenori vms hinnaga.

Higipulga kvaliteet on muideks väga oluline sest tavapärased higipulgad sisaldavad alumiiniumi ja alumiinium blokeerib mürkide väljumist inimese kehast kaenlaaluste kaudu, suurendades rinnavähi riske. Mina leidsin (jällegi Prismast) parabeeni- ja alumiiniumivaba Crystal Essence natural protection looduslikest mineraalsooladest koosneva higipulga, mis on kummeli ja rohelise tee lõhnaga (lõhnab väga hästi, muideks) ja töötab täpselt nii nagu peab. Seda saab osta ka iHerbist ja nagu näha on sel roosa rinnavähi lint ka peal, nii et tegemist on väga hea tootega. http://www.iherb.com/pr/Crystal-Body-Deodorant-Crystal-Essence-Mineral-Deodorant-Roll-On-Chamomile-Green-Tea-2-25-fl-oz-66-ml/21070

Hambapastadest kasutame samuti Prismast ostetavaid Splat professional tooteid, mis tunduvad ka nn tavatoodetest veits paremad ja ohutumad. Miks fluoriidi peaks vältima on kokkuvõtlikult väga hästi kirjas nendes kahes lauses: Fluoriid on neurotoksiin, mis kahjustab sisesekretsioonisüsteemi ehk endokriinsüsteemi, mis on organismi kudede ja elundite talitlust reguleeriv süsteem (näärmed, hormoonid ja retseptorid). Viimaste uuringute tulemused näitavad, et fluoriid ei takista hambakaariese teket, võimalik on hoopis IQ-taseme langus ja viljatuse oht. Ütlematagi selge, et meie lapsed ei näe fluoriidist undki.

Duši all kasutame põhiliselt Puhta Looduse tooteid, mille koostisosad on väidetavalt 95% looduslikku päritolu. Jällegi parabeene peaks vältima. Naljakas, vanasti mulle tundus, et Orto Puhta Looduse sarja kasutavad ainult mutid ja tädid. Ja siin ma olen. Puhas loodus, puhas mina.

Eile leidsin ka Prismast veel parabeenide vaba kätekreemi ja hügieenilise huulepulga, mis on 100% looduslikku päritolu. Hind oli mõlematel alla 1.50 minu meelest. Ja töötavad väga hästi.

Käisin enne seda ka apteegis tuustimas, aga nii öko ma ei ole, et 20-eurose kätekreemi suudaks osta. Või ma veel ei tea, mida see 20-eurone enamat sellest pooleteisteurosest suudaks. Üleüldsegi, kas te teate seda, et näiteks Prismas müüakse päris palju selliseid tooteid, mida mõned inimesed arvavad vaid apteegist saada olevat? Nt laste hambapastade valik apteegis ja Prismas suures osas kattub, aga mis Prismas maksab 3,99, maksab apteegis 6,49 ja nii.

Okei. Sellised need mõtted täna tulid. Mul on hea meel, et lapsed tulid minu ellu ja näitasid natuke teed. Võib-olla ma oleks igal juhul 33ndaks eluaastaks nende asjadeni jõudnud, aga võib-olla nad natuke kiirendasid ja võimendasid seda protsessi. Teie, kes teil täna veel kõigest sellest suva on, mõelge oma lapse peale. Või ema, kassi, parima sõbranna peale. Kui igas asjas on natuke vähki, mõelge, kui palju vähki see lõpuks kokku teeb. Sigaretis suts, krõpsude sees natuke, nõudepesuvahendiga pestud taldrikult sööme natuke, natuke sööme hambapastast ja loetelu võiks jätkuda veel tunde. Kui sa täna kohe kõike radikaalselt välja vahetada ei taha, siis mõtle vähemalt natuke enne, kui lähed uut dušigeeli ostma. Äkki sa ei pea seda kõige sädelevamas pakendis igavest elu ja 30 aastat nooruslikumat keha lubavat ersatstoodet ostma? Need lubadused on valed nii ehk naa.

Ja kui sa oma oste teed ja elu elad.. ära unusta ühte lihtsat ja armsat põhitõde: kui sa kõike ei jõua, tee pool! :)





üksi kodus

Kuulen aknast naabriaia peoseltskonna hootiseid naeruturtsakaid ja mõtlen, et ma olen juba päris pikalt Palle olnud. Kuigi enam mitte nii vä...