Kust sina oma inspiratsiooni ammutad?

Minu inspiratsioon tuleb põhiliselt vihmast, tuulest ja tormist. Tumeda kurjakuulutava taeva all ma tunnen, et võin lennata! Seega, kui ülejäänud ümberringi ootavad sooja ja päikesepaistet, siis mina ootan vihma ja tuult. Soe meeldib mulle loomulikult ka, ja peabki meeldima, sest nautida tuleb osata seda, mis on. Aga vihm ja tuul on minu teema, siis tunnen, et kõik on õige. Ei tea, kas see tähendab, et olen loomult depressiivne, aga nii on.

Nii et praegused ilmad on täitsa minu teetass. Natuke päikest ja siis jõuab see tume taevas meie kohale ja algab padukas. Mõnus! 

Õue täna muutliku ilma tõttu enne lõunat lastega ma väga ei jõudnudki. Välja arvatud, et Holgeriga tõime postkastist reklaami ära ja rõdul olime küll enamuse ajast. Holger kritseldas niisama pliiatsitega, meie Gregoriga värvisime kumbki oma värviraamatut. Jälle mõnus ajudeta tegevus, kus saab mõttel lennata lasta. No muidugi välja arvatud juhul, kui su lauanaabriks on kolmeaastane, kes soovib, et sa iga tema tehtud värvilist kriipsu eraldi vaatleksid. Aga siiski, vahel on tore olla lapselik ja loominguline samal ajal.

Vahepealse vihmapausi ajal panin toas peale Heidi Hanso saate "Meie pere ja muud loomad". Vot see on veel üks inspiratsiooni allikas. Tean seda Heidit Noarootsi ajast - tema käis 10. klassis, kui mina käisin 12ndas. Ma otseselt temaga küll ei suhelnud, aga meelde jäi ta küll.

Vot ja nüüd sellel Heidil on siis oma saade sellest, kuidas ta kahe lapsega kevadel maale vanasse tallu kolis ja sügiseks sellest kohast unistuste kodu kavatseb putitada. Lapsed on tal 3 ja 6 ja väga kihvtid. Ehtsad ja ehedad maalapsed, kes harjunud koos loomadega kasvama. Olen vaadanud kahte osa, esimesed neli on mul vaatamata, aga kindlasti teen seda kohe, kui võimalus tekib.

Tuli välja, et mina pole ainuke, kes sellest saatest vaimustuses on. Gregori vaatas suu lahti selle otsast lõpuni põhimõtteliselt liikumatult ära ja siis palus mul selle uuesti peale panna. Kell oli postituse alustamise hetkel 15.17 ja just algas 4. kord sama saadet.

Tõenäoliselt on lapsed ja loomad need, kes tema jaoks triki ära teevad, aga mina vaatan ja põhiliselt imetlen Heidit. Tugev saare piiga tõesti - üksi kahe lapsega ja niisugune hunnik loomi ja remont ka veel pealekauba! Ja mitte niisama "vahetan siit-sealt tapeeti", vaid ikka veevärk tuleb tuppa tuua ja sellist sorti asjad. Super, et inimeses on nii palju julgust ja elurõõmu.  Ja kui mänglevalt ta kõike seda teeb! Nii muuseas peseb lapsi ja riideid samas vannis ja nõusid koos laste ja hanega. Tahaksin ise ka väga selline olla ja sellises kohas elada, aga nii palju asju on, millega pean veel enne maadlema ja selgeks mõtlema enda jaoks. Igatahes Heidile ja lastele soovin jõudu ja pealehakkamist, nii tubli ettevõtmine!

Holgeril on samuti täna tähtis päev, nimelt moodustas ta oma esimese kahesõnalise lause. Olen nii uhke ta üle, aga samas oleks nagu natuke vale selle üle uhkust tunda. Oli mul süles, vehkis käega kapi peal istuva Volli suunas ja ütles: "(l)ükka alla". Vot tubli poiss! Räägib, aga mis jutt see on.. :)

Täna ma rohkem üldse kirjutada ei taha, sest mind ootab minu värviraamat. Päriselt, olen 32, ja hakkan värviraamatut värvima. Hea, et reede pole, muidu ei jõuaks end ära norida, mis mu reedeõhtutest saanud on.