tänulik olemisest

Käime G-ga igal teisipäeval ja reedel loovteraapias Adeli rehabilitatsioonikeskuses. Ma arvan, et see töötab. Igatahes ei ole ma näinud ega kuulnud enam nii kramplikke ja ärevaid momente.

Täna valdab mind täielik tänutunne, sest kuigi hommik algas selliselt, et kõik oleks võinud metsa minna, on sellest päevast saanud siiski täiesti edumeelne päev. 

Esiteks magasime sisse, sest unustasin oma telefoni kööki laadima. Sa võid mürki võtta, et kui telefon köögis heliseb laupäeval, on mõlemad lapsed naksti üleval ja nõuavad putru. Aga kui see heliseb argipäeval kasvõi 45 minutit jutti, siis keegi ei kuule. Nii meiega just juhtus. Kuna Priit oli endale seadnud just täna eesmärgiks varem tööle minna, et õhtul seda pereelu arvelt tegema ei peaks, siis temast polnud mul laste kokku pakkimisel abi loota. Aga G-le selline asjade käik virgudes üldse ei sobinud ja nii ta üldse ei virgunudki. Üldse! Tugitoolis, pidzaamas, keeldub koostööst. H loomulikult ka, sest tema teeb kõike, mida teeb ta suur vend, aga kui ta aru sai, et see teeb emmet ikka tõeliselt õnnetuks, kui ta hambaid pesema ei lähe, siis kallistas kõvasti ja ütles: "NO OLGU, emme. Ma lähen nüüd hambaid pesema!" Sealt edasi läks tema osas kõik nagu lepse reega ja kui ta veel aru sai, et täna saab tema puldist auto lahti vajutada, pani end kähku riidesse ja oli kribinal-krabinal autos, nagu väike ahvipoiss. 

Aga teise lapse osas mul nii hästi ei läinud. Lihtsalt vedeleb tugitoolis ja teeskleb, et magab. Temaga on alati nii, et need tavapärased kavalused ei tööta, et vaatame, kes on Harjumaa kõige kiirem 5-aastane või söö taldrik tühjaks, maksakastme alt tuleb välja väike haldjas, kes su päeva ilusaks teeb. See ajab tegelikult tohutult närvi, kui nii on - et ei mingit koostööd. Tal lihtsalt ei ole praegu tuju panna riideid selga, sest tema plaan nägi ette, et ta teeb seda koos issiga ja siis me viime issi rongi peale. Muidugi ei öelnud ta seda mulle vaid ma püüdsin ise leida enda närvi minemise vältimiseks talle mingit vabandust. Kuidas ta on laps ja ei oska oma emotsioone hästi väljendada ja ma pean teda toetama, mitte maha jooksma. Ja lõppkokkuvõttes suutsin ma öelda nähtavasti mõne silbi ikka õigesti, sest üks hetk ta lihtsalt hakkas tegutsema. Müstika, kuidas see käib. 

Muidugi, ääremärkusena iseendale ja kõigile teistele lapsi kasvatavatele isikutele - pool tundi ärkamiseks on vähe. Vähemalt meie omad ei saa selle ajaga piisavalt vunki sisse, et rõõmsa naeratusega õigeaegselt autosse vudida. Enamasti me muidugi neile seda aega pakume ka, ega siis sisse magamist keegi ju ei planeeri. 

Viisime H lasteaeda ära ja käisime G-ga tavapärase pool tundi mul kontoris - mina arvuti taga ja G välja prinditud käpapatrulli või ämblikmehe maski värvimas. Kuna kontorisse oli nagunii külalist oodata ka, siis läksime täna veidi varem välja, kui tavaliselt ja teate mis? Nii mõnus oli parklast teisele poole teed minna (mis on edasi-tagasi ikka tükk maad), käe otsas maailma kõige toredam 5-aastane ja seda teha üldse mitte teda edasi tirides vaid ta hüpetele üle tänava mikropragude rõõmsalt kaasa elades. Kui kiire ei ole, on kõik nii lihtne. Veelkord. Raili - ärka varem, välju kodust varem. Tundsin end nii õnnelikuna, sest päriselt, lapse käsi sinu peos on midagi, mis on üheaegselt pehme ja tugev. Miski, mida on vaja kaitsta ja miski, mis kaitseb sind parimal võimalikul viisil. 

Istudes seal loovterapeudi ukse taga (arvuti on mul kaasas, et tööd teha, poolteist tundi niisama passimiseks oleks üleliia) näen seal möödumas palju inimesi. Ja taipan, et pean olema kõige tänulikum inimene terves maailmas. See oli tõsine ehmatus, kui mulle esimene nõustaja vihjas, et mu lapsel võib olla mingi häire. Minu lapsel, midaaaaa, HÄIRE? Ja ma võtsingi seda mulle iseloomulikult väga tõsiselt, õiget looduslikku toetavat rohtu taga ajades kirjutasin läbi pool ilma ja loovteraapia käib meil erilise intensiivsusega ja lasteaed on informeeritud jne jne. Aga tegelikult ei ole ju lahti üldse mitte midagi hullu. Tal ei ole puuet või ravimatut haigust. Näen seal ukse taga lapsi, kes on vaevu suuremad, kui H, halvatud ja ratastoolis, aga näod on rõõmsad. Inimesi, kes räägivad, aga keel ei paindu õigesti, nii et keegi ei saa aru, mida nad tegelikult ütlevad. Väike poiss, kelle jalad ei allu tema tahtele.. Ja mina arvan, et universum piitsutab mind, et mulle selliseid raskusi teele saadab. Ei, ei piitsuta. Ja see pole raskus, vaid õppetund. Hinda elu, Raili. Õpi ja hinda.

Ta istub mu kõrval, selle elektriratastooli-tüdruku ema ja ta ei näi üldse murtud või murelik, pigem igapäevane. Tema jaoks see ongi igapäev. Ja ka temal on kindlasti tuhat põhjust uhke ja tänulik olla. Sa töötad sellega, mis sul on. Ja leiad rõõmu sealt, kus teised otsidagi ei oskaks. 

Hiljem käisime ülemusega söömas, kellega meil nii mõnedki teemad eelmisel korral poolei jäid. Tol päeval olin ma teatud põhjustel üliemotsionaalne ja ei näinud kõike nii selgelt, kui peaks. Täna öeldi mulle taas hästi, tänati seni tehtud töö eest ja pandi palgalisa. Aitäh. Mitte raha eest, vaid innustavate sõnade eest. 

Ja siis algas vihmasadu, mu lemmik. 

Olen tänulik oma laste eest, tänulik Priidu ja sõprade eest, lähedaste eest, kes on tõepoolest lähedased. Ja iseendale olen tänulik, et olen lõpuks ometi hakanud endale lubama hetki.