Thursday, July 19, 2018

varajane keskeakriis

Ma olen nagu Palle. Kodus pole kedagi ja ühtki naabrit pole ka. Ausalt läheb vahepeal mööda kümnneid minuteid, kus ei ole isegi möödasõitvaid autosid. Kõik on maal, linnast ära. Kohtades, kus ei pea mitukümmend minutit ummikutes tiksuma, et randa minna.

Mulle on viimasel ajal linnaliiklus hakanud nii tohutult närvidele käima. Tean, Tallinn pole maailma mastaabis mingi linn ja meie ummikud ei ole mingid ummikud. Ja ma ei sõida isegi kesklinnas kunagi, mida mul kurta. Aga see alaline gaas-pidur-oota-gaas-pidur-oota on minu jaoks nii tüütuks muutunud. Mingi vanusega kaasnev nähe, et enam ei taha niiviisi autos loksuda ja aega tappa? Oleks siis vähemalt midagi vaadata ümberringi.

Ma saan sügisel 35. On seda vähe või palju? 20selt tundusid 35sed igatahes mutid, aga praegu mõtlen, et olen päris noor ikka. Nii palju teadmisi, tundmusi ja elu on minust läbi voolanud ja mul on selle üle siiralt hea meel. Ma ei tahaks olla kahekümnene ja mõelda, et kõik on alles ees. Mul on hea meel, et mõned asjad on juba möödas. Tean, et ma pole veel päris valmis tark ja keegi meist kunagi ei saagi päris valmis, sest õppida on alati midagi (andku jumal jõudu mulle seda 55sena tunnistada, kui poisid oma uue ajastu maailmatarkusega pruudid majja toovad). Aga paljud asjad on minu jaoks juba õnneks paika loksunud või peagi loksumas. Mis meeldib, mis ei meeldi. Kuhu tahan jõuda, kuhu ei taha. Mida peab ja mis pole oluline. Üle ei tasu ka muidugi mõelda ja mõnede asjadega peab ka lihtsalt leppima, isegi, kui ei meeldi. Aga viimasel ajal on mu mõtted kohe eriti analüütilised ja paikapanevad, kas ma seda tahan või ei.

35 on igatahes vara veel keskeakriisiks. Googeldasin. Aga mingi kriis või mingi muu muutuseid nõudev kogum minu sees möllab, vahel rohkem, vahel vähem, aga enamasti siiski rohkem ja ma ei oska sellega päriselt nagu midagi peale hakata.

Ma olen alati olnud üks igavene analüsaator ja tunnetanud, et kõik ümberringi ei mõtle niiviisi kõigele kaasa. Paar päeva tagasi tegin isikuomaduste testi SIIN ja testi üllatavalt täpseid tulemusi lugedes sain teada, miks teised nii palju ei analüüsi ja seoseid ei otsi. Minusuguseid INTP inimesi, keda kutsutakse loogikuks, on vaid 3% inimkonnast. Kõigel peavad minu jaoks olema seosed ja põhjused. Kui ma tunnen, siis ma tahan teada, miks ja kuhu see tunne mind lõpuks viib. Ma katsetan erinevaid ideid, asjade kohta, mis mind vaimustavad, teiste peal ja nii ma tahangi aeg-ajalt Haapsallu või Peipsi äärde kolida ja inimeste reaktsioonid või mõtted sellel teemal viivad mind oma arutlustes jälle edasi. Aga kuna ideid on palju, mida katsetada ja analüüsida, siis mind peetakse selliseks.. kergelt ebastabiilseks.

Ühesõnaga viimasel ajal ma mõtlen nii kohutavalt palju maal elamisele, et mine lolliks. Ja unistan, sest unistused on samuti minu inimtüübi lahutamatu osa. Mõni päev on mul isa käest näpistatud maatükk, kus peal ideaalselt idülliline elementmaja ja lastel vanaisa juurde viiv metsaradagi juba sisse tallatud. Mõni päev elan ma Haapsalu vanalinnas roosaks värvitud puumajakeses, kus meie pere kasutada on 3-toaline korter ja väike aianurk, samal ajal kui ülejäänud maja külaliskorteriteks ehitatud on. Mõnel päeval elan mõnes merega piirnevas Tallinna küljealuses asumis, kui mul on otseloomulikult suur õunaaed ja valgeks värvitud tara. Igatahes töötan ma ükskõik millise versiooni puhul kodus, lapsed mängivad naabrilastega ja mul on keegi naabrinaine, kellega rõõme, muresid ja aiassaadusi jagada ja õhtuti jalutamas käia. Võimalik, et kui mul oleks selline naabrinaine siin, Tallinna kodus, siis ma ei mõtlekski selliseid asju. See on jälle üks lõpuni mõtlemata mõte mul.

Igatahes istusin ma laupäeva õhtul Saadjärve ääres kase all kivi peal ja nautisin, varbad vees vaadet. Lapsed plädistasid vee sees ja kuna oli nii soe, siis mul oli täiesti ükskõik, et nendel dressipükste tagumikud ja pluusivarrukad märjad olid. Istud seal ja tunned, et just selles hetkes ja selles kohas on kõige mõnusam olla. Mida teha, et igal õhtul sellist tunnet tunda?


Mulle meeldib praegu telgis magamine rohkem, kui oma kodus. Nii hea on uinuda, kui kuuled laineid vastu kallast loksumas ja tuult puulehtedes sahistamas. Too õhtu kuulsime muidugi natuke enamat - kõrval jahisadamas oli pulm ja sealt kostusid meieni vaiksed peosumina hääled. Aga uinumist see ei seganud ja värske õhk on ikka värske õhk hoolimata inimhäältest.

Aga öösel. Virgun valjude häälte peale. Vaatan kella: 4. Üks naine röögib täiest kõrist, et ta ei taha seda s***kotti kunagi enam näha, sest too on värdjas. S***kott röögib vastu, et sellise l***iga ta ei tahagi koos olla ja naine võiks üleüldse end põlema panna. Vahepeal keegi jookseb natuke ja siis kõlab jälle palju vastastikku karjumist. Sekka kostavad ka sõprade hääled, kes üritavad ilmvõimatut - kahte üle-emotsionaalset purjus inimest maha rahustada. Pada sõimab katelt, ma ütlen, mõlemad oskavad ikka väga koledasti rääkida ja tõenäoliselt ongi neil mõlemal natuke õigus ka, kui teineteist sõimavad. Loodan siiralt, et tegu ei ole eelneval õhtul abiellunud pruutpaariga! Katan kätega magavate laste kõrvad ja leban ise silmad lahti selili und oodates. Tükk aega läheb enne kui ma uuesti kustun. Lapsed õnneks magavad nagu notid.

Hommikul on kisa kadunud ja järveäärne idüll tagasi. Sööme hommikust otse ranna ääres piknikuteki peal, meie ustav väike gaasipliit keedab meile kohvi ja elu ei saakski parem olla. Teen Ekspressi ristsõna, vaatan mängivaid lapsi ja mõtlen - jälle.


Lastega on maal nii palju lihtsam. Meil küll on kodus ka aed, aga ikka oled koguaeg pinges, et keegi aiast välja ei ründaks või kauaks neil siin väiksel territooriumil tegevust jätkub. Mina mäletan, kuidas me lapsena kolistasime vennaga lakkamatult mööda metsi ja põlde ja koguaeg oli põnev. Siis ei kardetud muidugi puuke ja seda, et keegi lastele otsa sõidab, kui nad külateele satuvad. Igatahes oli minu lapsepõlv üks suur mudaaugus plädistamine ja see on lihtsalt nii palju ägedam, kui multikad.

Loomulikult on kõigil puhkusel hea olla, sest see ongi puhkuse mõte, aga kas ei võiks iga päeva oma elust elada, nagu sul oleks puhkus? Kas ja miks meil on linnas hea ja vajalik olla?

Trennid, kino, poed. Vaikus, maalähedus, loomulikkus. Müra, saastatus, ummikud. Igavus, üksluisus, üksindus. Midagi, mida loogik omas peas selgeks mõtlema peab. Kui ma elaksin maal, kas ma siis igatseksin linna? Kui me elame linnas oma elu, samal ajal kui hing ihkab maale, kas me siis elame valesti? Või peaksime me võimaldama endale rohkem maalolemise-puhkust ja sellestki piisaks?

Olgu kuidas on, mul on tunne, et mingid muudatused meid ees varsti ootavad..

No comments:

Post a Comment

üksi kodus

Kuulen aknast naabriaia peoseltskonna hootiseid naeruturtsakaid ja mõtlen, et ma olen juba päris pikalt Palle olnud. Kuigi enam mitte nii vä...