üksi kodus

Kuulen aknast naabriaia peoseltskonna hootiseid naeruturtsakaid ja mõtlen, et ma olen juba päris pikalt Palle olnud. Kuigi enam mitte nii väga Palle, kõrvalt naabrid on maalt tagasi ja ma käisin täna kodust väljas. Nägin inimesi ja asju.

Lapsed läksid Priiduga esmaspäeval maale. Inimesed teevad ikka suuri silmi, et mis kavalusega ma teda sundisin või kas ta saab nendega ikka seal hakkama. Saab, ta on nende isa ja tissilapsed pole nad enam kumbki. Ja üllatus-üllatus, emad vajavad ka vahel omaette-aega. Et puhata.

MITTE!

Ma ei oska niisama vedeleda. Kui lapsed on kodus, siis oskan. Diivani peal vedeleda, kui lapsed multasid vaatavad pole mingi probleem. Aga kui nad ära on, siis tunnen, et ma pean nüüd kohe midagi tegema hakkama, et vaba aega mõistlikult ära kasutada. (ha haa, iga mõistlik ema teab, et mõistlik ajakasutus homealone'i puhul on puhata)

Seekord tegin esmaspäeval kohe kodule tolmuimeja ja lapiga ringi peale. Isegi aknad pesin ära ja kapiuksed ja. Tolmukott sai täis ja kuna ma teadsin, et sealt võib palju legojuppe leida (meil on laiad põrandalauavahed), siis mängisin vaprat rüütlit, lõikasin koti kõhu lahti ja sorisin kättpidi tolmurullide sees.

Poiste varandus, mis mul päästa õnnestus

Eile ja täna olen tegelenud põranda õlivahatamisega. Kuna tegu on osaliselt esikuga, siis võtab see päris palju aega - saan ainult poole põranda kaupa teha ja peanootama, kui teine pool kuivab. 2 kihti valget on peal, homme läbipaistev ja ongi valmis. Netflix ja Orange is the new black on minu lahutamatuteks kaaslasteks olnud need päevad. Gotta love Netflix! Pulti pole vajagi, ise toimetab. Hooaeg 3 on juba käsil.

Liistud ka veel ja ongi lõpuks valmis peale 4 aastat!

Aga et mu elus ainult töö, Netflix ja põrandal käkerdamine ei oleks, käisime emaga täna Trummi basseinides. Bussidega ja jala, sest auto on Hiiumaal. Ja teate mis, kui bussiga liigud, võid endale isegi ühe väikese õlle basseini ääres lubada! Polegi nii paha. 

. 

. 

. 

Ja üha enam mõtlen Neemede peale.
(siin ei ole mõeldud Neeme-nimelisi mehi)

varajane keskeakriis

Ma olen nagu Palle. Kodus pole kedagi ja ühtki naabrit pole ka. Ausalt läheb vahepeal mööda kümnneid minuteid, kus ei ole isegi möödasõitvaid autosid. Kõik on maal, linnast ära. Kohtades, kus ei pea mitukümmend minutit ummikutes tiksuma, et randa minna.

Mulle on viimasel ajal linnaliiklus hakanud nii tohutult närvidele käima. Tean, Tallinn pole maailma mastaabis mingi linn ja meie ummikud ei ole mingid ummikud. Ja ma ei sõida isegi kesklinnas kunagi, mida mul kurta. Aga see alaline gaas-pidur-oota-gaas-pidur-oota on minu jaoks nii tüütuks muutunud. Mingi vanusega kaasnev nähe, et enam ei taha niiviisi autos loksuda ja aega tappa? Oleks siis vähemalt midagi vaadata ümberringi.

Ma saan sügisel 35. On seda vähe või palju? 20selt tundusid 35sed igatahes mutid, aga praegu mõtlen, et olen päris noor ikka. Nii palju teadmisi, tundmusi ja elu on minust läbi voolanud ja mul on selle üle siiralt hea meel. Ma ei tahaks olla kahekümnene ja mõelda, et kõik on alles ees. Mul on hea meel, et mõned asjad on juba möödas. Tean, et ma pole veel päris valmis tark ja keegi meist kunagi ei saagi päris valmis, sest õppida on alati midagi (andku jumal jõudu mulle seda 55sena tunnistada, kui poisid oma uue ajastu maailmatarkusega pruudid majja toovad). Aga paljud asjad on minu jaoks juba õnneks paika loksunud või peagi loksumas. Mis meeldib, mis ei meeldi. Kuhu tahan jõuda, kuhu ei taha. Mida peab ja mis pole oluline. Üle ei tasu ka muidugi mõelda ja mõnede asjadega peab ka lihtsalt leppima, isegi, kui ei meeldi. Aga viimasel ajal on mu mõtted kohe eriti analüütilised ja paikapanevad, kas ma seda tahan või ei.

35 on igatahes vara veel keskeakriisiks. Googeldasin. Aga mingi kriis või mingi muu muutuseid nõudev kogum minu sees möllab, vahel rohkem, vahel vähem, aga enamasti siiski rohkem ja ma ei oska sellega päriselt nagu midagi peale hakata.

Ma olen alati olnud üks igavene analüsaator ja tunnetanud, et kõik ümberringi ei mõtle niiviisi kõigele kaasa. Paar päeva tagasi tegin isikuomaduste testi SIIN ja testi üllatavalt täpseid tulemusi lugedes sain teada, miks teised nii palju ei analüüsi ja seoseid ei otsi. Minusuguseid INTP inimesi, keda kutsutakse loogikuks, on vaid 3% inimkonnast. Kõigel peavad minu jaoks olema seosed ja põhjused. Kui ma tunnen, siis ma tahan teada, miks ja kuhu see tunne mind lõpuks viib. Ma katsetan erinevaid ideid, asjade kohta, mis mind vaimustavad, teiste peal ja nii ma tahangi aeg-ajalt Haapsallu või Peipsi äärde kolida ja inimeste reaktsioonid või mõtted sellel teemal viivad mind oma arutlustes jälle edasi. Aga kuna ideid on palju, mida katsetada ja analüüsida, siis mind peetakse selliseks.. kergelt ebastabiilseks.

Ühesõnaga viimasel ajal ma mõtlen nii kohutavalt palju maal elamisele, et mine lolliks. Ja unistan, sest unistused on samuti minu inimtüübi lahutamatu osa. Mõni päev on mul isa käest näpistatud maatükk, kus peal ideaalselt idülliline elementmaja ja lastel vanaisa juurde viiv metsaradagi juba sisse tallatud. Mõni päev elan ma Haapsalu vanalinnas roosaks värvitud puumajakeses, kus meie pere kasutada on 3-toaline korter ja väike aianurk, samal ajal kui ülejäänud maja külaliskorteriteks ehitatud on. Mõnel päeval elan mõnes merega piirnevas Tallinna küljealuses asumis, kui mul on otseloomulikult suur õunaaed ja valgeks värvitud tara. Igatahes töötan ma ükskõik millise versiooni puhul kodus, lapsed mängivad naabrilastega ja mul on keegi naabrinaine, kellega rõõme, muresid ja aiassaadusi jagada ja õhtuti jalutamas käia. Võimalik, et kui mul oleks selline naabrinaine siin, Tallinna kodus, siis ma ei mõtlekski selliseid asju. See on jälle üks lõpuni mõtlemata mõte mul.

Igatahes istusin ma laupäeva õhtul Saadjärve ääres kase all kivi peal ja nautisin, varbad vees vaadet. Lapsed plädistasid vee sees ja kuna oli nii soe, siis mul oli täiesti ükskõik, et nendel dressipükste tagumikud ja pluusivarrukad märjad olid. Istud seal ja tunned, et just selles hetkes ja selles kohas on kõige mõnusam olla. Mida teha, et igal õhtul sellist tunnet tunda?

Mulle meeldib praegu telgis magamine rohkem, kui oma kodus. Nii hea on uinuda, kui kuuled laineid vastu kallast loksumas ja tuult puulehtedes sahistamas. Too õhtu kuulsime muidugi natuke enamat - kõrval jahisadamas oli pulm ja sealt kostusid meieni vaiksed peosumina hääled. Aga uinumist see ei seganud ja värske õhk on ikka värske õhk hoolimata inimhäältest.

Aga öösel. Virgun valjude häälte peale. Vaatan kella: 4. Üks naine röögib täiest kõrist, et ta ei taha seda s***kotti kunagi enam näha, sest too on värdjas. S***kott röögib vastu, et sellise l***iga ta ei tahagi koos olla ja naine võiks üleüldse end põlema panna. Vahepeal keegi jookseb natuke ja siis kõlab jälle palju vastastikku karjumist. Sekka kostavad ka sõprade hääled, kes üritavad ilmvõimatut - kahte üle-emotsionaalset purjus inimest maha rahustada. Pada sõimab katelt, ma ütlen, mõlemad oskavad ikka väga koledasti rääkida ja tõenäoliselt ongi neil mõlemal natuke õigus ka, kui teineteist sõimavad. Loodan siiralt, et tegu ei ole eelneval õhtul abiellunud pruutpaariga! Katan kätega magavate laste kõrvad ja leban ise silmad lahti selili und oodates. Tükk aega läheb enne kui ma uuesti kustun. Lapsed õnneks magavad nagu notid.

Hommikul on kisa kadunud ja järveäärne idüll tagasi. Sööme hommikust otse ranna ääres piknikuteki peal, meie ustav väike gaasipliit keedab meile kohvi ja elu ei saakski parem olla. Teen Ekspressi ristsõna, vaatan mängivaid lapsi ja mõtlen - jälle.

Lastega on maal nii palju lihtsam. Meil küll on kodus ka aed, aga ikka oled koguaeg pinges, et keegi aiast välja ei ründaks või kauaks neil siin väiksel territooriumil tegevust jätkub. Mina mäletan, kuidas me lapsena kolistasime vennaga lakkamatult mööda metsi ja põlde ja koguaeg oli põnev. Siis ei kardetud muidugi puuke ja seda, et keegi lastele otsa sõidab, kui nad külateele satuvad. Igatahes oli minu lapsepõlv üks suur mudaaugus plädistamine ja see on lihtsalt nii palju ägedam, kui multikad.

Loomulikult on kõigil puhkusel hea olla, sest see ongi puhkuse mõte, aga kas ei võiks iga päeva oma elust elada, nagu sul oleks puhkus? Kas ja miks meil on linnas hea ja vajalik olla?

Trennid, kino, poed. Vaikus, maalähedus, loomulikkus. Müra, saastatus, ummikud. Igavus, üksluisus, üksindus. Midagi, mida loogik omas peas selgeks mõtlema peab. Kui ma elaksin maal, kas ma siis igatseksin linna? Kui me elame linnas oma elu, samal ajal kui hing ihkab maale, kas me siis elame valesti? Või peaksime me võimaldama endale rohkem maalolemise-puhkust ja sellestki piisaks?

Olgu kuidas on, mul on tunne, et mingid muudatused meid ees varsti ootavad..

minu mõistus on otsas

Vaatan praegu oma eilset postitust ja ei saa aru, kuidas ma nii ruttu peale seda helgusest ja positiivsusest pakatavat rannapäeva sinna sügavasse auku kukkusin. Aga selline see juba on, see lapsevanema rollercoaster. Kõige suuremat rõõmu, kurbust, muret, viha, jõudu ja jõuetust pakkuvam amet terves ilmas.

H ajab mind viimastel nädalatel sõna otseses mõttes hulluks. Ta on selline tugevate emotsioonidega inimene olnud sünnist saati ja seda emotsionaalsust ma ei taha temast kindlasti mitte välja kangutada, aga tahaks õppida, kuidas selle kõigega toime tulla, kui inimese loomupärasele emotsionaalsusele lisandub 3-aastase "mina" läbimurre ja kõik on koguaeg üks suur kriis ja kaos.

Loomulikult on võti nr 1 selles, et jääd ise rahulikuks ja siis veel see, et sinu enda tass on täidetud ja siis veel see, et oled lapse jaoks olemas ja lased tal end välja elada nii, et ta tunneb end turvaliselt. Tean, tean. Kui keegi tahab teooriaalast nõu, võin aidata. Aga et see praktika siis..

Hommik algab paljutõotavalt. Vanem laps tõuseb enne, paneb end ilma pikema jututa riidesse, peseb hambad ja palub peale panna multika. Laseme väiksemal end ilusti välja magada, eks. 10 minuti pärast saabub magamistoast Holger, kes minu rõõmsale tervitusele ja hüüdele, et tule tee emmele kalli, vastab nutuga: "miks venna saab vaadata Käpapatrulli, kui mina magan??". Või vähemalt ma arvan, et see võiks olla see, mida ta ütleb. Sellest ving-jonnist, kus sõnadel ei ole konkreetset lõppu ega algust, on kohati raske aru saada.

Päev jätkub (mitte nii põneva ja kaasahaarava) draamatükiga "Miks ma pean hambaid pesema/ma ei pane riideid selga!". Naeruturtsakad multika sisu üle vahelduvad riiete põrandale loopimise, põrandal keerlemise ja jonnakate hüüdlausetega teemal, kuidas maailm on tema vastu kohutavalt ebaõiglane, sest et ta peab iga hommik pidžaamadest välja tulema. Püüan olla hästi konkreetne ja edastada selget sõnumit (ühe korra ja konkteetselt, mitte näägutades ja nämmutades) ja samal ajal peegeldada talle tema tundeid. Ma ei näe, et see mõjuks ja ühel hetkel lähen lihtsalt päevaga edasi, teatades, et kõik, kellel on vajalikud toimingud tehtud, võivad nüüd hommikusöögile tulla. Sellele järgneb muidugi uus nutuhoog, sest H ju tahab vahetada riideid ja hambaid pesta, aga ta lihtsalt EI OSKA! Ja natuke peale oskamatuse üle nutmist teatab ta, et ta EI JAKSA, sest on väsinud. Ütlen talle, et ta võib edasi magada, kui ta ennast väsinuna tunneb ja ta ronibki voodisse.

10 minuti pärast toimub teatav progress ja minu ees seisab pooleldi riides laps, kes palub abi hammaste pesemisel. Aitan teda, sest kui keegi palub abi, siis peab ju ometi aitama.

Lõpuks hommikusöögilauda istudes tabab mind uus pahameelelaine ja seekord päris hüsteeriline - mis möga see hommikusöögiks on, lapsele ei meeldi selline möga. Seletan, et see on smuuti, kus sees on kõik ta lemmikud asjad. Jogurt, arbuus, banaan ja mandlid. Aga nutt läheb järjest tugevamaks ja kuigi on kuradi raske aru saada, mida ta üleüldse tahab, ma siiski püüan ta sogasest nutuintonatsioonist aru saada. Sa ei taha smuutit, ahah. Tahad kõiki asju eraldi. Okei. Me saame seda teha, pole probleemi. Panen talle taldrikule allesjäänud tükeldatud arbuusi, ühe banaani ja mõned mandlid. Asun just klaasi jogurtit välja valama kui algab uus nutt - ma ei taha juua kõrvale jogurtit, tahan smuutit! Ja ma panen talle selle sama klaasi smuutit taldriku kõrvale, millel on kõik smuuti koostisained laiali laotatud. Võimatu on selle väikese inimese kõiki soove rahuldada. Ja ei peagi ju, aga hetkes on nii neetult raske seda õiget lahendust kasutada, nii et ema närvid terveks jäävad ja laps kiirelt rahuneb. Harjutamise asi, eks.

Kõnekas fakt on ka see, et G on hakanud H jonnihoogude ajal kõrvu kinni panema ja vahel läheb ta oma tuppa suletud ukse taha peitu. Täiesti arusaadav, sest mina, kes ma täiskasvanuna peaksin suutma seda kõike lahti mõtestada ja läbi selle taluda, ei suuda seda vingu päev läbi kannatada. Ja kui ma oleksin 5-aastane...

Selliseid "huvide põrkeid" on meil siin päevas mitukümmend. Valet värvi kroksid, venna voodi on helikopter, mitte paat, ta tahab kanda AINULT ninja-särki, miks ma temaga vetsu kaasa ei lähe jne jne. Ja kõike seda saadavad ähvardused nagu: "ma ei ole enam sinu sõber siis" ja "ma ei mängi siis enam sinuga". Mingi arengufaas, mille G ka tõenäoliselt läbis, aga kuna tema ei ole meil nii väljapoole elav, siis ei ole see faas mulle eredalt meelde jäänud.

Randa sõites jäid lapsed autos magama ja ma lasin neil seda mõnuga teha, sest autos on ju jahe ja eks nad on sellest suurest kuumast väsinud ka. Isegi olen.

Kui G-le mõjus see väike uinak sihtmärgipäraselt ja ta oli ärgates rõõmus ja krapsakas, siis H magas end jällegi kurjaks. Ometi lasen tal vaikselt ärgata ja enda arvates olen igati toetav, aga mida ma ei osanud ette näha - Olerexist ostetud võileival oli liiga palju saia ümber! Sink sobis ja salat võileiva vahel ka, aga et see sai.. ja sellest sai jälle pika ja ilusa jonni, mille vältel ta püüdis mulle selgeks teha, et ta ei oska isegi võileiba käes hoida ja sellest ampsu võtta, nii et kaalusin vahepeal tõeliselt lihtsalt ots ümber keerata ja koju sõita. Ainuke asi, miks ma seda tagasi sõitmist teoks ei teinud, oli fakt, et Holgeri oleks ma pidanud ikkagi ju kaasa võtma ja sellisel juhul oleksime temaga 40 minutit jutti ühes väikeses autos koos olnud, nii et targem oli püüda teda aidata ja sellest olukorrast "läbi hingata".

Varbad merevees oli kõik kuidagi roosam ja rahulikum, kui välja arvata see seik, et H 15cm-kõrguses vees ümber kukkuda kartis ja mind esimesed 20 min endast eemale ei lasknud. Temaga on kõik draama. Ta ei ütle sulle, et emme, ma tahaksin su käest hoida. Ta hakkab esimesest sekundist peale hüsteeriliselt karjuma ja süüdistusi jagama. Ütlen talle pidevalt, et laps, arutame. Laps, ma ei saa sinust aru, kui sa karjud. Laps, ma saan aru, et sa ei taha ümber kukkuda, kui laine tuleb ja tahad, et ma aitan sul püsti püsida. Laps, emme on su sõber ja tahab sind aidata.

Ümberkukkumise kriis lahendatud, lahustas tuule ja merevesi kõik meie mured ja ma kirjutasin selle rannakontori-postituse ja olingi ausalt täiesti hingest rahul.

Kodus tagasi aga algasid jälle uued jamad. Toit ei maitse, magama ei taha minna, vesi teeb duši all haiget, mitte seda rätikut ma ei tahtnud ja kõik muu viimasel ajal nii igapäevane.

Olen vingu kohta lugenud nii palju ja kuulanud ka kaaskondsete nõuandeid. See on väga delikaatne teema, sest piir on imeõhuke, kust maalt sa ei tohi lapse kapriisidele alluda ja kust maalt sa pead teda toetama ja ära kuulama. Osaliselt on see kindlasti teise lapse tähelepanuvajadus, osaliselt see, et me ei oska olla piisavalt rahulikud ja toetavad. Osaliselt on see tingitud tema isiksuse omadustest, osaliselt vähesest magamisest (loe: rahuldamata vajadustest), osaliselt on see täiesti normaalne arenguetapp. Igatahes on see kõik üks suur kompott, millega toime tulemiseks pead sa olema tõeline virtuoos ja kõvanärv.

Aga magada me otseloomulikult ei taha. Üleüldse ei taha ja siis veel need koletised. Laps kardab üksi olla. Vennaga kardab ka, mõnikord kardab isegi Priiduga, aga minuga ei karda. Ta vajab mind enda juurde ja tal on päriselt kõhe olla, kui ma ära lähen. Kõik ümbritsev info, emotsioonid, päevane magamine ja sada muud asja tegid kokku nii, et H uinus eile alles kell pool 12.

Lõpuks olin sellest kõigest nii kurnatud, et ütlen ausalt - rõdule pesusid kuivama riputades nutsin lahinal. Vaikselt omaette nutsin, sest sõnu ei olnud, mida Priiduga jagada ja teadsin, et ühtegi naabrit ei ole kodus ja mul on turvaline nutta.

Ma tahan olla oma laste jaoks olemas, neid toetada ja aidata neil oma vajalikke arenguetappe läbida. Aga ma ei jaksa. Ma ei jaksa koletistega õhtul tund aega võidelda, kui ma olen terve päeva kuulanud ja lahendanud seda lakkamatut vingu ja protesti. Kui sa lõpetad selle karusselli öösel kell pool 1, kus kodu on korras, kõigil kõhud täis ja muud vajadused rahuldatud, siis kuidas sa saaksid veel iseenda jaoks aega leida?

Õnneks on Priidu vend nii tore, et pakkus (täiesti iseseisvalt!) võtta meie lapsed endaga maale kaasa. Tal on tütar, kes sündis täpselt meie laste vaheaastal ja nad on kolmekesi tegelikult mega toredad semud. Täna hommikul nad sõitsid kolmeks päevaks ära ja kuigi mul on tegelikult hinges suur hirm, sest poisid ei ole meist varem nii pikalt eemal olnud, siis saan mõistusega aru, et kõik teised kolme- ja viieaastased teevad seda juba ammu ja see tuleb meile kõigile kasuks. Lapsed käituvad ju teistega hoopis nunnumalt ja ainult emadega lastakse see suur grislikaru endast välja, nii et loodan, et nad oma otsust meie lapsi kaasa võtta kahetsema ei hakka. Ja lapsed tahavad ka meist puhkust, samamoodi kui meie neist. See on kõik normaalne.

Järgmise kahe öö ja kahe päevaga kavatsen nüüd hästi palju energiat ammutada, et oleks piisavalt jõudu nendele unekoletistele ja vinguhetkedele vastu hakata.

Mõnus on vahelduseks olla küll. Tahan, lähen poodi, tahan, lähen õhtul veinitama. Tahan, panen käed tasku ja lähen jalutama, tahan, sõidan bussiga või hoopis autoga. Tahan, söön praegu, tahan, söön üldse väljas. Ja toad on sama korras, kui need hommikul olid.

Igatsen neid väikeseid käkerdisi juba ka, aga kasvõi hambad ristis naudin seda iseolemise perioodi, et pärast oleks rõõmu rohkem.

suvi on!

Hei hei. Kirjutan teile Kaberneemest, mis on minu tänane kodukontor, puhkuse- ja piknikupaik.

Ma kirjutan seda põhiliselt iseendale, sest tahan, need emotsioonid talletada, aga ma ei ole kade ja teie võite ka lugeda.

Nii mõnus, et Eestimaal on suvi nagu lõunamaal, kuigi vahel on hetkes natuke palav ja tahaks vinguda. Aga piisab korraks meenutada seda külma jaanipäevavihma ja saad aru, et kõik on ülimalt hästi.

Nädalavahetusel käisime Vudilas, kuhu Dorisega talvel -50% piletid hankisime ja pean ütlema, et kõik see seal oli isegi 5-kordselt makstud hinda väärt. Hästi mõnus koht, kus lastel on nagunii OK, sest nemad on sihtrühm, aga vanemate peale on ka väga palju mõeldud. Ja hinnad söökide ja muu vajaliku osas on täiesti normaalsed, nii et soovitan seda kohta küll kõigile.

Vahepalaks. Mis meil, vanematel küll viga on? Ühed kenad lapsed on siia ehitanud ühe keskmisest uhkema liivalossi ja seda märkas ka üks just randa saabunud perekond. Ja kui see väike poiss jagas emale oma vaimustust öeldes: "emme, vaata seda suurt liivalossi!" vastas ema talle lakooniliselt "jah, aga lõhkuma sa seda ei lähe!". Paneb muigama - miks see ema küll vaikimisi arvab, et ta poeg kõiki ilusaid asju kohe maha lõhkuda tahab? Ja ometi olen ka mina oma lastele täna juba öelnud, et liivalossi lõhkuda ei tohi. Ilma, et nad oleks selleks vähimatki kavatsust avaldanud. 

Peale Vudilat läksime me laupäeval veel ööbima Saadjärve äärde Kaldaranna puhkealale. Ja sellest, kui hea seal oli olla (ja järgneval päeval Peipsi ääres), on mul plaanis teile veel kirjutada. Õigemini on postitus juba pooleli. Aga üht ma teile ütlen - me oleme telkimises juba nii head, et see on saamas meie elustiiliks. Suvel vähemalt. Kohe kisub kuskile võsa vahele veekogu äärde.

Päris puhkust mul muidugi hetkel ei ole. Aga peaaegu, sest mul on lihtsalt nii normaalne ülemus, kes teatas mulle eile, et ma olen liiga kohusetundlik selle kontoris käimisega (peale seda, kui ma olin teatavatel asjaoludel alles kell 11 tööle saabunud) ja et ma peaksin selliste ilmadega vabamalt võtma. Mina, sõnakuulelik töötaja, loomulikult kuulan teda. Sest nagu ma olen ennegi kirjutanud, siis läptop on kaasaskantav ja internet kõikvõimas. Tööl on sel nädalal muidugi vaiksem ka, sest eks kõik puhkavad, kes saavad. Eelmine nädal see-eest oli hull, nii et ma ei saanud aru, mis juuli see selline üldse on. Nii kiireid juulipäevi pole mul kunagi vist olnud enne. Aga käesolev nädal on ideaalne kodukontorinädal. Ja mis oleks parem kodukontor, kui rand?

Lastel on siin väga mõnus ja minul nende järele vaadata ka - piisavalt pikalt on madalat, sooja vett. Vesi on puhas ja natuke kaugemal sain ka mina ujumas käidud. Tallinn ei ole hetkel teema, sest mina kardan sinivetikat. Siin on kindlasti privaatsem ka, kui Stromkal, inimesi on vähem.

Süüa tegin kaasa fitlapi retsepti järgi rabarberikisselli kohupiimakreemiga, väga mõnus. Lapsed toimetavad oma kaasa võetud mängudega, paadid, autod, kühvlid, ämbrid ja veepommid. Mina saadan kaupu välja ja tellin uusi asemele. Pean pausi, mõtlen ja naudin ilma ja vett. Ilus on olla!

Soovin teile kõigile võimaluste piires normaalseid ülemusi ja kaunist suve!

mälestused / akna all istudes

Ma olen selle akna all istunud juba viimased 3 aastakümmet ja peale. Nautinud seda vaadet, mis vaheldub ja muutub. Kevad, suvi, sügis, talv. Mõned maha saetud puud, uus veetrass, üleküla kõrge kiik. Mäletan ebaküdooniaid, arooniad ja kadakaid, aga neid ei ole enam. On vahtrad, saarepuud, Kiviõli-vanaisa istutatud kastan ja sild üle kraavi. Talvel näeb läbi puude naabrite maju ja teeristist siia poole tulevaid autotulesid.

Aga peamine, mis kõige selle põneva tühjuse juures siit paistab, on rahu. Rahu, harmoonia ja mõtteselgus. Mulle meeldib siin hommikuti kohvitassi taga istuda, õhtuti mõtteid mõlgutada ja süüa teen ka siin aknaaluse tööpinna peal, olgugi, et see on mulle nii madal, et minu nõrk koht seljas pärast valutama hakkab. See on aken, kust ei näe mitte midagi, aga samal ajal näeb siit ometi kõike.

Õigupoolest ei ole see siin alati köök olnud, sest kui ma laps olin, oli see hoopis vanemate magamstuba. Aga ühel ilusal päeval otsustasin mina, tubade re-organiseerimise sõltuvuse küüsis puberteetik, et sellest saab köök-söögituba ja tassisin vanemate buduaarikraami elutuppa. Õnneks isa tuli ideega kaasa (mis tal muud üle jäi) ja peagi algas ümberehitus.

Nüüd on meil teisel korrusel vennaga mõlemal üks tuba, kuhu mahume oma peredega ära, kui siin käime ja lisaks seesama köök-esik-elutuba. Ja sellest meile piisab. Mulle tegelikult isegi meeldib oma perega niiviisi pead-jalad koos olla. Lapsed magavad meiega samas toas ja ei ole harv juhus, kui avastame voodist hommikul 4 pead ja 8 jalga.

Kuna nimese töö on kogeda, püüelda, näha ja kasvada, siis keegi ei saa mulle ette heita, et olles noor arenev isiksus oli kõik, mis ma ühel hetkel tahtsin: "ära!". Alles nüüd, tagantjärele saan ma aru, et see siin on kogu maailma varandus peopesal. Kuigi ma tean, et ma näen seda maaelu ja vaikust teisiti, kui need, kes siin päriselt elavad. Hea rahulik küll, aga kas liiga rahulik? Ajal on siin igatahes hoopis teine väärtus, inimsuhetel on hoopis teine väärtus ja minu jaoks on see igakülgselt enese laadimise koht, kus uus jõud voolab minusse nii suure energiaga, et ma tõenäoliselt eemalt vaadates helendan.

Me oleme nende päevade jooksul poistega siin nii palju teinud ja nii palju mitte midagi teinud. Tädid oleme üle vaadanud, varbad oleme vette saanud, Orjaku muul on vallutatud, üks lammas on koju tagasi aidatud ja Evelini kohvik on nähtud. Lisaks käisime eile Kalurite päeva lõpetamisel, kus esines Terminaator. Nende kontsert algas alles pool 11 õhtul ja kuigi segaduses H küsis minu käest autos lausa kaks korda, et "miks me läheme, kui mul on uneaeg", siis tore oli meil kõigil ja suvi on ju jumalapärast. Ma ei kujuta väga ette täiskasvanud inimest, kes nostalgiast läheb Scooteri kontserdile (andke mulle andeks kõik, kes te käisite!), aga Terminaator on küll nii mõnus nostalgiamuusika, et olen valmis neid ka kolmandat korda sel aastal kuulama minema. Alguseks ei jõudnud ja lõpuni ei olnud ja tüki ajast olin lastega rannas, kus nad ringi jooksid ja kiikusid, aga muusika jõudis sügavale minu sisse ja emotsioonid viisin koju kaasa.

 Orjaku veeloodimaja, kus lapsed tundsid siirast rõõmu sellest, et uus majake püsti on saanud peale seda, kui vana uppi käis

Saiakesed, kohv ja jalgpallimäng selles pisikeses putkas, kus minagi 16 aastat tagasi ühe suve töötasin

H vanaisa kukil Terminaatori kontserti nautimas

Aga üks mälestus leidis veel täna tee minu juurde ja ma tunnen, et ma pean selle endast välja kirjutama. Lõppude lõpuks on see ju ajalugu, meie pere lugu ja miks mitte seda siia panna, avalikku päevikusse. Need, kellel on see veel võimalik, hindavad ehk rohkem seda, mis neil veel on. 

Nagu ma juba kirjutasin siin, siis elasime lapsena vanaisa-vanaemaga koos. Mäletan lapsepõlvest kadedustunnet, kui tulid teised, tädi- ja onulapsed ja vanaisa-vanaema neid siis rõõmsalt tervitasid, nende elu vastu siirast huvi tundsid ja küsimustega üle pillasid. Minuga oli teistmoodi, ma olin koguaeg olemas ja nende jaoks mõnes mõttes iseenesest mõistetav, loetud raamat. Mida ma siis ei taibanud, oli, et see töötas ometi ju vastupidi ka. Ka mina ei küsinud, kuidas neil läheb, sest ma arvasin seda niigi teadvat ja nägevat. Ka minu jaoks oli iseenesest mõistetav, et nad olid alati olemas. Kuni neid enam polnud. 

(Tegelikult muutus kõik see muidugi juba varem - kui ma läksin mandrile kooli ja lõpuks ka elama. Siis tundsid nad ka minu vastu huvi, kui ma tulin ja istusin pikki tunde köögilaua ääres andes (heas mõttes) aru oma elu kohta, samal ajal kui vanaema toimetas ja vanaisa uksest sisse ja välja kosserdas, vahel põnevamate teemade korral istet võttes ja osa võttes. Ja mina tahtsin nii kohutavalt teada, kuidas neil päriselt on. Ja ma küsisin ja nad vastasid. Me olime lähedasemad, kui varem, siis, kui me kõik koos siin elasime. Ja mina ei olnud enam laps, oskasin hinnata nende õpetussõnu ja jutte minevikust.)

Vanaema suri 2011. aasta augustis. Me oleme sellest nii palju hiljem omakeskis rääkinud ja me oleme veendunud, et ta teadis, et ta öösel sureb. Oli isa sünnipäeva tähistamine, seega vanaema sai veeta oma viimase päeva oma lähedaste keskel ja kui ta tavaliselt tervise tõttu üsna kähku peale söömist tuppa kadus, siis too päev jäi ta veel õue istuma ja rääkis pikalt tädidega juttu. Minul oli õnn temaga hiljem all köögis veel privaatvestlus maha pidada ja kui ma pärast nende teemade peale mõtlesin, mida me seal käsitlesime, siis taipasin, see oli selline kõike kokku võttev vestlus, kust vanaema sai endale südamerahu, et minuga on kõik hästi ja ma olen õnnelik. 

Järgmisel varahommikul sõitsime me mandrile tagasi. Oli sügav öö, kell oli umbes 5, kui ma läksin alla WC-sse. Bibi jooksis haugatades minu juurde. See on midagi, mida ta polnud kunagi teinud, aga kuna meil oli praami peale kiire, siis ma sellele muud tähelepanu ei pööranud, kui vaid mõtlesin, et see on imelik. Kõne, et vanaema enam ei ole, tuli vahetult peale linna jõudmist. Sõitsime järgmise praamiga tagasi. 

Olen palju mõelnud, mis oleks olnud, kui ma oleks Bibit kuulanud. Ta ju tuli mulle ometi ütlema, et midagi on korrast ära, tuli mind appi kutsuma. Ma ei tea, kas vanaema oli juba siis surnud? Kas kiirabi oleks saanud teda päästa ja ta oleks oma elule pikendust saanud? Aga kas ta tahtis seda, oma elule pikendust? Sest tal oli ilusaim viimane päev ja südamerahu, tema ümber oli tohutul hulgal sõnatut armastust. Ta suri omas voodis, oma abikaasa ja eluaegse teekaaslase kõrval ja ta ilme oli rahulik ja õnnis. Kui vanaemad peavad surema, siis niiviisi. 

Ma ei tavatsenud neid enne kunagi enda selliste varahommikuste ärasõitude puhul voodis segada, vaid ütlesime head aega juba õhtul. Aga edaspidi tegin alati magavale vanaisale pai, kui läksin. 

Vanaisa hakkas vanaema surma hetkest üha kiiremini hääbuma, nagu tihtipeale ka juhtub, kui kaks inimest on omavahel kokku põimunud. Vanaema oli see tugi, mis teda püsti hoidis ja tagant sündis. Üksi ta ei osanud ja ta pidas vastu natuke üle aasta. Minu tädi, keda pean sest saati kangelaseks, tegi lõpus tema hooldamise rasket tööd ja me käisime alati tema juures istumas, kui maal käisime. Raske on vaadata kedagi hääbumas, kedagi, keda sa oled teadnud terve elu, kui jõulist ja uhket inimest, suguvõsa raudtala ja nüüd.. aga mul on hea meel, et ühel tema harvadest selgushetkedest sain talle öeldud, et ootan last. Priit talle meeldis esimeset päevast peale ja eks sai sellest südamerahu temagi. 

Oh, kuidas ma siiani igatsen seda lüpsinõude kolinat köögis, neid jutuajamisi, nalju ja ühistegemisi. Ja kas ma siis üldse teadsin, et ma kõike seda niiväga armastan ja igatsema jään?

Vot sellised mõtted mul täna siin. Lapsed nohisevad magada meil maal minut peale seda, kui pea patja puutub ja siis mul on aega üksi mõelda. Mõtlemine ei ole üldse halb, sest minevikku väärtustades saame teada, kes me oleme ja nii on lihtsam edasi minna. 

***

Homme jälle tagasi ja esmaspäeval tööle. 

Ei taha. 

5 päeva / 5 inimest / 1500km ja lugematul hulgal emotsioone

Päev 1 / teisipäev

Ma olen ennast juba tundma õppinud ja tean, et kiired liigutused kodust välja saamisel ei ole minu firmamärk, seega ütlen vennale esmaspäeva õhtul, et kuigi tahaks välja sõita kell 10, toimub see tõenäoliselt kõige varem kell 12. Ja nii ongi, õigemini sõidame välja Läti poole veel hiljemgi, pool 1. Aga..detailid, detailid, see on ikkagi nii äge, et me läheme. Seltskond on vinge, lisaks Priidule ja poistele on meil kaasas veel ka meie suvelaps, minu venna tütar. Ütlen nii, suvelaps, sest me oleme teda ennegi endaga maale võtnud ja kaasa tarinud. Poistel meil oleks nagu suur õde ja temal on 2 väikest putukat, keda kantselda ja korrale kutsuda. Lõbus on meil sõita alati olnud, panen youtube'st kohalikke lemmikesinejaid ja kõik üürgavad kaasa nii kuis oskavad.

Plaan on mul olemas, korralikult läbi mõeldud ja detailne - sest pausid peavad olema, et keegi hulluks ei läheks. Aga eks näis, mis protsent sellest plaanist reisi lõpuks läbituks osutub. Hirm on natuke selle ees, kui kaugele me nende pudinatega sõidetud saame. Mina tahtsin tegelikult turvalist varianti, paar päeva Eestis ja kui sellega hästi läheb, siis sõidame ehk Lättigi, aga Priit soovis Palangasse välja sõita. Okei, no proovime.

Esimene peatus on meil Iklas, selles söökla nime auga välja teeninud sööklas. Fuhh, söögid ei kannata mingit kriitikat. Ja H käitumine ka. Ma isegi ei mäleta täna enam, mis see probleem täpselt oli, aga igatahes üürgas ta hüsteerias tubli veerandtund jutti. Küll sööklatädidel on hea meel, et meie sinna sööma sattusime! Ja jaapani päritolu Eesti suunas liikuv bussitäis saab korraliku tervituse kohalike poolt. Õnneks rahuneb hüsteeriline H vaheldumisi minu ja Priidu süles istudes enne, kui kumbki meist hüsteeritsema hakkaks ja peale väikest jäätisetankimist sõidame me Sigulda poole edasi.

Ilm on muidugi fantastiline, sõitmiseks ausalt öeldes liiga hea. See lausa kisendab Salacgriva liivaranna ääres järgmise pausi järele. Mängime kõik liivaga, kõige väiksemast kõige suuremani. Seal on liiv selline mõnus, puhas ja peenikese struktuuriga. Tõeline loovteraapia. Pakun Priidule, et võtame kohvitopsis liiva koju kaasa, aga ta naerab mu muidugi välja - minna sellise kummis pagasnikuga 6-päevasele reisile ja panna esimeses peatuspunktis vähenegi järele jäänud ruum liiva täis. Ei ole kõige targem idee.

Lõpuks, peale 300km ja 5 tundi jõuame Siguldasse, kus kõige vingemaks atraktsiooniks on bobirada (töötab lingina), mille saad tegelikult terves pikkuses läbi jalutada. Meie seda ei tee, sest kell on liiga palju, küll aga oleme vaimustuses vaatest, mille sealt ülevalt tornist saame. Jalutamine tornist alla maapinnale võtab minul igatahes jalad värisema ja mõtlen, et jumal tänatud, et nädala sees bobiga alla sõita ei saa. Priit oleks seda kindla peale teinud ka ja ma pole päris kindel, kas ma olen nõus ta ohverdama. Sest see tundub ohtlik (kuigi ei saa olla, inimesed kasutavad seda koguaeg).

Tagasi maa peal olen juba palju julgem

Sealt ülevalt valge ehitise 6ndalt korruselt see rada algaski. Ka mina seisin seal, kuristiku äärel. Jalad värisemas ja närviline naeratus näos, et järsku lapsed ei saa aru, et ma kardan.

Sigulda kant on üks nendest kohtadest, mis tõenäoliselt vääriks tervet nädalavahetust. Aga kuna me endale sellised eesmärgid juba oleme seadnud, siis me ei saa endale pikemat peatust seal lubada. Aga we'll be back!

Ööbime me telgis, Daugava ääres Doles sala kämpas, mis esmapilgul suletud näib, aga mille omanik lahkelt peale minu kõnet meil sisse lubab sõita. Elekter ja vesi on olemas, samuti katusealune. Hommikul saab kohvi teha kaasa võetud potis väikese kohver-gaasipliidi peal. Kohv on hädavajadus. Okei, laste kõhutäied ka. 

Päev 2 / kolmapäev

Omaniku poeg tuleb vana Volvoga, tossav koni hambus, meilt raha võtma. Maksame 10 eurot, mis on naljaraha, arvestades kõiki mugavusi, mida me kasutada saime ja atraktsioone, millel lapsed kämpingus mängida said. Eriline lemmik oli meil puidust kettaga bowlingurada, millesarnase maale hoovi kindlasti ka vanaisalt tellida tahame. 

Pakime oma sadakuus kompsu kokku - asju on tõesti megalt ja ma kahtlustan, et pakkisin jälle tõesti üle. Priit on seekord tahtnud mitte mu tundeid haavata ja pole seda päriselt mulle öelnudki, kuigi ma sain ühest lausejupist aru, et seda ta mõtleb. Ja tal on tõenäoliselt õigus, nagu alati. 

Edasi viib sõit meid Šiauliai poole, mis on Leedu suuruselt neljas linn. Meie sihtkohaks on ta sel põhjusel, et see on täpselt sobival kaugusel, et sõitmisest pausi teha ja pausiks tundub sobiv olevat šokolaadimuuseum. Lapsed on sellega otseloomulikult nõus, sest nende jaoks ei ole ilusama kõlaga nimega muuseumi vist olemaski. Šokolaadimuuseum iseenesest on väike, meie jaoks informatiivne, aga mõnede 3-8-aastaste käest kuulsin, et natuke igav. Kompenseerime selle igavuse neile pärast muuseumi all olevas Ruta šokolaadipoes, kus igaüks võib osta endale näppu vabalt valitud šokolaadikäntsaka. Hiljem ostame kohalikust supermarketist leedu 3-euriseid-mega-maitsvaid maasikaid ja Rimi ürdisaiu ning sõidame Klaipeda poole edasi. Sellega ma olen vähemalt juba oma elus leppinud, et autot ei puhastata tolmuimejaga mitte enne pikka sõitu vaid peale pikka sõitu. Muidu me lastel autos süüa ei luba, aga sellisel eurotripil on natuke saiapuru tagaistmetel lausa hädavajalik, et ellu jääda. 

Õhtuks oleme plaaninud jõuda Klaipedasse ja kuigi selle päeva teekond on vaid mõned kilomeetrid pikem, kui eelmise päeva oma, tundub see matk kuidagi eriti pikk. Me ei ole mingid ekraanipooldajad ka, kuigi tagant järgi mõtlen, et ehk oleks siiski pidanud silma kinni pigistama. Aga tol hetkel kartsin, et niigi sõiduärevus on laes ja kui sellele veel helendav ekraan lisada, siis õhtuks on lapsed püsti põrgulised. Ja nii me mõtlesime neile järjest erinevaid mänge välja - tõstke käsi, kes on peres kõige vanem laps või kelle peres järgmine sünnipäev tuleb. Nimemäng ja kujundite joonistamise mäng, nii et igaüks nimetab ruudu, ringi, joone või kolmnurga ja mina teen sellest teiste eest varjatult pildi. See mäng, muide, hakkas lastele nii meeldima, et nad reisi jooksul tagaistmel korduvalt sellist omal algatusel mängisid. Lisaks muidugi veel raamatud, pliiatsid-kaustikud ja tegevusvihikud.

Viimased 110 km Klaipedasse mööduvad muidugi lennates, sest tegemist on kiirteega Kaunase ja Klaipeda vahel ja Leedu kiirteed tähendavad 130km/h sõitmist. 

Kohale jõudes me enam ei lenda, pigem kukume suure mütsuga vastu kõva maapinda. Meil oli Bookingu kaudu bronnitud imekaunis asukohas apartement Studio by the beach ja seda maja sellel tänaval lihtsalt ei olnud! Bookingust oli meile just päeval helistatud, saabumise aeg oli kooskõlastatud ja kõik, aga sellist maja, nagu pildil, sellel aadressil ei ole ja omanik ei võta telefoni vastu. Algul võtame laadnalt, see mereäärne tänavaots on ilus ka niisama strollimiseks, aga lõpuks küsin tänavaäärsetest restoranidest, googledan veel miljon korda ja jooksen risti-rästi ümbruskonnas ringi nagu närvihaige vanamutt. Võimalik, et sellel kõigel on lihtne selgitus ja lahendus, aga kui sa oled poolteist tundi ajanud taga maja, mida ei ole olemas ja püüdnud oma 20 korda kätte saada inimest, kes telefonile vastata ei soovi PLUSS su autotäis koosneb näljastest väsinud lastest, siis tuleb ikka nutt kurku küll. Õnneks Bookingu-tädi haakub meie murega koheselt ja otsib meile lähedusse (küll palju niruma asukohaga!) asenduseks ilusa roosa aiamajakese, millel batuutki hoovis. Poisid aga on juba pingele alla vandunud ja käituvad nagu 2 pöörast üleväsinud ja hüperaktiivset jõnglast. Majaomanik on sõbralik, aga räägib ainult leedu, vene ja saksa keelt ja käte-jalgadega ma laste käitumist talle välja vabandada ei suuda, nii et eks ta jääbki meist mõtlema, kui hulludest eestlastest. Suva, muidugi, ja paras talle ka, sest kui kõik muu oli okei ja hinda väärt, siis linad olid polüestrist ja see tunne on naha vastas nii rõve, et olen sunnitud keset ööd autost oma padja ja teki tooma.

Päev 3 / neljapäev

Ärkame hommikul kõik teadmisega, et täna tuleb maailmatuma äge päev. Ja nii ongi, eilsed äpardused on meelest läinud ja tujud on üleval. Ekstra elevust tekitab lastes teadmine, et täna on see päev, kus saame Leedu praamiga sõita. Reaalne praamisõit Neringale kestab muidugi nii näruselt vähe, et keegi meist ei suuda õieti veel aru saadagi, et sõitma oleme hakanud, kui juba sildume.  

Meremuuseumi sõidame ühe eesti numbrimärgiga sama värvi sama marki auto järgi ja kui me ka ükteise taha pargime, siis tekib mul tahtmine neile mingit KIA-ga eestlaste nalja teha. Aga nähes, kui torssis pilkudega nad autost väljuvad, otsustan selle vahele jätta. Eestlased on tõsised ja kurjad ja kannatavad palju. Jeei! Ma ausalt ei kujutaks ühtki eestlast endale liginemas ja abi pakkumas, nii nagu ma korduvalt välismaal (nt Šiauliais ja Londonis) seda kogenud olen, kui eksleva pilguga ümbrust puurin. Aga see selleks.

Meremuuseum ise on äge ja fantastiline ja hingemattev ja kõike seda kuubis. Kogu ülesehitus nii näituste kui show'de näol meeldib mulle väga. Vaatame ära pea kõik, mida meremuuseumil meile pakkuda on, nii delfiinide kui merilõvide etendused ja loomulikult enamiku meremuuseumi väljapanekutest, kaasaarvatud akvaariumis tunnelis viibimine, kus kalad sul otse pea kohalt läbi ujuvad. 

Nidale ja meremuuseumi soovitan planeerida julgelt terve päeva, seal on vaatamist ja kogemist küll ja veel ja sinna kanti läheksin ise kindlasti pikemaks tagasi. 

Õhtuks jõuame Palangale ja kuigi ilm on üsna tuuliseks keeranud, paneme siiski ujumisriided alla ja lähme selle rajooni kõige kuulsamale promenaadile patseerima. J. Basanavičiaus tänav, mis on täis pikitud kõikvõimalikke toitlustajaid, lõbustusasutusi ja erinevaid müütajaid on üle kilomeetri pikk ja kui me pärast merelainetes ja -liivas mängimist tagasi vantsime ja lapsed vinguvad, siis taban end mõttelt: kui mina olen niiii väsinud, nagu ma olen ja mina olen ju täiskasvanu, siis kui väsinud oleks ma siis, kui ma oleks kolmeaastane? Tublid matkasellid on nad igatahes ja keegi ei saa neid süüdistada, et nad praegu lihtsalt ei jaksa. Ostan neile (ja endale) kätte maisitõlvikud ja see on seekord see kütus, mis meid autoni välja veab.

Magame me sel õhtul ühes väikeses katusealuses uberikus, kus duši all peab käima taburetil istudes, sest seisma ei mahu. Sellise raha eest piirkonna ühes hinnatumas kuurortis muidugi paremat oleks narr loota ja ega me ei looda ka. See on ikkagi säästureis raha eest, mida meil veel reaalselt isegi ei ole, sest esimest korda elus võtsin puhkuserahad välja enne puhkust, mitte koos palgaga. Aga millal siis veel elada, kui mitte nüüd ja me kogume emotsioone, mitte kõige uhkemaid voodeid, kus magatud. Siin on puhas vähemalt, linad on puuvillast ja hommikul saan köögis putru keeta. Ja omanik on megasõbralik ja räägib super hästi inglise keelt!

Päev 4 / reede

Üha selgemaks saab, et me jätame ühe päeva vahele, Ventspilsi päeva, ja põrutame otse Riia piirkonda. Laste pärast ja Priidu pärast ka, et ta saaks ühe päeva enne tööle minemist reaalselt puhata. 

Hommikupooliku veedame taaskord Palangat avastades aga täna oleme targemad ja kasutame selleks 4-rattalist jalgratast. Siin sõidavad paljud sellistega ja tunnihind on küll tervelt 8 eurot, aga kogemus on seda väärt. 

Nii palju siis minu fookustamise-oskusest. Ühesõnaga, nagu näete, siis 2 väiksemat istuvad ees ja tagareas oleme me kolmekesi. Rool on moepärast naisele ka kätte antud (et kontrollitunne säiliks), aga tegelikult see ei tööta. 

Lõunat sööme Palanga ostukeskuses CanCan pitsas, kus pokaal veini, 2 kohvi, vesi, 3 pitsat ja Caesar lähevad meile maksma vaid 25 eurot. On vist vähe, on ju? Mis kõige olulisem, lapsed saavad mänguasjadega mängida. Tundub selline tühine detail, aga nad tõeliselt naudivad vahelduseks seda mängunurka. 

Kõhud täis ja Maximast varud täis tangitud, alustame me teed Palanga kämpingu poole, et saada teistsugust, mereäärset ööbimiskogemust, aga kuidagi spontaanselt ja sõidu pealt otsustades saab meie sihtkohaks Jurmala. Tundub olevat hea päev sõitmiseks (alternatiiv oleks olnud sõita järgmisel hommikul otse voodist) ja tundub tark mõte juba õhtuks Riia lähedale end ära parkida. 

Kuigi plaan ja unistus on ära näha ka kaunis linn Liepaja, satume me kuidagi kohaliku "külatee" peale, kust tagasiteed mapsi järgi ei ole ja nii sõidame me 2 ja pool tundi nagu hobusega kruusateel. Asfalt on kole ja lapitud ja teed on kitsad ja kahtlased. Liepaja kaudu oleks olnud paremad teed ja näha oleks ka kahtlemata rohkem olnud, aga noh. Las jääb siis seekord avastamata, nagunii on plaanis veel tagasi sinna kanti minna.

Jurmalasse jõuame kuskil 8 paiku ja kui me mängisime välja kämpingu valikul sellele, et "me nagunii ööbime ju oma telgis" ja "kui hull see ikka olla saab", siis peagi on selge, et saab. Märge tulevikuks: kui Google ütleb, et pole okei, siis pole okei. Nad ehitasid oma Nemo kämpingu valmis aastal 1982 (suvaline aastaarv) ja nad ei ole sellest saati seal mitte üht investeeringut teinud. OK, natuke liialdan, mingi uuem katusealune on istumise jaoks ja laste mänguväljak ja.. aga tualett on lagunemas, uksed kinni ei käi. Väliköök on papist põrandaga ja rõve ja need kämpad, mille eest nad 75 EUR öö eest võtavad - no mina ei tea, kes raha peale nii vihane peaks olema, et peale kämpingu nägemist raha tagasi nõudma ei läheks. Aga nagu öeldud, siis meie magame nagunii telgis ja merekohin uinumisel on täielik unemuusika. Kui esimene öö olime kahe telgiga, Priit magas meie telgis poistega ja mina venna plikaga tema telgis, siis seekord proovime ainult oma telgiga hakkama saada, et raha kokku hoida. Välja näeb see nii, et mina magan lastega sees ja Priit magab eeskojas. Meil on seal niiöelda põrand all, ruumi on laialt ja eeskojas magada on täitsa okei. Kui just ämblikud üle näo jooksmas ei sega. 

Päev 5 / laupäev

Hommikul leian ainukese vapra, kõige väiksema, kes minuga sellise tuule ja külmaga randa vaatama valmis on tulema. Ilus on siin mere ääres küll, aga kahjuks oleme me seekord ilusad ilmad autos maha sõitnud ja randa rannas olemise mõttes meil asja ei ole. 

Loomaaeda jõudes lähen korra autosse tagasi ja vahetan oma kleidi pükste vastu. Ilus suvi küll. 

Riia loomaaed meeldib mulle oma kompaktsuse pärast väga - lastega on nii mõnus ja mugav, sest keegi ei väsi liialt ära ja ükski loom ei ole liiga kaugel. Tallinnas see-eest vantsid kilomeetrite kaupa pikki tühermaid läbi ja väravasse rampväsinult tagasi jõudes mõtled, et tore küll, aga vähemalt 80% loomadest jäi jälle nägemata. 

Kaelkirjakud, mis olid peale delfiine meie reisi sihtmärk nr 2, nägime ka ilusti ära ja päris lähedalt (musi-tegemise-kauguselt, palju lähemalt, kui see pilt). 

Endale iseloomulikult ei vaata ma loomaaias pelgalt loomi vaid muuhulgas kaklen jäätiseputka kassajärjekorras ka ja loomulikult kelle muu, kui teise eestlasega! Venna laps valib nimelt päris pikalt, mida ta osta soovib ja kui ta oma valiku tehtud saab, tuleb ta korra ukse peale mind appi kutsuma, et ostu sooritada, sest läti (ega inglise) keelt ta (veel) ei jaga. Seda pealt näinud järjekorras viimasena ootav eesti tädi käratab meile, et oleme oma koha järjekorras kaotanud, sest reeglid on reeglid. Vabandan ja läheme järjekorda viimaseks, sest ehmatan algul natuke ise ära ja esimese hooga ei saa võib-olla olukorrast täpselt aru. Aga natuke aega seal seisnuna ja mõelnuna otsustan tädi ikka natuke kasvatada ka. Kellel on NII KIIRE, et ta ei saa oodatud, kui LAPS kassapidajale oma täpselt välja loetud mündid ulatab. Häbi! Tundub, et tal ongi häbi, sest midagi vastu ta mulle ei ütle, pigem ootab oma korda süüdlaslikul ilmel. Ja tõesti, las õpib sellest olukorrast, milleks lapsega tüli kiskuda!

Tagasisõit Riiast kodu poole tundub meile kõigile nii lühike, sest kuigi sõita on 300 kilomeetri jagu, siis need viimased kilomeetrid tunduvad minema lennates. H magab ja teised 2 mängivad meiega sõnamänge või telefonis jumal-teab-mis mänge. Pause me pea ei vajagi, sest kodu tundub nii lähedal. Ainult minu kohvipausid ja laste jäätisepausid - neid mõlemaid oli meil pikal teekonnal vägagi ohtralt. 

Poole 8 paiku laupäeva õhtul oleme me kodus ja sel õhtul ei ole meil jõudu muuks, kui teleka ees vedelemiseks. See puhkamine on ikka nii väsitav!

***

Ausalt öeldes oleme me sellest reisist taastunud lastega viimased 3 päeva. Ilmad on muidugi olnud nirud ka, aga ega pole nii väga kodust välja kutsunudki. Kui välja arvata esmaspäevane korvpall Saku suurhallis koos Priiduga, ei ole me midagi märkimisväärset üldse teinud. Ja teate mis, sellist aega peab ka olema. Mina olen saanud asjad lahti pakitud ja kodu korda, lapsed on edasi-tagasi taasavastanud kõik oma mänguasjad ja enamik päevadest on olnud niisama diivanil vedelemine.

Üks mõte veel. Sa lähed reisile alati parimate kavatsustega ja lisaks enda energiavarude täitmisele tahad sa loomulikult rõõmustada ka oma lapsi. Ja eks sa rõõmustad ka, need delfiinishow'd ja rannas jooksmised meeldisid ju neile küll ja meeldisid väga. Aga nad väsivad. Sõitmisest, mõnevõrra vähemast ja ebamugavamast magamisest, autos kinni istumisest, pead-jalad hunnikus koos olemisest, suurest infohulgast, emotsioonidest. Nii nad ongi lärmakad, otsivad tähelepanu ja väljundit. Ja kui tore oli end lõpuks eile hommikul avastada mõttelt, et nad on koju tagasi jõudnud. Taas viksid ja sõnakuulelikud, mängivad üksteisega üksmeeles ja on palju rahulikumad. 

Kõige iroonilisem kogu selle asja juures on muidugi see, et kui nende käest küsida, mis neile selle reisi jooksul KÕIGE ROHKEM meeldis, vastavad nad justkui ühest suust: see kui me rannas kõik koos liivaga mängisime. Mis tähendab, et tegelikult ei ole sul laste pärast vaja isegi Salacgrivasse sõita, võid ka vabalt Stromkale minna ja lihtsalt nendega tegeleda, OLEMAS OLLA ja KOHAL OLLA. Aga ühtteist pead sa siin elus ka iseenda pärast tegema ja mis neil lastel muud üle jääb, kui vanematega kaasa sõita. Üksi koju nad ju ei jää, kui ema-isa Leedu delfinaariumis lõbutsevad.

Täna tulime me lastega maale. Ikka Haapsalu saiakeste pausiga, nagu vanasti. Mina saiakesi ei söönud, sest mul on magusast ja nisujahust mõneks ajaks küll, aga lapsed lasid promenaadi ääres pingil küll hea maitsta. Võimalik, et ma homme siiski ühe saiakese ikka söön, sest kus see kõlbab, et üleriigiliselt tuntud Evelini kohvik on mu kodu vahetus läheduses ja mina ei ole veel sealt uksest sisse astunudki.

Kui keegi meid otsib, siis Evelin on kohalejõudmise hõlbustamiseks meie tee otsa uue sildi sättinud - sõida 750 meetrit täpselt sildil viidatule vastupidises suunas ja oledki meie juures.

Homme korjan ka hapuoblikaid, pärnaõisi ja melissi. Mul on lihtsalt nii hea siin, hing lausa heliseb. Ja lastel ka, miks ei peakski olema. Päris asjad ja päris maavanaisa, kes õpetab päris töid tegema. Lapsed rohisid juba pool tundi peale saabumist kartuleid ja tegid seda heal meelel. 

Kollane kass on hõivanud mu auto ja vaatab mind, justkui öeldes, et ole siin ja ole kohal, sul ei ole kuskile kiiret. Ja nii on.

käsi püsti, kellel on jaanipäevaks "erilised plaanid"!?

Ma mõtlesin ikka mitmeid aastaid peale laste sündi, et mina ei soovi enam kunagi alkoholi juua, üldse. Kusjuures, mäletan, et mõtlesin seda ikka täie tõsidusega. Ma ise uskusin seda siiralt, et ei võta enam kunagi tilkagi. Suitsetamine nii mu elust ju kadus, miks mitte alkohol?

Aga tuleb tunnistada, et mõned klaasid veini ma endale aeg-ajalt endale ikkagi luban. Seega täiskarsklane ei ole ja võimalik, et see postitus on mõnevõrra silmakirjalik. Aga noh, seoses läheneva jaanipäevaga ja käimasoleva jalgpalli MM-ga on mul tekkinud mõned mõtted, mida tahan siia kirja panna. 

Eestlase jaoks on jaanipäev ikka täielik joomapüha, pole midagi teha. Naljakas tegelikult, et see, kas on tuju napsu võtta või ei, ei olene konkreetsest hetkest vaid jaanipäev on ikka selline püha, mille ajal aset leidvat padujoomist planeerivad Eestis kõik - ontlikust pereisast kuni politsei ja haiglateni välja. Täna hommikul Terevisioonis kuulsin poole kõrvaga alkoholiteemalist lõiku, mille Piret Järvis alustas sõnadega: "Jaanipäev on see aeg aastas, kus meie teedel on liiklemas väga palju alkoholijoobes juhte". There you go. Riigitelevisoonis öeldakse otsesõnu välja, et alkoholijoobes jaaanipäeval roolis olemine on eeslasele omane. Me lihtsalt oleme sellised, see on okei, paratamatus - midagi mis lihtsalt juhtub. On olnud nii enne ja on edasi ka.

Sest jaanipäeval juuakse, jumala eest. Nii on olnud aegade algusest peale ja kõik, mis me saame teha, on tagajärgedele leevendust otsida. Kaine autojuhi kampaaniad, sest jumal küll, kes see niisama vabatahtlikult ja ilma teistele kuulutamata jaanipäeval kaine tahaks olla?! Äpid, mis mõõdavad su teadmisi sellest, millal sa peale drinki sõitma saad minna. Kõrgendatud valmisolek kainestusmajas ja mida kõik veel. Terve Eesti karjub, et jaanipäev on see aeg aastast, kus KÕIK JOOVAD. Vähesed, kes suudavad kained olla, väärivad eraldi esile tõstmist ja kleepsu auto külge. Öähh. Mulle ei meeldi üldse, et joomisest jaanipäeva ajal on tehtud eesti meedias (ja seega ka iga teismelise silmis) peaaegu nagu kohustus või norm.

See on nagu viinerid ja friikartulid toidukohtades lastepraena. Aga seda ju lapsed tahavad! Muidugi tahavad, kui muud valikus pole. Lapsed ei söö tervislikke toite! Muidugi ei söö, kui sa pakud neile vaid viinereid ja friikartuleid. Näita mulle lapsevanem, kes ei teeks võimalusel lapse jaoks tervislikumat valikut. Aga selleks, et see võimalik oleks, tuleb kuskilt alustada (soovitatavalt algusest). Ja nii see käib - iga laps stardib puhtalt lehelt, sööb paar esimest aastat maailma kõige tervislikumaid toite ja ei oskagi muud tahta. Nii kaua, kuni keegi neile rasvaseid friikartuleid pakub.

Ma usun, et see on tegelikult võimalik - kui iga järgnev aastakümnend hoiab oma lapsi ühe aasta kauem friikartulite eest peidus ja toitlustusettevõtted võtavad järjest enam tervisliku toidu pakkumise "riski", siis lõpuks ei oska keegi seda saasta tahtagi. Ma tean seda ju oma käest (kuigi pean ütlema, et ma olen saanud laste käest märkusi, et ilma värske salatita toit ei ole toit ja H eelistab sünnipäevadel näiteks keemiasiirupist tehtud mahlale vett), et kui sa paned neile kõrvuti maisigaletid ja kartulikrõpsud, siis nad valivad muidugi viimased. Ja nii kaua, kui ülejäänud maailm meie ümber mikrolaineahju-viinereid pakub, siis nii öko ja sõjaväe mamps ma ka ei ole, et neile kõike keelan, mida sõbrad süüa võivad. Kuigi, kuskil on siiski piirid ja alati on valikud, tuleb olla kaval ja järjekindel.

Alkoholi juurde tagasi tulles, siis ma ei ole enne selle Ossinovski-poliitika-paanikaga väga kaasa läinud, aga mõelda, kui paljudes peredes praegu jalgpalli MM ajal on alkohoolikud in making. Tänu sellele aktsiisiteemale ja läti õllele on ju kõigil praegu kodus kohver või paar. Ja jalgpall ja õlu ju jumala pärast käivad kokku ja seda muret ei ole, et peaks poest tooma, aga ei viitsi.. Kus on, sealt tuleb võtta ja nii istuvadki pereisad iga jumala õhtu teleka ees ja lürbivad oma odavat läti õlut. Sest nii odav on nagunii ka ja suvi on ja ikkagi jalgpall ja.. Kuna odavat õlut on kodus nii palju ja keegi kohe-kohe lätti minemas, siis ei ole isegi seda ohtu, et jaanipäevaõlled ette ära joodud saaks. Ma ei tea, kui pikk protsess see on, alkohoolikuks saada, ja millal saab päriselt öelda, et nüüd oledki kohal, aga ma mõtlen, et nõrgemad vannuvad kindlasti mõne aja möödudes alla, kui lihtsalt NII PALJU ÕLUT on igalpool. 

Ja mida erilist siis jaanipäeval ikka sööma, jooma ja tegema peab.. eks inimene peab oma elu ikka põnevaks tegema ja tähtpäevad on ju igati toredad, aga natuke ajab muigama, kui raadios juba teisipäeval küsitakse, et kas jaanilauale on juba asjad valmis ostetud. Mmmmm... ei. Ma küll planeerin oma söögikordi ja oste, kui vähegi oskan, aga et jaanilaua söök peaks kuidagi teistmoodi olema, kui suvalisel suvisel nädalavahetused, no ei tea. 

Meile tulevad maale külla 2 paari sõpru oma lastega ja tõenäoline on, et sealgi juuakse õlut ja veini ja ehk satume isegi mõnele jaanituleplatsile, aga ainuke ootusärevus, mis mul seoses sellega on, on see, et tulevad külalised ja tore on nendega aega veeta. Aga see oleks võinud olla vabalt ka suvaline nädalavahetus mais või augustis. 

Ilmaga on muidugi lood nagu jaanipäeval ikka. Uskumatu, et oli SELLINE SUVI ja täna, kui suvi ametlikult algab, on õues külm ja märg. Eile õhtul oli meil Kadri aknaraame värvimas ja kui Priit läks poistega Kiili lööktrelli tagastama, palusin mina end seniks Humanasse visata, et peagi saabuva puhkuse ajal veidi värskem välja näha. Oli 3-euro-päev ja kuigi ma ostsin lausa 7 asja, siis midagi neist vist tegelikult järgnevate nädalate jooksul selga panna ei kõlba - minu ostukorvis oli suvi, õues aga on sügis. 

Ilmateadet yr.no-st vaadates läheb järgmisel nädalal muidugi paremaks, kraadid ei ole nüüd küll megakõrged, aga vihmapilvi pole. Meil on muidugi plaanis jõuda veel Lätti ja Leetu ka ja seal on see ilmapilt tunduvalt ilusam. Aga eks näis muidugi. Kahju on küll, et ilusad ilmad on kontoris ja lasteaias maha molutatud, aga mis seal ikka - on, nagu on. Ja lõppude lõpuks puhkuse kvaliteeti see kindlasti ei kõiguta, ägedate inimestega on äge ka siis, kui vihma kallab. Siit saab lugeda, kuidas me ükskord juba paduvihma ja koledate ilmadega puhkuse ajal maadlesime ja kummalisel kombel on just see puhkus jäänud minule meelde, kui kõige toredam üldse. 

Igatahes soovin kõigile toredat jaanipäeva, mina lähen homsest puhkusele ja kuigi ma arvuti võtan kaasa, siis pole üldse kindel, et seda järgmised 2 nädalat avada tahan :)

tänulik olemisest

Käime G-ga igal teisipäeval ja reedel loovteraapias Adeli rehabilitatsioonikeskuses. Ma arvan, et see töötab. Igatahes ei ole ma näinud ega kuulnud enam nii kramplikke ja ärevaid momente.

Täna valdab mind täielik tänutunne, sest kuigi hommik algas selliselt, et kõik oleks võinud metsa minna, on sellest päevast saanud siiski täiesti edumeelne päev. 

Esiteks magasime sisse, sest unustasin oma telefoni kööki laadima. Sa võid mürki võtta, et kui telefon köögis heliseb laupäeval, on mõlemad lapsed naksti üleval ja nõuavad putru. Aga kui see heliseb argipäeval kasvõi 45 minutit jutti, siis keegi ei kuule. Nii meiega just juhtus. Kuna Priit oli endale seadnud just täna eesmärgiks varem tööle minna, et õhtul seda pereelu arvelt tegema ei peaks, siis temast polnud mul laste kokku pakkimisel abi loota. Aga G-le selline asjade käik virgudes üldse ei sobinud ja nii ta üldse ei virgunudki. Üldse! Tugitoolis, pidzaamas, keeldub koostööst. H loomulikult ka, sest tema teeb kõike, mida teeb ta suur vend, aga kui ta aru sai, et see teeb emmet ikka tõeliselt õnnetuks, kui ta hambaid pesema ei lähe, siis kallistas kõvasti ja ütles: "NO OLGU, emme. Ma lähen nüüd hambaid pesema!" Sealt edasi läks tema osas kõik nagu lepse reega ja kui ta veel aru sai, et täna saab tema puldist auto lahti vajutada, pani end kähku riidesse ja oli kribinal-krabinal autos, nagu väike ahvipoiss. 

Aga teise lapse osas mul nii hästi ei läinud. Lihtsalt vedeleb tugitoolis ja teeskleb, et magab. Temaga on alati nii, et need tavapärased kavalused ei tööta, et vaatame, kes on Harjumaa kõige kiirem 5-aastane või söö taldrik tühjaks, maksakastme alt tuleb välja väike haldjas, kes su päeva ilusaks teeb. See ajab tegelikult tohutult närvi, kui nii on - et ei mingit koostööd. Tal lihtsalt ei ole praegu tuju panna riideid selga, sest tema plaan nägi ette, et ta teeb seda koos issiga ja siis me viime issi rongi peale. Muidugi ei öelnud ta seda mulle vaid ma püüdsin ise leida enda närvi minemise vältimiseks talle mingit vabandust. Kuidas ta on laps ja ei oska oma emotsioone hästi väljendada ja ma pean teda toetama, mitte maha jooksma. Ja lõppkokkuvõttes suutsin ma öelda nähtavasti mõne silbi ikka õigesti, sest üks hetk ta lihtsalt hakkas tegutsema. Müstika, kuidas see käib. 

Muidugi, ääremärkusena iseendale ja kõigile teistele lapsi kasvatavatele isikutele - pool tundi ärkamiseks on vähe. Vähemalt meie omad ei saa selle ajaga piisavalt vunki sisse, et rõõmsa naeratusega õigeaegselt autosse vudida. Enamasti me muidugi neile seda aega pakume ka, ega siis sisse magamist keegi ju ei planeeri. 

Viisime H lasteaeda ära ja käisime G-ga tavapärase pool tundi mul kontoris - mina arvuti taga ja G välja prinditud käpapatrulli või ämblikmehe maski värvimas. Kuna kontorisse oli nagunii külalist oodata ka, siis läksime täna veidi varem välja, kui tavaliselt ja teate mis? Nii mõnus oli parklast teisele poole teed minna (mis on edasi-tagasi ikka tükk maad), käe otsas maailma kõige toredam 5-aastane ja seda teha üldse mitte teda edasi tirides vaid ta hüpetele üle tänava mikropragude rõõmsalt kaasa elades. Kui kiire ei ole, on kõik nii lihtne. Veelkord. Raili - ärka varem, välju kodust varem. Tundsin end nii õnnelikuna, sest päriselt, lapse käsi sinu peos on midagi, mis on üheaegselt pehme ja tugev. Miski, mida on vaja kaitsta ja miski, mis kaitseb sind parimal võimalikul viisil. 

Istudes seal loovterapeudi ukse taga (arvuti on mul kaasas, et tööd teha, poolteist tundi niisama passimiseks oleks üleliia) näen seal möödumas palju inimesi. Ja taipan, et pean olema kõige tänulikum inimene terves maailmas. See oli tõsine ehmatus, kui mulle esimene nõustaja vihjas, et mu lapsel võib olla mingi häire. Minu lapsel, midaaaaa, HÄIRE? Ja ma võtsingi seda mulle iseloomulikult väga tõsiselt, õiget looduslikku toetavat rohtu taga ajades kirjutasin läbi pool ilma ja loovteraapia käib meil erilise intensiivsusega ja lasteaed on informeeritud jne jne. Aga tegelikult ei ole ju lahti üldse mitte midagi hullu. Tal ei ole puuet või ravimatut haigust. Näen seal ukse taga lapsi, kes on vaevu suuremad, kui H, halvatud ja ratastoolis, aga näod on rõõmsad. Inimesi, kes räägivad, aga keel ei paindu õigesti, nii et keegi ei saa aru, mida nad tegelikult ütlevad. Väike poiss, kelle jalad ei allu tema tahtele.. Ja mina arvan, et universum piitsutab mind, et mulle selliseid raskusi teele saadab. Ei, ei piitsuta. Ja see pole raskus, vaid õppetund. Hinda elu, Raili. Õpi ja hinda.

Ta istub mu kõrval, selle elektriratastooli-tüdruku ema ja ta ei näi üldse murtud või murelik, pigem igapäevane. Tema jaoks see ongi igapäev. Ja ka temal on kindlasti tuhat põhjust uhke ja tänulik olla. Sa töötad sellega, mis sul on. Ja leiad rõõmu sealt, kus teised otsidagi ei oskaks. 

Hiljem käisime ülemusega söömas, kellega meil nii mõnedki teemad eelmisel korral poolei jäid. Tol päeval olin ma teatud põhjustel üliemotsionaalne ja ei näinud kõike nii selgelt, kui peaks. Täna öeldi mulle taas hästi, tänati seni tehtud töö eest ja pandi palgalisa. Aitäh. Mitte raha eest, vaid innustavate sõnade eest. 

Ja siis algas vihmasadu, mu lemmik. 

Olen tänulik oma laste eest, tänulik Priidu ja sõprade eest, lähedaste eest, kes on tõepoolest lähedased. Ja iseendale olen tänulik, et olen lõpuks ometi hakanud endale lubama hetki. 

võta aega veidi iseendale

Mul oli eile nii äge päev, et tekkis tahtmine ka blogis seda jagada. 

Tegelikult ei piirdukski ma üldse ühe päevaga, terve nädalavahetus oli mega tore. Selline kosutav, peale mida sa tunned, et ehk puhkasidki seekord end päriselt töönädalast välja, nii nagu see tegelikult igal nädalal käima peaks. Aga reaalsuses olen mina küll esmaspäeviti päris tihti veel rohkem väsinud, kui reedel. Ei, mitte sellepärast, et nädalavahetus on raju pidu. Sellepärast, et on lapsed ja kodu. Et lastega teha toredaid asju, mida nädala sees ei jõua ja et keegi vahel harvagi põrandaid peseks ja rõdult pesud korjaks, enne kui need nii tolmused on, et uut pesu vajavad. 

Reedel olime lastega Männi pargis, samal ajal, kui Priit sõbra juures jalgpalli vaatas. Järgnevad kuu aega on see üldse mu stampvastus nüüd, kui keegi küsib, kus Priit on: "Priit vaatab jalgpalli." Igatahes, Männi pargis oli esinemas härra Ivo Linna isiklikult: 

Teda me muidugi väga pikalt lava ees ei fännanud, sest nagu arvata oligi, siis lapsed kiskusid üsna varsti mänguväljakule, aga noh. Las ta olla. Eks see nii käibki, kuigi mõndadel harvadel hetkedel on IKKA VEEL sellega raske leppida, et lastega nii ongi: sa saad kõigest pool või vähem veel. Palju-palju järeleandmisi ja mööndusi, aga kõik saab tehtud ja kõikjal saab käidud, kus vaja. Selle olen enese jaoks ammu selgeks mõelnud, et minemata ma ei jäta. Noh, et ei viitsiks laste riidevahetusi ja autosseminekuid koordineerida ja jääme hoopis koju. Oi ei. Kui Ivo Linna on Männi pargis ja emme tahab minna, siis sinna me ka läheme. Kuigi tuhandeid kordi lihtsam oleks mitte minna. 

Üldsegi ma arvan, et me oleme saanud jackpoti nende lastega. Natuke tõsiselt mõelduna ja natuke irooniana. Sest 2 väikest vanusevahega poissi, kui esimene on kohati paras juurikas ja teine peab esimest oma suurimaks iidoliks, on mõnel päeval ikka paras väljakutse. Et kui sul on esimene rahulik plikatirts, kelle meelistegevus on puu all istudes joonistada või kui sul on teiseks lapseks rahulik poiss, kes armastab ülekõige laua taga puslesid kokku panna, siis võib see supp ju täitsa söödav olla, aga meie.. me oleme kangelased, päriselt. Kui sul on 2 last, kes tahavad puu otsas ronida, ninjasid ja politseid mängida ja kes tegutsevad siiras usus, et seda kõike võiks röökides teha.. Raudsed närvid peavad sul olema, raudne leedi. Mul ei ole, ma lähen vahel ikka endast välja ka. 

Aga tead, vastu röökimine ei tööta. Kõige lihtsam viis on ikkagi rääkida rahulikult ja õpetlikult nagu vana kriimulise plaadi pealt jazzi mängiv grammafon, ikka ja jälle uuesti üle: "Me teeme seda nii ja nii. Kõnnitakse, mitte ei joosta. Räägime tasemini, emme kuuleb küll. Poereeglid on meil sellised, sellised ja sellised. Kui sa tee ääres mängid, võib õnnetus juhtuda. Palun tule ütlema, kui sa pahandust teed (see töötab muideks!). Sulle ei meeldi minna magama, aga igal õhtul peab ikkagi magama minema. Jne jne jne". Nagu väikestele totudele, aga olgem ausad, nad ikka natuke nagu on ka totud. Nad on ju täitsa toorikud, kui nad siia ilma tulevad, kuidas nad peaksid teadma kõike seda, mida sina oled 34 aastat endale peakolu sisse kogunud??

Tegelikult oli seal Männi pargis ikkagi täitsa tore ja mul on hea meel, et sai käidud, sest lisaks emale olid meil veel mõned toredad sugulased seal, kes lastele mänguseltsiks, kes mulle vestluskaaslaseks, aga jah. Ivo Linna kontsert see polnud, pigem õhtu mänguväljakul. Aga noh, keda huvitab. 

Laupäeval käisime mul tädipoja sünnipäeval, mis on igasuvine üritus, mida isegi lapsed juba oodata oskavad. Sest meil on oma suguseltsi perede peale juba päris palju neid lapsi ja kui lisada sinna juurde veel tädipoja sõprade lapsed, siis saame kokku päris suure rahvapeo, kus lõbus nii suurtel, kui väikestel. Ja loomulikult, kui lastel on omakeskis tegemist rohkem, kui nad tahta oskaks, siis tähendab see seda, et emmed ja issid võivad veiniklaasi ääres rahulikult omasugustega juttu puhuda, ehk siis meil oli ka selline mõnus chill päev. Üks naljakas seik oli muidugi ka - jutu sees, täitsa suvaliselt, tuli välja, et üks mu tädipoja sõber on sõber ka minu ettevõtte omanikega ja kuna nad olid just paar päeva enne pidu lõunal käinud, siis karjatas ta üks hetk jutu sees lihtsalt: "ah, sa oled SEE Raili või??" mis tähendab, et minust räägitakse lausa lõunalauas ja hästi räägitakse. Tore iseenesest on kuskilt kolmandast kanalist kuulata, et sind hinnatakse. Ju.

Aga eile käisime me hommikupoole lastega Nõmme Laulu-ja Tantsupäeval. Väga äge, paar tänavat meist eemal leidis aset rongkäik, kus kõik lauljad, tantsijad ja pillimehed reas. Ootasime-tervitasime kõik esinejad ära ja siis vantsisime nende kannul Tähe parki. Lapsed said jälle uusi elamusi ja muuhulgas ka tasuta näomaalingud:

Mõlemal olid samasugused ämblikmehe maskid, aga üks oli kohe eriti karakteris sees ja kandis lisaks veel ämblikmehe mütsi ka. 

Ja nüüd kogu postituse kulminatsioon. 

Priit läks kuskil 3 paiku jalgpalli vaatama ja võttis need 2 ämblikmeest endaga kaasa ja mina jäin kohe meelega üksi koju. Terveks päevaks ja õhtuks ka takkapihta, Priit tuli koju alles 9 paiku. 

Pesin 3 masinatäit pesu, tegin natuke süüa ja koristasin, aga põhilise aja lihtsalt OLIN ja lugesin rõdul raamatut (Mõrv idaekspressis). Lõpuks leidsin endale selle aja, õigemini võtsin endale aja iseendale ja teate mis? See oli kõige paremini kulutatud aeg üldse! 

See siin on minu jalgpallistuudio (loe: koht, kus aega veeta, kui telekas on hõivatud, sest mees vaatab jalgpalli). Ma tegelikult ei saa öelda, et mind jalgpall üldse ei huvitaks, finaale ja nii ma kindlasti vaatan ka, aga kõikide mängude kõike minuteid ma kindlasti näha ei taha. 

Parem loen. God, ma lugesin eile läbi terve raamatu! Ma olen enda üle nii uhke. 

Lihtsalt, et ma vingun koguaeg, et mul pole aega isegi Pere&Kodu lugeda, mis mul kotis juba üle kuu kaasas reisib (ja mis juba tõsiselt nässakaks muutunud on), aga tegelikult on vist ikkagi nii, et tuleb neid prioriteete sättida. Ei mingit telekat (sest see on järgmise kuu nagunii võimatu) õhtul, kui lapsed magavad. Raamatud hoopis. 

Sest no nii mõnus lõõgastunud tunne on täna. Maagiline!