tag:blogger.com,1999:blog-88265139573523484482024-03-14T12:39:31.582+02:00RAILI RAJADPiisavalt vana, et üht-teist juba teada, aga piisavalt noor, et ikka ja jälle elu avastada. Majalaen, 2 last, mees, maakodu ja kass. Unistused, karjäär, pettumused, püüdlused ja argipäev, millel lahutamatuks kaaslaseks on loomulikult huumor. Loe ja tunne end ära. Või loe ja mõtle: "mida see napakas ometi kirjutab.." :) igatahes, oled oodatud!Unknownnoreply@blogger.comBlogger91125tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-59308569930546641532018-07-25T23:38:00.000+03:002018-07-25T23:48:41.036+03:00üksi kodusKuulen aknast naabriaia peoseltskonna hootiseid naeruturtsakaid ja mõtlen, et ma olen juba päris pikalt Palle olnud. Kuigi enam mitte nii väga Palle, kõrvalt naabrid on maalt tagasi ja ma käisin täna kodust väljas. Nägin inimesi ja asju.<br />
<br />
Lapsed läksid Priiduga esmaspäeval maale. Inimesed teevad ikka suuri silmi, et mis kavalusega ma teda sundisin või kas ta saab nendega ikka seal hakkama. Saab, ta on nende isa ja tissilapsed pole nad enam kumbki. Ja üllatus-üllatus, emad vajavad ka vahel omaette-aega. Et puhata.<br />
<br />
MITTE!<br />
<br />
Ma ei oska niisama vedeleda. Kui lapsed on kodus, siis oskan. Diivani peal vedeleda, kui lapsed multasid vaatavad pole mingi probleem. Aga kui nad ära on, siis tunnen, et ma pean nüüd kohe midagi tegema hakkama, et vaba aega mõistlikult ära kasutada. (ha haa, iga mõistlik ema teab, et mõistlik ajakasutus <i>homealone'i</i> puhul on puhata)<br />
<br />
Seekord tegin esmaspäeval kohe kodule tolmuimeja ja lapiga ringi peale. Isegi aknad pesin ära ja kapiuksed ja. Tolmukott sai täis ja kuna ma teadsin, et sealt võib palju legojuppe leida (meil on laiad põrandalauavahed), siis mängisin vaprat rüütlit, lõikasin koti kõhu lahti ja sorisin kättpidi tolmurullide sees.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRoihhTngM5jJNtUuiXff9qCdfMzGw5PBsKL6_jy97N7zl5TZ0NKWuku3dO6TGLzHCow6t2Nz93el4pbArNRloHkoPv93EMUZaoN-uexmT0R02SaSpjiWfcfgrL8SrUypwFsUdFFN7f2k/s1600/IMG_20180724_105059.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRoihhTngM5jJNtUuiXff9qCdfMzGw5PBsKL6_jy97N7zl5TZ0NKWuku3dO6TGLzHCow6t2Nz93el4pbArNRloHkoPv93EMUZaoN-uexmT0R02SaSpjiWfcfgrL8SrUypwFsUdFFN7f2k/s320/IMG_20180724_105059.jpg" width="240" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
Poiste varandus, mis mul päästa õnnestus</div>
<br />
Eile ja täna olen tegelenud põranda õlivahatamisega. Kuna tegu on osaliselt esikuga, siis võtab see päris palju aega - saan ainult poole põranda kaupa teha ja peanootama, kui teine pool kuivab. 2 kihti valget on peal, homme läbipaistev ja ongi valmis. Netflix ja Orange is the new black on minu lahutamatuteks kaaslasteks olnud need päevad. <i>Gotta love Netflix! </i>Pulti pole vajagi, ise toimetab. Hooaeg 3 on juba käsil.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5Y9O5uqCSz7s2TRhlvTIc_S5uLH49fZEkLSgZxSQwt4rfaWqcFGpBIcn73dhN_aQk3FvwxxAvAn9pAAlBdu1S-mOB-sRUWzZ5V86xe_niBS4z_8kUK8b9abuO-nIEbkPiNqCUuljr2zY/s1600/IMG_20180725_223110.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5Y9O5uqCSz7s2TRhlvTIc_S5uLH49fZEkLSgZxSQwt4rfaWqcFGpBIcn73dhN_aQk3FvwxxAvAn9pAAlBdu1S-mOB-sRUWzZ5V86xe_niBS4z_8kUK8b9abuO-nIEbkPiNqCUuljr2zY/s320/IMG_20180725_223110.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
Liistud ka veel ja ongi lõpuks valmis peale 4 aastat!</div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Aga et mu elus ainult töö, Netflix ja põrandal käkerdamine ei oleks, käisime emaga täna Trummi basseinides. Bussidega ja jala, sest auto on Hiiumaal. Ja teate mis, kui bussiga liigud, võid endale isegi ühe väikese õlle basseini ääres lubada! Polegi nii paha. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirOo41uWbzoop_HkLbOqCauDqwzMIjSOQ90DRT4fVIKTfOmcWkNF82pmzzPI5CuPvZ_f5ls95jGxr2oiwbegzVJkDovKCcmPuvhGsqHAzH0agXcCR2X_2u5UPQ0XSJsxQUZgxJHIws_to/s1600/IMG_20180725_163539.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirOo41uWbzoop_HkLbOqCauDqwzMIjSOQ90DRT4fVIKTfOmcWkNF82pmzzPI5CuPvZ_f5ls95jGxr2oiwbegzVJkDovKCcmPuvhGsqHAzH0agXcCR2X_2u5UPQ0XSJsxQUZgxJHIws_to/s320/IMG_20180725_163539.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
. </div>
<div style="text-align: left;">
. </div>
<div style="text-align: left;">
. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Ja üha enam mõtlen Neemede peale.<br />
(siin ei ole mõeldud Neeme-nimelisi mehi)</div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-6459854154252725432018-07-19T16:41:00.000+03:002018-07-19T17:25:58.370+03:00varajane keskeakriis Ma olen nagu Palle. Kodus pole kedagi ja ühtki naabrit pole ka. Ausalt läheb vahepeal mööda kümnneid minuteid, kus ei ole isegi möödasõitvaid autosid. Kõik on maal, linnast ära. Kohtades, kus ei pea mitukümmend minutit ummikutes tiksuma, et randa minna.<br />
<br />
Mulle on viimasel ajal linnaliiklus hakanud nii tohutult närvidele käima. Tean, Tallinn pole maailma mastaabis mingi linn ja meie ummikud ei ole mingid ummikud. Ja ma ei sõida isegi kesklinnas kunagi, mida mul kurta. Aga see alaline gaas-pidur-oota-gaas-pidur-oota on minu jaoks nii tüütuks muutunud. Mingi vanusega kaasnev nähe, et enam ei taha niiviisi autos loksuda ja aega tappa? Oleks siis vähemalt midagi vaadata ümberringi.<br />
<br />
Ma saan sügisel 35. On seda vähe või palju? 20selt tundusid 35sed igatahes mutid, aga praegu mõtlen, et olen päris noor ikka. Nii palju teadmisi, tundmusi ja elu on minust läbi voolanud ja mul on selle üle siiralt hea meel. Ma ei tahaks olla kahekümnene ja mõelda, et kõik on alles ees. Mul on hea meel, et mõned asjad on juba möödas. Tean, et ma pole veel päris valmis tark ja keegi meist kunagi ei saagi päris valmis, sest õppida on alati midagi (andku jumal jõudu mulle seda 55sena tunnistada, kui poisid oma uue ajastu maailmatarkusega pruudid majja toovad). Aga paljud asjad on minu jaoks juba õnneks paika loksunud või peagi loksumas. Mis meeldib, mis ei meeldi. Kuhu tahan jõuda, kuhu ei taha. Mida peab ja mis pole oluline. Üle ei tasu ka muidugi mõelda ja mõnede asjadega peab ka lihtsalt leppima, isegi, kui ei meeldi. Aga viimasel ajal on mu mõtted kohe eriti analüütilised ja paikapanevad, kas ma seda tahan või ei.<br />
<br />
35 on igatahes vara veel keskeakriisiks. Googeldasin. Aga mingi kriis või mingi muu muutuseid nõudev kogum minu sees möllab, vahel rohkem, vahel vähem, aga enamasti siiski rohkem ja ma ei oska sellega päriselt nagu midagi peale hakata.<br />
<br />
Ma olen alati olnud üks igavene analüsaator ja tunnetanud, et kõik ümberringi ei mõtle niiviisi kõigele kaasa. Paar päeva tagasi tegin isikuomaduste testi <a href="https://www.16personalities.com/free-personality-test">SIIN</a> ja testi üllatavalt täpseid tulemusi lugedes sain teada, miks teised nii palju ei analüüsi ja seoseid ei otsi. Minusuguseid INTP inimesi, keda kutsutakse loogikuks, on vaid 3% inimkonnast. Kõigel peavad minu jaoks olema seosed ja põhjused. Kui ma tunnen, siis ma tahan teada, miks ja kuhu see tunne mind lõpuks viib. Ma katsetan erinevaid ideid, asjade kohta, mis mind vaimustavad, teiste peal ja nii ma tahangi aeg-ajalt Haapsallu või Peipsi äärde kolida ja inimeste reaktsioonid või mõtted sellel teemal viivad mind oma arutlustes jälle edasi. Aga kuna ideid on palju, mida katsetada ja analüüsida, siis mind peetakse selliseks.. kergelt ebastabiilseks.<br />
<br />
Ühesõnaga viimasel ajal ma mõtlen nii kohutavalt palju maal elamisele, et mine lolliks. Ja unistan, sest unistused on samuti minu inimtüübi lahutamatu osa. Mõni päev on mul isa käest näpistatud maatükk, kus peal ideaalselt idülliline elementmaja ja lastel vanaisa juurde viiv metsaradagi juba sisse tallatud. Mõni päev elan ma Haapsalu vanalinnas roosaks värvitud puumajakeses, kus meie pere kasutada on 3-toaline korter ja väike aianurk, samal ajal kui ülejäänud maja külaliskorteriteks ehitatud on. Mõnel päeval elan mõnes merega piirnevas Tallinna küljealuses asumis, kui mul on otseloomulikult suur õunaaed ja valgeks värvitud tara. Igatahes töötan ma ükskõik millise versiooni puhul kodus, lapsed mängivad naabrilastega ja mul on keegi naabrinaine, kellega rõõme, muresid ja aiassaadusi jagada ja õhtuti jalutamas käia. Võimalik, et kui mul oleks selline naabrinaine siin, Tallinna kodus, siis ma ei mõtlekski selliseid asju. See on jälle üks lõpuni mõtlemata mõte mul.<br />
<br />
Igatahes istusin ma laupäeva õhtul Saadjärve ääres kase all kivi peal ja nautisin, varbad vees vaadet. Lapsed plädistasid vee sees ja kuna oli nii soe, siis mul oli täiesti ükskõik, et nendel dressipükste tagumikud ja pluusivarrukad märjad olid. Istud seal ja tunned, et just selles hetkes ja selles kohas on kõige mõnusam olla. Mida teha, et igal õhtul sellist tunnet tunda?<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaF-wh-7ekzvd0667hm5AyzVkclz321XrsdbUyN5qu3mRd2GOVQlOpzR5u11bRKS68ABe_UFcMTCeeWNWzgWozyTzW5npwRz5B6M5jecmQq8Tw57OCpTLvfND7MAe8a1S7gv7MkhU8-2k/s1600/37368510_1908668672516526_5024566477336870912_n+%25281%2529.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="720" data-original-width="960" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaF-wh-7ekzvd0667hm5AyzVkclz321XrsdbUyN5qu3mRd2GOVQlOpzR5u11bRKS68ABe_UFcMTCeeWNWzgWozyTzW5npwRz5B6M5jecmQq8Tw57OCpTLvfND7MAe8a1S7gv7MkhU8-2k/s320/37368510_1908668672516526_5024566477336870912_n+%25281%2529.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Mulle meeldib praegu telgis magamine rohkem, kui oma kodus. Nii hea on uinuda, kui kuuled laineid vastu kallast loksumas ja tuult puulehtedes sahistamas. Too õhtu kuulsime muidugi natuke enamat - kõrval jahisadamas oli pulm ja sealt kostusid meieni vaiksed peosumina hääled. Aga uinumist see ei seganud ja värske õhk on ikka värske õhk hoolimata inimhäältest.<br />
<br />
Aga öösel. Virgun valjude häälte peale. Vaatan kella: 4. Üks naine röögib täiest kõrist, et ta ei taha seda s***kotti kunagi enam näha, sest too on värdjas. S***kott röögib vastu, et sellise l***iga ta ei tahagi koos olla ja naine võiks üleüldse end põlema panna. Vahepeal keegi jookseb natuke ja siis kõlab jälle palju vastastikku karjumist. Sekka kostavad ka sõprade hääled, kes üritavad ilmvõimatut - kahte üle-emotsionaalset purjus inimest maha rahustada. Pada sõimab katelt, ma ütlen, mõlemad oskavad ikka väga koledasti rääkida ja tõenäoliselt ongi neil mõlemal natuke õigus ka, kui teineteist sõimavad. Loodan siiralt, et tegu ei ole eelneval õhtul abiellunud pruutpaariga! Katan kätega magavate laste kõrvad ja leban ise silmad lahti selili und oodates. Tükk aega läheb enne kui ma uuesti kustun. Lapsed õnneks magavad nagu notid.<br />
<br />
Hommikul on kisa kadunud ja järveäärne idüll tagasi. Sööme hommikust otse ranna ääres piknikuteki peal, meie ustav väike gaasipliit keedab meile kohvi ja elu ei saakski parem olla. Teen Ekspressi ristsõna, vaatan mängivaid lapsi ja mõtlen - jälle.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjOzbP0rkGbuxMt2cUN9ZlnFlwT7LIA3yhKycsnOvxdgfC6LfBy7loqCOBE-MIsaKDirEVOspB45WThhg-sAiHmF8lKqNzx9GF2s4j8iFxCkIaIDu79nSQgDQfSQBtO7gs_DmsK5WBL_e8/s1600/37373424_1908667595849967_2911701395319029760_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="720" data-original-width="960" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjOzbP0rkGbuxMt2cUN9ZlnFlwT7LIA3yhKycsnOvxdgfC6LfBy7loqCOBE-MIsaKDirEVOspB45WThhg-sAiHmF8lKqNzx9GF2s4j8iFxCkIaIDu79nSQgDQfSQBtO7gs_DmsK5WBL_e8/s320/37373424_1908667595849967_2911701395319029760_n.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Lastega on maal nii palju lihtsam. Meil küll on kodus ka aed, aga ikka oled koguaeg pinges, et keegi aiast välja ei ründaks või kauaks neil siin väiksel territooriumil tegevust jätkub. Mina mäletan, kuidas me lapsena kolistasime vennaga lakkamatult mööda metsi ja põlde ja koguaeg oli põnev. Siis ei kardetud muidugi puuke ja seda, et keegi lastele otsa sõidab, kui nad külateele satuvad. Igatahes oli minu lapsepõlv üks suur mudaaugus plädistamine ja see on lihtsalt nii palju ägedam, kui multikad.<br />
<br />
Loomulikult on kõigil puhkusel hea olla, sest see ongi puhkuse mõte, aga kas ei võiks iga päeva oma elust elada, nagu sul oleks puhkus? Kas ja miks meil on linnas hea ja vajalik olla?<br />
<br />
Trennid, kino, poed. Vaikus, maalähedus, loomulikkus. Müra, saastatus, ummikud. Igavus, üksluisus, üksindus. Midagi, mida loogik omas peas selgeks mõtlema peab. Kui ma elaksin maal, kas ma siis igatseksin linna? Kui me elame linnas oma elu, samal ajal kui hing ihkab maale, kas me siis elame valesti? Või peaksime me võimaldama endale rohkem maalolemise-puhkust ja sellestki piisaks?<br />
<br />
Olgu kuidas on, mul on tunne, et mingid muudatused meid ees varsti ootavad..<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-21430852166915120342018-07-18T15:45:00.000+03:002018-07-18T15:45:20.256+03:00minu mõistus on otsasVaatan praegu oma eilset postitust ja ei saa aru, kuidas ma nii ruttu peale seda helgusest ja positiivsusest pakatavat rannapäeva sinna sügavasse auku kukkusin. Aga selline see juba on, see lapsevanema <i>rollercoaster</i>. Kõige suuremat rõõmu, kurbust, muret, viha, jõudu ja jõuetust pakkuvam amet terves ilmas.<br />
<br />
H ajab mind viimastel nädalatel sõna otseses mõttes hulluks. Ta on selline tugevate emotsioonidega inimene olnud sünnist saati ja seda emotsionaalsust ma ei taha temast kindlasti mitte välja kangutada, aga tahaks õppida, kuidas selle kõigega toime tulla, kui inimese loomupärasele emotsionaalsusele lisandub 3-aastase "mina" läbimurre ja kõik on koguaeg üks suur kriis ja kaos.<br />
<br />
Loomulikult on võti nr 1 selles, et jääd ise rahulikuks ja siis veel see, et sinu enda tass on täidetud ja siis veel see, et oled lapse jaoks olemas ja lased tal end välja elada nii, et ta tunneb end turvaliselt. Tean, tean. Kui keegi tahab teooriaalast nõu, võin aidata. Aga et see praktika siis..<br />
<br />
Hommik algab paljutõotavalt. Vanem laps tõuseb enne, paneb end ilma pikema jututa riidesse, peseb hambad ja palub peale panna multika. Laseme väiksemal end ilusti välja magada, eks. 10 minuti pärast saabub magamistoast Holger, kes minu rõõmsale tervitusele ja hüüdele, et tule tee emmele kalli, vastab nutuga: "miks venna saab vaadata Käpapatrulli, kui mina magan??". Või vähemalt ma arvan, et see võiks olla see, mida ta ütleb. Sellest ving-jonnist, kus sõnadel ei ole konkreetset lõppu ega algust, on kohati raske aru saada.<br />
<br />
Päev jätkub (mitte nii põneva ja kaasahaarava) draamatükiga "Miks ma pean hambaid pesema/ma ei pane riideid selga!". Naeruturtsakad multika sisu üle vahelduvad riiete põrandale loopimise, põrandal keerlemise ja jonnakate hüüdlausetega teemal, kuidas maailm on tema vastu kohutavalt ebaõiglane, sest et ta peab iga hommik pidžaamadest välja tulema. Püüan olla hästi konkreetne ja edastada selget sõnumit (ühe korra ja konkteetselt, mitte näägutades ja nämmutades) ja samal ajal peegeldada talle tema tundeid. Ma ei näe, et see mõjuks ja ühel hetkel lähen lihtsalt päevaga edasi, teatades, et kõik, kellel on vajalikud toimingud tehtud, võivad nüüd hommikusöögile tulla. Sellele järgneb muidugi uus nutuhoog, sest H ju tahab vahetada riideid ja hambaid pesta, aga ta lihtsalt EI OSKA! Ja natuke peale oskamatuse üle nutmist teatab ta, et ta EI JAKSA, sest on väsinud. Ütlen talle, et ta võib edasi magada, kui ta ennast väsinuna tunneb ja ta ronibki voodisse.<br />
<br />
10 minuti pärast toimub teatav progress ja minu ees seisab pooleldi riides laps, kes palub abi hammaste pesemisel. Aitan teda, sest kui keegi palub abi, siis peab ju ometi aitama.<br />
<br />
Lõpuks hommikusöögilauda istudes tabab mind uus pahameelelaine ja seekord päris hüsteeriline - mis möga see hommikusöögiks on, lapsele ei meeldi selline möga. Seletan, et see on smuuti, kus sees on kõik ta lemmikud asjad. Jogurt, arbuus, banaan ja mandlid. Aga nutt läheb järjest tugevamaks ja kuigi on kuradi raske aru saada, mida ta üleüldse tahab, ma siiski püüan ta sogasest nutuintonatsioonist aru saada. Sa ei taha smuutit, ahah. Tahad kõiki asju eraldi. Okei. Me saame seda teha, pole probleemi. Panen talle taldrikule allesjäänud tükeldatud arbuusi, ühe banaani ja mõned mandlid. Asun just klaasi jogurtit välja valama kui algab uus nutt - ma ei taha juua kõrvale jogurtit, tahan smuutit! Ja ma panen talle selle sama klaasi smuutit taldriku kõrvale, millel on kõik smuuti koostisained laiali laotatud. Võimatu on selle väikese inimese kõiki soove rahuldada. Ja ei peagi ju, aga hetkes on nii neetult raske seda õiget lahendust kasutada, nii et ema närvid terveks jäävad ja laps kiirelt rahuneb. Harjutamise asi, eks.<br />
<br />
Kõnekas fakt on ka see, et G on hakanud H jonnihoogude ajal kõrvu kinni panema ja vahel läheb ta oma tuppa suletud ukse taha peitu. Täiesti arusaadav, sest mina, kes ma täiskasvanuna peaksin suutma seda kõike lahti mõtestada ja läbi selle taluda, ei suuda seda vingu päev läbi kannatada. Ja kui ma oleksin 5-aastane...<br />
<br />
Selliseid "huvide põrkeid" on meil siin päevas mitukümmend. Valet värvi kroksid, venna voodi on helikopter, mitte paat, ta tahab kanda AINULT ninja-särki, miks ma temaga vetsu kaasa ei lähe jne jne. Ja kõike seda saadavad ähvardused nagu: "ma ei ole enam sinu sõber siis" ja "ma ei mängi siis enam sinuga". Mingi arengufaas, mille G ka tõenäoliselt läbis, aga kuna tema ei ole meil nii väljapoole elav, siis ei ole see faas mulle eredalt meelde jäänud.<br />
<br />
Randa sõites jäid lapsed autos magama ja ma lasin neil seda mõnuga teha, sest autos on ju jahe ja eks nad on sellest suurest kuumast väsinud ka. Isegi olen.<br />
<br />
Kui G-le mõjus see väike uinak sihtmärgipäraselt ja ta oli ärgates rõõmus ja krapsakas, siis H magas end jällegi kurjaks. Ometi lasen tal vaikselt ärgata ja enda arvates olen igati toetav, aga mida ma ei osanud ette näha - Olerexist ostetud võileival oli liiga palju saia ümber! Sink sobis ja salat võileiva vahel ka, aga et see sai.. ja sellest sai jälle pika ja ilusa jonni, mille vältel ta püüdis mulle selgeks teha, et ta ei oska isegi võileiba käes hoida ja sellest ampsu võtta, nii et kaalusin vahepeal tõeliselt lihtsalt ots ümber keerata ja koju sõita. Ainuke asi, miks ma seda tagasi sõitmist teoks ei teinud, oli fakt, et Holgeri oleks ma pidanud ikkagi ju kaasa võtma ja sellisel juhul oleksime temaga 40 minutit jutti ühes väikeses autos koos olnud, nii et targem oli püüda teda aidata ja sellest olukorrast "läbi hingata".<br />
<br />
Varbad merevees oli kõik kuidagi roosam ja rahulikum, kui välja arvata see seik, et H 15cm-kõrguses vees ümber kukkuda kartis ja mind esimesed 20 min endast eemale ei lasknud. Temaga on kõik draama. Ta ei ütle sulle, et emme, ma tahaksin su käest hoida. Ta hakkab esimesest sekundist peale hüsteeriliselt karjuma ja süüdistusi jagama. Ütlen talle pidevalt, et laps, arutame. Laps, ma ei saa sinust aru, kui sa karjud. Laps, ma saan aru, et sa ei taha ümber kukkuda, kui laine tuleb ja tahad, et ma aitan sul püsti püsida. Laps, emme on su sõber ja tahab sind aidata.<br />
<br />
Ümberkukkumise kriis lahendatud, lahustas tuule ja merevesi kõik meie mured ja ma kirjutasin selle rannakontori-postituse ja olingi ausalt täiesti hingest rahul.<br />
<br />
Kodus tagasi aga algasid jälle uued jamad. Toit ei maitse, magama ei taha minna, vesi teeb duši all haiget, mitte seda rätikut ma ei tahtnud ja kõik muu viimasel ajal nii igapäevane.<br />
<br />
Olen vingu kohta lugenud nii palju ja kuulanud ka kaaskondsete nõuandeid. See on väga delikaatne teema, sest piir on imeõhuke, kust maalt sa ei tohi lapse kapriisidele alluda ja kust maalt sa pead teda toetama ja ära kuulama. Osaliselt on see kindlasti teise lapse tähelepanuvajadus, osaliselt see, et me ei oska olla piisavalt rahulikud ja toetavad. Osaliselt on see tingitud tema isiksuse omadustest, osaliselt vähesest magamisest (loe: rahuldamata vajadustest), osaliselt on see täiesti normaalne arenguetapp. Igatahes on see kõik üks suur kompott, millega toime tulemiseks pead sa olema tõeline virtuoos ja kõvanärv.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEijLD0C2K6-MVFru549pWvz1ejjeBTqzNNudMD9POdUNNjx3yclcbDDmdTOJbHkIABXvSAkgwmpH8GHfa6JoH8PzD2uVGWW3x8NoZv2w5f7Ye6NUa3xyN_F0udko2hiynaODtKvqPvMtR4/s1600/ce242e336046124679dfb3086313a59e--mary-poppins-teacher.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="648" data-original-width="620" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEijLD0C2K6-MVFru549pWvz1ejjeBTqzNNudMD9POdUNNjx3yclcbDDmdTOJbHkIABXvSAkgwmpH8GHfa6JoH8PzD2uVGWW3x8NoZv2w5f7Ye6NUa3xyN_F0udko2hiynaODtKvqPvMtR4/s320/ce242e336046124679dfb3086313a59e--mary-poppins-teacher.jpg" width="305" /></a></div>
<br />
Aga magada me otseloomulikult ei taha. Üleüldse ei taha ja siis veel need koletised. Laps kardab üksi olla. Vennaga kardab ka, mõnikord kardab isegi Priiduga, aga minuga ei karda. Ta vajab mind enda juurde ja tal on päriselt kõhe olla, kui ma ära lähen. Kõik ümbritsev info, emotsioonid, päevane magamine ja sada muud asja tegid kokku nii, et H uinus eile alles kell pool 12.<br />
<br />
Lõpuks olin sellest kõigest nii kurnatud, et ütlen ausalt - rõdule pesusid kuivama riputades nutsin lahinal. Vaikselt omaette nutsin, sest sõnu ei olnud, mida Priiduga jagada ja teadsin, et ühtegi naabrit ei ole kodus ja mul on turvaline nutta.<br />
<br />
Ma tahan olla oma laste jaoks olemas, neid toetada ja aidata neil oma vajalikke arenguetappe läbida. Aga ma ei jaksa. Ma ei jaksa koletistega õhtul tund aega võidelda, kui ma olen terve päeva kuulanud ja lahendanud seda lakkamatut vingu ja protesti. Kui sa lõpetad selle karusselli öösel kell pool 1, kus kodu on korras, kõigil kõhud täis ja muud vajadused rahuldatud, siis kuidas sa saaksid veel iseenda jaoks aega leida?<br />
<br />
Õnneks on Priidu vend nii tore, et pakkus (täiesti iseseisvalt!) võtta meie lapsed endaga maale kaasa. Tal on tütar, kes sündis täpselt meie laste vaheaastal ja nad on kolmekesi tegelikult mega toredad semud. Täna hommikul nad sõitsid kolmeks päevaks ära ja kuigi mul on tegelikult hinges suur hirm, sest poisid ei ole meist varem nii pikalt eemal olnud, siis saan mõistusega aru, et kõik teised kolme- ja viieaastased teevad seda juba ammu ja see tuleb meile kõigile kasuks. Lapsed käituvad ju teistega hoopis nunnumalt ja ainult emadega lastakse see suur grislikaru endast välja, nii et loodan, et nad oma otsust meie lapsi kaasa võtta kahetsema ei hakka. Ja lapsed tahavad ka meist puhkust, samamoodi kui meie neist. See on kõik normaalne.<br />
<br />
Järgmise kahe öö ja kahe päevaga kavatsen nüüd hästi palju energiat ammutada, et oleks piisavalt jõudu nendele unekoletistele ja vinguhetkedele vastu hakata.<br />
<br />
Mõnus on vahelduseks olla küll. Tahan, lähen poodi, tahan, lähen õhtul veinitama. Tahan, panen käed tasku ja lähen jalutama, tahan, sõidan bussiga või hoopis autoga. Tahan, söön praegu, tahan, söön üldse väljas. Ja toad on sama korras, kui need hommikul olid.<br />
<br />
Igatsen neid väikeseid käkerdisi juba ka, aga kasvõi hambad ristis naudin seda iseolemise perioodi, et pärast oleks rõõmu rohkem.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-13991673898753014762018-07-17T18:06:00.000+03:002018-07-20T11:50:12.968+03:00suvi on! Hei hei. Kirjutan teile Kaberneemest, mis on minu tänane kodukontor, puhkuse- ja piknikupaik.<br />
<br />
Ma kirjutan seda põhiliselt iseendale, sest tahan, need emotsioonid talletada, aga ma ei ole kade ja teie võite ka lugeda.<br />
<br />
Nii mõnus, et Eestimaal on suvi nagu lõunamaal, kuigi vahel on hetkes natuke palav ja tahaks vinguda. Aga piisab korraks meenutada seda külma jaanipäevavihma ja saad aru, et kõik on ülimalt hästi.<br />
<br />
Nädalavahetusel käisime Vudilas, kuhu Dorisega talvel -50% piletid hankisime ja pean ütlema, et kõik see seal oli isegi 5-kordselt makstud hinda väärt. Hästi mõnus koht, kus lastel on nagunii OK, sest nemad on sihtrühm, aga vanemate peale on ka väga palju mõeldud. Ja hinnad söökide ja muu vajaliku osas on täiesti normaalsed, nii et soovitan seda kohta küll kõigile.<br />
<br />
<i>Vahepalaks. Mis meil, vanematel küll viga on? Ühed kenad lapsed on siia ehitanud ühe keskmisest uhkema liivalossi ja seda märkas ka üks just randa saabunud perekond. Ja kui see väike poiss jagas emale oma vaimustust öeldes: "emme, vaata seda suurt liivalossi!" vastas ema talle lakooniliselt "jah, aga lõhkuma sa seda ei lähe!". Paneb muigama - miks see ema küll vaikimisi arvab, et ta poeg kõiki ilusaid asju kohe maha lõhkuda tahab? Ja ometi olen ka mina oma lastele täna juba öelnud, et liivalossi lõhkuda ei tohi. Ilma, et nad oleks selleks vähimatki kavatsust avaldanud. </i><br />
<br />
Peale Vudilat läksime me laupäeval veel ööbima Saadjärve äärde Kaldaranna puhkealale. Ja sellest, kui hea seal oli olla (ja järgneval päeval Peipsi ääres), on mul plaanis teile veel kirjutada. Õigemini on postitus juba pooleli. Aga üht ma teile ütlen - me oleme telkimises juba nii head, et see on saamas meie elustiiliks. Suvel vähemalt. Kohe kisub kuskile võsa vahele veekogu äärde.<br />
<br />
Päris puhkust mul muidugi hetkel ei ole. Aga peaaegu, sest mul on lihtsalt nii normaalne ülemus, kes teatas mulle eile, et ma olen liiga kohusetundlik selle kontoris käimisega (peale seda, kui ma olin teatavatel asjaoludel alles kell 11 tööle saabunud) ja et ma peaksin selliste ilmadega vabamalt võtma. Mina, sõnakuulelik töötaja, loomulikult kuulan teda. Sest nagu ma olen ennegi kirjutanud, siis läptop on kaasaskantav ja internet kõikvõimas. Tööl on sel nädalal muidugi vaiksem ka, sest eks kõik puhkavad, kes saavad. Eelmine nädal see-eest oli hull, nii et ma ei saanud aru, mis juuli see selline üldse on. Nii kiireid juulipäevi pole mul kunagi vist olnud enne. Aga käesolev nädal on ideaalne kodukontorinädal. Ja mis oleks parem kodukontor, kui rand?<br />
<br />
Lastel on siin väga mõnus ja minul nende järele vaadata ka - piisavalt pikalt on madalat, sooja vett. Vesi on puhas ja natuke kaugemal sain ka mina ujumas käidud. Tallinn ei ole hetkel teema, sest mina kardan sinivetikat. Siin on kindlasti privaatsem ka, kui Stromkal, inimesi on vähem.<br />
<br />
Süüa tegin kaasa fitlapi retsepti järgi rabarberikisselli kohupiimakreemiga, väga mõnus. Lapsed toimetavad oma kaasa võetud mängudega, paadid, autod, kühvlid, ämbrid ja veepommid. Mina saadan kaupu välja ja tellin uusi asemele. Pean pausi, mõtlen ja naudin ilma ja vett. Ilus on olla!<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuB3xdAi4JtoiLdZf14cRmJqOkUeeLgmRpd3BSsjUp1jMyPoXg4oapwsnivJd9eXzbFZPT8MwPLpekYm2UCTAgQT3zwTg8RHAGUC3_FFlBDdzisaoiSZt2hvaN-qF9SxniBBBNwFjSkv0/s1600/IMG_20180717_171027.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuB3xdAi4JtoiLdZf14cRmJqOkUeeLgmRpd3BSsjUp1jMyPoXg4oapwsnivJd9eXzbFZPT8MwPLpekYm2UCTAgQT3zwTg8RHAGUC3_FFlBDdzisaoiSZt2hvaN-qF9SxniBBBNwFjSkv0/s320/IMG_20180717_171027.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDBym_U0H4U_DhqQnOPH8Xd6v5Dp2anKjR5p2MILlI0dAPL00VurhZe0Nj0XpTMjnlGTCGHKmRm7QF8Y6DYG9k5NoXGBirEkREj6vR9ocLlWGY6g8VeDxbfBQmAicTcNKx0dCWujAbYpo/s1600/IMG_20180717_164306.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDBym_U0H4U_DhqQnOPH8Xd6v5Dp2anKjR5p2MILlI0dAPL00VurhZe0Nj0XpTMjnlGTCGHKmRm7QF8Y6DYG9k5NoXGBirEkREj6vR9ocLlWGY6g8VeDxbfBQmAicTcNKx0dCWujAbYpo/s320/IMG_20180717_164306.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Soovin teile kõigile võimaluste piires normaalseid ülemusi ja kaunist suve!<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<i><br /></i>
<i><br /></i>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-60856784644150991062018-07-08T00:32:00.002+03:002018-07-08T10:27:56.668+03:00mälestused / akna all istudesMa olen selle akna all istunud juba viimased 3 aastakümmet ja peale. Nautinud seda vaadet, mis vaheldub ja muutub. Kevad, suvi, sügis, talv. Mõned maha saetud puud, uus veetrass, üleküla kõrge kiik. Mäletan ebaküdooniaid, arooniad ja kadakaid, aga neid ei ole enam. On vahtrad, saarepuud, Kiviõli-vanaisa istutatud kastan ja sild üle kraavi. Talvel näeb läbi puude naabrite maju ja teeristist siia poole tulevaid autotulesid.<br />
<br />
Aga peamine, mis kõige selle põneva tühjuse juures siit paistab, on rahu. Rahu, harmoonia ja mõtteselgus. Mulle meeldib siin hommikuti kohvitassi taga istuda, õhtuti mõtteid mõlgutada ja süüa teen ka siin aknaaluse tööpinna peal, olgugi, et see on mulle nii madal, et minu nõrk koht seljas pärast valutama hakkab. See on aken, kust ei näe mitte midagi, aga samal ajal näeb siit ometi kõike.<br />
<br />
Õigupoolest ei ole see siin alati köök olnud, sest kui ma laps olin, oli see hoopis vanemate magamstuba. Aga ühel ilusal päeval otsustasin mina, tubade re-organiseerimise sõltuvuse küüsis puberteetik, et sellest saab köök-söögituba ja tassisin vanemate buduaarikraami elutuppa. Õnneks isa tuli ideega kaasa (mis tal muud üle jäi) ja peagi algas ümberehitus.<br />
<br />
Nüüd on meil teisel korrusel vennaga mõlemal üks tuba, kuhu mahume oma peredega ära, kui siin käime ja lisaks seesama köök-esik-elutuba. Ja sellest meile piisab. Mulle tegelikult isegi meeldib oma perega niiviisi pead-jalad koos olla. Lapsed magavad meiega samas toas ja ei ole harv juhus, kui avastame voodist hommikul 4 pead ja 8 jalga.<br />
<br />
Kuna nimese töö on kogeda, püüelda, näha ja kasvada, siis keegi ei saa mulle ette heita, et olles noor arenev isiksus oli kõik, mis ma ühel hetkel tahtsin: "ära!". Alles nüüd, tagantjärele saan ma aru, et see siin on kogu maailma varandus peopesal. Kuigi ma tean, et ma näen seda maaelu ja vaikust teisiti, kui need, kes siin päriselt elavad. Hea rahulik küll, aga kas liiga rahulik? Ajal on siin igatahes hoopis teine väärtus, inimsuhetel on hoopis teine väärtus ja minu jaoks on see igakülgselt enese laadimise koht, kus uus jõud voolab minusse nii suure energiaga, et ma tõenäoliselt eemalt vaadates helendan.<br />
<br />
Me oleme nende päevade jooksul poistega siin nii palju teinud ja nii palju mitte midagi teinud. Tädid oleme üle vaadanud, varbad oleme vette saanud, Orjaku muul on vallutatud, üks lammas on koju tagasi aidatud ja Evelini kohvik on nähtud. Lisaks käisime eile Kalurite päeva lõpetamisel, kus esines Terminaator. Nende kontsert algas alles pool 11 õhtul ja kuigi segaduses H küsis minu käest autos lausa kaks korda, et "miks me läheme, kui mul on uneaeg", siis tore oli meil kõigil ja suvi on ju jumalapärast. Ma ei kujuta väga ette täiskasvanud inimest, kes nostalgiast läheb Scooteri kontserdile (andke mulle andeks kõik, kes te käisite!), aga Terminaator on küll nii mõnus nostalgiamuusika, et olen valmis neid ka kolmandat korda sel aastal kuulama minema. Alguseks ei jõudnud ja lõpuni ei olnud ja tüki ajast olin lastega rannas, kus nad ringi jooksid ja kiikusid, aga muusika jõudis sügavale minu sisse ja emotsioonid viisin koju kaasa.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLRpzdq7IS-ISSApmfgh9ZmRl9ozxKil-5lV7cL50m5Qnw8w7MwAadyB456CYKydMsgqHDSkoAIvK8qtC3r4Gi0qQFpLUzTIbUFdxBlB1KAdBKJkVzzeZsRfSXldKRxnIAThqxNQWqomg/s1600/IMG_20180706_165434.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLRpzdq7IS-ISSApmfgh9ZmRl9ozxKil-5lV7cL50m5Qnw8w7MwAadyB456CYKydMsgqHDSkoAIvK8qtC3r4Gi0qQFpLUzTIbUFdxBlB1KAdBKJkVzzeZsRfSXldKRxnIAThqxNQWqomg/s320/IMG_20180706_165434.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
Orjaku veeloodimaja, kus lapsed tundsid siirast rõõmu sellest, et uus majake püsti on saanud peale seda, kui vana uppi käis</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKRhwxpYovEK7hrsXEyIkPjL8HMdun2DRLPH0uSDDty8JvmgnErfwlFoQgYzXhyiAnhKgZsextNrwRd29Izu8pWg9ZbS2FFl_Olx_ViZIpMULDbY0QxdH9JrR6eUJXbtiGDYlYxvWDzhs/s1600/IMG_20180706_133513.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKRhwxpYovEK7hrsXEyIkPjL8HMdun2DRLPH0uSDDty8JvmgnErfwlFoQgYzXhyiAnhKgZsextNrwRd29Izu8pWg9ZbS2FFl_Olx_ViZIpMULDbY0QxdH9JrR6eUJXbtiGDYlYxvWDzhs/s320/IMG_20180706_133513.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRcRMMfSUxBXahnAOfKN50xu3dWhY8XwQznfVBeAtRDOH14B06fY2P8_JN1GG0MP6sTdxSkCdVzdQ59ic9NUbCSHwgJIH2RqWVip29esOtTai1j7CgHmpkEnXUTRZmUhlBG-TJfhKrir4/s1600/IMG_20180706_134024.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgRcRMMfSUxBXahnAOfKN50xu3dWhY8XwQznfVBeAtRDOH14B06fY2P8_JN1GG0MP6sTdxSkCdVzdQ59ic9NUbCSHwgJIH2RqWVip29esOtTai1j7CgHmpkEnXUTRZmUhlBG-TJfhKrir4/s320/IMG_20180706_134024.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
Saiakesed, kohv ja jalgpallimäng selles pisikeses putkas, kus minagi 16 aastat tagasi ühe suve töötasin</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKj2JBLrirIhrLTeVecYNEt3XjPBtgUs31PCU6rQl_5LU9BBTI1ObtB6RO5H3WA-DXWd0wGIq8TupvXNiw24pDGxlC6GfKmIH8xJbrDki48Kp2YoE23GXKGVHEcCF7GhZKUzSo4NgYSMA/s1600/IMG_20180706_225802.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKj2JBLrirIhrLTeVecYNEt3XjPBtgUs31PCU6rQl_5LU9BBTI1ObtB6RO5H3WA-DXWd0wGIq8TupvXNiw24pDGxlC6GfKmIH8xJbrDki48Kp2YoE23GXKGVHEcCF7GhZKUzSo4NgYSMA/s320/IMG_20180706_225802.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
H vanaisa kukil Terminaatori kontserti nautimas</div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Aga üks mälestus leidis veel täna tee minu juurde ja ma tunnen, et ma pean selle endast välja kirjutama. Lõppude lõpuks on see ju ajalugu, meie pere lugu ja miks mitte seda siia panna, avalikku päevikusse. Need, kellel on see veel võimalik, hindavad ehk rohkem seda, mis neil veel on. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Nagu ma juba kirjutasin <a href="http://railirajad.blogspot.com/2016/05/kodudega-onnistatud.html">siin,</a> siis elasime lapsena vanaisa-vanaemaga koos. Mäletan lapsepõlvest kadedustunnet, kui tulid teised, tädi- ja onulapsed ja vanaisa-vanaema neid siis rõõmsalt tervitasid, nende elu vastu siirast huvi tundsid ja küsimustega üle pillasid. Minuga oli teistmoodi, ma olin koguaeg olemas ja nende jaoks mõnes mõttes iseenesest mõistetav, loetud raamat. Mida ma siis ei taibanud, oli, et see töötas ometi ju vastupidi ka. Ka mina ei küsinud, kuidas neil läheb, sest ma arvasin seda niigi teadvat ja nägevat. Ka minu jaoks oli iseenesest mõistetav, et nad olid alati olemas. Kuni neid enam polnud. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
(Tegelikult muutus kõik see muidugi juba varem - kui ma läksin mandrile kooli ja lõpuks ka elama. Siis tundsid nad ka minu vastu huvi, kui ma tulin ja istusin pikki tunde köögilaua ääres andes (heas mõttes) aru oma elu kohta, samal ajal kui vanaema toimetas ja vanaisa uksest sisse ja välja kosserdas, vahel põnevamate teemade korral istet võttes ja osa võttes. Ja mina tahtsin nii kohutavalt teada, kuidas neil päriselt on. Ja ma küsisin ja nad vastasid. Me olime lähedasemad, kui varem, siis, kui me kõik koos siin elasime. Ja mina ei olnud enam laps, oskasin hinnata nende õpetussõnu ja jutte minevikust.)</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Vanaema suri 2011. aasta augustis. Me oleme sellest nii palju hiljem omakeskis rääkinud ja me oleme veendunud, et ta teadis, et ta öösel sureb. Oli isa sünnipäeva tähistamine, seega vanaema sai veeta oma viimase päeva oma lähedaste keskel ja kui ta tavaliselt tervise tõttu üsna kähku peale söömist tuppa kadus, siis too päev jäi ta veel õue istuma ja rääkis pikalt tädidega juttu. Minul oli õnn temaga hiljem all köögis veel privaatvestlus maha pidada ja kui ma pärast nende teemade peale mõtlesin, mida me seal käsitlesime, siis taipasin, see oli selline kõike kokku võttev vestlus, kust vanaema sai endale südamerahu, et minuga on kõik hästi ja ma olen õnnelik. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Järgmisel varahommikul sõitsime me mandrile tagasi. Oli sügav öö, kell oli umbes 5, kui ma läksin alla WC-sse. Bibi jooksis haugatades minu juurde. See on midagi, mida ta polnud kunagi teinud, aga kuna meil oli praami peale kiire, siis ma sellele muud tähelepanu ei pööranud, kui vaid mõtlesin, et see on imelik. Kõne, et vanaema enam ei ole, tuli vahetult peale linna jõudmist. Sõitsime järgmise praamiga tagasi. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Olen palju mõelnud, mis oleks olnud, kui ma oleks Bibit kuulanud. Ta ju tuli mulle ometi ütlema, et midagi on korrast ära, tuli mind appi kutsuma. Ma ei tea, kas vanaema oli juba siis surnud? Kas kiirabi oleks saanud teda päästa ja ta oleks oma elule pikendust saanud? Aga kas ta tahtis seda, oma elule pikendust? Sest tal oli ilusaim viimane päev ja südamerahu, tema ümber oli tohutul hulgal sõnatut armastust. Ta suri omas voodis, oma abikaasa ja eluaegse teekaaslase kõrval ja ta ilme oli rahulik ja õnnis. Kui vanaemad peavad surema, siis niiviisi. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Ma ei tavatsenud neid enne kunagi enda selliste varahommikuste ärasõitude puhul voodis segada, vaid ütlesime head aega juba õhtul. Aga edaspidi tegin alati magavale vanaisale pai, kui läksin. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Vanaisa hakkas vanaema surma hetkest üha kiiremini hääbuma, nagu tihtipeale ka juhtub, kui kaks inimest on omavahel kokku põimunud. Vanaema oli see tugi, mis teda püsti hoidis ja tagant sündis. Üksi ta ei osanud ja ta pidas vastu natuke üle aasta. Minu tädi, keda pean sest saati kangelaseks, tegi lõpus tema hooldamise rasket tööd ja me käisime alati tema juures istumas, kui maal käisime. Raske on vaadata kedagi hääbumas, kedagi, keda sa oled teadnud terve elu, kui jõulist ja uhket inimest, suguvõsa raudtala ja nüüd.. aga mul on hea meel, et ühel tema harvadest selgushetkedest sain talle öeldud, et ootan last. Priit talle meeldis esimeset päevast peale ja eks sai sellest südamerahu temagi. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Oh, kuidas ma siiani igatsen seda lüpsinõude kolinat köögis, neid jutuajamisi, nalju ja ühistegemisi. Ja kas ma siis üldse teadsin, et ma kõike seda niiväga armastan ja igatsema jään?</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Vot sellised mõtted mul täna siin. Lapsed nohisevad magada meil maal minut peale seda, kui pea patja puutub ja siis mul on aega üksi mõelda. Mõtlemine ei ole üldse halb, sest minevikku väärtustades saame teada, kes me oleme ja nii on lihtsam edasi minna. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
***</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Homme jälle tagasi ja esmaspäeval tööle. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Ei taha. </div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-45788096480854298972018-07-05T01:34:00.000+03:002018-07-05T03:06:32.387+03:005 päeva / 5 inimest / 1500km ja lugematul hulgal emotsioone<b>Päev 1 / teisipäev</b><br />
<div>
<br /></div>
<div>
Ma olen ennast juba tundma õppinud ja tean, et kiired liigutused kodust välja saamisel ei ole minu firmamärk, seega ütlen vennale esmaspäeva õhtul, et kuigi tahaks välja sõita kell 10, toimub see tõenäoliselt kõige varem kell 12. Ja nii ongi, õigemini sõidame välja Läti poole veel hiljemgi, pool 1. Aga..detailid, detailid, see on ikkagi nii äge, et me läheme. Seltskond on vinge, lisaks Priidule ja poistele on meil kaasas veel ka meie suvelaps, minu venna tütar. Ütlen nii, suvelaps, sest me oleme teda ennegi endaga maale võtnud ja kaasa tarinud. Poistel meil oleks nagu suur õde ja temal on 2 väikest putukat, keda kantselda ja korrale kutsuda. Lõbus on meil sõita alati olnud, panen youtube'st kohalikke lemmikesinejaid ja kõik üürgavad kaasa nii kuis oskavad.<br />
<br />
Plaan on mul olemas, korralikult läbi mõeldud ja detailne - sest pausid peavad olema, et keegi hulluks ei läheks. Aga eks näis, mis protsent sellest plaanist reisi lõpuks läbituks osutub. Hirm on natuke selle ees, kui kaugele me nende pudinatega sõidetud saame. Mina tahtsin tegelikult turvalist varianti, paar päeva Eestis ja kui sellega hästi läheb, siis sõidame ehk Lättigi, aga Priit soovis Palangasse välja sõita. Okei, no proovime.<br />
<br />
Esimene peatus on meil Iklas, selles söökla nime auga välja teeninud sööklas. Fuhh, söögid ei kannata mingit kriitikat. Ja H käitumine ka. Ma isegi ei mäleta täna enam, mis see probleem täpselt oli, aga igatahes üürgas ta hüsteerias tubli veerandtund jutti. Küll sööklatädidel on hea meel, et meie sinna sööma sattusime! Ja jaapani päritolu Eesti suunas liikuv bussitäis saab korraliku tervituse kohalike poolt. Õnneks rahuneb hüsteeriline H vaheldumisi minu ja Priidu süles istudes enne, kui kumbki meist hüsteeritsema hakkaks ja peale väikest jäätisetankimist sõidame me Sigulda poole edasi.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgK0ULDmRWxkvuWR94XXowZZhWDEjkotD7KQ9O48xJVXWbjkoRqqePrrPThvoBp2PBq2jvRB0gOFiPLby9hkpfvUQ7K-2jW1lFzHE6IDjszNVWAftUd8pGYt84U7g0TUv-xZuqCrDEmq5U/s1600/IMG_20180626_154903.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgK0ULDmRWxkvuWR94XXowZZhWDEjkotD7KQ9O48xJVXWbjkoRqqePrrPThvoBp2PBq2jvRB0gOFiPLby9hkpfvUQ7K-2jW1lFzHE6IDjszNVWAftUd8pGYt84U7g0TUv-xZuqCrDEmq5U/s320/IMG_20180626_154903.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Ilm on muidugi fantastiline, sõitmiseks ausalt öeldes liiga hea. See lausa kisendab Salacgriva liivaranna ääres järgmise pausi järele. Mängime kõik liivaga, kõige väiksemast kõige suuremani. Seal on liiv selline mõnus, puhas ja peenikese struktuuriga. Tõeline loovteraapia. Pakun Priidule, et võtame kohvitopsis liiva koju kaasa, aga ta naerab mu muidugi välja - minna sellise kummis pagasnikuga 6-päevasele reisile ja panna esimeses peatuspunktis vähenegi järele jäänud ruum liiva täis. Ei ole kõige targem idee.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKvOt7OhWbY8swnv9AUquYMHyvmcPiai4dZUr9MTvcaF05mk-jEgu5IA4rmdx37QV1yCNun8fbDoIKYpp4e0kuzmrWKdqjw0bZ1rWUBMmOr3iU31PGuO0A0wN0Qogg4M3o5fg1GDzu7Oc/s1600/IMG_20180626_172401.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKvOt7OhWbY8swnv9AUquYMHyvmcPiai4dZUr9MTvcaF05mk-jEgu5IA4rmdx37QV1yCNun8fbDoIKYpp4e0kuzmrWKdqjw0bZ1rWUBMmOr3iU31PGuO0A0wN0Qogg4M3o5fg1GDzu7Oc/s320/IMG_20180626_172401.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Lõpuks, peale 300km ja 5 tundi jõuame Siguldasse, kus kõige vingemaks atraktsiooniks on <a href="http://bobtrase.lv/en/services/1-trases-apskate">bobirada </a>(töötab lingina), mille saad tegelikult terves pikkuses läbi jalutada. Meie seda ei tee, sest kell on liiga palju, küll aga oleme vaimustuses vaatest, mille sealt ülevalt tornist saame. Jalutamine tornist alla maapinnale võtab minul igatahes jalad värisema ja mõtlen, et jumal tänatud, et nädala sees bobiga alla sõita ei saa. Priit oleks seda kindla peale teinud ka ja ma pole päris kindel, kas ma olen nõus ta ohverdama. Sest see tundub ohtlik (kuigi ei saa olla, inimesed kasutavad seda koguaeg).<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaO_4gxDwMbwK6xobu3XI1DBAr9EGpW108lCh0FIeqdBv3q-QGSwqypR9cte6d33Re6I5uj9oJnYcgKcbBGvxyfESa5pDok2aOJbudXZNR_iblSAWMlbqdS8UH-Hmu9AEpcGRqmq42CQE/s1600/IMG_20180626_192152.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaO_4gxDwMbwK6xobu3XI1DBAr9EGpW108lCh0FIeqdBv3q-QGSwqypR9cte6d33Re6I5uj9oJnYcgKcbBGvxyfESa5pDok2aOJbudXZNR_iblSAWMlbqdS8UH-Hmu9AEpcGRqmq42CQE/s320/IMG_20180626_192152.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Tagasi maa peal olen juba palju julgem</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitskHlCnVGidKsG6KejfgIP4eVO7XNJi8N6JzCx9AOGh8mbG_7pz91QQ2DCFMqPq94O9jQAN74GxA97L3Zyb9IV2vXichNB-tQiItvlbZqvVLWufF31L2cy3iSYAzOQb0VjnG1lCtIUM8/s1600/IMG_20180626_195743.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitskHlCnVGidKsG6KejfgIP4eVO7XNJi8N6JzCx9AOGh8mbG_7pz91QQ2DCFMqPq94O9jQAN74GxA97L3Zyb9IV2vXichNB-tQiItvlbZqvVLWufF31L2cy3iSYAzOQb0VjnG1lCtIUM8/s320/IMG_20180626_195743.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Sealt ülevalt valge ehitise 6ndalt korruselt see rada algaski. Ka mina seisin seal, kuristiku äärel. Jalad värisemas ja närviline naeratus näos, et järsku lapsed ei saa aru, et ma kardan.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Sigulda kant on üks nendest kohtadest, mis tõenäoliselt vääriks tervet nädalavahetust. Aga kuna me endale sellised eesmärgid juba oleme seadnud, siis me ei saa endale pikemat peatust seal lubada. Aga we'll be back!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Ööbime me telgis, Daugava ääres <a href="http://www.dolessala.lv/en/">Doles sala kämpas</a>, mis esmapilgul suletud näib, aga mille omanik lahkelt peale minu kõnet meil sisse lubab sõita. Elekter ja vesi on olemas, samuti katusealune. Hommikul saab kohvi teha kaasa võetud potis väikese kohver-gaasipliidi peal. Kohv on hädavajadus. Okei, laste kõhutäied ka. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<b>Päev 2 / kolmapäev</b></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Omaniku poeg tuleb vana Volvoga, tossav koni hambus, meilt raha võtma. Maksame 10 eurot, mis on naljaraha, arvestades kõiki mugavusi, mida me kasutada saime ja atraktsioone, millel lapsed kämpingus mängida said. Eriline lemmik oli meil puidust kettaga bowlingurada, millesarnase maale hoovi kindlasti ka vanaisalt tellida tahame. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Pakime oma sadakuus kompsu kokku - asju on tõesti megalt ja ma kahtlustan, et pakkisin jälle tõesti üle. Priit on seekord tahtnud mitte mu tundeid haavata ja pole seda päriselt mulle öelnudki, kuigi ma sain ühest lausejupist aru, et seda ta mõtleb. Ja tal on tõenäoliselt õigus, nagu alati. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Edasi viib sõit meid Šiauliai poole, mis on Leedu suuruselt neljas linn. Meie sihtkohaks on ta sel põhjusel, et see on täpselt sobival kaugusel, et sõitmisest pausi teha ja pausiks tundub sobiv olevat <a href="http://www.sokoladomuziejus.lt/en/">šokolaadimuuseum</a>. Lapsed on sellega otseloomulikult nõus, sest nende jaoks ei ole ilusama kõlaga nimega muuseumi vist olemaski. Šokolaadimuuseum iseenesest on väike, meie jaoks informatiivne, aga mõnede 3-8-aastaste käest kuulsin, et natuke igav. Kompenseerime selle igavuse neile pärast muuseumi all olevas Ruta šokolaadipoes, kus igaüks võib osta endale näppu vabalt valitud šokolaadikäntsaka. Hiljem ostame kohalikust supermarketist leedu 3-euriseid-mega-maitsvaid maasikaid ja Rimi ürdisaiu ning sõidame Klaipeda poole edasi. Sellega ma olen vähemalt juba oma elus leppinud, et autot ei puhastata tolmuimejaga mitte enne pikka sõitu vaid peale pikka sõitu. Muidu me lastel autos süüa ei luba, aga sellisel eurotripil on natuke saiapuru tagaistmetel lausa hädavajalik, et ellu jääda. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Õhtuks oleme plaaninud jõuda Klaipedasse ja kuigi selle päeva teekond on vaid mõned kilomeetrid pikem, kui eelmise päeva oma, tundub see matk kuidagi eriti pikk. Me ei ole mingid ekraanipooldajad ka, kuigi tagant järgi mõtlen, et ehk oleks siiski pidanud silma kinni pigistama. Aga tol hetkel kartsin, et niigi sõiduärevus on laes ja kui sellele veel helendav ekraan lisada, siis õhtuks on lapsed püsti põrgulised. Ja nii me mõtlesime neile järjest erinevaid mänge välja - tõstke käsi, kes on peres kõige vanem laps või kelle peres järgmine sünnipäev tuleb. Nimemäng ja kujundite joonistamise mäng, nii et igaüks nimetab ruudu, ringi, joone või kolmnurga ja mina teen sellest teiste eest varjatult pildi. See mäng, muide, hakkas lastele nii meeldima, et nad reisi jooksul tagaistmel korduvalt sellist omal algatusel mängisid. Lisaks muidugi veel raamatud, pliiatsid-kaustikud ja tegevusvihikud.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Viimased 110 km Klaipedasse mööduvad muidugi lennates, sest tegemist on kiirteega Kaunase ja Klaipeda vahel ja Leedu kiirteed tähendavad 130km/h sõitmist. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Kohale jõudes me enam ei lenda, pigem kukume suure mütsuga vastu kõva maapinda. Meil oli Bookingu kaudu bronnitud imekaunis asukohas apartement <a href="https://www.booking.com/hotel/lt/studio-by-the-beach.et.html#tab-main">Studio by the beach</a> ja seda maja sellel tänaval lihtsalt ei olnud! Bookingust oli meile just päeval helistatud, saabumise aeg oli kooskõlastatud ja kõik, aga sellist maja, nagu pildil, sellel aadressil ei ole ja omanik ei võta telefoni vastu. Algul võtame laadnalt, see mereäärne tänavaots on ilus ka niisama strollimiseks, aga lõpuks küsin tänavaäärsetest restoranidest, googledan veel miljon korda ja jooksen risti-rästi ümbruskonnas ringi nagu närvihaige vanamutt. Võimalik, et sellel kõigel on lihtne selgitus ja lahendus, aga kui sa oled poolteist tundi ajanud taga maja, mida ei ole olemas ja püüdnud oma 20 korda kätte saada inimest, kes telefonile vastata ei soovi PLUSS su autotäis koosneb näljastest väsinud lastest, siis tuleb ikka nutt kurku küll. Õnneks Bookingu-tädi haakub meie murega koheselt ja otsib meile lähedusse (küll palju niruma asukohaga!) asenduseks ilusa <a href="https://www.booking.com/hotel/lt/giruliai-apartments.et.html?aid=357026;label=gog235jc-hotel-et-lt-studioNbyNtheNbeach-unspec-ee-com-L%3Aet-O%3AwindowsS10-B%3Achrome-N%3AXX-S%3Abo-U%3Ac-H%3As;sid=8c41b45599bedc7c95a6a5f492e8941f;checkin=2018-07-06;checkout=2018-07-07;dest_id=-2615647;dest_type=city;dist=0;group_adults=2;hapos=1;hpos=1;room1=A%2CA;sb_price_type=total;soh=1;soldout=0%2C0;srepoch=1530747159;srfid=d8210411ab8f0da4394c6cf2ccef437961c35449X1;srpvid=08d1a58b77930046;type=total;ucfs=1&#no_availability_msg">roosa aiamajakese</a>, millel batuutki hoovis. Poisid aga on juba pingele alla vandunud ja käituvad nagu 2 pöörast üleväsinud ja hüperaktiivset jõnglast. Majaomanik on sõbralik, aga räägib ainult leedu, vene ja saksa keelt ja käte-jalgadega ma laste käitumist talle välja vabandada ei suuda, nii et eks ta jääbki meist mõtlema, kui hulludest eestlastest. Suva, muidugi, ja paras talle ka, sest kui kõik muu oli okei ja hinda väärt, siis linad olid polüestrist ja see tunne on naha vastas nii rõve, et olen sunnitud keset ööd autost oma padja ja teki tooma.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjO6WGX7fRU0Aydpml6Ue5LnIQMMsqaR9kOczHX5F9RFTPv3cM3lfgC6MPT8aDEZLgfa8Y_i17Kttmt2lVwwxhnOb5uOS0qZFHRJGEaSxSO5s3VJdaZ4HXIcOHRQE9_hjkujNVPeNWQLQ0/s1600/IMG_20180628_104116.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjO6WGX7fRU0Aydpml6Ue5LnIQMMsqaR9kOczHX5F9RFTPv3cM3lfgC6MPT8aDEZLgfa8Y_i17Kttmt2lVwwxhnOb5uOS0qZFHRJGEaSxSO5s3VJdaZ4HXIcOHRQE9_hjkujNVPeNWQLQ0/s320/IMG_20180628_104116.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<b>Päev 3 / neljapäev</b></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Ärkame hommikul kõik teadmisega, et täna tuleb maailmatuma äge päev. Ja nii ongi, eilsed äpardused on meelest läinud ja tujud on üleval. Ekstra elevust tekitab lastes teadmine, et täna on see päev, kus saame <a href="https://www.keltas.lt/en/home/">Leedu praamiga</a> sõita. Reaalne praamisõit Neringale kestab muidugi nii näruselt vähe, et keegi meist ei suuda õieti veel aru saadagi, et sõitma oleme hakanud, kui juba sildume. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<a href="http://muziejus.lt/en/delfinariumas">Meremuuseumi </a>sõidame ühe eesti numbrimärgiga sama värvi sama marki auto järgi ja kui me ka ükteise taha pargime, siis tekib mul tahtmine neile mingit KIA-ga eestlaste nalja teha. Aga nähes, kui torssis pilkudega nad autost väljuvad, otsustan selle vahele jätta. Eestlased on tõsised ja kurjad ja kannatavad palju. Jeei! Ma ausalt ei kujutaks ühtki eestlast endale liginemas ja abi pakkumas, nii nagu ma korduvalt välismaal (nt Šiauliais ja Londonis) seda kogenud olen, kui eksleva pilguga ümbrust puurin. Aga see selleks.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Meremuuseum ise on äge ja fantastiline ja hingemattev ja kõike seda kuubis. Kogu ülesehitus nii näituste kui show'de näol meeldib mulle väga. Vaatame ära pea kõik, mida meremuuseumil meile pakkuda on, nii delfiinide kui merilõvide etendused ja loomulikult enamiku meremuuseumi väljapanekutest, kaasaarvatud akvaariumis tunnelis viibimine, kus kalad sul otse pea kohalt läbi ujuvad. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtGKRskn3qhe29RoLmUa5Dbp_QWj0XHF1h9vx8sNcKcxtwBpgsYUBqvRRoRU7NeC6_uMrcscvtNa4cijGfkZsH1oKlZAj1tEr8RGv8AcsOl1wlK-2WRO1QPmG0Y6EnrNYDta8T_dHDXk4/s1600/IMG_20180628_125257.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtGKRskn3qhe29RoLmUa5Dbp_QWj0XHF1h9vx8sNcKcxtwBpgsYUBqvRRoRU7NeC6_uMrcscvtNa4cijGfkZsH1oKlZAj1tEr8RGv8AcsOl1wlK-2WRO1QPmG0Y6EnrNYDta8T_dHDXk4/s320/IMG_20180628_125257.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjcAgALxEkfMt19rYGu4nLI_XUuqMxviKEYjcx9bzXo8QP8ntVxcDKJhcA1rkrpq0vazTlzmY0ccsL9oKIHO0CAsz_rf_S6rg0tf7l1TqQY_HutEFFQ62pCFUnIlsW3ZQBz60uy5xb-qk/s1600/IMG_20180628_130828.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="904" data-original-width="1600" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjcAgALxEkfMt19rYGu4nLI_XUuqMxviKEYjcx9bzXo8QP8ntVxcDKJhcA1rkrpq0vazTlzmY0ccsL9oKIHO0CAsz_rf_S6rg0tf7l1TqQY_HutEFFQ62pCFUnIlsW3ZQBz60uy5xb-qk/s320/IMG_20180628_130828.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-irQwIl_T_7iTgVAoDQJqJPAKLqZZPa94Na-vtJoDSQKruKXh1tcb_NnUrNY3gQAVwMWsYQ0840gBAyp9_chxdEGb26PLwTHzlcN2B0LNkll_wa4PID20BECeVu0QQLXMepFfl69YFAM/s1600/IMG_20180628_130820.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="904" data-original-width="1600" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-irQwIl_T_7iTgVAoDQJqJPAKLqZZPa94Na-vtJoDSQKruKXh1tcb_NnUrNY3gQAVwMWsYQ0840gBAyp9_chxdEGb26PLwTHzlcN2B0LNkll_wa4PID20BECeVu0QQLXMepFfl69YFAM/s320/IMG_20180628_130820.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjHpOIzx-6bsC3zGqERXkxju67Xv9fxrpopZKuB2Kkh1mHaevlUtcPWu4G97wsRC_6uHxcMnIzylu1wXTFc5ATuRcHure7AFOwTdbTynDc_H17vpQbKLn_zLlLT7TzNPmj4ucA1CVNOrA/s1600/IMG_20180628_131623.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="904" data-original-width="1600" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjHpOIzx-6bsC3zGqERXkxju67Xv9fxrpopZKuB2Kkh1mHaevlUtcPWu4G97wsRC_6uHxcMnIzylu1wXTFc5ATuRcHure7AFOwTdbTynDc_H17vpQbKLn_zLlLT7TzNPmj4ucA1CVNOrA/s320/IMG_20180628_131623.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Nidale ja meremuuseumi soovitan planeerida julgelt terve päeva, seal on vaatamist ja kogemist küll ja veel ja sinna kanti läheksin ise kindlasti pikemaks tagasi. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Õhtuks jõuame Palangale ja kuigi ilm on üsna tuuliseks keeranud, paneme siiski ujumisriided alla ja lähme selle rajooni kõige kuulsamale promenaadile patseerima. J. Basanavičiaus tänav, mis on täis pikitud kõikvõimalikke toitlustajaid, lõbustusasutusi ja erinevaid müütajaid on üle kilomeetri pikk ja kui me pärast merelainetes ja -liivas mängimist tagasi vantsime ja lapsed vinguvad, siis taban end mõttelt: kui mina olen niiii väsinud, nagu ma olen ja mina olen ju täiskasvanu, siis kui väsinud oleks ma siis, kui ma oleks kolmeaastane? Tublid matkasellid on nad igatahes ja keegi ei saa neid süüdistada, et nad praegu lihtsalt ei jaksa. Ostan neile (ja endale) kätte maisitõlvikud ja see on seekord see kütus, mis meid autoni välja veab.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi59iOLtXLoeQhyphenhyphenHxFnxyaMRESBz2Y9CCd-IhN6X-QbzL6-IL53J2Y3qLEJCxut7qbypt6q8g58kE1p6uea_To28HmHW6_wWCc47-YMtK1zJ0yLu5Vg2EDAYRYEE36L4-eTlkG0Pj4suR0/s1600/IMG_20180628_203541.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi59iOLtXLoeQhyphenhyphenHxFnxyaMRESBz2Y9CCd-IhN6X-QbzL6-IL53J2Y3qLEJCxut7qbypt6q8g58kE1p6uea_To28HmHW6_wWCc47-YMtK1zJ0yLu5Vg2EDAYRYEE36L4-eTlkG0Pj4suR0/s320/IMG_20180628_203541.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqZcyk2f6m2E_E4vfY-MQJ1X2VkU57DlssA4Gq94TUF5UGOwwbXbiJYxz502RCjt9XOlmWEVS4TWXL_aBKj3AfKvrCPJLyuewVwvhGCRcimFXfBZnpF0TlkJRTE-v-lJbymdoTvl0oFO8/s1600/IMG_20180628_211417.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqZcyk2f6m2E_E4vfY-MQJ1X2VkU57DlssA4Gq94TUF5UGOwwbXbiJYxz502RCjt9XOlmWEVS4TWXL_aBKj3AfKvrCPJLyuewVwvhGCRcimFXfBZnpF0TlkJRTE-v-lJbymdoTvl0oFO8/s320/IMG_20180628_211417.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Magame me sel õhtul ühes <a href="https://www.booking.com/hotel/lt/sveciu-namai-quot-dzukai-quot-palanga2.et.html?aid=1299193;label=6856196KA24505KL5;sid=8c41b45599bedc7c95a6a5f492e8941f;age=8;age=8;age=8;all_sr_blocks=140233904_116509392_5_0_0;checkin=2018-06-27;checkout=2018-06-28;dest_id=-2617520;dest_type=city;dist=0;group_adults=2;group_children=3;hapos=1;highlighted_blocks=140233904_116509392_5_0_0;hpos=1;nflt=pri%3D1;no_rooms=1;room1=A%2CA%2C3%2C5%2C8;sb_price_type=total;srepoch=1529964292;srfid=cb4b2aad37f86824623bddd92f756a3906d9894eX1;srpvid=09589b402a7d0342;type=total;ucfs=1&#hotelTmpl">väikeses katusealuses uberikus</a>, kus duši all peab käima taburetil istudes, sest seisma ei mahu. Sellise raha eest piirkonna ühes hinnatumas kuurortis muidugi paremat oleks narr loota ja ega me ei looda ka. See on ikkagi säästureis raha eest, mida meil veel reaalselt isegi ei ole, sest esimest korda elus võtsin puhkuserahad välja enne puhkust, mitte koos palgaga. Aga millal siis veel elada, kui mitte nüüd ja me kogume emotsioone, mitte kõige uhkemaid voodeid, kus magatud. Siin on puhas vähemalt, linad on puuvillast ja hommikul saan köögis putru keeta. Ja omanik on megasõbralik ja räägib super hästi inglise keelt!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<b><br /></b></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<b>Päev 4 / reede</b></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Üha selgemaks saab, et me jätame ühe päeva vahele, Ventspilsi päeva, ja põrutame otse Riia piirkonda. Laste pärast ja Priidu pärast ka, et ta saaks ühe päeva enne tööle minemist reaalselt puhata. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Hommikupooliku veedame taaskord Palangat avastades aga täna oleme targemad ja kasutame selleks 4-rattalist jalgratast. Siin sõidavad paljud sellistega ja tunnihind on küll tervelt 8 eurot, aga kogemus on seda väärt. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiC44ABvYqnOyKxtI6mNuQlWklhVhWbdY_Ll2Ie-XbEDY3XnipsNRgOyeIob-7fILAz5vFzJPQVPVuVXoNwvWPnqrdMN13ARbqj6fJvvydg5HOHeUQP7N6n2CQlBgq3JMpE41AZk9haJfI/s1600/IMG_20180629_120455.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiC44ABvYqnOyKxtI6mNuQlWklhVhWbdY_Ll2Ie-XbEDY3XnipsNRgOyeIob-7fILAz5vFzJPQVPVuVXoNwvWPnqrdMN13ARbqj6fJvvydg5HOHeUQP7N6n2CQlBgq3JMpE41AZk9haJfI/s320/IMG_20180629_120455.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Nii palju siis minu fookustamise-oskusest. Ühesõnaga, nagu näete, siis 2 väiksemat istuvad ees ja tagareas oleme me kolmekesi. Rool on moepärast naisele ka kätte antud (et kontrollitunne säiliks), aga tegelikult see ei tööta. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Lõunat sööme Palanga ostukeskuses CanCan pitsas, kus pokaal veini, 2 kohvi, vesi, 3 pitsat ja Caesar lähevad meile maksma vaid 25 eurot. On vist vähe, on ju? Mis kõige olulisem, lapsed saavad mänguasjadega mängida. Tundub selline tühine detail, aga nad tõeliselt naudivad vahelduseks seda mängunurka. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgw2VqGVQojOoHXJEeiBd0Ba8kKOV6sL0JLkFn1vgDBosn6JMk18-mRTr9ZpmptghfS_Vc4Kbpp4QPzSL4RqtC3vreL7r-QuNIjzOllIIFhEPFKQS8W0nJOZyKGdscwaDuXXt_BOn7n41w/s1600/IMG_20180629_152804.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgw2VqGVQojOoHXJEeiBd0Ba8kKOV6sL0JLkFn1vgDBosn6JMk18-mRTr9ZpmptghfS_Vc4Kbpp4QPzSL4RqtC3vreL7r-QuNIjzOllIIFhEPFKQS8W0nJOZyKGdscwaDuXXt_BOn7n41w/s320/IMG_20180629_152804.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Kõhud täis ja Maximast varud täis tangitud, alustame me teed Palanga kämpingu poole, et saada teistsugust, mereäärset ööbimiskogemust, aga kuidagi spontaanselt ja sõidu pealt otsustades saab meie sihtkohaks Jurmala. Tundub olevat hea päev sõitmiseks (alternatiiv oleks olnud sõita järgmisel hommikul otse voodist) ja tundub tark mõte juba õhtuks Riia lähedale end ära parkida. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Kuigi plaan ja unistus on ära näha ka kaunis linn Liepaja, satume me kuidagi kohaliku "külatee" peale, kust tagasiteed mapsi järgi ei ole ja nii sõidame me 2 ja pool tundi nagu hobusega kruusateel. Asfalt on kole ja lapitud ja teed on kitsad ja kahtlased. Liepaja kaudu oleks olnud paremad teed ja näha oleks ka kahtlemata rohkem olnud, aga noh. Las jääb siis seekord avastamata, nagunii on plaanis veel tagasi sinna kanti minna.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Jurmalasse jõuame kuskil 8 paiku ja kui me mängisime välja kämpingu valikul sellele, et "me nagunii ööbime ju oma telgis" ja "kui hull see ikka olla saab", siis peagi on selge, et saab. Märge tulevikuks: kui Google ütleb, et pole okei, siis pole okei. Nad ehitasid oma <a href="http://www.nemo.lv/home">Nemo kämpingu</a> valmis aastal 1982 (suvaline aastaarv) ja nad ei ole sellest saati seal mitte üht investeeringut teinud. OK, natuke liialdan, mingi uuem katusealune on istumise jaoks ja laste mänguväljak ja.. aga tualett on lagunemas, uksed kinni ei käi. Väliköök on papist põrandaga ja rõve ja need kämpad, mille eest nad 75 EUR öö eest võtavad - no mina ei tea, kes raha peale nii vihane peaks olema, et peale kämpingu nägemist raha tagasi nõudma ei läheks. Aga nagu öeldud, siis meie magame nagunii telgis ja merekohin uinumisel on täielik unemuusika. Kui esimene öö olime kahe telgiga, Priit magas meie telgis poistega ja mina venna plikaga tema telgis, siis seekord proovime ainult oma telgiga hakkama saada, et raha kokku hoida. Välja näeb see nii, et mina magan lastega sees ja Priit magab eeskojas. Meil on seal niiöelda põrand all, ruumi on laialt ja eeskojas magada on täitsa okei. Kui just ämblikud üle näo jooksmas ei sega. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<b>Päev 5 / laupäev</b></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Hommikul leian ainukese vapra, kõige väiksema, kes minuga sellise tuule ja külmaga randa vaatama valmis on tulema. Ilus on siin mere ääres küll, aga kahjuks oleme me seekord ilusad ilmad autos maha sõitnud ja randa rannas olemise mõttes meil asja ei ole. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Loomaaeda jõudes lähen korra autosse tagasi ja vahetan oma kleidi pükste vastu. Ilus suvi küll. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<a href="http://www.rigazoo.lv/en">Riia loomaaed</a> meeldib mulle oma kompaktsuse pärast väga - lastega on nii mõnus ja mugav, sest keegi ei väsi liialt ära ja ükski loom ei ole liiga kaugel. Tallinnas see-eest vantsid kilomeetrite kaupa pikki tühermaid läbi ja väravasse rampväsinult tagasi jõudes mõtled, et tore küll, aga vähemalt 80% loomadest jäi jälle nägemata. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhikIy-yMWQtTPWzzvAkqK5n4DJoLlmX7kv-770l9eCcVUwXALPIEyL_EVsZqJJ6nACkANqeVr9CC-E7sB3VEnJ1dXzjOj_nPZ6Y8m5np1rytHp2c78hlpV9xPxJ0ZzQElpO3Kv77KzIGU/s1600/IMG_20180630_133652.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhikIy-yMWQtTPWzzvAkqK5n4DJoLlmX7kv-770l9eCcVUwXALPIEyL_EVsZqJJ6nACkANqeVr9CC-E7sB3VEnJ1dXzjOj_nPZ6Y8m5np1rytHp2c78hlpV9xPxJ0ZzQElpO3Kv77KzIGU/s320/IMG_20180630_133652.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Kaelkirjakud, mis olid peale delfiine meie reisi sihtmärk nr 2, nägime ka ilusti ära ja päris lähedalt (musi-tegemise-kauguselt, palju lähemalt, kui see pilt). </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Endale iseloomulikult ei vaata ma loomaaias pelgalt loomi vaid muuhulgas kaklen jäätiseputka kassajärjekorras ka ja loomulikult kelle muu, kui teise eestlasega! Venna laps valib nimelt päris pikalt, mida ta osta soovib ja kui ta oma valiku tehtud saab, tuleb ta korra ukse peale mind appi kutsuma, et ostu sooritada, sest läti (ega inglise) keelt ta (veel) ei jaga. Seda pealt näinud järjekorras viimasena ootav eesti tädi käratab meile, et oleme oma koha järjekorras kaotanud, sest reeglid on reeglid. Vabandan ja läheme järjekorda viimaseks, sest ehmatan algul natuke ise ära ja esimese hooga ei saa võib-olla olukorrast täpselt aru. Aga natuke aega seal seisnuna ja mõelnuna otsustan tädi ikka natuke kasvatada ka. Kellel on NII KIIRE, et ta ei saa oodatud, kui LAPS kassapidajale oma täpselt välja loetud mündid ulatab. Häbi! Tundub, et tal ongi häbi, sest midagi vastu ta mulle ei ütle, pigem ootab oma korda süüdlaslikul ilmel. Ja tõesti, las õpib sellest olukorrast, milleks lapsega tüli kiskuda!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Tagasisõit Riiast kodu poole tundub meile kõigile nii lühike, sest kuigi sõita on 300 kilomeetri jagu, siis need viimased kilomeetrid tunduvad minema lennates. H magab ja teised 2 mängivad meiega sõnamänge või telefonis jumal-teab-mis mänge. Pause me pea ei vajagi, sest kodu tundub nii lähedal. Ainult minu kohvipausid ja laste jäätisepausid - neid mõlemaid oli meil pikal teekonnal vägagi ohtralt. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Poole 8 paiku laupäeva õhtul oleme me kodus ja sel õhtul ei ole meil jõudu muuks, kui teleka ees vedelemiseks. See puhkamine on ikka nii väsitav!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
***</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Ausalt öeldes oleme me sellest reisist taastunud lastega viimased 3 päeva. Ilmad on muidugi olnud nirud ka, aga ega pole nii väga kodust välja kutsunudki. Kui välja arvata esmaspäevane korvpall Saku suurhallis koos Priiduga, ei ole me midagi märkimisväärset üldse teinud. Ja teate mis, sellist aega peab ka olema. Mina olen saanud asjad lahti pakitud ja kodu korda, lapsed on edasi-tagasi taasavastanud kõik oma mänguasjad ja enamik päevadest on olnud niisama diivanil vedelemine.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Üks mõte veel. Sa lähed reisile alati parimate kavatsustega ja lisaks enda energiavarude täitmisele tahad sa loomulikult rõõmustada ka oma lapsi. Ja eks sa rõõmustad ka, need delfiinishow'd ja rannas jooksmised meeldisid ju neile küll ja meeldisid väga. Aga nad väsivad. Sõitmisest, mõnevõrra vähemast ja ebamugavamast magamisest, autos kinni istumisest, pead-jalad hunnikus koos olemisest, suurest infohulgast, emotsioonidest. Nii nad ongi lärmakad, otsivad tähelepanu ja väljundit. Ja kui tore oli end lõpuks eile hommikul avastada mõttelt, et nad on koju tagasi jõudnud. Taas viksid ja sõnakuulelikud, mängivad üksteisega üksmeeles ja on palju rahulikumad. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Kõige iroonilisem kogu selle asja juures on muidugi see, et kui nende käest küsida, mis neile selle reisi jooksul KÕIGE ROHKEM meeldis, vastavad nad justkui ühest suust: see kui me rannas kõik koos liivaga mängisime. Mis tähendab, et tegelikult ei ole sul laste pärast vaja isegi Salacgrivasse sõita, võid ka vabalt Stromkale minna ja lihtsalt nendega tegeleda, OLEMAS OLLA ja KOHAL OLLA. Aga ühtteist pead sa siin elus ka iseenda pärast tegema ja mis neil lastel muud üle jääb, kui vanematega kaasa sõita. Üksi koju nad ju ei jää, kui ema-isa Leedu delfinaariumis lõbutsevad.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Täna tulime me lastega maale. Ikka Haapsalu saiakeste pausiga, nagu vanasti. Mina saiakesi ei söönud, sest mul on magusast ja nisujahust mõneks ajaks küll, aga lapsed lasid promenaadi ääres pingil küll hea maitsta. Võimalik, et ma homme siiski ühe saiakese ikka söön, sest kus see kõlbab, et üleriigiliselt tuntud Evelini kohvik on mu kodu vahetus läheduses ja mina ei ole veel sealt uksest sisse astunudki.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLzcDtbJ5KnqwAK7F8AeeqGTc8wcwnPVMfKi39wq0iZe8WYc9duV3189q2UspqEP9Z2Z7dPXsrAcmXeBrrB2Hiji66y4nbK4m39gxQmhF-SNYhE7nFGibRMgue71yNf6DL-tDpP1Qxj-Q/s1600/IMG_20180704_173548.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLzcDtbJ5KnqwAK7F8AeeqGTc8wcwnPVMfKi39wq0iZe8WYc9duV3189q2UspqEP9Z2Z7dPXsrAcmXeBrrB2Hiji66y4nbK4m39gxQmhF-SNYhE7nFGibRMgue71yNf6DL-tDpP1Qxj-Q/s320/IMG_20180704_173548.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Kui keegi meid otsib, siis Evelin on kohalejõudmise hõlbustamiseks meie tee otsa uue sildi sättinud - sõida 750 meetrit täpselt sildil viidatule vastupidises suunas ja oledki meie juures.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Homme korjan ka hapuoblikaid, pärnaõisi ja melissi. Mul on lihtsalt nii hea siin, hing lausa heliseb. Ja lastel ka, miks ei peakski olema. Päris asjad ja päris maavanaisa, kes õpetab päris töid tegema. Lapsed rohisid juba pool tundi peale saabumist kartuleid ja tegid seda heal meelel. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3R58Yu8HM1PgVGQaldWqFAkrlKQ_T73j8025lTiHg3wabHWwXpNNZsxBiNIZn7eAH42p3kMdOBxcaUlBKLY94tizuk9egC3i-owNgHYZYXwf9iZQUStNH7wR7umPFG11SAtPVe5A8lYY/s1600/IMG_20180704_183039.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3R58Yu8HM1PgVGQaldWqFAkrlKQ_T73j8025lTiHg3wabHWwXpNNZsxBiNIZn7eAH42p3kMdOBxcaUlBKLY94tizuk9egC3i-owNgHYZYXwf9iZQUStNH7wR7umPFG11SAtPVe5A8lYY/s320/IMG_20180704_183039.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjfEjXFJAKB2WnueArfeiW0B45AFh9RvGqPLnvetWyHlmMlb-YqYGM1HqON3WxCE0FQlAIzu6CpGfLNQrEto7D3EX4Xsl9NnHXGPfEJyk75F2fy93yR09C4U-enJKHLFTzK6r4JmMxris/s1600/IMG_20180704_183759.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjfEjXFJAKB2WnueArfeiW0B45AFh9RvGqPLnvetWyHlmMlb-YqYGM1HqON3WxCE0FQlAIzu6CpGfLNQrEto7D3EX4Xsl9NnHXGPfEJyk75F2fy93yR09C4U-enJKHLFTzK6r4JmMxris/s320/IMG_20180704_183759.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Kollane kass on hõivanud mu auto ja vaatab mind, justkui öeldes, et ole siin ja ole kohal, sul ei ole kuskile kiiret. Ja nii on.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVE6LeN2wcWnC99K1ScwbhsHOFgiNLYL8DQxmciDg31D7uoFIAtq1q6m4Ug4S1k5vKD-HjLkU4HIoBi7EUV4XaVvDkK4yyAuJQ-1OHsA-6vx90yB-Eqr0qL9748sIobwf57ZG3CrQdpc0/s1600/IMG_20180704_204709.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVE6LeN2wcWnC99K1ScwbhsHOFgiNLYL8DQxmciDg31D7uoFIAtq1q6m4Ug4S1k5vKD-HjLkU4HIoBi7EUV4XaVvDkK4yyAuJQ-1OHsA-6vx90yB-Eqr0qL9748sIobwf57ZG3CrQdpc0/s320/IMG_20180704_204709.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
</div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-25651173342906711962018-06-21T13:11:00.001+03:002018-06-21T13:22:48.217+03:00käsi püsti, kellel on jaanipäevaks "erilised plaanid"!?Ma mõtlesin ikka mitmeid aastaid peale laste sündi, et mina ei soovi enam kunagi alkoholi juua, üldse. Kusjuures, mäletan, et mõtlesin seda ikka täie tõsidusega. Ma ise uskusin seda siiralt, et ei võta enam kunagi tilkagi. Suitsetamine nii mu elust ju kadus, miks mitte alkohol?<br />
<div>
<br /></div>
<div>
Aga tuleb tunnistada, et mõned klaasid veini ma endale aeg-ajalt endale ikkagi luban. Seega täiskarsklane ei ole ja võimalik, et see postitus on mõnevõrra silmakirjalik. Aga noh, seoses läheneva jaanipäevaga ja käimasoleva jalgpalli MM-ga on mul tekkinud mõned mõtted, mida tahan siia kirja panna. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Eestlase jaoks on jaanipäev ikka täielik joomapüha, pole midagi teha. Naljakas tegelikult, et see, kas on tuju napsu võtta või ei, ei olene konkreetsest hetkest vaid jaanipäev on ikka selline püha, mille ajal aset leidvat padujoomist planeerivad Eestis kõik - ontlikust pereisast kuni politsei ja haiglateni välja. Täna hommikul Terevisioonis kuulsin poole kõrvaga alkoholiteemalist lõiku, mille Piret Järvis alustas sõnadega: "Jaanipäev on see aeg aastas, kus meie teedel on liiklemas väga palju alkoholijoobes juhte". There you go. Riigitelevisoonis öeldakse otsesõnu välja, et alkoholijoobes jaaanipäeval roolis olemine on eeslasele omane. Me lihtsalt oleme sellised, see on okei, paratamatus - midagi mis lihtsalt juhtub. On olnud nii enne ja on edasi ka.<br />
<br />
Sest jaanipäeval juuakse, jumala eest. Nii on olnud aegade algusest peale ja kõik, mis me saame teha, on tagajärgedele leevendust otsida. Kaine autojuhi kampaaniad, sest jumal küll, kes see niisama vabatahtlikult ja ilma teistele kuulutamata jaanipäeval kaine tahaks olla?! Äpid, mis mõõdavad su teadmisi sellest, millal sa peale drinki sõitma saad minna. Kõrgendatud valmisolek kainestusmajas ja mida kõik veel. Terve Eesti karjub, et jaanipäev on see aeg aastast, kus KÕIK JOOVAD. Vähesed, kes suudavad kained olla, väärivad eraldi esile tõstmist ja kleepsu auto külge. Öähh. Mulle ei meeldi üldse, et joomisest jaanipäeva ajal on tehtud eesti meedias (ja seega ka iga teismelise silmis) peaaegu nagu kohustus või norm.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
See on nagu viinerid ja friikartulid toidukohtades lastepraena. Aga seda ju lapsed tahavad! Muidugi tahavad, kui muud valikus pole. Lapsed ei söö tervislikke toite! Muidugi ei söö, kui sa pakud neile vaid viinereid ja friikartuleid. Näita mulle lapsevanem, kes ei teeks võimalusel lapse jaoks tervislikumat valikut. Aga selleks, et see võimalik oleks, tuleb kuskilt alustada (soovitatavalt algusest). Ja nii see käib - iga laps stardib puhtalt lehelt, sööb paar esimest aastat maailma kõige tervislikumaid toite ja ei oskagi muud tahta. Nii kaua, kuni keegi neile rasvaseid friikartuleid pakub.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ma usun, et see on tegelikult võimalik - kui iga järgnev aastakümnend hoiab oma lapsi ühe aasta kauem friikartulite eest peidus ja toitlustusettevõtted võtavad järjest enam tervisliku toidu pakkumise "riski", siis lõpuks ei oska keegi seda saasta tahtagi. Ma tean seda ju oma käest (kuigi pean ütlema, et ma olen saanud laste käest märkusi, et ilma värske salatita toit ei ole toit ja H eelistab sünnipäevadel näiteks keemiasiirupist tehtud mahlale vett), et kui sa paned neile kõrvuti maisigaletid ja kartulikrõpsud, siis nad valivad muidugi viimased. Ja nii kaua, kui ülejäänud maailm meie ümber mikrolaineahju-viinereid pakub, siis nii öko ja sõjaväe mamps ma ka ei ole, et neile kõike keelan, mida sõbrad süüa võivad. Kuigi, kuskil on siiski piirid ja alati on valikud, tuleb olla kaval ja järjekindel.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Alkoholi juurde tagasi tulles, siis ma ei ole enne selle Ossinovski-poliitika-paanikaga väga kaasa läinud, aga mõelda, kui paljudes peredes praegu jalgpalli MM ajal on alkohoolikud in making. Tänu sellele aktsiisiteemale ja läti õllele on ju kõigil praegu kodus kohver või paar. Ja jalgpall ja õlu ju jumala pärast käivad kokku ja seda muret ei ole, et peaks poest tooma, aga ei viitsi.. Kus on, sealt tuleb võtta ja nii istuvadki pereisad iga jumala õhtu teleka ees ja lürbivad oma odavat läti õlut. Sest nii odav on nagunii ka ja suvi on ja ikkagi jalgpall ja.. Kuna odavat õlut on kodus nii palju ja keegi kohe-kohe lätti minemas, siis ei ole isegi seda ohtu, et jaanipäevaõlled ette ära joodud saaks. Ma ei tea, kui pikk protsess see on, alkohoolikuks saada, ja millal saab päriselt öelda, et nüüd oledki kohal, aga ma mõtlen, et nõrgemad vannuvad kindlasti mõne aja möödudes alla, kui lihtsalt NII PALJU ÕLUT on igalpool. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ja mida erilist siis jaanipäeval ikka sööma, jooma ja tegema peab.. eks inimene peab oma elu ikka põnevaks tegema ja tähtpäevad on ju igati toredad, aga natuke ajab muigama, kui raadios juba teisipäeval küsitakse, et kas jaanilauale on juba asjad valmis ostetud. Mmmmm... ei. Ma küll planeerin oma söögikordi ja oste, kui vähegi oskan, aga et jaanilaua söök peaks kuidagi teistmoodi olema, kui suvalisel suvisel nädalavahetused, no ei tea. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Meile tulevad maale külla 2 paari sõpru oma lastega ja tõenäoline on, et sealgi juuakse õlut ja veini ja ehk satume isegi mõnele jaanituleplatsile, aga ainuke ootusärevus, mis mul seoses sellega on, on see, et tulevad külalised ja tore on nendega aega veeta. Aga see oleks võinud olla vabalt ka suvaline nädalavahetus mais või augustis. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ilmaga on muidugi lood nagu jaanipäeval ikka. Uskumatu, et oli SELLINE SUVI ja täna, kui suvi ametlikult algab, on õues külm ja märg. Eile õhtul oli meil Kadri aknaraame värvimas ja kui Priit läks poistega Kiili lööktrelli tagastama, palusin mina end seniks Humanasse visata, et peagi saabuva puhkuse ajal veidi värskem välja näha. Oli 3-euro-päev ja kuigi ma ostsin lausa 7 asja, siis midagi neist vist tegelikult järgnevate nädalate jooksul selga panna ei kõlba - minu ostukorvis oli suvi, õues aga on sügis. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ilmateadet yr.no-st vaadates läheb järgmisel nädalal muidugi paremaks, kraadid ei ole nüüd küll megakõrged, aga vihmapilvi pole. Meil on muidugi plaanis jõuda veel Lätti ja Leetu ka ja seal on see ilmapilt tunduvalt ilusam. Aga eks näis muidugi. Kahju on küll, et ilusad ilmad on kontoris ja lasteaias maha molutatud, aga mis seal ikka - on, nagu on. Ja lõppude lõpuks puhkuse kvaliteeti see kindlasti ei kõiguta, ägedate inimestega on äge ka siis, kui vihma kallab. <a href="http://railirajad.blogspot.com/2016/06/raili-raja-peal-voi-raili-raja-pealt.html">Siit</a> saab lugeda, kuidas me ükskord juba paduvihma ja koledate ilmadega puhkuse ajal maadlesime ja kummalisel kombel on just see puhkus jäänud minule meelde, kui kõige toredam üldse. </div>
<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgBzp0LWRECqePlmJa7QPiWnSQc89EC_RfZh3I4WO9HEm7yWv8s0rOEzNHSFPMRpBlwHCzulBTVIHCPIKJ4o-5NS40PnjJsEI72WLQhd_lkqkH3614uMrDwJuMNVvDjZdBeT9HvvnrHbe4/s1600/article-1204671-05F87F60000005DC-847_468x305.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="305" data-original-width="468" height="208" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgBzp0LWRECqePlmJa7QPiWnSQc89EC_RfZh3I4WO9HEm7yWv8s0rOEzNHSFPMRpBlwHCzulBTVIHCPIKJ4o-5NS40PnjJsEI72WLQhd_lkqkH3614uMrDwJuMNVvDjZdBeT9HvvnrHbe4/s320/article-1204671-05F87F60000005DC-847_468x305.jpg" width="320" /></a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Igatahes soovin kõigile toredat jaanipäeva, mina lähen homsest puhkusele ja kuigi ma arvuti võtan kaasa, siis pole üldse kindel, et seda järgmised 2 nädalat avada tahan :)</div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-70678018976049536812018-06-19T17:07:00.001+03:002018-06-19T17:21:03.660+03:00tänulik olemisestKäime G-ga igal teisipäeval ja reedel loovteraapias Adeli rehabilitatsioonikeskuses. Ma arvan, et see töötab. Igatahes ei ole ma näinud ega kuulnud enam nii kramplikke ja ärevaid momente.<br />
<div>
<br /></div>
<div>
Täna valdab mind täielik tänutunne, sest kuigi hommik algas selliselt, et kõik oleks võinud metsa minna, on sellest päevast saanud siiski täiesti edumeelne päev. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Esiteks magasime sisse, sest unustasin oma telefoni kööki laadima. Sa võid mürki võtta, et kui telefon köögis heliseb laupäeval, on mõlemad lapsed naksti üleval ja nõuavad putru. Aga kui see heliseb argipäeval kasvõi 45 minutit jutti, siis keegi ei kuule. Nii meiega just juhtus. Kuna Priit oli endale seadnud just täna eesmärgiks varem tööle minna, et õhtul seda pereelu arvelt tegema ei peaks, siis temast polnud mul laste kokku pakkimisel abi loota. Aga G-le selline asjade käik virgudes üldse ei sobinud ja nii ta üldse ei virgunudki. Üldse! Tugitoolis, pidzaamas, keeldub koostööst. H loomulikult ka, sest tema teeb kõike, mida teeb ta suur vend, aga kui ta aru sai, et see teeb emmet ikka tõeliselt õnnetuks, kui ta hambaid pesema ei lähe, siis kallistas kõvasti ja ütles: "NO OLGU, emme. Ma lähen nüüd hambaid pesema!" Sealt edasi läks tema osas kõik nagu lepse reega ja kui ta veel aru sai, et täna saab tema puldist auto lahti vajutada, pani end kähku riidesse ja oli kribinal-krabinal autos, nagu väike ahvipoiss. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Aga teise lapse osas mul nii hästi ei läinud. Lihtsalt vedeleb tugitoolis ja teeskleb, et magab. Temaga on alati nii, et need tavapärased kavalused ei tööta, et vaatame, kes on Harjumaa kõige kiirem 5-aastane või söö taldrik tühjaks, maksakastme alt tuleb välja väike haldjas, kes su päeva ilusaks teeb. See ajab tegelikult tohutult närvi, kui nii on - et ei mingit koostööd. Tal lihtsalt ei ole praegu tuju panna riideid selga, sest tema plaan nägi ette, et ta teeb seda koos issiga ja siis me viime issi rongi peale. Muidugi ei öelnud ta seda mulle vaid ma püüdsin ise leida enda närvi minemise vältimiseks talle mingit vabandust. Kuidas ta on laps ja ei oska oma emotsioone hästi väljendada ja ma pean teda toetama, mitte maha jooksma. Ja lõppkokkuvõttes suutsin ma öelda nähtavasti mõne silbi ikka õigesti, sest üks hetk ta lihtsalt hakkas tegutsema. Müstika, kuidas see käib. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Muidugi, ääremärkusena iseendale ja kõigile teistele lapsi kasvatavatele isikutele - pool tundi ärkamiseks on vähe. Vähemalt meie omad ei saa selle ajaga piisavalt vunki sisse, et rõõmsa naeratusega õigeaegselt autosse vudida. Enamasti me muidugi neile seda aega pakume ka, ega siis sisse magamist keegi ju ei planeeri. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Viisime H lasteaeda ära ja käisime G-ga tavapärase pool tundi mul kontoris - mina arvuti taga ja G välja prinditud käpapatrulli või ämblikmehe maski värvimas. Kuna kontorisse oli nagunii külalist oodata ka, siis läksime täna veidi varem välja, kui tavaliselt ja teate mis? Nii mõnus oli parklast teisele poole teed minna (mis on edasi-tagasi ikka tükk maad), käe otsas maailma kõige toredam 5-aastane ja seda teha üldse mitte teda edasi tirides vaid ta hüpetele üle tänava mikropragude rõõmsalt kaasa elades. Kui kiire ei ole, on kõik nii lihtne. Veelkord. Raili - ärka varem, välju kodust varem. Tundsin end nii õnnelikuna, sest päriselt, lapse käsi sinu peos on midagi, mis on üheaegselt pehme ja tugev. Miski, mida on vaja kaitsta ja miski, mis kaitseb sind parimal võimalikul viisil. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Istudes seal loovterapeudi ukse taga (arvuti on mul kaasas, et tööd teha, poolteist tundi niisama passimiseks oleks üleliia) näen seal möödumas palju inimesi. Ja taipan, et pean olema kõige tänulikum inimene terves maailmas. See oli tõsine ehmatus, kui mulle esimene nõustaja vihjas, et mu lapsel võib olla mingi häire. Minu lapsel, midaaaaa, HÄIRE? Ja ma võtsingi seda mulle iseloomulikult väga tõsiselt, õiget looduslikku toetavat rohtu taga ajades kirjutasin läbi pool ilma ja loovteraapia käib meil erilise intensiivsusega ja lasteaed on informeeritud jne jne. Aga tegelikult ei ole ju lahti üldse mitte midagi hullu. Tal ei ole puuet või ravimatut haigust. Näen seal ukse taga lapsi, kes on vaevu suuremad, kui H, halvatud ja ratastoolis, aga näod on rõõmsad. Inimesi, kes räägivad, aga keel ei paindu õigesti, nii et keegi ei saa aru, mida nad tegelikult ütlevad. Väike poiss, kelle jalad ei allu tema tahtele.. Ja mina arvan, et universum piitsutab mind, et mulle selliseid raskusi teele saadab. Ei, ei piitsuta. Ja see pole raskus, vaid õppetund. Hinda elu, Raili. Õpi ja hinda.<br />
<br />
Ta istub mu kõrval, selle elektriratastooli-tüdruku ema ja ta ei näi üldse murtud või murelik, pigem igapäevane. Tema jaoks see ongi igapäev. Ja ka temal on kindlasti tuhat põhjust uhke ja tänulik olla. Sa töötad sellega, mis sul on. Ja leiad rõõmu sealt, kus teised otsidagi ei oskaks. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Hiljem käisime ülemusega söömas, kellega meil nii mõnedki teemad eelmisel korral poolei jäid. Tol päeval olin ma teatud põhjustel üliemotsionaalne ja ei näinud kõike nii selgelt, kui peaks. Täna öeldi mulle taas hästi, tänati seni tehtud töö eest ja pandi palgalisa. Aitäh. Mitte raha eest, vaid innustavate sõnade eest. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ja siis algas vihmasadu, mu lemmik. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Olen tänulik oma laste eest, tänulik Priidu ja sõprade eest, lähedaste eest, kes on tõepoolest lähedased. Ja iseendale olen tänulik, et olen lõpuks ometi hakanud endale lubama hetki. </div>
<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh647EqcgkuSUHiht8oL7BCdwqEluas0XQQXylIaZEtODHhX219w9NCbGzuDOH_-biz_CdWVizxsq7RHhRxKGkcZus8uYo4JyC0GmHruaF3XPCM09UGoA1uJsds83ayKdlEq2kKT1Ib88U/s1600/love-yourself+%25281%2529.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="448" data-original-width="448" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh647EqcgkuSUHiht8oL7BCdwqEluas0XQQXylIaZEtODHhX219w9NCbGzuDOH_-biz_CdWVizxsq7RHhRxKGkcZus8uYo4JyC0GmHruaF3XPCM09UGoA1uJsds83ayKdlEq2kKT1Ib88U/s320/love-yourself+%25281%2529.jpg" width="320" /></a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-71269293033509621332018-06-18T13:27:00.000+03:002018-06-18T13:27:46.246+03:00võta aega veidi iseendaleMul oli eile nii äge päev, et tekkis tahtmine ka blogis seda jagada. <div>
<br /></div>
<div>
Tegelikult ei piirdukski ma üldse ühe päevaga, terve nädalavahetus oli mega tore. Selline kosutav, peale mida sa tunned, et ehk puhkasidki seekord end päriselt töönädalast välja, nii nagu see tegelikult igal nädalal käima peaks. Aga reaalsuses olen mina küll esmaspäeviti päris tihti veel rohkem väsinud, kui reedel. Ei, mitte sellepärast, et nädalavahetus on raju pidu. Sellepärast, et on lapsed ja kodu. Et lastega teha toredaid asju, mida nädala sees ei jõua ja et keegi vahel harvagi põrandaid peseks ja rõdult pesud korjaks, enne kui need nii tolmused on, et uut pesu vajavad. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Reedel olime lastega Männi pargis, samal ajal, kui Priit sõbra juures jalgpalli vaatas. Järgnevad kuu aega on see üldse mu stampvastus nüüd, kui keegi küsib, kus Priit on: "Priit vaatab jalgpalli." Igatahes, Männi pargis oli esinemas härra Ivo Linna isiklikult: </div>
<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJ4eQpZVJor1llVLii3wWwmdcfPwYv5sEtJf2tnSELaGPNXhChfRUbyTIbsVMVGglB4SA7lRRuU8tf-jXtZ-GimzNCQRjqwJUeNvS1Ejr0SdxYa7DsKk9QM9p86wCNShVuL0bB5t86q94/s1600/IMG_20180615_192223.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJ4eQpZVJor1llVLii3wWwmdcfPwYv5sEtJf2tnSELaGPNXhChfRUbyTIbsVMVGglB4SA7lRRuU8tf-jXtZ-GimzNCQRjqwJUeNvS1Ejr0SdxYa7DsKk9QM9p86wCNShVuL0bB5t86q94/s320/IMG_20180615_192223.jpg" width="320" /></a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Teda me muidugi väga pikalt lava ees ei fännanud, sest nagu arvata oligi, siis lapsed kiskusid üsna varsti mänguväljakule, aga noh. Las ta olla. Eks see nii käibki, kuigi mõndadel harvadel hetkedel on IKKA VEEL sellega raske leppida, et lastega nii ongi: sa saad kõigest pool või vähem veel. Palju-palju järeleandmisi ja mööndusi, aga kõik saab tehtud ja kõikjal saab käidud, kus vaja. Selle olen enese jaoks ammu selgeks mõelnud, et minemata ma ei jäta. Noh, et ei viitsiks laste riidevahetusi ja autosseminekuid koordineerida ja jääme hoopis koju. Oi ei. Kui Ivo Linna on Männi pargis ja emme tahab minna, siis sinna me ka läheme. Kuigi tuhandeid kordi lihtsam oleks mitte minna. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Üldsegi ma arvan, et me oleme saanud jackpoti nende lastega. Natuke tõsiselt mõelduna ja natuke irooniana. Sest 2 väikest vanusevahega poissi, kui esimene on kohati paras juurikas ja teine peab esimest oma suurimaks iidoliks, on mõnel päeval ikka paras väljakutse. Et kui sul on esimene rahulik plikatirts, kelle meelistegevus on puu all istudes joonistada või kui sul on teiseks lapseks rahulik poiss, kes armastab ülekõige laua taga puslesid kokku panna, siis võib see supp ju täitsa söödav olla, aga meie.. me oleme kangelased, päriselt. Kui sul on 2 last, kes tahavad puu otsas ronida, ninjasid ja politseid mängida ja kes tegutsevad siiras usus, et seda kõike võiks röökides teha.. Raudsed närvid peavad sul olema, raudne leedi. Mul ei ole, ma lähen vahel ikka endast välja ka. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Aga tead, vastu röökimine ei tööta. Kõige lihtsam viis on ikkagi rääkida rahulikult ja õpetlikult nagu vana kriimulise plaadi pealt jazzi mängiv grammafon, ikka ja jälle uuesti üle: "Me teeme seda nii ja nii. Kõnnitakse, mitte ei joosta. Räägime tasemini, emme kuuleb küll. Poereeglid on meil sellised, sellised ja sellised. Kui sa tee ääres mängid, võib õnnetus juhtuda. Palun tule ütlema, kui sa pahandust teed (see töötab muideks!). Sulle ei meeldi minna magama, aga igal õhtul peab ikkagi magama minema. Jne jne jne". Nagu väikestele totudele, aga olgem ausad, nad ikka natuke nagu on ka totud. Nad on ju täitsa toorikud, kui nad siia ilma tulevad, kuidas nad peaksid teadma kõike seda, mida sina oled 34 aastat endale peakolu sisse kogunud??</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Tegelikult oli seal Männi pargis ikkagi täitsa tore ja mul on hea meel, et sai käidud, sest lisaks emale olid meil veel mõned toredad sugulased seal, kes lastele mänguseltsiks, kes mulle vestluskaaslaseks, aga jah. Ivo Linna kontsert see polnud, pigem õhtu mänguväljakul. Aga noh, keda huvitab. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Laupäeval käisime mul tädipoja sünnipäeval, mis on igasuvine üritus, mida isegi lapsed juba oodata oskavad. Sest meil on oma suguseltsi perede peale juba päris palju neid lapsi ja kui lisada sinna juurde veel tädipoja sõprade lapsed, siis saame kokku päris suure rahvapeo, kus lõbus nii suurtel, kui väikestel. Ja loomulikult, kui lastel on omakeskis tegemist rohkem, kui nad tahta oskaks, siis tähendab see seda, et emmed ja issid võivad veiniklaasi ääres rahulikult omasugustega juttu puhuda, ehk siis meil oli ka selline mõnus chill päev. Üks naljakas seik oli muidugi ka - jutu sees, täitsa suvaliselt, tuli välja, et üks mu tädipoja sõber on sõber ka minu ettevõtte omanikega ja kuna nad olid just paar päeva enne pidu lõunal käinud, siis karjatas ta üks hetk jutu sees lihtsalt: "ah, sa oled SEE Raili või??" mis tähendab, et minust räägitakse lausa lõunalauas ja hästi räägitakse. Tore iseenesest on kuskilt kolmandast kanalist kuulata, et sind hinnatakse. Ju.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Aga eile käisime me hommikupoole lastega Nõmme Laulu-ja Tantsupäeval. Väga äge, paar tänavat meist eemal leidis aset rongkäik, kus kõik lauljad, tantsijad ja pillimehed reas. Ootasime-tervitasime kõik esinejad ära ja siis vantsisime nende kannul Tähe parki. Lapsed said jälle uusi elamusi ja muuhulgas ka tasuta näomaalingud:</div>
<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3jk2zCmGkLddzE6a16-obRiUCpIFjLRd0fLRDsIBoftY4JTWLnsZGcmSPSdUS7ILmu6m6dmbylX988JjW02cj82NHAeX9ZOPPeWZ7Fw7AD9nrRkKdY0y0qUwGxiOkc9H3JNQV9w0Zgy4/s1600/IMG_20180617_135312.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3jk2zCmGkLddzE6a16-obRiUCpIFjLRd0fLRDsIBoftY4JTWLnsZGcmSPSdUS7ILmu6m6dmbylX988JjW02cj82NHAeX9ZOPPeWZ7Fw7AD9nrRkKdY0y0qUwGxiOkc9H3JNQV9w0Zgy4/s320/IMG_20180617_135312.jpg" width="320" /></a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Mõlemal olid samasugused ämblikmehe maskid, aga üks oli kohe eriti karakteris sees ja kandis lisaks veel ämblikmehe mütsi ka. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ja nüüd kogu postituse kulminatsioon. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Priit läks kuskil 3 paiku jalgpalli vaatama ja võttis need 2 ämblikmeest endaga kaasa ja mina jäin kohe meelega üksi koju. Terveks päevaks ja õhtuks ka takkapihta, Priit tuli koju alles 9 paiku. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Pesin 3 masinatäit pesu, tegin natuke süüa ja koristasin, aga põhilise aja lihtsalt OLIN ja lugesin rõdul raamatut (Mõrv idaekspressis). Lõpuks leidsin endale selle aja, õigemini võtsin endale aja iseendale ja teate mis? See oli kõige paremini kulutatud aeg üldse! </div>
<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://4.bp.blogspot.com/-uF-9XHrmxp0/WyZm5k0FJII/AAAAAAAAo7A/UBB4LJhmBJQXBTWRtwk0Xh11tQ66jkIOQCPcBGAYYCw/s1600/IMG_20180617_155245.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://4.bp.blogspot.com/-uF-9XHrmxp0/WyZm5k0FJII/AAAAAAAAo7A/UBB4LJhmBJQXBTWRtwk0Xh11tQ66jkIOQCPcBGAYYCw/s320/IMG_20180617_155245.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKjjK7XSl-_zTUC5vHA0aEkuzAz1mjszNfi6_cUma7Gl5x0LHxW2quh1djqora4AnB0uo2I5DHiCGdSZYharTgdete9XY1_ltjlsAkAyWg22u27-hfGhNG6CahXWCL9wvsndCDiSnfMFs/s1600/IMG_20180617_192553.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKjjK7XSl-_zTUC5vHA0aEkuzAz1mjszNfi6_cUma7Gl5x0LHxW2quh1djqora4AnB0uo2I5DHiCGdSZYharTgdete9XY1_ltjlsAkAyWg22u27-hfGhNG6CahXWCL9wvsndCDiSnfMFs/s320/IMG_20180617_192553.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
See siin on minu jalgpallistuudio (loe: koht, kus aega veeta, kui telekas on hõivatud, sest mees vaatab jalgpalli). Ma tegelikult ei saa öelda, et mind jalgpall üldse ei huvitaks, finaale ja nii ma kindlasti vaatan ka, aga kõikide mängude kõike minuteid ma kindlasti näha ei taha. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Parem loen. God, ma lugesin eile läbi terve raamatu! Ma olen enda üle nii uhke. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Lihtsalt, et ma vingun koguaeg, et mul pole aega isegi Pere&Kodu lugeda, mis mul kotis juba üle kuu kaasas reisib (ja mis juba tõsiselt nässakaks muutunud on), aga tegelikult on vist ikkagi nii, et tuleb neid prioriteete sättida. Ei mingit telekat (sest see on järgmise kuu nagunii võimatu) õhtul, kui lapsed magavad. Raamatud hoopis. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Sest no nii mõnus lõõgastunud tunne on täna. Maagiline!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-33245108255785521652018-06-08T16:10:00.000+03:002018-06-08T16:10:23.414+03:00Olulised asjad elus: kas 8-tunnine tööpäev üldse õigustab ennast?Ma mõtlen viimasel ajal nii palju asjade üle, et mu pea võiks vist varsti päriselt plahvatada.<br />
<br />
Kõige olulisem küsimus on sellest tsüklist välja murdmine. Ma lihtsalt pean seda suutma. Aga samas tean, et pean olema <i>zen ja flow</i> ja ma ei tohi mõelda, et ma PEAN. Tegelikult EI PEA - nagu viimati nõustaja mulle instruktsioone jagas, siis see käib hoopis nii: MA TAHAKSIN TEADA, kuidas 8st 5ni mullist välja saada.<br />
<br />
Ma ei ole see inimene, kes mõtleks, et karjäär on ületunnid, kõik siin blogis juba teavad seda vist ka. Ja ma ei ole see inimene, kes saaks endale lubada (juba iseenda tervise pärast) süümepiinu teemadel "miks ma 10 minutit hiljem tööle tulin" või "miks ma jälle lapsega arsti juures olen".<br />
<br />
Ma ei ole see inimene, kes üleüldse aru saaks, mis kuradi norm see 8 tundi on? Ei oska küll väga rääkida 8-tunniste vahetuste otstarbekusest või ajakohasusest näiteks tootmises või jaekaubanduses, aga miks mina, kelle põhitöövahenditeks on arvuti ja ajud, peaksin istuma kontoritoolil 8 tundi paigal. Kes mõtles selle välja, et just 8 tundi on see ajavahemik, millega kõik töö tehtud saab?<br />
<br />
Minu arvuti on igatahes niiviisi üles ehitatud, et seda saab kasutada kõikjal. Ja internet on samuti kõikjal - kus wifit ei ole, on telefoni abil loodud võrk. Ja mu ajud töötavad paremini hoopis siis kui ma olen rahulikult saanud hommikul välja puhata (kasvõi maal näituseks) ja kui ma ükskord vungi sisse saan ja tööle hakkan, teen selle sama 8 tunni normi kolmega täis, päriselt. Motivatsioon on võimas asi ja end ise juhtivad inimesed on väärtus, mida mina tööandjana hindaksin kordades rohkem, kui oskust 8 tundi jutti kontoritooli nühkida.<br />
<br />
Ma muidugi tegelikult ei teegi seda. Meil on algusest peale olnud kokkulepe, et kui tööasjad on joonel (ja rohkemgi veel!), siis keegi ei küsi. Aga eks süümepiinad on kohati ikka, sest ametlik tööaeg on meil ju nii nagu teistel - 8 tundi. Samas, kui mõelda, milliseid väärtuseid ma meie ettevõttesse toon ja kuidas ma muudkui arendan, parendan ja loon (peaaegu nagu luuletus), siis eks siin ongi iga tööandja jaoks küsimus - millist töötajat ta endale soovib. Kas seda, kes 8 tundi istub ja kõik igati kuulekalt, raamatu järgi ära teeb? Või seda, kes töötab võib-olla ainult 6 tundi ja keda pole füüsiliselt ehk üldse nähagi, aga päeva lõpuks on sul olemas näiteks uus tugev hankija või tellimuste kinnitamiste süsteem, mis teeb kõigi töö palju efektiivsemaks ja aega säästvamaks.<i> Take a pick</i>, tööandja.<br />
<br />
Ma olen muidugi ka kuulnud, et inimestel võtvat motti alla, kui nad näevad, et keegi kontoris tööaegadest kinni ei pea. Ma ei tea, kas mina olen loll või mis, aga minu tööd see küll ei mõjuta, kui näen, et töökaaslane jälle kell 3 ära läheb. Ma kuidagi eeldan, et kõigil inimestel on võime oma tööd organiseerida ja kohusetunne, et nad teevad ära kõik, mis neilt oodatakse (või mida nad ise endalt eeldavad?). Sest isegi kui on tegemist seanahavedajaga, siis see paistab ju kohe välja, kui asjad selliselt ei toimi. Ja eks ongi muidugi olemas ameteid, mis eeldavad su füüsilist kohaolu ja kellaegadest kinnipidamist. Aga ametivalikuid tehaksegi vastavalt oma soovidele ja unistustele, eks. Ma tegelikult armastan väga oma tööd, lihtsalt ma ei taha, et see vallutaks kogu minu elu, seda ei tohi olla liiga palju.<br />
<br />
Muidugi on siin ilmas kõik võimalik. Elisa näiteks on lühemate tööaegade propageerimise lipulaevaks Eestis. Uusi teenindajaid otsivadki nad sloganiga: "Vähem tööaega. Rohkem töötasu" ja on avaldanud kirjutisi teemal, miks inimesed oma 6-tunnisesse tööpäeva panustavad tegelikult rohkem, kui 8-tunnisesse. Mõned näited:<br />
<br />
<a href="https://too.elisa.ee/kaija-teemagi-8-tunnise-toopaeva-kontseptsioon-selgelt-ajale-jalgu-jaanud/">Kaija Teemägi: 8-tunnise tööpäeva kontseptsioon on selgelt ajale jalgu jäänud</a><br />
<a href="http://www.kaubandus.ee/uudised/2017/12/15/elisa-klienditeenindajate-kuuetunnine-toopaev-on-toonud-edu">Elisa klienditeenindajate kuuetunnine tööpäev on toonud edu</a><br />
<br />
Igatahes hakkan mina järjest enam aru saama, et ma ei taha nii elada, et mul on kiire ja et ma olen pidevalt kinni. Võimalik, et ma olen nirumast puust, kui üks töötav ema olema peaks. Las ma siis olen, aga see ongi ju minu elu. Ja mu laste. Sa saad ainult ühe võimaluse, kui sa selle pekki keerad, siis.. uusi lapsi sul enam ei tule ja lastel on ka, tahad sa seda või mitte, vaid üks lapsepõlv. See lõputu karussell, kus sa oled iga päev 9 tundi kodust eemal, lastest eemal. Ja siis loetud tundidega õhtu jooksul pead ära täitma laste vajadused, enda vajadused, kassi, mehe ja kodu vajadused. Kõik jooksujalu ja stressirohkelt, et aga tööandja saaks endale sinu 8 tunni arvelt rohkem raha taskusse kühveldada. Võimalik, et sa ise kühveldad oma pühendumise ja võimalike ületundide arvelt ka päris korralikult, aga mida sa oma rahahunnikutega küll peale hakkad, kui sul tegelikult ei ole isegi aega et seda pappi kuskil hakkama panna. Ühel päeval oled sa stressis, hall, kehva tervisega ja liiga väsinud, et midagi üldse nautida osata.<br />
<br />
Kui võtta nüüd ette Wikipedia artikkel, mis paneb <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Working_time">riikide kaupa ritta ühe töötaja kohta keskmiselt töötatud tunnid</a> (see tabel jookseb küll kahjuks kuni 2016 vaid), siis näeme, et pisike Eesti on stabiilselt tabeli eesotsas oma 1800+ aastas töötatud tunniga. Midagi, mille üle uhke olla? Vaevalt. Sest on olemas üks teine tabel, mille eesotsas me samuti figureerime: <a href="http://worldpopulationreview.com/countries/suicide-rate-by-country/">enesetappude suhtarv maailma riikide kaupa</a> ja siis veel üks tore graafik: <a href="https://www.washingtonpost.com/news/worldviews/wp/2013/11/07/a-stunning-map-of-depression-rates-around-the-world/?utm_term=.813e09308822">depressiooni esinemine riikide kaupa</a>. Viimane kaart on küll koostatud 2013, aga WHO andmetel on 2017. aasta protsent 5,9% elanikkonnast, nii et midagi ei ole suurt muutunud. Eestlased on depresiivsed ja enesetapualtid ja ärgu keegi püüdkugi mulle rääkida, et sellel ei ole seost selle meeletu töörügamisega, mida me teeme. Keskmine sakslane töötab näiteks alla 5 tunni päevas ja kuigi need kalkulatsioonid on siin suht meelevaldsed ja kallutatud, siis aru küll, mida ma tahan öelda. Sakslane on nii enesetapu- kui ka depressioonitabelis meist kõvasti allpool. Ja huvitaval kombel on ka selle 5 tundi päevas töötava sakslase netopalk ühes kalendrikuus meie palgast tervelt 1300 eurot kõrgem. Aga see on muidugi üks täiesti teine teema.<br />
<br />
Kui sina, kes sa seda loed, oled juhuslikult ettevõtja ja tööandja, siis ehk võtad endale nüüd natuke aega ja mõtled selle kõige üle. Uuri 6-tunnise tööaja kohta, seedi, mõtle, mida sa võid võita ja kas sul on üldse midagi kaotada, kui teed revolutsiooni ja lased oma töötajad vabamaks. See on tegelikult nagu õnnelike kanadega, kes lõpptulemusena munevad rohkem ja suuremaid mune. See 8 tundi on niiiii iganenud, päriselt. Ükski inimene ei suuda 8 tundi järjest 100% tulemuslik olla. Ja keda sa oma ettevõttesse tööle tahad? Just nimelt INIMESI, kes mõtlevad kaasa ja teevad oma igas hetkes oma parima. Mitte roboteid, kes tagumikutunde istudes oma päevakesi veedavad. Karjäär ja eneseteostus on loomulikult olulised, lihstalt doseerima peaks paremini.<br />
<br />
Ja üldsegi, mida sellise ennastohverdava töörügamisega võib saavutada? Vaid ühe asja: ELAMATA JÄÄNUD ELU. Elu ei ole ületunnid. Elu on emadepäeva pidu lasteaias ja Ott Leplandi kontsert, kuhu sa väga-väga tahad minna. Elu on kusagil Peipsi ääres telgis taskulambivalgel lastega kaisutamine ja naerda kihistamine. Elu on jalutuskäigud, jooga, korvpall. Tingimusteta armastamine ja lähedase sünnipäevaks üllatuse tegemine. Lastega võidu põllu peal jooksmine, 5 miinust, sulgpall, ristsõnad, varbad merevees raamatu lugemine, ilusad soojad suveõhtud rõdul ja krabisev vihm katusel. Hetked, mis enam kunagi ei kordu ja hetked, mida kellegi teise jaoks üldse olemas olla ei saa - sest need on sinu maailma kõige tähtsamad hetked. Hetked, kus oled oma lapse jaoks olemas ja hetked, kui ta tänab sind selle eest maailma kõige suurema ja siirama kallistusega. Vot see on elu.<br />
<br />
Aga miks, AGA MIKS jätame me endale elamiseks vähem aega, kui töötamiseks?<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMHuTHpqURxIfGLILO0MBlG7WeNhUmU0fCdccFlJ83hPC5HyjCgQ40BaO-VKvMjkCklbgYhYRAt-umkUL6PemVjyrHSZykHNsELwjkstjDJ0e4HNhEALoHY1vJzCaGTki0FWhKgoml-yY/s1600/IMG_20180526_185603.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMHuTHpqURxIfGLILO0MBlG7WeNhUmU0fCdccFlJ83hPC5HyjCgQ40BaO-VKvMjkCklbgYhYRAt-umkUL6PemVjyrHSZykHNsELwjkstjDJ0e4HNhEALoHY1vJzCaGTki0FWhKgoml-yY/s320/IMG_20180526_185603.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0Tallinn, Eesti59.436960799999987 24.75357469999994559.178853799999985 24.108127699999944 59.69506779999999 25.399021699999945tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-57921661388465341252018-05-24T11:08:00.000+03:002018-05-24T11:18:53.451+03:00asjade maailmast ja matemaatikastTaaskasutus on äge. Nagu olen ennegi öelnud - ma ei suuda lasta asju sööti, sest see on nii mõttetu. Ikka leidub keegi, kes just sisse kasvas, kui minu omad välja kasvasid. Ja uus omanik ei pea tingimata olema vaene, lihtsalt ongi normaalne, et asjad liiguvad käest kätte ja kellegi vana on kellegi uus. Teadagi, peab siis vähem tootma ja saame kõik tibusammudega loodust säästa ja maailma päästa.<br />
<br />
Ma näiteks ostsin üleeile 5 euroga 2 valget pluusi oma põnnidele. Ma võiksin minna ka poodi ja osta 15 EUR/tükk, aga ma ei lähe. Sest valget pluusi ei kasuta sa teab mis tihti ka tõenäoliselt on nad järgmise valgepluusipeo ajaks juba mõlemad suurusest välja kasvanud.<br />
<br />
Miks neil üldse valgeid pluuse oli vaja? Täna on neil lasteaias EV 100 raames vinge üritus, kus Tallinna lasteaiad hakkavad üheagselt ühe ja sama kava järgi tantsima, aga mitte kuskil koos, vaid kõik oma õuel. Ja siis droon võtab selle kõik üles - pärast pidavat sotsiaalmeediasse ka video tulema. Tundub väga äge.<br />
<br />
Lapsed valmistusid igatahes õhinal ja mina ka. Pluusidest juba rääkisin ja siis tuli mul eile õhtul kusagil 23.15 paiku paanika - oli ju et valged pluusid ja.. RAHVUSLIKUD ELEMENDID pidid ka olema. Mõtle Raili, mõtle. Aga selge on see, et kell 23.15 ei vaata mulle kodust vastu ei sõlgesid ega rahvusliku mustriga paelu. Kuidas see neljapäev nüüd jälle nii ruttu kohale jõudis.. mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpuks võtsin sinise paela, mida mul kodus lademetes on (miks??) ja tegin sellest mõlemale lapsele lipsu, pärast lasteaeda saan ehk pildi ka panna. Harutasin lahti 2 kikilipsu kummi lipsu küljest ja installisin need kummid enda tehtud lipsukeste külge. Täitsa ilus jäi, minu meelest - ei ole küll rahvuslik muster, aga kui Eesti lipu sinine ei ole rahvuslik, siis mina ei tea, mis rahvuslik on. G oli igatahes hommikul nii rõõmus, et ta näeb välja nagu eesti lipp - sinine lips ja püksid, valge pluus ja mustad tossud. Nii et nendel tuleb igatahes tore päev.<br />
<br />
Mul ka - täna viin taaskasutusse lõpuks ometi selle pagassitäie riideid ja muid asju, mida Priit nii mitmeid kordi on edasi-tagasi tassinud. Alati olen otsustavust täis, et nüüd leian mõne koha, kuhu need visata ja siis tuleb jälle maalesõit vahele, asjad pagassist välja ja nii algab jälle uus ring. Viimased ei-tea-mitu kuud on nad olnud mul kottidesse pakitult magamistoas, seda siis viimasest suurpuhastusest alates. Seal on mänge, raamatuid, riideid lastele, riideid ja jalanõusid täiskasvanutele, üks lamp, ehteid, aksessuuaare, veel riideid ja veel lasteasju. Osad täitsa uued, osad kasutatud. Praegu tuli just meelde, et unustasin kaasa panna beebikiige, aga noh, eks see jääb siis kellelegi teisele.<br />
<br />
Mina viin oma asjad täna sinna, kus ikka, puuetega laste ja perede toetuseks. Kes tahab ka osaleda, siis sellega on natuke kiire, kogumine lõppeb ära juba laupäeval. Facebooki event on siin: <a href="https://www.facebook.com/events/1779087248847049/?notif_t=plan_reminder&notif_id=1527141573962882">Asjade kogumine puuetega laste ja perede toetuseks</a>. Mina kogun juba aastaid oma asjad neile, sest<br />
a) asjad jõuavad otse neile, kes neid vajavad<br />
b) sihtgrupp on väga lai - lapsed, mehed, naised, miks mitte ka koduloomad, hügieenitarbed ja kodusisustus<br />
c) asjad jagatakse edasi TASUTA. Ma ei seedi seda mõtet et ma panen oma kotitäie riideid kuskile konteinerisse ja siis need võetakse sealt välja ja inimene peab minema ja ostma endale selle asja Humanast või Taaskasutuskeskusest. Pole see point nagu, mida mina taotlen. Puuetega laste ja perede toetuseks on igal aastal tasuta asjade laat, kus nad saavad siis ilma rahata endale kõik vajamineva lihtsalt võtta.<br />
<br />
Nii et jah, täna lähen laadin lõuna ajal oma auto tühjaks. Ma olen üldse põhimõtteliselt loobunud asjade müümisest - müümine on väga keeruline ja ajamahukas, kui tegu ei ole just kõrge väärtusega asjadega, nagu korralikud talvekombed või titekäru.<br />
<br />
Isegi tasuta anda on kohati piisavalt keeruline. Näiteks on mul praegu nõmmekate taakasutuse grupis üleval G ilusti valgeks vahatatud voodi (küll vajab paari kruvi, et põhjalippe taas kinnitada) ja H lükkesangaga titeka-ratas - Smoby tuntud kvaliteet, ainult, et tagumine plastmasskorv, mis mõeldud tähtsate asjade vedamiseks, on patsaanide käes kuidagi kergelt pragunenud. Täiesti liimitav/kleebitav, ma arvan. Novott siis. Ja need asjad on mul üleval juba pühapäevast, kui Priit garaaži tühjaks sorteeris ja hästi kummaline on see, et huvilisi on, aga asjad on mul ikka veel alles! Kirjutavad mulle postkasti, et nemad tahavad, lepime kokku, millal järgi tuleb ja siis kaob see inimene lihtsalt ära. Ta ei tule! Voodiga on mul olnud seda 1 korra, rattaga lausa 2. Täna jätsin ratta hoovi nii, et soovija saab selle oma jalutuskäigu ajal kaasa haarata. Loodan siiralt, et õhtul, kui lähen, seda ratast seal enam ei ole.<br />
<br />
Ma ei tea, mis mood see selline on. Jõuame vist taas sinna, kuidas internet teeb meid mõtlematuteks loomadeks, inimlikkus kaob. Inimesed krabavad tasuta asju kokku, mõtlemata, kas neil tegelikult ka neid vaja on. Nii lihtne on ju facebookis kellelegi midagi öelda, kui tahad, ja kui ei taha, võid vabalt suu kinni panna ja haihtuda.<br />
<br />
Nõme selle juures on muidugi see, kui me oleme leppinud kokku, et ma olen kodus sel kellaajal, siis ma ju tegelikult ka ootan sind. Kui müüd midagi ütleme 60 EURiga, siis on see täiesti okei 6 õhtut jutti seda näitamas käia, sest lõpuks saad ju suure preemia selle tegevuse eest. Aga tasuta asjade pärast niiviisi 6 korda kokku leppida ja 6 korda aru saada, et sind on jälle üle lastud - no kuulge. Elementaarne viisakus on selle nimi! Aga tänapäeval ei pea vist seda olema, sest põhimõtteliselt oled sa hoolimata oma pisikesest profiilipildist täiesti inkogniito. Internet kannatab kõike, tühje lubadusi eriti.<br />
<br />
Ja siis tekkis nõmmekate gruppi üsna vahetult peale minu postitusi huvitav arutelu - et miks inimesed soovivad tasuta asjade vastu konkreetseid asju. Olgu öeldud, et mina tegelikult ei soovi midagi oma tasuta asjade vastu, küll aga oli mul kuulutuses mainitud, et JUHUL, KUI inimene soovib midagi tuua, siis jumalapärast palun mitte maiustusi, marjad või puuviljad on OK. Sest elu näitab, et ikka midagi tuuakse, tavaliselt šokolaad või kommikarp ja ma ei soovi oma koju tellida rohkem šokolaadi ja komme, kui sinna nagunii loomulikul moel tekib. Normaalne soov ju? Et pole vaja midagi, aga kui su süda tunneb, et on siiski vaja, siis haara laualt kasvõi kimp banaane.<br />
<br />
Aga mõne inimese soovid on muidugi jaburad. Paned kuulutuse, et tahad ära anda kergkäru, TASUTA. Ja vastusooviks soovid suurt pakki Pampersi Jumbo pack püksmähkmeid nr 4. Okei. Milline on võimalus, et kellelgi täpselt need samad mähkmed on koju vedelema jäänud? Ja mis mõttes TASUTA, tead ju väga hästi, et see pakk maksab poes 16.99. Pane siis, et käru hind on 16.99 ja mine too ise endale need mähkmed poest. Ju?<br />
<br />
Ja üks asi, millest tahtsin veel rääkida - jälle see matemaatika. Olen tuhlanud internetis, aga midagi head ei leia. Kes teab, kuidas saab kaasa aidata, kui laps on matemaatikas andekas? Sest ma arvan, et G täiega on ja ilmselt see on üks nendest asjadest, millega tuleks tegeleda, et see andekus tal kaotsi ei läheks. Lasteaias juba robootika on, aga kas mingeid matemaatika ringe või ma ei tea mida on olemas sellistele 5-aastastele? Eks me ise loomulikult arvutame temaga kaasa ja teeme mängulist matemaatikat, aga noh. Me ei ole ju professionaalid. Võib-olla peaks mingi matemaatika õpetaja leidma, kes tahaks temaga eraldi lõbusat matemaatikat teha. Talle meeldib väga see eduelamus, mida talle pakub see, kui tema arvutused on õiged. See on hoopis teistmoodi rõõm, mis sealt tuleb.<br />
<br />
Võimalik, et need lasteaia normid on ajast ja arust ja see polegi nii eriline, aga suu vajub igatahes maani lahti, kui ta hommikul tuleb su juurde ja teatab, et ta nüüd mõtles natuke hambapesu ajal ja 10+9+8+7+6+5+4+3+2+1=55. Et algul oli natuke raske, aga kui juba 5 juurde jõudis, läks nii lihtsaks. Kirjade järgi on eeldatav tulemus kooli minekuks, et laps oskab 5 piires lahutada ja liita... eile mänguväljakule tõuksitades teatas ta ka mulle, et emme on issist 3 aastat noorem. Kuidas ta teab? 37-34 on ju 3 ometi! Ja et ta ise on issist 32 aastat noorem. Ma arvan, et see on päris hea arvutamine 5-se kohta?<br />
<br />
Nii et igatahes, midagi tahaksin ma selle huviga pihta hakata. Jalgpallis ta käia ei tahtnud, ujumine muutus ka mingist hetkest vastumeelseks, ütles, et liiga raske. Kuigi, ma käisin ta trenni ükskord otsast lõpuni vaatamas ja arvan samuti nagu õpetaja, et ta oli mega tubli - esiteks kõige noorem ja teiseks oli ta trennis käinud alles 5-6 korda, kui juba ujus ja tegi kõike seda mida teised ja aru ei saanud, et alla jääks. Aga eks see on ta enda mingi sisemine saavutusvajadus, täiuslikult kõike teha ja eks me saame siin ka lapsevanematene suurt tööd teha sellega - ei pea olema täiuslik, kui sa juba proovid ja oma parima teed, siis ongi hästi. Eks sügisel vaatame uuesti, mis sellega saab. Me käime väga palju jala ja rattaga sõitmas ka, nii et füüsiliselt kängu ei tohiks ta jääda hoolimata sellest, et tal ühtki struktureeritud trenni ei ole. Jõuab!<br />
<br />
Ma olen tegelikult hinges vägagi Montessori pedagoogika järgija (kuigi see alati taustsüsteemi tõttu 100% ei õnnestu), mis ütleb, et oluline on lapse individuaalsus, sundida ja lapse eest otsustada ei tohi. Mina austan oma last ja minu ülesanne on lapse eneseteostusele kaasa aidata ja teda toetada. Me saame talle luua ainult võimalusi, valikud teeb tema ise.<br />
<br />
Sellised lood siis täna. Minge andke oma üleliigsed asjad ära Kotzebue 2. Teeb tuju heaks, ma luban!<br />
<br />
:)<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-27038839085288592252018-05-22T16:31:00.001+03:002018-06-21T14:44:20.300+03:00elamise vaevhei, sõbrad.<br />
<br />
Poleks arvanud, et ma pean elamisega nii palju vaeva nägema. Miski ei tule lihtsalt. Teistel tundub tulevat. Kas on nii, või on see lihtsalt selline kuvand, mis inimesed endast jätavad? Mina ju ka jätan. (välja arvatud üksikud hetked, kui ma mingil teemal mõnes seltskonnas vinguma kukun), tundub ju pealtvaadates enamikule meie elu vist roosamannana. Vähemalt nii olen ma kuulnud. Üks vana armas sõber ütles hiljuti mulle, et me näeme Priiduga välja nagu vastarmunud ja et me oleme tema lemmikpaar. Tulime too öö muidugi sõbra juubelilt ja eks ütleja oli ehk veidi napsu toel hingeline ka, aga tõesti - kui pidu, siis me tantsime, naerame, tantsime veel ja naerame jälle. Ja ongi äge ja särtsu ja vunki ja teineteise hindamist silmis.<br />
<br />
Aga argipäevad on hoopis teisiti. Mul võib olla selle inimesega super tore ja ühised eesmärgid elus, aga igapäevamured matavad selle särtsu kõik suure raksuga enda alla. Kodu on sassis, pesud vajavad kuivama panemist, kappi panemist. Kass jooksis jälle õue ja ma kardan, et ta jääb auto alla või keegi õel naaber ajab tal juukselõikuriga külje paljaks. Lapsed ei taha hambaid pesta. G-le ei meeldi söök, mis ma tegin, H-le seega ka ja Priit vaataks üldse õhtusöögi asemel parema meelega Euroliigat telekast. Kes peaks lapsed vanni panema? Mina alles eile tegin seda, aga Priit orgunnib ju hommikuti lapsed riide, järelikult ikka mina. Aga ma tahan ju põrandad ära pesta, mis tundub olevat minu hobi ja eralõbu - keegi teine siin majas sellise teenuse toimimisest ei huvitu. <i>(Ja see ei ole see postitus, et appi appi, mu mees ei aita mind. Aitab küll ja väga palju. Või noh, mis "aitab", teate küll seda lugu, kus üks mees räägib teisele, et tema ei aita oma naist, ta elab kodus sama palju kui naine ja teeb lihtsalt kodutöid omas kodus, ei mingit aitamist - see on tema töö ka.)</i><br />
<i><br /></i>
Ja lilled vajavad kastmist. Ja pesemas pead sa käima, ole, kui väsinud tahes. Ja laste riided tuleb homseks valmis panna. Kas õue lühikesed püksid või pikad? Mis ilmateade lubab, ega vihma ei tule? Kummal on mänguasjapäev, kummal rattapäev? Mis päev homme üldse on?? APPI, täna on teisipäev ja mul ei ole ikka veel neljapäevaseks tantsupeoks valgeid pluuse! Oehh. Et ma neid veepudeleid ei unustaks!<br />
<br />
Mis kell on? Kell on öö, 23.58. Priit on diivanile tukkuma jäänud. Vot sulle mees+naine-aega. Aga ma teen hoolimata hilisest kellaajast valmis endale banana spliti ja telekast käima Grey anatoomia. Sest ma olen seda juba vähemalt 4 õhtut tahtnud vaadata, see on minu sari, minu maandus. Et hommikul aga jälle tõusta ei jaksaks. Aga kui mu elus on ainult töö, koristamine ja magamine, mis elu see siis veel on?<br />
<br />
Aga jah, et see suhte hoidmine siis. Kodus ilmselgelt selleks kõigeks aega ei jagu. Tuleb võtta aega ja organiseerida lastehoid ja minna kodust ära. Kui sa just noaga endale seda juppi ei lõika, siis on see jupp vorsti küljes rahumeeli edasi. Nii kaua, kui vorst hallitama läheb ja prügikasti tuleb visata.<br />
<br />
Üks tore päev, mis meil mõni aeg tagasi oli, oli näiteks Jazzkaare tasuta kontserdite päev (aitäh, Anu ja muu korraldajameeskond!), kus me võtsime kätte ja läksime Priiduga kahekesi rongiga Telliskivisse, käisime seal mööda kontserteid, söögikohti ja ekskursioone. Ilusti riides ja õnnelikud.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhF2Q_xS7bz0pBcdNpH3kJDseLSACXNJYuMTyvLsb9Cm64X2HiYsg3R89H5wwYInhTlTghzpoY1xJPRhd44MZ3SiF3WzddOpmP2XTuJCI490_SBCQ8cbuNj5hGzz6OByqyPZT6uh-vuUcg/s1600/IMG_20180422_124209.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhF2Q_xS7bz0pBcdNpH3kJDseLSACXNJYuMTyvLsb9Cm64X2HiYsg3R89H5wwYInhTlTghzpoY1xJPRhd44MZ3SiF3WzddOpmP2XTuJCI490_SBCQ8cbuNj5hGzz6OByqyPZT6uh-vuUcg/s320/IMG_20180422_124209.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Ja nüüd, emadepäeva nädalavahetusel käisime Haapsalus, panime endale toa kinni Beguta külalismajja (KIIDAN! ilus, puhas, privaatne, hea asukoht) ja kolistasime seal terve päev ja õhtu mööda linna. Ma ju niiii armastan seda linna, seal on nii mõnus eriline hõng. Ilmadega vedas, oli soe ja suvine, nagu meil siin Eestimaal viimasel ajal ongi, kohvikud olid avatud ja melu oli piisavalt ja promenaad on.. üks ja ainus promenaad. Eurovisiooni vaatasime isegi ka Hermannuse majas, samal ajal jõime veini ja mängisime kaarte. Päeval enne seda käisime Viigi kohvikus, kus on ka väga mõnus atmosfäär ja pühapäeva hommikul sõime hommikusööki Müüriääre kohvikus, mis on mu uus lemmik nii söögi, kui teeninduse ja üldise oleku poolest.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTpLvlpyKjOFqAdITNmSjA8VnQM2WgSjp16cGRv_6v1SXOtA6uIs4swfgfSvbDtBjyFGwHXF3M9obxhgINXbKsqzSKLSOo3MDK0rWgSij8-2fXW4xYyanoDWHF4mwNM1SHXIUlXOpCfJk/s1600/IMG_20180512_213808.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTpLvlpyKjOFqAdITNmSjA8VnQM2WgSjp16cGRv_6v1SXOtA6uIs4swfgfSvbDtBjyFGwHXF3M9obxhgINXbKsqzSKLSOo3MDK0rWgSij8-2fXW4xYyanoDWHF4mwNM1SHXIUlXOpCfJk/s320/IMG_20180512_213808.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicL5EzMYwaESIxJiUZV9TI-jCIA1oIrIezEnbqI4T3dZhGTbRI4EjumOQz3l6bIP7_ZZkArQ6bN8XTSIazQn26U-BKkTmWJl1lvudtOMc6r0P8iYA_1tMzdNMUWG2c0_s4Ejb15JEabYI/s1600/selfie_saved_20180512_2318.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1021" data-original-width="1080" height="302" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicL5EzMYwaESIxJiUZV9TI-jCIA1oIrIezEnbqI4T3dZhGTbRI4EjumOQz3l6bIP7_ZZkArQ6bN8XTSIazQn26U-BKkTmWJl1lvudtOMc6r0P8iYA_1tMzdNMUWG2c0_s4Ejb15JEabYI/s320/selfie_saved_20180512_2318.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgna1upz6spT4vAIGRBdqupQUyTWmvd6V8DF2PKQXEnUJesFwDtykGNj0ir6y9WCV8loGtxaNZSD3w9nhmsMrzucv4_RKpCDcpnMIHGbEzrrCjhFJQbvZTnMNydmd5M3pFHi_TODiOW464/s1600/IMG_20180512_162556.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgna1upz6spT4vAIGRBdqupQUyTWmvd6V8DF2PKQXEnUJesFwDtykGNj0ir6y9WCV8loGtxaNZSD3w9nhmsMrzucv4_RKpCDcpnMIHGbEzrrCjhFJQbvZTnMNydmd5M3pFHi_TODiOW464/s320/IMG_20180512_162556.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Ja kui sa siis oma ümbermaailmatripilt tagasi tuled, siis taipad, et sa ei ole ära olnud 24 tundigi, aga oled nii palju teinud ja näinud ja HINGANUD. Lapsed on maailma ägedad ja nendega koos on ka ju väga vinge nt Harku metsarada sõita või bussiga turuautomaadist pakki tuua või Dobblet mängida, aga ainult Priiduga olles, peab ütlema, on pinget ikka kõvasti vähem. Ei pea vaatama, et ta ei kukuks vette või teele ei jookseks või piisavalt paksult riides oleks.<br />
<br />
Eelmisel nädalal me käisime veel kahekesi teatris ka. Priit sai töö poolt kutse Gurmeeteatri kriminaalsele õhtusöögile, tublimate ja tegijamate preemiaõhtu või nii. Söögid olid maitsvad ja vein muidugi ka, aga etendust ma ei soovitaks. Igav, etteaimatav ja kunstlikult teatraalne. Mõte muidugi iseenesest on hea, ühendada söök ja meelelahutus ja ma peaks tegelikult teid kõiki ikkagi ärgitama Balti jaama paviljoni külastama, sest väga kaudselt toob see meilegi leiva lauale. Aga ega meil oligi tegelikult ikkagi äge. Sätid end üles ja lähed sööd peenes lauas maitsvaid toite, taustal mängib keegi mingit komejanti. Parem ikka, kui pidžaamas Grey anatoomiat passida.<br />
<br />
Kuna üldine rusikareegel on, et mees ja naine peaks ikka korra nädalas kahekesi midagi toredat ette võtma, siis on aeg jälle uut plaani hauduma hakata. Seekord on meil suht kuu lõpp ka rahakottides, nii et eks me peame pannustama rohkem õhtustele jalutuskäikudele, kui lapsed magavad. See on ka väga tore tegevus tegelikult - oleme jätnud ühe telefoni niiöelda beebimonitoriks voodi kõrvale, võtnud kõne teisele telefonile ja siis selle valjuhääldi peal tasku pannud, et ümbruskonnas ringi patseerida.<br />
<br />
Täna ma lähen sõbrannaga kinno Raamatuklubi vaatama, see on meil juba ammu planeeritud. Ja neljapäeval lähen Yin-joogasse , mis on Nõmme hobipäevade raames tasuta. Minu enda tass peaks sellega küll täidetud saama, kui ma 2x nädalas midagi toredat ja iseendale saan teha. Aga ega sellega mul ongi üks igavene dilemma ja arusaamatus olnud, kuidas kõige sellega täpselt ikka olema peaks - minu tass, Priidu tass, meie ühine tass mehe ja naisena ja siis laste tass, mille me põhimõtteliselt oma tassidest täis valame. Aga millal või kuidas seda kõike jõudma peaks, nii et kõik rõõmsad on? Siin ma nüüd olen, ühelt poolt õnnelik, et saan kinno minna, teiselt poolt süümepiinades, et vaene Priit peab terve õhtu lastega üksi möllama (kuigi temal ei ole selle vastu midagi!). Ja siis tuleb ajakavasse mahutada veel Priidu oma aeg ja meie aeg ja loomulikult see aeg, mille sa jäägitult lastele pühendad, et nad tunneks, et sa armastad neid.. ma kannan ikka veel kotis seda hinnaliste hetkede raamatut, millest ammutan üürikestel vabadel hetkedel tarkusesõnu. Kuidas lapsi rohkem kaasata ja ise sealjuures mitte hulluks minna. Kuigi ma arvan, et ma olen selles kaasamises isegi liiga hea. Seepärast mul ongi nii palju tegemist koguaeg, et nad rohivad minuga peenart ja löövad mune omleti sisse. Kõik on igavene plägahunnik koguaeg ja muidugi on nad ka koristamisse kaasatud aga noh. Nad ju alles õpivad!<br />
<br />
Aga igatahes, tulles postituse alguse juurde tagasi: miks ma ütlesin, et minu jaoks elamine raske on?Mul ei tule need asjad loomulikult. Ma pean kunstlikult sundima end kodust välja, nii üksi, kui Priiduga. Ja lapsekasvatamine samuti ei tule ilma punnitamata. Nii paljud ütlevad, et iiisi, kõik tuleb ju loomulikult. Puhtalt kõhutunde pealt ja kõik on rõõmsad. Aga mul on vaja juhendeid, sest mu oma mõistus ei võta. Nii palju ma olen oma elus juba õppinud, et abi küsimine ei ole häbiasi ja nii ma olengi korduvalt psühholoogidega konsulteerinud.<br />
<br />
Eile viimati. Meil on väga hea klapp ja kontakt ühe toreda nõustaja Helgiga, kelle käest ma jõudu ja nõuandeid juba mitu korda ammutamas olen käinud. Ma olen seda tüüpi lapsevanem, kes iial ei jätaks näiteks lapse jõulupeole minemata (enne jätaks ära samaaegse tööintervjuu, kus pakutakse 3 tonni palka kätte ilus olemise eest). Kes otsib infot lapse arengut puudutava delikaatse teema kohta ja prindib õpetajatele välja, et laps metsa ei läheks. Kes organiseerib lasteaeda robootikaringi, sest talle tundub, et tema laps on robootikas andekas. Ma olen justkui olemas, hoian ja kaitsen ja olen oluline taustajõud, kes vaikselt suunab asju soovitud suunas. Aga on teemasid, millest ma ei saa üksi jagu. Ja mis ajavad mind hulluks. Tahan olla täiuslik ema (jajaaa, tean, et seda ei ole olemas!) ja tahan teha kõik õigesti, võimaldada oma lastele parim start elus, mis võimalik. Et keegi ei saaks aastate pärast öelda, et näe, muidu tore inimene, aga jube kiiks. Miks küll keegi ei märganud, oleks ta õigel ajal abi saanud..<br />
<br />
Ja nüüd siis Helgiga eile elust-olust ja muredest rääkides jõudsime arusaamale, et G-l võib olla vabalt selektiivne mutism. Mis see täpsemalt on, võib igaüks endale googeldada, palju kulub. Mul on see juba tehtud, kõik artiklid edasi-tagasi läbi loetud ja spetsialistile 5.juuniks aeg kinni pandud. Esmalt kohtub temaga eripedagoog Rajaleidja keskuses, kes tuvastab probleemi olemasolu ja vajadusel suunab edasi Lastehaigla vaimse tervise keskusesse.<br />
<br />
Mind nii painavad sellised asjad. Mu suurim hirm on, et laps saab endale kasvatamatu või halva lapse tiitli ja keegi enam läbi puude metsa ei näe. Lapse halva käitumise taga on alati mure, ta vajab abi ja väärib tähelepanu. Helgi ütles, et kui sellele nüüd jälile saada ja kõiki asjassepuutuvaid inimesi koolitada, siis ei pruugi midagi hullu veel lahti olla. Aga kui laps läheb kooli ja seal samuti keegi ei märka ja ei aita, siis ärevus aina süveneb ja lõpuks päädib see sellega, et su potentsiaal ei paista kuskile välja ja kuna sa nagunii midagi kunagi ei arva, siis keegi enam ei küsi ka.. ja nii jäädki üksi ja nii tekivad aina uued ja uued probleemid.<br />
<br />
Tegelikult on mul lõppkokkuvõttes muidugi hea meel, et nad lasteaias kurdavad mulle neid asju. Kuigi teinekord on väga piinlik ja kurb seal seista, kuulata, kuidas sinu laps on ainus, kes ei vasta, ei tea ja koostööd ei tee. Aga ma ju tean, kes ta tegelikult on, see meie G. Maailma kõige targem laps, nutikas, uudishimulik ja heasüdamlik. Ta hoolitseb oma kassi ja oma venna eest ja joonistab emale erivärvi südameid koos oma seitsmetähelise nimega paberile. Ja arvutab kahekohaliste arvudega ja oskab lisaks liitmisele ja lahutamisele juba korrutamist ja jagamist ka. Ta äsja sai 5, muide. Ja hoolimata sellest, et ta lasteaias mitte sõnagi minu kohta ei rääkinud, kui emadepäeval küsiti, ta teab. Ta teab, kui vana ma olen ja teab isegi firmanime, kus ma töötan.<br />
<br />
Kui nüüd aus olla ja nagunii südamepuistamiseks juba läks, siis mul on kohati tohutud süümepiinad ja läbikukkumise tunne, kardan, et meie perena oleme selle kuidagi põhjustanud (kuigi tõenäoliselt see nii ei ole). See vastutus väikeste inimeste ees sööb mind elusast peast. Natuke tunnen end nagu oleks alasti Eurovisiooni laval, aga pean selle tundega tööd tegema ja panen ka siia kirja 3 asja, mis sellistel läbipõlemisohus soccer-momidel, nagu ma ise, peaks aitama kergemini elada. Sest teate küll - sa ei tohi lasta sel juhtuda, sinu tass peab olema täis, et laps saaks sulle toetuda!<br />
<br />
1. Kirjuta igal õhtul üles 3 asja, mille poolest oled hea ema/tegid hästi.<br />
2. Täna oma lapsi ja meest. Igale neist ütle enne magamaminekut 1 asi, mille eest oled neile tänulik<br />
3. Pane kirja asjad, mille üle mõelda või abi küsida. Ära mõtle üle ja ära sõnasta seda nii, et ma ei oska või ma ei saa, vaid ütle: ma tahan aru saada.. või ma tahan teada saada..<br />
<br />
Okei. Tegelikult ongi nii, et ma pole täiuslik, aga ma olen olemas. Ja tegelen asjadega, mis vajavad tegelemist, eks. Mul hakkas tegelikult väga palju kergem, et sain oma mõtted siia oma avalikku päevikusse kirja pandud. Ja lõpetan nende kahe imelise inimese kauni loominguga sellest emadepäevast :)<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj1LG_cvKuIsUXFT6TrSru7kghUAFzyFp_vZE6mCJGr4VJljtjM-FzyjSBBqsSe3yeAVuHMiQF3k9MGnqUBVB8p3XBjl43fZFDl4LDT4hKf5sncoLbXUiPZKQ5753QSwVSFykQKU0Il9ZA/s1600/IMG_20180513_215737.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj1LG_cvKuIsUXFT6TrSru7kghUAFzyFp_vZE6mCJGr4VJljtjM-FzyjSBBqsSe3yeAVuHMiQF3k9MGnqUBVB8p3XBjl43fZFDl4LDT4hKf5sncoLbXUiPZKQ5753QSwVSFykQKU0Il9ZA/s320/IMG_20180513_215737.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-eUtBL1LS8UIhrSfRMfjBR3xOOPN46RQv_WfB-94a_S48H9bvflIh45NROYe8uG7KEw88-GR5yZ45e16J-jvA88u-NcCiUCg9rOVVR-O2-jwc2URqUyMvX382EwiHppPQ09PdL93-71o/s1600/IMG_20180509_092107.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-eUtBL1LS8UIhrSfRMfjBR3xOOPN46RQv_WfB-94a_S48H9bvflIh45NROYe8uG7KEw88-GR5yZ45e16J-jvA88u-NcCiUCg9rOVVR-O2-jwc2URqUyMvX382EwiHppPQ09PdL93-71o/s320/IMG_20180509_092107.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhORLD7UXZxOReWU8NYQHq4xX4MyqggTzhoiXKo7ZP94bxhPexRQg6thWsHON-Tf9NYAXMkA8df7XHzESPBXPt0gu6c9evU2-rMOa3chXEN2aq6Eobg0KeRCt9fKHHzYgwVAtFiaykuLIg/s1600/IMG_20180508_172109.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhORLD7UXZxOReWU8NYQHq4xX4MyqggTzhoiXKo7ZP94bxhPexRQg6thWsHON-Tf9NYAXMkA8df7XHzESPBXPt0gu6c9evU2-rMOa3chXEN2aq6Eobg0KeRCt9fKHHzYgwVAtFiaykuLIg/s320/IMG_20180508_172109.jpg" width="240" /></a></div>
<br />
<br />
Täna tuleb meie juurde üks noor tüdruk, kes hakkab loodetavasti meil väikese tasu eest aknaid, uksi ja liiste värvima. Tee, mis sa teed, aga remont enam kõige selle juures küll päevakavva ei mahu! Jõuab. Kui G ja H on piisavalt vanad, et pidevalt sõpradega väljas või üldse oma elu peal, küll me siis Priiduga iga õhtu nokitseme midagi ehitada. Praegu ei saa, praegu peab elama.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-75733158304725883992018-04-19T15:45:00.000+03:002018-04-19T15:45:16.432+03:00OOH! <div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Alustan millestki väga olulisest. Holstee manifest - kas tead seda? Loe:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjswr-743-So_qCN1Sn-Y03clX0zHLYmGTJ7p98Ip3fEHMIJYQBYyUArjNnmEcF1FbQYM7lTEAQ_PczASdXH7Zt4yWngTA59FyCaERrGODB4FgWmcJRZehtyz929JFMV0Wt5fXb0On8fBs/s1600/Holstee-manifest.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="813" data-original-width="575" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjswr-743-So_qCN1Sn-Y03clX0zHLYmGTJ7p98Ip3fEHMIJYQBYyUArjNnmEcF1FbQYM7lTEAQ_PczASdXH7Zt4yWngTA59FyCaERrGODB4FgWmcJRZehtyz929JFMV0Wt5fXb0On8fBs/s640/Holstee-manifest.jpg" width="449" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Inspireeriv, eks? Eriti see osa, kus on kirjas, et elu võlu peitub inimestes, keda kohtad ja asjades, mida koos nendega lood. Ah, mis ERITI see osa. Ei, kõik sellest on väga inspireeriv, tegelikult ei saa midagi eraldi välja tuua. Kõik on puhas tõde, lihtne tõde. Elu ilusad pisiasjad, mida sa ju tead küll, aga vahel on vaja, et keegi sulle neid asju meelde tuletaks. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Võta see manifest, loe seda ja ela seda. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Ühesõnaga, siin ma nüüd olen, elamas oma unistust ja jagamas oma kirge, sest elu on lühike!!! :) :)</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Me oleme koos minu kalli sõbranna ja businesspartneri Dorisega loomas midagi superägedat ja ilusat ja kõige vingem on see, et me ise usume sellesse täiega. Nii lihtne on teha asju, millesse sa usud. Nii lihtne on panustada oma hinge ja mitte üldse tunda, et see on töö. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhRCH1IDHXYBqiC2AWKDHoecosGIagATxl_Q6pMvEzWSfmc5EwzGNDnEh7aEd6j5_k0JzCvOGfg5OKiI4kJxDmeHh2DcZkq8yv6cGLmRXqQRDaSmHp3IASuB_VzSsytS5o4e7F7DGuDxLw/s1600/ooh.PNG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="410" data-original-width="547" height="298" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhRCH1IDHXYBqiC2AWKDHoecosGIagATxl_Q6pMvEzWSfmc5EwzGNDnEh7aEd6j5_k0JzCvOGfg5OKiI4kJxDmeHh2DcZkq8yv6cGLmRXqQRDaSmHp3IASuB_VzSsytS5o4e7F7DGuDxLw/s400/ooh.PNG" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Jäta endale meelde see logo, sest me kavatseme areneda ja suureneda nii palju, et ühel päeval, kui sa oled otsimas kingitust (isadepäevaks, katsikuks, sünnipäevaks, naistepäevaks, sõbrapäevaks, soolaleivaks jne jne), siis su esimene mõte saab olema Ooh! Karbid. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Me pakume nimelt valmis ilusaid karbikesi, mis sisaldavad endas stiilselt siidipaberisse pakitud kvaliteetseid (ja ainult kvaliteetseid!) kodumaiste väiksemate ja suuremate tegijate tooteid. Ühes pakis on mitte ainult 1 ese vaid enamasti 3-6 ja mis kõige kihvtim - saad meie käest erinevate toodetega kombopakid kätte palju soodsamalt kui ise neid tooteid ükshaaval kaubandusest taga ajades. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
PÕHIMÕTTELISELT nagu kingiabi, aga palju fäänsim, kui need tavalised viimase hetke kingid nagu naljakas rahakassa või sõnumiga veiniklaas. Meil on kambas juba väga palju väga ägedaid tegijaid nagu Lumi, Hiil, Nonna, Ecofreak (nemad on muideks ka ühtlasi hiidlased - kohe pean mainima!), Lil Kee, Turbliss jne jne. Pakkumisi, uusi tooteid ja mõtteid sajab sisse ustest ja aknast ja me ise oleme väga põnevil. Ei mingit hiina saasta, kõik on kodumaine käsitöö või öko või mõlemad. Ja väga tore on ka see, et pea eranditult kõik, kellele oma ideest ja missioonist räägime, tunduvad olevat sellest sama vasikavaimustuses, kui me ise :)</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Niisiis, kuigi me alles alustame, siis võid piiluda <a href="http://oohkarbid.ee/">oohkarbid.ee</a> ja kindlasti pane meile like meie <a href="https://www.facebook.com/oohkarbid/">facebooki lehele</a>. Seda pead sa tegema kohe kindlasti, sest ühel päeval, võib-olla näiteks kahe kuu pärast, vajad sa kingitust sõbrannale sünnipäevaks. Ja poest sa midagi ägedat ei leia, aga sa väga tahaks talle kinkida midagi, mida avades ta teeb üllatusest suured silmad ja ütleb: "OOH! kui vinge kingitus!" </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Siis avad meie lehe, vaatad, milliseid uusi ägedaid karbikesi ja koostööpartnereid me pakume, valid oma lemmiku ja me saadame sulle karbitäie ilusti pakitud asju ning sul ei jää üle muud, kui kohale minna ja kingisaajale suurt rõõmu valmistada. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Ah, isegi sellest kirjutada on tore, kõik selle juures on tore! Ja maikuu plaanidesse mahub meil veel kohe kindlasti üks laat, võtame oma karbid kaenlasse ja lähme turule müütama. Põnev, sest seda ma ei ole enne teinud, aga ma täiega tunnen, et seda on vaja teha. Ja peale selle, ma ükskord müüsin Nõmme lasteasjade kirbukal 40 euro eest pudi-padi ja tundsin, et ma täiega rokin seal, nii et järelikult - spetsialist :) :)</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Siia lõppu passib ilusti üks Steve Jobsi quote: </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLEiAmnnyqejbE3P8Z72_1w3IrJf-LI7rBVIJtnHpXD1gD5maHqUbyXXBqvikj2OHIwMbshoS-NvQKWwQbP46shtJGt-rnnepoMrkZ-YIQBp9FRZ2dsLzWPRFkEXO3on0FQFEMMni2Bp8/s1600/hqdefault.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="360" data-original-width="480" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLEiAmnnyqejbE3P8Z72_1w3IrJf-LI7rBVIJtnHpXD1gD5maHqUbyXXBqvikj2OHIwMbshoS-NvQKWwQbP46shtJGt-rnnepoMrkZ-YIQBp9FRZ2dsLzWPRFkEXO3on0FQFEMMni2Bp8/s400/hqdefault.jpg" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Sest tegelikult me täna veel ei tea, kuhu see tee meid viib, aga ega see ei olegi põhiline. Peaasi, et lõbus on!!! :)</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-88119375461185843952018-04-06T12:13:00.000+03:002018-04-06T12:23:45.805+03:00hiidlane olen ja hiidlaseks jäänMul on nii suur uhkus olla hiidlane. Päriselt. Võib-olla oleks mul sama uhke olla paidekas või rakverelane, kes teab. Aga mulle tundub küll, et hiidlased defineerivad end hiidlastena, ükskõik kui kaua nad reaalsuses juba kodusaarelt eemal on või kuhu tee neid viib.<br />
<br />
Ma maksan oma makse Hiiumaale. See on asi, millest paljud mandrisõbrad aru ei saa, aga mina jälle ei saa aru, et kuhu siis veel? Tänu sellele, et ma oma makse Hiiumaale maksan, pean ma maksma ka maamaksu Tallinnas oleva maja eest (tsiteerides üht mu klassikust sõbrannat: "ma elan neljandal korrusel korterelamus, mis on sellel maaga pistmist?! las need maksavad, kes esimesel elavad!") mis on umbes 100 eurot aastas, aga samas saan ma 1x Hiiumaale ja tagasi sõiduga (arvestades nädalavahetuse koefitsente) 23 EUR ja 40 senti hiidlasena soodust, nii et 5 sõiduga teenin oma maamaksu juba tasa. Ja üle 5 korra aastas käime me maal kohe kindlasti. Seega, igati äss diil on vahetada maamaks sooduspiletite vastu välja.<br />
<br />
Ja majandus üleüldiselt. Ma tahan, et mu maksud lähevad asja ette. Siin, Tallinnas, lokkab kõik niigi - minuga või minuta. Kõik näevad seda, võta lahti suvaline ajaleht suvalise koha pealt.. siin toimuvad suured asjad. Siin arendatakse, parendatakse, tehakse. Elu keeb. Ma tahan, et Hiiumaa ka keeb ja välja ei sure. Mitte Viru keskuse moodi keeb,vaid omamoodi podiseb, oma rahus ja vaikuses ja eripäras.<br />
<br />
Ja mu lapsed on (pannakse ju ema sissekirjutuse järgi kirja sünnikoht) sündinud Hiiumaale. H oli muideks ainuke 2015 veebruaris sündinud väike hiidlane. Natuke niru oli seda kirja lehes vaadata, sest kuigi uhke tunne ka, siis ta ei sündinud isegi ju päriselt Hiiumaal ja pidin ma ta ju kohe varsti tuleviku tarbeks (loe: lasteaiakoht) Tallinna ümber registreerima. Aga ma pean neid ikka väikesteks hiidlasteks, sest.. no nii on. Kui ema hing elab Hiiumaal, siis pole palju vaja, et lapse hing sedasama teeks.<br />
<br />
Hiidlased on kannatlikud ja vastupidavad ja mitte miski ei tule neile niisama kandikul kätte. Sa pead olema eriliselt tubli, et kohapeal elada ja kohati nirudes tingimustes hästi toime tulla ja samamoodi pead sa olema eriliselt tubli, kui tahad välja suurde maailma murda, mujal elada ja karjääri teha. Ja me oleme. Ma ei tahaks küll ennast kiita vaid kõiki neid toredaid hiidlasi, kes on harjunud pingutama, kohanema ja tõestama, et ta oskab, suudab ja saab hakkama.<br />
<br />
Olud muidugi on tihti erilised ka. Mere taga, ikkagi. Mina näiteks olen maganud öö autos enne kojuminekut. Ja paar korda sadamamajas. Ja praami põrandal. Lihtsalt on nii kõva tuul, et laev ei saa sõita. Või jää. Ja see seal on sinu kodu, kõigest 40km kaugusel. Aga praam ei liigu ja sul ei ole muud teha, kui oodata. Kasvõi kogu öö!<br />
<br />
Kõik muidugi teavad neid viimaste aegade sekeldusi laevaliikluse ümber. Kes on lehest lugenud, kes käis ise sündmuste keerises. Mul on hea meel, et kära selle üle on nii suureks paisunud, sest kujuta ette: su kodu on seal, paarkümmend kilomeetrit eemal. Sa tead, mis ajakuluga sa sinna jõudmisel arvestama pead, sätid kõik oma plaanid ja tegemised vastavalt ja siis keegi tuleb ja VÕTAB TEE ÄRA. Jupike sinu koduteest on läinud, põhimõtteliselt läbimatu ja sa saad valida, kas sõidad tagasi, maksad 10 korda rohkem ja lähed lennukile. Või hülgad auto ja võtad kotid selga ja kasutad ühistransporti, teadmata, kui kaugele see sind viib. Või istud maha ja jääd lootma jumalate armule, et tee pannakse peagi tagasi sinna, kus see oli.<br />
<br />
Okei, emake loodus tegi selle, osavalt, nii, et pikkade pühade ajal minnes on jama ja tulles on jama. Aga siiski. On inimesed, kes vastutavad selle eest, et see veetase meid täna niiviisi mõjutab, seda oleks saanud vältida. Ja on inimesed, kes kannatavad selle all rohkem, kui suvaline kõrvalseisja oskaks aimata - kohalikud ettevõtjad (ja ometi, on see nii vajalik, et meil on kohalikke ettevõtjaid!) peavad arvestama igasuguste tooraine tarneprobleemide, toodangu riknemise ja tarnete nurjumisega. Ja kõikide asjasse puutuvate inimeste käed ja ajud käivad ülehelikiirusel. Või need, kellel on vaja mina arsti juurde või eksamile või matustele või.. on asju, mis on edasilükkamatud ja hädavajalikud.<br />
<br />
Meie käisime ka eelmisel nädalavahetusel maal. Ja tegelikult vinguda (näiteks vedaja suunal) ei saa, sest kommunikatsioon oli sel korral ülihea. Me teadsime juba Tallinnas, et on võimalik, et meil tuleb a) sadamas väga kaua passida; b) jala üle minna; c) üldsegi tagasi pöörata või Haapsalus ööbida. Seega, risk oli täiesti teadlik ja 2 väikelapsega hullud vanemad asusid nii umbes 15:30 paiku teele, et sõita 17:30 praamile, millele pilet oli küll nädalaid tagasi ette ostetud aga millele eelisõigus enam eriolude tõttu ei kehtinud.<br />
<br />
Lapsed on meil vinged väiksed reisisellid. Mina ei ole. Vähemalt mis puudutab maanteesõitu. Esiteks olen ma elus läbi elanud ühe kaasreisija surmaga lõppenud avarii (<a href="http://railirajad.blogspot.com.ee/2016/08/joodikpolitseinikust-ja-uhest-oost-mis.html">loe siit</a>), mis tahes tahtmata natuke jääb sind saatma - sa oled kogenud midagi, mis tegelikult muudab sind terveks eluks natuke. Ja lapsed, nende sünniga tuleb sinu peale SUUR vastutus. Ja ajakirjandus räägib lahkelt nendest õõvastavatest surmaga lõppenud "vastassuunavööndisse kaldumistest".. ja depressioon, sellega kaasnev üleüldine elu ümberhindamine. Kõige sellega seoses on mul tekkinud ebareaalne hirm ja ärevus maanteel just möödasõitude ajal. Ma kardan, väga, kui ikka kahte kilomeetrit sirget teed ees ei ole (ja siis ka võib ju metsast põder välja hüpata - see on ka täitsa läbitud olukord mu elus!). Kuigi, meie tagumike all olev auto ei ole just kõige uimasem, siis eelmine oli tunduvalt särtsakam möödasõitudel ja sellega ma tundsin ennast turvaliselt, sest teadsin, et kui vaja, saab vajutada. Aga nüüdseks on kõik need sündmused ja tundmused mind viinud piirini, kus ma sõidan hea meelega ohutu pikivahega kellegi järgi 83km/h, kasvõi 100 kilomeetrit. Tegelikult ei olegi vahet väga. 83km/h sõites jõuad sa kohale tunni ja 12 minutiga, 90km/h sõites jõuad kohale tunni ja 7 minutiga. 5 minutit kauem maanteel heas seltskonnas ja/või hea muusikaga... tuleb lihtsalt võtta see 5 minutit ja varem startida, that's it. Igatahes, näen ma väga palju vaeva, et mu hirm lastele edasi ei peegelduks. Ja et see hirm ei muutuks nii suureks, et ma selle pärast elamata jätaks.<br />
<br />
Okei, hirmud kõrvale jättes (sest need ei ole üldse selle loo teema), siis sadamasse jõudes saime teada, et meil ei ole lootust isegi ülejärgmise praami peale saada. Kiired otsused ja juba me olimegi 2 last kaenlas oma saja kompsu ja turvatoolidega praami peal.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhuY78VRQwbqBY6LOC2xKkUipXd39LFXjNojYXig0nZbJXLxlPKxn_QyowYS6V_L0RieiRbzBewG5f43NdsT5SlpcBFY9lEj_GtB94sBIb6uvXE03LqVtQKFINESRQlLION78jOi6Sv_Pk/s1600/IMG_20180329_172151.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhuY78VRQwbqBY6LOC2xKkUipXd39LFXjNojYXig0nZbJXLxlPKxn_QyowYS6V_L0RieiRbzBewG5f43NdsT5SlpcBFY9lEj_GtB94sBIb6uvXE03LqVtQKFINESRQlLION78jOi6Sv_Pk/s320/IMG_20180329_172151.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhG3xqW7_BLS6IMhd80Nn5gRYau8kc3j3V2Kq-01udIEUlllbiEwhcImSO1NBLZZWYyCG_ZFMi5vRDfz0ZQJcK3KQPyd0VAt9G0OP2brQTL6OHDfRk2I98MbwlrZh9hkHpgWuUWOl8zYvo/s320/IMG_20180329_172156.jpg" width="320" /></div>
<br />
Need 10 autot olid ainsad õnnelikud, kes praamile said. Ülejäänud õnnelikud tulid jala üle.<br />
<br />
Inimesi oli palju, ka lapsi. Ma nägin kahte turvahälli, aga turvatoole ei tassinud peale meie küll mitte keegi. Tahaks loota, et nad said kutsuda endale teisele poole vastu kellegi, kellel olid toolid juba autos olemas..<br />
<br />
Kuna järele ei olnud mul asjaolude kokkulangevusel kedagi väga kutsuda, siis kinkisin sõbra saadetud 20st vutimunast 10 muna inimesele, kes neid ootas ja palusin meid ära visata. Naturaalmajandus, peaaegu. Kellel vutimunade mainimine silmad särama lõi, siis mina tean, <a href="https://toiduklubi.ee/2017/11/26/valjaotsa-vutitalu-lugu/">kust saab</a>, kirjuta mulle!<br />
<br />
Igatahes, maal möödus aeg kiirelt ja samas aeglaselt, nagu ikka. Kui reedel ja laupäeval meretase pidas end korralikult üleval, siis pühapäevaks lubati taas madalat vett. Jällegi, kiidan siinkohal kommunikeerimist, sest juba laupäeva hommikul tuli teade, et soovitatakse laupäeval jooksul saarelt jalga lasta ja pandi selle tarbeks isegi lisapraamid käima. Aga kus siis meie, ikka to the max ja äkki õnnestub.<br />
<br />
Suurim hirm mul pühapäeval oli, et praam läheb vaid Virtsu (nagu eelmine kord, kui meretase pulli tegi). Et mis me seal Virtsus teeme oma kodinatega, kui meil auto Rohukülas on.. aga läks kõik nii hästi, kui sai - autodega praam käis Virtsu vahet ja Rohukülla veeti jalakäijaid. See rahvamass, mis Rohukülas maha tuli, et sadamaparklast oma autoga edasi sõita, oli päris muljetavaldav. Natuke ajas naerma ka, nagu Hiiumaa jookseks rahvast tühjaks vms.<br />
<br />
Hiiumaa vald küsis selle nädala alguses tagasisidet, kuidas mõjutasid praamiprobleemid hiidlaste elu. Mina, pühapäevahiidlane ütlen, et s***st sai saia küll ja minu elu muutis see seiklus hoopis rikkamaks. Kõik ei peagi lihtsalt kätte tulema. AGA, ma ei ole ettevõtja või hädavajadusega päris-kohalik. Lihtsalt hea meel on, et saime olla maal täpselt nii kaua, kui me soovisime. Olgugi, et minek ja tulek olid kergelt ebatraditsioonised.<br />
<br />
Minu isa elukaaslane aga kirjutas loo, nii sõnad, kui viis on tema. Isa tegi oma helimäädžikut ja aitas igal muul võimalikul moel. Sellesse loosse on ilusti sisse kirjutatud hiidlaste mured ja Kadri Simson. Ma olen uhke nii laulu autorite üle, kui hiidlaste ja Hiiumaa üle üldiselt! Vaata, kust otsast tahad, aga hiidlane olla on teistmoodi. Hoopis teised mured. Aga teate, teised rõõmud ka :)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen="" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/875oUG97JA4/0.jpg" frameborder="0" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/875oUG97JA4?feature=player_embedded" width="320"></iframe></div>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-67038358969033713612018-03-27T15:52:00.003+03:002018-03-27T19:37:49.973+03:00Elu õppetund 8 euro eestMa olen ikka rumal kohati. Rumal, mis rumal!<br />
<br />
Tüüpiline emade värk - lapsele otsitakse linna parim juuksur (küll tingimata mitte kõige kallim, aga selline, kelle kohta internetist leiab head sõna) ja endale pannakse pakkumistest suva salongi suva aeg. 8 eurot, lõikus ja mask, kui hull see ikka olla saab?!<br />
<br />
Saab. Oiiii, kuidas saab.<br />
<br />
Astun salongi uksest sisse 10 minutit varem, lootes, et ehk saab varem ette. Juuksur tulebki mulle vastu ja ütleb midagi vene keeles. Ma ei saa aru, mida. Järgnen talle sellegipoolest. Siis ütleb ta midagi puises eesti keeles. Küsin jälle üle, mida? Pange kott siia. Ahah. Ja taas ütleb ta midagi ja mina küsin mida. Sest ma ei saa dialektist aru ja ta räägib kohutavalt vaikselt ka.<br />
<br />
Kuidagi koperdame niiviisi üle kivide ja kändude pead pesema. Pakkumises on lubatud juuksemaski ja ma ei saa aru, millal seda maski mulle veel tehakse. Üldiselt ju öeldakse, et maskid peavad vähemalt 2 minutit peas olema, aga minu peas küll ühtki möksi nii kaua ei hoita, kõik loputatakse kohe maha. Aga suva see mask, ma ei tulnud siia maski järele. Ja ma saan tegelikult aru, et see on jura, salongid teevad neid sooduspakkumisi selleks, et elus püsida. Et miski linnuke kuskile kirja saada. KUIGI, ma olen saanud nende pakkumistega endale väga ilusaid lõikuseid ja väga siidiseid juukseid - kiidan näiteks Rozalia ilusalongi Lasnamäe lõpus (kui Lagedil töötasin, siis oli mugav peale tööd läbi hüpata). Seal oli töö isegi nii hea, et kaalusin juuksuri nime küsimist. Aga loomulikult ei hakka ma kuskil Lasnamäel juuksuris käima enam - majanduslikult ebamõtekas.<br />
<br />
Igatahes saab tüdruk mu juuksed lõpuks pestud ja asub lõikama. KÜSIMATA, millist soengut mina soovin! Mitu cm maha, või äkki teeme midagi hoopis teisiti.. Ütlen talle siis viisakalt, et ma tahaksin samasugust soengut, nagu enne oli, bob-i. Aga võtke maha vähemalt 5-6cm, käisin ma ju viimati juuksuris eelmise aasta juulis.<br />
<br />
Ja ta ei saa aru, mida ma talle ütlen! Lõikab ikka edasi nii, nagu tema algne plaan oli. Juhin ta tähelepanu nüüd kehakeeles sellele, mida ma soovin. Vehin oma juustega neid sobival pikkusel nässutades, näitan, kuidas peab olema järku lõigatud. Tüdruk kutsub appi oma vasakul käel tegutseva (vanem)juuksuri, kes seletab talle (loomulikult ka vene keeles - nii, et mina ei saa aru, millest ja mis võtmes nad räägivad), kuidas lõigata tuleb. Minu käest küsib daam eesti keeles paar asja üle ja mulle tundub, et ta saab rahuldavalt aru sellest, mida ma oma peas näha soovin, nii, et julgen prillid tagasi peast võtta ja laua peale panna. Ütlen ju mitu korda sõna "bob" ja daam noogutab. Ehk saime nüüd selgeks, mida klient soovib?<br />
<br />
Tüdruk haiseb suitsu järgi. Ma vihkan, kui juuksur haiseb suitsu järgi! Saan aru, et ta oma käed on juba minu juustesse puhtaks pesnud, aga hingeõhk või riided või midagi haiseb igatahes nii, et mina oma nohuse ninaga tunnen seda. Lisaks värisevad ta käed. Ma muudkui mõtlen, kas see on sellest, et tal on näiteks külm või sellest, et tal pole õrna aimugi, mida ta teeb ja seetõttu kardab mind. Vastik on, kui kellegi käed värisevad su peas. Vastik. Püüan mõelda, et ta ei saaks olla siin juuksur, kui ta ei oskaks üldse lõigata. Pakkumine lubas kaunist lõikust ja juukseid taastavat ja tugevdavat maski. Taastav ja tugevdav mask jäi ära, jääb vaid loota, et lõikus on seda kaunim. Või siis..<br />
<br />
Ausalt öeldes ei ole ma kunagi nii palju juuksureid juhendanud, kui eile. Jälle tundsin, et kukal jääb kuidagi liiga pikaks, rääkisin, mida tahan. Jälle tuleb vanem daam appi. Jälle tüdruk lõikab ja ma püüan uskuda, et lõpptulemus saab olema ilus, isegi, kui mulle ei tundu mittemiski õige, mida ta teeb. Ta käed värisevad mu peas ja mul on vastik olla. Iga kord, kui uksepauk käib, tärkab minus lootus, et uksest tuleb päris juuksur, kes võtab lõikuse üle. Aga ei, päris juuksurit ei tule. Kell liigub edasi, aeg kulub. Tüdruk nüsib minu peas. Ja sisenevad inimesed on uued kliendid vanemale daamile, kes mängleva kergusega lõikab juba kolmandat pead. Vaatan ringi oma häguse -3,25 pilguga, ehk näen kuskil mulle suunatud kaamerat. Eestis tehakse ju ka seda varjatud kaamera saadet? Äkki on mingi nali??<br />
<br />
Saan üks hetk aru, et nii ongi. Ei ole nali. Ta ei tea, mis ta teeb. Ok. Mida peab inimene tegema, kui ta saab aru, et lõikus läheb metsa? Kui ma ootan ja kulutan oma aega, siis ilmselgelt sellest kõigest hoolimata head nahka ei saa. Kui tõusen püsti ja lähen, siis jääb mulle pähe poolik nüsitud soeng, kus selle häbi ots. Mul pole mütsigi kaasas. Külalised on ootamas kodus, parem istun siin edasi ja juhendan, palju oskan (või palju aru saadakse). Uskumatu, et ma pean sellist asja tegema siin! Omad vitsad peksavad. Never again!!!<br />
<br />
Ühel hetkel (2 tundi hiljem), hakkab juuksuril valmis saama. Ma ei suuda uskuda, et ta on kunagi olnud juuksur kellelgi teisele, kui puudlitele, sest lõikus on kohutav. Ebaühtlane, erineva pikkusega vastaskülgedelt ja juuksed on alt paksud, ilma mingi järguta. Kuna mul on õlgadeni juuksed, mis loomu poolest paksud ja kahused, siis ma näen välja nagu neetud kuusepuu. Püüan korra seletada, sellele teisele tädile, kes keelt mõikab, et kamoon, kas sina käiksid sellise soenguga?? Aga peagi saan aru, et selle pole mõtet - nad kas ei mõista või ei taha mõista. Tõusen vihaselt püsti ja ütlen, et mulle aitab! Ma lähen ja lasen päris juuksuril selle korda teha. Tädi pakub, et ma ei pea maksma ja saan soengu tasuta. Mis soengu.. Kuigi ma ise ka sellise saasta eest maksta ei tahaks, pahvatan oma pühas vihas ja uhkuses (8 EUR on ju olematu summa), et MINA teen kõik ÕIGESTI ja maksan ära, too oma aparaat siia!<br />
<br />
Autosse istudes vaatan peeglisse ja see vaatepilt on nii jube, et mõtlen: 2 varianti, kas hakkan kohe lohutamatult nutma või lähen ja sunnin neid selle kaose korda tegema. Ma pole kunagi nii kole olnud juuksurist minnes! Isegi enne juuksurit ei ole ma veel kunagi nii kole olnud. Kuidas ma nii madalale küll langesin, kuidas ma siia sain?! Mina, kes ma olin kunagi hinnatud Reemet Piiroja püsiklient, tulen perejuuksurist välja peas mom-bob, mis ei meenuta ühestki otsast ühtegi bobi. Nagu kumbki mu lastest oleks käärid haaranud, ausõna.. kahjuks ma pilti ei teinud, aga nägin välja täpselt selline (ilma oluliselt liialdamata):<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfuAyOdoHMT4KymQMCGiv6zJmVuvslhW8rus9Iz0isyo1uovzxF5GSjRna3E4Zxplidc2Q6z5Ov9sYrSLdAZ7-z4R1E4SyutvjLV4RR65GcTL_DQ2nyw_H9hYLIOkncyxAZiMLntyjD8k/s1600/image006.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="328" data-original-width="375" height="279" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfuAyOdoHMT4KymQMCGiv6zJmVuvslhW8rus9Iz0isyo1uovzxF5GSjRna3E4Zxplidc2Q6z5Ov9sYrSLdAZ7-z4R1E4SyutvjLV4RR65GcTL_DQ2nyw_H9hYLIOkncyxAZiMLntyjD8k/s320/image006.gif" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
Otsustan tagasi minna, saab, mis saab. Löön pauguga ukse lahti ja ilma pikema sissejuhatuseta pean neile kahele pika monoloogi juuksuri tööriistadest (näiteks fileerimiskäärid) ja tööeetikast ja kliendi ootustest ja juuksemaskidest. Vanem tädi püüab mulle korra susata, et ma ise ei osanud rääkida, mida ma soovin, aga selle peale lähen veel rohkem põlema ja põrutan: kellele siin mul oma soovidest rääkida oligi, mu juuksur ei saa aru sõnastki eesti keelest! Ausalt, mul ei ole eestivenelaste vastu mitte vähimatki, mul on mitu väga head vene päritolu sõbrannat ja sõpra, aga selleks, et minu austust ära teenida, pead sa kurat üritama. Õpi keelt, integreeru, sulandu. Ma oskan ka tsut-tsut po russki, aga eladeski ei tuleks mul pähe Peterburgi psühholoogiks minna. Kui su töö oluliseks osaks on inimeste kuulamine, siis sa pead oskama neid kuulata. Isegi, kui sa väga räääkida ei oska, siis aru pead sa saama. Ju?<br />
<br />
Seekord võtab mu ette see vanem naine. Kui ma räägin vanem naine, siis võrreldes selle tüdrukuga - tegelikult oli ta keskealine või nii. Ütleb, et 10 minutit ja teeme korda. Tüdruk tuuseldab süüdlasliku ilmega harja ja kühvliga mööda salongi. Ei taha nagu pahasti öelda, aga tundub, et sai oma liistude juurde tagasi, las teeb, mida oskab. Vahepeal kaob ta kuskile (tõenäoliselt suitsule) ja teine juuksur leiab võimaluse selle tsirkuse pärast vabandada. Mitu korda. Ma isegi ei vasta midagi, lasen tal edasi nüsida. Ta lõpetab ja küsib, kas olen rahul. Annab mulle peegli, et mulle soengut tagantpoolt näidata ja ma mõtlen ainult WHOAAA! Palun tee nii ,armas jumal, et see unenägu läbi saaks! Ütlen tädile, et ta prooviks paremini, hetkel näen lihtsalt sisse nüsitud auku oma juustes. Tädi jätkab. Ma püüan mitte plavatada, ma olen tegelikult niiii vihane, sest siin pidi minema tund ja mul ootavad külalised kodus.<br />
<br />
Kümnekonna minuti pärast lõpetab ta uuesti. Ma ei oota enam midagi. Kaks ja pool tundi hiljem olen otsustanud, et aitab, lähen homme pärisjuuksurisse. Peeglist vaatab vastu mulle muidugi täielik songermaa, aga ma ei viitsi enam. Lahkun sirge seljaga ja viisakalt tänades. Eks ma elan selle häbi kuidagi üle ja õpin sellest. 8 eurot maksev elu õppetund - pole väga suur raha, et targemaks saada.<br />
<br />
Hommikul panin juuksed kinni (nii palju kui ulatub), et natukenegi peita kaost, mis valitseb mu kuklas. Ilmselgelt ei õnnestunud.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6kaLFdmqau0cd67dhLQHHC7jZg2edDDlmi_14U83ylZ1NfFhjaKfGkTi87e-37H14ct3n2mBMYdTBzfp11kqRrFpkzsnloXoSr4vyLS_VE-qHNn7ZwNOmbhzXY-qsjFxN1MHdG658ZjA/s1600/IMG_20180327_104359.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6kaLFdmqau0cd67dhLQHHC7jZg2edDDlmi_14U83ylZ1NfFhjaKfGkTi87e-37H14ct3n2mBMYdTBzfp11kqRrFpkzsnloXoSr4vyLS_VE-qHNn7ZwNOmbhzXY-qsjFxN1MHdG658ZjA/s400/IMG_20180327_104359.jpg" width="300" /></a></div>
<br />
<br />
Ausalt öeldes ei paista siit pildi pealt üldse väljagi, KUI hull see tegelikult oli. Lihtsalt kuidagi lõigatud, juuksed ei istu kuidagi. Võimalik, et on juuksetüüpe, millega selline lõikus täiega töötab, aga mitte minu omad. Minu kergelt laines ja kahuseid juukseid tuleb lõigata nii, et otsad üksteise sisse langevad. Päris juuksurid teavad!<br />
<br />
Niisiis veetsin ma täna oma lõunapausi Salon+ imelise stilisti Tatjana juures. God, 33 EUR eest (E-K 08.00-12.00 e-broneeringut tehes saad -10% soodustust) sain lugematul hulgal soovitusi ja seletusi, maske, palsameid ja spreisid juustesse, seljamassaaži ja peamassaaži, klient-on-kuningas suhtumise ja loomulikult, kauni soengu! Tatjana oli väga professionaalne ja asjalik. Muu hulgas seletas ta mulle ära kõik vead, mida eelmine(-sed) juuksur(-id) tegi(d). Mnjahh. Selleks peab ikka olema teadmisi ja tahtmist. Kes oskab pikajuukselistel juukseotsi lõigata ei ole veel juuksur! Tatjana 4ever, ma isegi ei arva, et seda tunnet eilne fiasko kuigi palju mõjutab, aga olen vist leidnud endale uue juuksuri!<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjtM-A-8Imwk_tVhj-1pbPUOnzcZ2xmCdqBfoU0XGb4xTzVDV5eHxyWcVP83YVEgLDTO6fDzIBMSbRsyNUCoeya1NIV_ttTWTetclUfBmbS-L03wgfEcsFz6zqztQ5z_tI6L41vKyNM-YE/s1600/IMG_20180327_142829.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjtM-A-8Imwk_tVhj-1pbPUOnzcZ2xmCdqBfoU0XGb4xTzVDV5eHxyWcVP83YVEgLDTO6fDzIBMSbRsyNUCoeya1NIV_ttTWTetclUfBmbS-L03wgfEcsFz6zqztQ5z_tI6L41vKyNM-YE/s320/IMG_20180327_142829.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Ma pole kuigi hea end selja tagant pildistamaks, aga igaüks näeb vahet. Onju?</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Ma väga raske südamega kirjutan, sest mulle ei meeldi tegelikult kellelegi käru keerata. Kuigi mu blogil ei ole just teab mis palju lugejaid, siis olen jätnud pahasti ütlemata nt ühe kodumaise voodipesupakkuja kohta - süda ei luba. Kui keegi teeb midagi hingega, aga välja ei tule ootuspäraselt, siis annan talle negatiivse tagasiside privaatselt ja loodan, et ta õpib sellest, et järmgised kliendid saavad paremini. Aga eile oli tegemist kahe juuksuriga, kellel ilmselgelt oli minu juustest täiesti ükskõik ja ma ei ole üldse kindel, et neil on vastav kvalifikatsioon inimeste juustega tegelemiseks. Igatahes oli see pakkumine täiesti eksitav ja ärge teie olge kunagi nii lollid ja astuge sellisesse ämbrisse (kui te vähegi oma väljanägemisest hoolite). </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
Idee ilusalongile on mul igatahes vautšeri peale uus lööklause pakkuda (täiesti tasuta!)<br />
<br />
Idee ilusalong - ideed kaunitest lõikustest, mis kunagi teoks ei saa!<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-81734744201856662332018-02-13T21:30:00.000+02:002018-02-13T21:30:48.730+02:00sünnipäevatrallOn aeg! Meie pere suurte pidustuste aeg. Üks kahene on eilsest kolmene ja üks neljane saab homme 5.<br />
<br />
Uskumatu, 5. Mitte, et aeg lendab ja blääblää, aga no nii asjalik laps! Ega ma muidu ei teakski päriselt, KUI asjalik ta on, aga läksime eelmisest nädalast ujumistrenni. Esimest korda. Ja ulme - võtsin ta lasteaiast peale, ta oli 4. Ja siis ta tuli peale trenni riietusruumist välja vähemalt 7-aastasena.<br />
<br />
Täitsa imelik tegelikult, esimest korda ujuma minnes mõtlesin, et lähen aitan ta riidest lahti ja kamandan duši alla ja vaatan, et ta basseini ei kukuks jne jne, aga administraatoritädi arvas, et poisid peaks ikka poiste riietusruumis käima. Üksi!<br />
<br />
Okei.. võtsin arvuti kaasa, et kohvikus samal ajal tööd teha, aga ütlen ausalt, et käed kergelt tudisesid otsas ja pea oli tühi. Minu laps üksi möllamas seal - kas ma olen rongaema?! Eriti kuna just eelmisel nädalal ujulas sattus kuidagi eriti palju kanaemasid kokku, kes õpetasid oma 7-8-aastaseid, et keris on kuum ja pead pestakse nii ja naa (kas nad päriselt pesevad tavaliselt ise oma 7-aastaste juukseid?!). Ja siis mõtled, et minu vaene kahene peab end ise pesema. Kas ma ootan oma lastelt liiga palju? Olen mingi füürerema ja minu püüd neid iseseisvaks õpetada paneb neid hoopis arvama, et ma ei armasta neid? Oehh need mõtted.<br />
<br />
Ja siis see 4-aastane üksi suures ujulas. Lõpuks, kui kell juba enam-vähem oli (et mitte üliagar näida ja kellelegi jalgu jääda), palusin endale jalgade otsa sinised sussid ja läksin kontrollima, kas ta on kohale jõudnud. Oli. Plädistas rõõmsalt basseinis. Ja treener tundus meeldiv - sõbralik, asjalik. Okei. Süda rahul. Ja üldse, mida ma nii väga põengi. Käime tegelikult ju iga nädal ujumas, seega see värk seal ei ole talle võõras. Ta teab ju ometi, mida ja mis järjekorras teha.<br />
<br />
Kui kell hakkas juba enam-vähem saama, kogunesid emad riietusruumi ukse taha lapsi ootama. Läbi ukse oli kuulda kõva kisa ja naeru, nii et asi ei tundunud väga paljutõotav. Teadsin, et meil on külalised kodus ootamas ja mõtlesin, et siia me jäämegi. Kuna tegemist on ikkagi poiste garderoobiga ja seal on ka suuremad lapsed sees, siis sisse ei saa minna, et korrale kutsuda. Ühesõnaga olin valmis veel pikalt teda ootama, kui avanes uks ja tuli välja üks kuuene ja siis hetke pärast uuesti ja tuli välja minu neljane!!! Teisena kogu grupist ja tal olid kõik riided õiges järjekorras seljas. Pärast rääkis ta veel, kuidas oli 2x meestega (suvaliste ujujate, mitte trennipoistega) saunas käinud. Ennast pesnud ilusti minnes ja tulles ja pesu oli vahetatud ja kõik oli täiesti nitsevoo. Anna lapsele võimalus ja sa näed! Mul oli nii hea ja uhke tunne, et ta kõigega nii hästi hakkama sai. Aga samas, miks ta poleks pidanud? Trenn meeldis talle väga ja tänast postitust alustangi jälle siin samas kohvikus. Aga täna ei muretse.<br />
<br />
Sünnipäevi peame sel aastal (või siiski igal aastal vist) kolmes voorus. Vanaemad käivad meil õigel päeval, seega käisid eile ja tulevad homme. Ja laupäeval on meil suurem pidu mängutoas. Kutsutud on palju lapsi, aga pea kõik neist on ka sellised, keda lapsed ise nimetasid ja oma sõbraks peavad. Lugesin Facebookist nii koledat lugu, kuidas laps kutsus sünnipäevale 15 last ja tuli kohale vaid 1. Teised ei vaevunud isegi teatama. Julm, nagu niii julm! Minu süda tõmbub kokku selliste lugude peale. Ma ei tea, kas see on mul lapsepõlvest pärit mingi hirm või.. (ma ei mäleta küll väga oma sünnipäevi, ei tea kas sellepärast, et keegi ei tulnud? Või ma ei tea, kuidas meie ajal üldse peeti neid sünnipäevi, mängutubasid ju polnud). Igatahes, et vältida, et keegi ei tule ja muidugi ka, et arvestada söögi ja joogiga (35 last on ju midagi muud, kui 15 last), siis küsisin ise üle, kes tuleb ja kes mitte. Tüütu olen võib-olla, jaa. Aga G rühmakaaslasel oli hiljuti sünnipäev, kuhu ka näiteks pooled kutsutud ei jõudnud. Mis mõttega sa vaaritad ja näed vaeva ja siis selgub, et poleks nii palju tõmblema üldse pidanud.<br />
<br />
Ja üldsegi, minu jaoks on see sünnipäevateema ikka igati püha (äkki on ikka lapsepõlvetrauma, tõepoolest), sest niisama oma suva järgi minema ei jäeta! No et ei viitsi tulla või vaja koristada või jumal teab, mida teha. Saan aru, et haigus, või puhkusereis või Tartu maraton. Aga mõned põhjused nagu pole mingid põhjused. Ma näen enda poiste pealt seda õhinat, millega nad oma nimekirju koostavad, kuidas nad loevad päevi peoni ja kuidas nad arvet peavad, kui keegi mulle jälle on vastanud, et kes tuleb ja kes ei saa. Kõik külalised on oodatud, sest see on a-list nende parimatest sõpradest. Sellepärast me ise ei jäta kunagi minemata, lihtsalt niisama. Reedel näiteks sõitsime lausa ööpraamiga maale, sest enne oli G sõbra sünnipäev. Kui keegi minu last kutsub, siis ta teda oma peole ka ootab. Ja sa iial ei tea, võib-olla ta kutsuski ainult 4 oma kõige südamelähedasemat sõpra!<br />
<br />
Nii et jah. Ma ei saa aru sellest, kui inimesed ei teata ja ei tule. Elementaarne viisakus ju! Täiskasvanute sünnipäevi võetakse kuidagi tõsisemalt nagu, aga lapsed on ju ka ometi inimesed.<br />
<br />
OK, paneme nüüd kähku ühe nari kokku - juba teise pooleteise kuu jooksul, vana viime maale. Üksteise peal magamine on väga ok lahendus, kui ruumi laialt pole.<br />
<br />
Ja pärast jälle kooki küpsetama, on pidude aeg. Sünnipäev, vastlapäev, sünnipäev, sõbrapäev, sünnipäev. Pidu, pidu, pidu!<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-39258932415343834642018-02-05T12:53:00.001+02:002018-02-05T13:02:41.605+02:005 minutit rasedust ja 10 sekundit dementsust laupäeva pärastlõunalOookei.. kõrgem pilotaaž!<br />
<br />
Sain just kõne Luminori pangast. Minu kodupangast siis. Et keegi olevat leidnud Rocca al Mare keskusest minu pangakaardi ja turvamees tõi selle panka.<br />
<br />
Hästi ju, olen seda terve tänase hommiku otsinud ja pidasin juba plaani helistada ja kaart sulgeda. Kahju oli, sest täna on palgapäev, aga kuna ma olen nagunii nüüd enamjaolt e-poodlemise guru, siis tegelikult suva - ID kaart on alles ju. Ehk siis mis seal ikka, inimestel ikka asjad kaovad, selleks ei pea üldse minu moodi tuulepea olema. Ikka kukuvad asjad maha, kui sada ostukotti käes, juhtub.<br />
<br />
Aga imelikuks teeb kogu selle loo selline fakt, et mul tuli meelde, et ma teadsin seda. Kummalisel kombel hakkas pangast tulnud kõne ajal peas lahti rulluma ja teadvusesse tulema selline pisiasi, et laupäeval Rocca eskalaatoriga üles katuseparklasse sõites ma kuulsin seda teadet. Leitud on kellegi pangakaart, kelle nimi tundus olevat minu omale sarnane. Ma kiirustasin ära, sest olin lubatud tunni asemel kogemata poes olnud 3 tundi ja Priit juba helistas, et ta peab hakkama varsti saalihokit vaatama minema. Nii ma siis läksin, omades mõtetes ka ja kuigi mu poolteadvus kuulis seda, et mu pangakaart on leitud, see ei tundunud üldse reaalne, et see üldse kadunud on ja nii ma selle teate tähelepanuta jätsingi :D Ühesõnaga, mu aju otsustas selekteerida - kuulen küll, et leitud on minu pangakaart, aga ei ole usutav. Järelikult mingi jura ja ära pööra üldse tähelepanu. No johhaidii noh. Palun andke häid nippe, kuidas dementsust ennetada ja leevendada.<br />
<br />
Kolme tunniga sain muidugi päris palju väärt kraami sealt allahindluste ajal. Endale paar pluusi ja ühe kleidi ja Priidule püksirihma ja lastele väga palju riideid (ma ise olen väga uhke, et AINULT lastele ei ostnud). Kõik oli -70% ja nii, lausa lust oli osta - kõik hinnad olid nii väiksed.<br />
<br />
Change poes sain korraks ka imelise võimaluse olla keegi, kes ma ei ole ja seda sõna otseses mõttes. Läksin otsejoones sinna -70 sektsiooni ja nägin seal nunnut pidžaamat endale: täpiline kassi pildiga maika ja roosad lühikesed püksid. Müüja oli minu juures ilusti viisakamalt abistamas isegi enne, kui ma olin jõudnud üldse aru saada, mis eesmärgil ma seal poes olen. Mina siis ütlen, et näe, L suurus kahjuks, ma kohe varsti kavatsen M-iks saada. Tädi kohe elavnes selle peale silmnähtavalt ja ütles rõõmsalt sädistades: " emmeks, kui tore! Meil siin ongi just parajasti sellised vinged komplektid, vaata see ja see. Kas meeldib?" Mina esimese hooga muidugi aru ei saanud, mida ta täpselt ütles. Tundus küll veidi kentsakas, et tädi mu kaalulangetusplaani peale nii elevile läks, aga et viisakas olla, siis vaatasin teeseldud huviga tema pakutavaid komplekte, kuigi mulle nende värvid üldse ei istunud. Ta ise oli nii elevil ju, see oli minust ainuilt viisakas, eks. Seda et ta mind tulevaseks emmeks peab, sain aru alles siis, kui ta näitas mulle neid spets imetamiseks mõeldud kihte seal maika sees ja seletas kuidas tiss lihtsalt välja ja sisse käib. Aga kuna tema oli minu tulevasest beebist nii vaimustuses, siis minul ei olnud küll südant talle öelda, et me üksteisest mööda rääkisime. Kuulasin ta argumendid ilusti ära (tundus tõesti äge - see imetamisevärk ja pehme värvel pükstel), tegin ohhoo ja ahhaa ja natuke kõiketeadja nägu ka (ikkagi kolmas laps ju) ja võtsin ikkagi selle rinnapolstriteta tavainimese pidžaama. Põhjuseks tõin, et värv ei meeldinud teistel. Mitte selle, et ma rase ei ole ja tegelikult selliseid tooteid ei vaja. Hea, et ma tädile juba oma fiktiivse pop-up kõhubeebi sünnitähtaega ei teatanud - tundsin ennast küll ühel hetkel päris rasedana seal. Maksin kogu nalja eest 6.70 ja sain kaasa head soovid beebiootuse ajaks. Priit ütleb muidugi, et see pidi vanatüdruku pidžaama olema, kassiga, nii et ma ei teagi, kui õnnestunud ost see üldse oligi.<br />
<br />
<br />
Koju jõudes ootas mind ees selline pilt:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEglI1a819wsZuM32oOJPkt9338Epb6oj3xMqH2Nh2xa2VmMX6Xs9A9q6NXS-d0zqEASClJFTXQrSgiyPZSVnCgXMKiSzhE0Z0tyJBNIMMLlsvfUQwlmFtMz5WIDTTt8b9HVpNqllnYarEI/s1600/27459739_10210674472633396_9200869352432228538_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="720" data-original-width="960" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEglI1a819wsZuM32oOJPkt9338Epb6oj3xMqH2Nh2xa2VmMX6Xs9A9q6NXS-d0zqEASClJFTXQrSgiyPZSVnCgXMKiSzhE0Z0tyJBNIMMLlsvfUQwlmFtMz5WIDTTt8b9HVpNqllnYarEI/s320/27459739_10210674472633396_9200869352432228538_n.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
Seeriast: kümme põhjust, miks minu lastel on kõige vingem isa. Järgmine juba töös olev projekt on tal muideks 3x3m liuväli, kus lapsed kukkumist saavad harjutada. </div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Eks ma söön nüüd ära ja siis lähen käin korra omad-vitsad-peksavad-tripil Roccas. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-14620320283592169832018-02-02T16:03:00.000+02:002018-02-02T22:23:56.320+02:00money makes the world go round See postitus tuleb jälle rahast. Aga mitte sellest, kuidas mul kuu lõpus alati näpud põhjas on, vaid et kui osav ma olen raha säästmises. Okei, see ei tundunud mulle endale ka usutav. Aga tegelikult olen võtnud kasutusele palju uusi meetmeid (mida esimene maailm juba ammu kasutab) ja olen ise väga elevil - sest esimese kolme päeva peale võib öelda, et kõik toimib!<br />
<br />
Kõik algas sellest, kui olin haigete lastega kodus ja Priidu sünnipäev tulekul oli. Kuidas ma lipsan salaja poodi, kui lastega koos päeval ei saa ja ainuke lapsehoidja sul ongi sünnipäevapoiss ise? Üllatuse tegemiseks äärmiselt niru pinnas. Tookord sain oma küpsisetordimaterjali küll kuidagiviisi toodud ja teatripiletid ostsin nagunii netist, aga netipoe kasutamise võimalus hakkas mul seal kusagil kuklas tiksuma. Loomulikult teadsin ma enne ka, et on olemas e-poed ja olin enne ka neid pisteliselt kasutanud, lihtsalt proovi mõttes. Aga alati oli sada põhjust, miks ma ei saa ja miks on parem ise oma käekestega kogu kraam lettidelt kokku haarata.<br />
<br />
Aga siis. Ühel päeval (mitte nii väga ammu), mõtlesin ma, et AITAB! Vabandustest aitab. Kõige suhtes - ei ole mingit manjaanat. On siin ja praegu ja kohe, nüüd hakkadki pihta. Viimane kord, kui teile lubasin, et võtan tervislikult toitumise uuesti ette.. kas ma võtsin? Kind of. Tegin Orgu toitu, väikeste mööndustega. Iga roog oli mööndustega. Hakkliha on vähe kodus, panen rohkem riisi. Orgu näeb ette 1sl majoneesi toidu kohta, ma panen 3. Iga päev oli mingi põhjus/võimalus/vabandus - OK, täna veel jätan õhtusöögi vahele, no ei ole ju aega. Täna veel söön lõunaks Selveri saiakesi, homsest ärkan varem ja kokkan söögi ette. No ei toimi see "homme"- süsteem, ei toimi.<br />
<br />
Ja mis veel ei toimi - kui sa valid liigselt menüüst mida võtta, mida jätta. Ikka kujunevad mingid oma lemmikud, mida on lihtne teha ja mille koostisained on sul tavaliselt kodus olemas ja siis ongi oht, et sa sööd üks hetk ühekülgsemalt, kui sa enne seda tegid. Tuleb valida ka eksootilisemaid roogasid ja neid, mida sa nime järgi võib-olla üldse ei valiks. Ma olen ju seda ühe korra enne teinud, ma tean, et see töötab. Kui korralikult järgida, siis töötab. Lihtsalt need neetud rohud rikkusid kõik. Minu modifitseeritud menüüga saab kaalu säilitada, aga et langetada, tuleb ikkagi panustada.<br />
<br />
Ja veel. VESI. Joo vett, see paneb su kehas kõik liikuma, nii nagu peab.<br />
<br />
Ühesõnaga, ühel ilusal päeval, 4 päeva tagasi ma taipasin, et võti on siin kohe minu nina ees - nagu ikka kipub olema. Mul on kõik võimalused olemas, lihtsalt tuleb ise tahta. Mul on äpp, mis koostab 7 päeva menüü TERVELE PERELE ja ütleb, milliseid asju ja koguseid ma selleks vajan. Lisaks on meil netipoed, kust hea tahtmise korral saad välja raalida kõik kõige vingemad pakkumised. Tahtmist peab olema. Ja aega.<br />
<br />
Aga aeg tuleb võtta! Niisiis võtsin ma endale aega, koostasin nädalamenüü, kus arvestasin sellega, et lapsed söövad lasteaias ja Priit lõunat väljas. Menüü kõrvale võtsin 2-3 netipoodi. Mitte et senti pooleks lüüa, vaid et kui Selveris on ikka riivjuustu kilohind 4 millegagi ja nõudepesumasinatabletid 3 EUR soodukas, siis on see juba piisav argument, et sinna tellimus teha ja lasta endale kaubad kokku panna.<br />
<br />
Muidugi, kõik netipoed on ka omajagu erinevad ja väikeste nüanssidega.<br />
<br />
Maxima eeliseks näiteks võib pidada seda, et kättetoimetuse saab enamasti väga kiirelt - juba samal päeval. Ja tasuta, kui tellid 49.99 eest. Mida sa tõenäoliselt ju teed, kui tellid nädalaks süüa. Aga ka vähema summa eest saad kohati kauba koju päris soodsalt (erinevad ajavahemikud maksavad erinevalt - tõenäoliselt vedude arvu järgi vms muutub see neil) - näiteks 0.99. Ma pead ei anna, aga ise saab vist oma tellitud kaubale minna järgi ainult kuskile Lasnamäe Maximasse.<br />
<br />
Prismas jälle vastupidi, pead miski 3-4 päeva ette oma kauba tellima. Saad ka ise järgi minna, mis on tasuta, ja kulleri saad enda koju tasuta alates 40 eurost. Alla selle maksab 4 eurot vedu. Ausalt, kasutan mina Prismat selliselt, et teen netis ära ostunimekirja ja siis lähen reaalselt poodi. Kuna ma tunnen seda poodi nii hästi, siis pole mingi probleem kõik kaubad kiirelt kokku panna. Ja noh, saan selle oma väljas tuulutamise küsimuse ka hoobilt lahendatud.<br />
<br />
Selveris saad samamoodi lasta endale kaubad kokku panna ja ise järgi minna (nt Järvele) ja saad lasta ka koju tuua. Kulleritasu alla 39.99 eur tellimustele on seal 4.50. Eelis Prisma ees on see, et nt praegu veel (kella poole 4 paiku) saaksid kaubad kätte veel täna õhtul alates 20.00 ja kohaletoimetus võiks toimuda homme õhtupoolikul. Aga Maxima on selle suhtes ikka konkurentsitult kõige kiirem.<br />
<br />
Ahjaa, üks kiire pood on veel, uus FreshGo. Nende miinuseks on minu silmis see, et pole suuri punaseid soodushindu - mulle tohutult meeldib vaadata, palju ma tavahinnaga võrreldes säästan. Aga. Valik on neil super! Tavalisest leivast-saiast värske turukauba, mahetoodangu ja Stockmanni kraamini. Ma ei tea, kaua see neil kehtib, aga hetkel saad kasutades sooduskoodi UUSKODUPOOD 7 eurot allahindlust tellimuselt. Nii et mina sain tasuta hunniku Stockmanni (päris) veisehakkliha põhimõtteliselt tasuta. Kohaletoimetus on seal samamoodi alates 40 eurost tasuta, alla selle 2.90.<br />
<br />
Konsumi e-poodi on minu meelest kuidagi ebamugav kasutada, aga võib-olla ma teen tulevikus sedagi, sest seal saab juba alates 25 EUR tellimusest kauba koju.<br />
<br />
Niisiis, tellisin enamus meie pere nädala kaubast e-poodidest koos kohaletoimetusega ja kuna meil nagunii oli Mustamäele asja, siis hüppasin läbi ka Rimist, kus mul oli kasutamata veel 6 EUR sooduskupong, mille ükskord Gregoriga suurema ostu ajal saime. Rimil e-poodi kahjuks ei ole, millest on kahju, sest seal on päris head pakkumised vahel.<br />
<br />
Ühesõnaga, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan, on see, et ostsin ca 125 euroga kogu meie 4-liikmelise pere nädala toidukraami ja esmatarbekaubad. Minu meelest on seda pigem vähe, eriti kui mulle püütakse pidevalt selgeks teha, et väga kallis on süüa nii, nagu Orgu seda tahab. Äpis saad muidugi ka valida, kas tahad odavamaid roogi või kallimaid ja mina sel nädalal ausalt öeldes ikka priiskasin - nii mõnedki toidukorrad olid €€€-märgistusega, mis tähendab, et need on suurema maksumusega, kui enamik asju sealt menüüst. Tahtsin lihtsalt seekord selle vaheldusrikkuse tõeliselt proovile panna ja süüa ka enda jaoks natuke erilisemalt ja põnevamaid asju.<br />
<br />
Vähe on seda ka selles mõttes, et selle 125 euro hulgas on näiteks ka hambapasta, klaasipesuvedelik autole, kassiliiv jm esmatarbekaubad. Nojaa, lapsed meil muidugi söövad lasteaias tasuta ja Priidu lõunasöök maksab kusagil 20 eurot nädalas, nii et need summad võiks siia juurde põhimõtteliselt arvutada. Aga siiski. Ma ise ka üllatusin, kui soodne on e-poodlemine. Loomulikult võtan ma mõned asjad ette ära, kui kuskil soodukat näen, aga nii saavad tõesti nimekirja vaid need asjad mida vaja on, mitte need, mille keegi sulle vahekäiku suurte kollaste siltidega jalgu on pannud - koperda otsa ja osta ära.<br />
<br />
Lisaks avastasin ma eile, et ka näiteks Jyskist saad esimese, üle 35 EUR netiostu puhul -7 EUR allahindlust. Loomulikult kasutasin ma ka selle ära, ostsin 3 uut patja. Padjad olid meil muidugi juba nässud ka (ei julge mõeldagi, mis aastast seal sees elavad tolmulestad võivad pärit olla), aga tegelikult on nii, et see padi, mille me lastega Priidule isadepäevaks kinkisime, on lihtsalt NII HEA padi, et see satub pidevalt "kogemata" öösel minu pea alla.<br />
<br />
Ja voodipesu tellisin ka, kõikidesse meie vooditesse ühe komplekti. Sellisest kohast, nagu Votex House - Eesti oma bränd (toodavad Viljandis) ja kvaliteeti kiidetakse taevani. Võrreldes teiste pakutavatega on ka hinnad seal täitsa head ja väga heal tasemel teenindus ka! Küsisin palju lisainfot ja nõu, nad vastasid kõigele kohe ja kiiresti. Ei ole veel kätte saanud, aga juba olen oma ostuga rahul.<br />
<br />
Lastel on meil nüüd mõnda aega juba täis mõõtmetes narivoodi (kuhu Holger küll saaks ruumi poolest pool oma rühma ritta magama panna:)) ja see lausa karjub ilusa voodipesu järgi. Küsisin nende käest ka nõu, nagu ikka ja valituks sai see:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLzSUcssxZrDXSt3h8IRyZrGyadwZG7sHEvS3_ZuJaQWJhCsH-jZSwS9evsb2q7UalL5hSMHo8oIygUF5ynC4Ivw1cIUTM4uSx7ZoRPBhIE5JN9vqIwZJcCriP_sxQ2ifGM_qBk2fZmyE/s1600/20-8510-Little-Star-Eest-1.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="801" data-original-width="800" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLzSUcssxZrDXSt3h8IRyZrGyadwZG7sHEvS3_ZuJaQWJhCsH-jZSwS9evsb2q7UalL5hSMHo8oIygUF5ynC4Ivw1cIUTM4uSx7ZoRPBhIE5JN9vqIwZJcCriP_sxQ2ifGM_qBk2fZmyE/s320/20-8510-Little-Star-Eest-1.jpg" width="319" /></a></div>
<br />
Piisavalt poistekas ja ilmselgelt lastekas, aga mitte mingi titekas! Ei mingeid mõmmisid ja muid nunnudusi, neid on meil mänguasjakastides juba piisavalt.<br />
<br />
Aga kehakaalu juurde tagasi tulles.. need paar päeva, kui ma olen ultratõsiselt Orgu programmi teinud ja vett joonud ja muidu positiivselt mõelnud, kukkus kaal kolinal lausa 1,5kg. Uskumatu, aga nii see on - igal hommikul tulevad kaalule järjest väiksemad numbrid. Ja ausalt, ei ole ma millestki ilma jäänud. Saiakestele panen kenasti vastu (lapsed said ükspäev porgandipirukaid) ja toidukorrad vahele ei jää ja juurde ei tule. KÕIK, KÕIK, KÕIK on su peas kinni. Eilse õhtu lõpetasin näiteks teleka ees vahepalaks mõeldud tervisliku banana splitiga ja mõtisklesin pikalt selle üle, kuidas kaotavad hoopis kõik teised, kes seda magustoitu praegu süüa ei saa. Ja ma tõusengi 6.45 ja teen süüa. Mis siis? Mõned tõusevad üldse kell 5! Suhtumise küsimus.<br />
<br />
Ära otsi vabandusi, võta kätte ja tee ära.<br />
<br />
<br />
<br />
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-16682613457871965052018-01-26T23:21:00.001+02:002018-01-26T23:21:30.141+02:00Väikesed ja suured mäluaugudMul jälle mure. Kas see on veel okei (väiksem laps saab kohe juba 3) ja tõmbab mingi hetk tagasi või olen ma juba jäävalt kahjustatud? Mu mälu, nimelt, on tõenäoliselt sama tõhus, kui keskmisel kaheksakümnekolmesel.<br />
<br />
Täiesti uskumatu, kui tihti mul juhtub, et mõte jookseb tühjaks ja lihtsalt ei tea neid asju, mida sa peaksid teadma. Lühimälu, kaugmälu, vahet pole. Faktid lähevad kaduma.<br />
<br />
Näiteks täna Selverist tulles ma ei teadnud, kus mu auto on. Seda on enne ka juhtunud - tõenäoliselt pargid ja liigud nii automaatselt, et aju ei registreeri. Aga täna olin ma ikka täitsa hädas. Seisad, raske kott käes ja piitsutad oma aju. Mõtle, mõtle, mõtle! Paremal? Või vasakul? Millisest uksest sa sisse läksid? Mõtle loogiliselt, kuhu pargiks Raili? Mida sa nägid, kui autost läksid? Käruputkad, autod sinu ümber? Midagigi.. No ei tea.<br />
<br />
Lõpuks ei jäänud mul midagi muud üle, kui trampida parklas edasi-tagasi ja kiigata ringi nagu mingi neetud autovaras. Silmanurgast piilusin ka võimalikke inimesi ümbruses, sest Holgeri rühma ühed lapsevanemad olid samal ajal kassas, kui mina. Päris mark, kui nad peaksid mind märkama ja aru saama, et ma ei tea, kus mu auto on. Viimati olin rühma jõuluraha nagunii üle kuu aja võlgu (arvake, miks? Ma unustasin! Umbes 5 korda) ja kui seda sorti intsidendid peaks veel korduma, siis on vist päris lihtne teatud maine endale külge saada, või mis.<br />
<br />
Lõpuks ma selle autonäru ka leidsin ja kui ma teda juba silmasin, siis tuli ilusti fläshbäkkidena meelde - ootasin veel enne, kuidas teine auto parkimiskohalt ära tagurdas, et ise asemele parkida. Igaks juhuks peaks vist mõnda aega endale nendest numbripostidest parklas fotosid tegema.<br />
<br />
Ükspäev tekkis mul jällegi selline kõhutunne, et üks mu tuttav on lapseootel. Küsisin ühe ühise sõbra käest järgi ja tuli välja, et nii ongi. Mingi veider tunne oli siiski - justkui ma oleksin seda vestlust enne pidanud. Hiljem tuli meelde, et nii oligi. Kõik detailid alates lapse soost ja sünnitähtajast olime me juba sirgeks rääkinud. Ma teadsin seda, aga unustasin ära. Kes unustab teiste inimeste lapseootuse ära?!<br />
<br />
Või abielu. Kui hiljuti mul üks turvatooli ostuhuviline tekkis, tundus ta nimi kahtlaselt tuttav. Vaatasin profiili (sest alati on ju igal juhul kasulik kontrollida, ega sa perverti oma koju tooli vaatama ei lase) ja tuligi välja, et ta on ühe mu vana koolivennaga abielus. Oh, vau, kui väike on Eesti, mõtlesin ma! Ja rääkisin koheselt oma avastusest ka tooli ostjale. Täpselt sel sekundil kui olin enterit vajutanud, tahtsin oma lauset tagasi võtta ja häbist interneti musta auku vajuda. Tuli meelde, et ma teadsin seda juba ka. Ma olin kord teinud läbi temaga koos ühe sõbranna tüdrukute õhtu tralli ja pulma. Istusime korduvalt ühes lauas, kõmpisime läbi vanalinna, tantsisime koos ja guess what? Pulmas oli loomulikult toosama koolivend ka. Ehk siis ma olin neid koos juba näinud ja me olime selle väikse eesti fakti üle juba oksendamiseni imestanud. Täiesti pöörane, et sellised asju unustada saab. Samas, seda põnevam see eluke on, kui samu ja samu asju uuesti ja uuesti avastad. Nagu see film, kus naisel iga 24 tunni tagant mälu kustus..<br />
<br />
Aga tõenäoliselt ei ole see isegi minu süü - võib täitsa olla, et meie maja seinad eritavad mingit mälule kahjulikku asja. See juhtub viimasel ajal Gregoriga ka, sest vahel kui ma talle ütlen, et Gregori, jalad ei käi laua peal, ütleb ta: "ma ei teadnud". Olen üsna kindel, et me oleme talle seda juba õpetanud. Samas, mis ma ka tean, ma ju ka ei mäleta. Ja täiesti tavaline on see, et kui ma palun lastel oma asjad kokku korjata, siis Gregori istub tükk aega tühja ja kui ma küsin, et miks tema üldse ei aita, siis väidab ta, et ta unustas ära, mis ta pidi tegema. Eksole.<br />
<br />
Aga üks eriti naljakas unustaja on meil peres veel. Küsisin luba ja ma võin sellest rääkida. Viimati rääkisin sellest spaas (kus oli muideks maailma kõige parem olla) öösel pimedas sõbrannale ja siis me naersime. Hea, et piss püksi ei tulnud. Sest sellest rääkidagi on naljakas, ma ei tea ainult, kas ma kirjasõnas oskan ka nii kirjutada, kui naljakas see päriselt oli.<br />
<br />
Nimelt, Priit läks ükspäev mis iganes põhjustel autoga tööle. Ta tavaliselt eelistab rongi, aga too päev oli nii.<br />
<br />
Kell oli juba õhtul kojutulemisaeg ja siis ta helistab. Ise ei suuda naeru pidada ja ma saan vaevu aru, mida ta räägib. Midagi kinnastest ja autost ja et ta kohe jõuab koju. Peale natukest naeru (ja mina naeran ka juba südamest, sest tunnen, et see tuleb naljakas, mis iganes see on) võtab ta end kokku ja suudab arusaadavalt mulle selgeks teha, milles keiss.<br />
<br />
Eh siis, nagu ikka, tuleb ta Hiiu jaamas rongi pealt maha. Esimese asjana katsub taskud läbi, sest mega külm on ja tahaks kindaid kätte panna. Kindaid taskus pole ja talle meenub, et õigus! kindad jäid ju autosse.<br />
<br />
Mis seal ikka, mõtleb ta. Paneb käed tasku ja astub kodu poole.<br />
<br />
Natuke enne kodutänavale pööramist plahvatab ta kogu hingest naerma. Kindad on autos, tõepoolest,aga kus on auto?? Seal, kuhu ta hommikul selle parkis - Balti jaama parklas. Ta unustas auto töö juurde! 🤣<br />
<br />
Ja olgu öeldud, et see pole esimene kord. Täitsa huvitav, kui neid kindaid poleks olnud, mis kell ja kas üldse oleks siis kohale jõudnud, et autot kodus pole. Inimesed unustavad pastakaid ja lõunasöögitopse tööle, aga auto.. Vot see on tase. Kuigi, tema kaitseks ütlen, et see rongiga sõit on tal ikka väga tugev harjumuse jõud.<br />
<br />
Ja nii me siin siis unustame. Abielusid, lapsi, autosid, need on suured asjad.<br />
<br />
Väikestest asjadest ma ei hakka rääkimagi, neid on pidevalt ja koguaeg ja suur osa nendest unustamistest juhtub tõenäoliselt nii, et ma ise arugi ei saa.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-30175031959778315432018-01-24T12:16:00.000+02:002018-01-24T14:23:55.264+02:00kas emad on paremad emad, kui isad?Kui palju sellest bioloogiliselt paremate eelduste teooriast on tõsi ja kui palju sellest on iganenud mõtlemine, et naine peab toitma kuus last ja mehe? Kas meil ongi päriselt meestest suuremad võimed multitaskida ja pingele vastu panna või on see lihtsalt see, mida mehed tahavad, et me usume?<br />
<br />
Ütlen kohe ära, et ma päriselt ei saa väga vinguda. Meie pere isa on üle prahi isa, kes päriselt väärib seda KÕIGE VINGEMA ISA PATJA, mille ta isadepäevaks sai. Ta tegeleb oma lastega tõeliselt palju ja ühe isa kohta võtab ta üle mõistuse palju kõigest osa. Aga just nimelt, et isa kohta - ema ta ei ole. See kes peab meeles, et kõik ravimid saaks õigeaegselt manustatud ja et lasteaeda saaks sõnum, et me ei tule ja reservedis on praegu soodukad ja õige aeg lastele hunnikutes lasteaiadressipükse osta. Olgem ausad - isade jaoks enamasti need asjad kõik lihtsalt juhtuvad. Riided kapis, lihad sügavkülmas varutud ja ta ei pea teadma, mitmes kord see rohuga inhalaatorit täna kummalegi lapsele teha on. Ta lihtsalt organiseerib selle vedeliku sinna inhalaatorisse ja maski lapsele näkku. Sest, et sa palud ja sest et see on tema laps ka. Aga suurt pilti haldab üldiselt ikkagi vaid üks meist.<br />
<br />
Kas me emadena võtame ise teadlikult selle vastutuse olla kõiketeadjad ja väepealikud? Et oleks kõigest ülevaade ja et kõik oleks meie kontrolli all? Või tuleb see päriselt meile rakukoosseisus kaasa juba sündides? Või õpetatakse meid terve elu, et nukukärud ja nukumängud on tüdrukutele ja poiss tegeleb samal ajal ikkagi tähtsate asjadega nagu autode parandamine ja raudtee-ehitus? Meie oma lapsi enam nii soorollides kinni olevatena ei kasvata, mina küll vähemalt mitte, aga meie ajal? Kas mu vend oleks võinud ringi joosta roosat värvi mänguturvahälliga, millel sees roosat värvi riietes nukk, ilma, et keegi oleks talle öelnud, et kuule, sa näed välja nagu plika, jäta see tittedega jahmerdamine ikka tüdrukutele?<br />
<br />
Ma ei tahagi siin tegelikult lahata niiväga midagi isiklikku ja meie pere siseasju, kui vaid et emade ja isade vahet kõikjal ja igas peres. Ma ei ole väga näinud teistsuguseid peresid, kus vanematel oleks vastupidised rollid - kui siis ainult, et mõnedel on võrdsemad need rollid, teistel joonistub see sina-naine-mina-mees vahekord otse kõigi silma all välja. Kuigi, mina ju ka ei tea, mis teised kodus teevad. Õnneks. Kindlasti, need lapsed, kellel ongi ainult isa ei jää ka millestki ilma. Ma usun, et kõik mehed on võimelised kohanema ja olema nii ema kui isa eest. Kohe kindlasti saavad kõikides peredes toad koristatud ja söögid lauale ja lapsed aiast koju toodud ja terveks ravitud ka, olenemata sellest, mis proportsioonides ja mis soost inimesed sinna perekonda kuuluvad. Aga lihtsalt..<br />
<br />
<div>
Mulle väga meeldib, et Priit on võimeline lastega voodi all roomama ja teki all karuperet mängima ja võtab nad kossutrenni kaasa ja korvpalli vaatama. Õpetab tähti ja numbreid ja arvutamist, võimleb, jookseb ja mässab nendega. Ma tean väga paljusid isasid, kes teevad selliseid asju poole vähem, kui üldse. Meie pere isa kõlab pea, et ideaalselt, eks? Ongi, ainult üks AGA on. Isad teevad selliseid asju siis, kui nad tahavad. Mõned isad ei tahagi väga, nii et mul ikkagi on väga vedanud, aga ma kadestan seda tegelikult algusest peale, isade rolli. Seda meeste vaikimisi luba - võtta pause, kui vaid tahad. Kui isa on väsinud, siis isa puhkab. Kui ema on väsinud, siis ema on väsinud, aga teeb kõik, mis vajab tegemist. Ma olen küll ja veel kuulnud Priidu poolt repliike nagu "ah las need pesud täna jäävad" või "homme lähed poodi, mis sa rapsid". Eksole. Aga ma ju tean, et kui ma PRAEGU seda masinat tööle ei pane, siis pole ühtegi trussikupaari lastele hommikul jalga panna. Ja ma ei saa minna homme poodi, kui meil ei ole ühtki lusikatäit kassitoitu. See manjaanavärk ei tööta, isegi, kui sa oled väga väsinud. Mõned asjad lihtsalt peavad tehtud saama, isegi, kui sa oled parajasti poolsurnud. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kui me hakkasime 2012. aasta 5ndal mail lapsemõtet heietama, siis ma teadsin ju küll, et mina teen ära kogu raseduse ja sünnituse raske töö ja mina olen titega kodus, kui mehed titevarbaid joovad ja mina annan tissi ja jään ilma mõnest šampuseklaasist siin ja seal. Ja et mina olen ideaalne peoleviija ja peolt tooja raseduse ajal. Sest kõigile rasedatele ju meeldib õudselt autoga sõita, põhiliselt öösel kell 2 ja 3 ja 4 ja.. :) kui laps sünnib, siis muutub loomulikuks, et mehed tahavad sõpradele külla jääda edasi ja rõõmsalt omavahel jutustada, aga sina justkui tahad titega mingi kell lahkuda. Või kui keegi on sinul külas, siis pole sest ju midagi, et sa kuuled seina tagant jutukõminat ja seda kuidas kõigil on lõbus olla, sul on su facebook telefonis ja titt juba kolmveerand tundi tissi otsas. Täitsa okei. Ja siis lähed oma rutiinikesse mõnusasti sisse - 3 und, 2 und, 1 uni. Lõunauned, hommikupudrud ja beebikoolid. Kõik käib oma rütmis ja sina lähed selle rütmiga kaasa. Muudkui möllad ja möllad ja mõistad, et nii see peabki olema - sa saad ju selle eest emapalka. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Aga siis ükspäev saad aru, et sa võid minna tööle või maailmameistriks milleski saada või kirjutada hunniku raamatuid, aga ükskõik, mis sa teed - see on sul töö number 2. Number üheks jääb alati see, mille sa algatasid oma lapsesaamismõttega aastal 2012. Pardonks, aga ega mina küll enne päriselt ei teadnud, kui intensiivne see värk kõik olema saab. Et ema roll on selline kõikehõlmav ja kõikvõimas ja kõigest olulisem. Ma ei kurda, ma räägin asjadest nii, nagu nad on. Ja avaldan tunnustust kõikidele emadele, keda ma tean. Ühed superemad kõik! Ega asjata ei oleks tehtud seda videot:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen="" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/h0r-I5Djpu8/0.jpg" frameborder="0" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/h0r-I5Djpu8?feature=player_embedded" width="320"></iframe></div>
<br />
<br />
Vaatan seda ja ütlen ausalt, et pisarad tulevad silma. Sest see <i>worlds toughest job</i> ongi ju täpselt nii <i>tough</i>, kui siin kirjeldab. Ja mina (kõik meie, emad) teen seda ja saan hakkama ja saan hästi hakkama. Ja tasuks on palju, palju kordumatuid ja ilusaid hetki, erilisi emotsioone ja maailma suurim armastus. Aitäh, poisid, et mind tööle võtsite!<br />
<br />
Aga siiski, küsimus jääb - kas rolli mängib siin vaid geneetika või on meid õpetatud lapsest saati uskuma, et emad suudavad rohkem, kui isad? </div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-55880078164978587142018-01-23T23:15:00.000+02:002018-01-24T11:06:44.776+02:00Daamid taarat ei vii.. Või? Ma absoluutselt vihkan seda tunnet, kui oled just oma sadakolm taarakotti just jõudnud taaraputka uksest sisse vinnata ja siis tuleb üks džiip. Pargib ära, ilusti näoga sinu selja taga asetseva akna poole, hoiab tuled ka veel sees ja siis ta jõllitab sind. Mis sa seal kohmitsed, jummel, ära proovi seda kortsus triipkoodiga pudelit viiendat korda - viska see lihtsalt prügikasti. Tee kiiremini! Ma ei näe teda, aga ma tunnen ta silmi oma seljal. Põletab, kurat. Või on need mu oma kompleksid. Igatahes oleksin tuhat korda ennem see, kes ootab, kui see, kelle järel oodatakse. Ja mitte ainult taaraputkas, elus üldiselt ka.<br />
<br />
Daamid ei käi taarat viimas, ütlete? Meeleheitel daamid käivad. Mitte rahahäda-meeleheidet ma ei mõtle (selle asja ajasin juba korda), see kodus koopas istumise tunne on see, mis lämmatab. Ma teeks mida iganes, et teha midagi muud, minna välja, lihtsalt mõte tühjaks lasta, sõita kuhu pähe tuleb ja mitte kellelegi vajalik olla. Paar esimest päeva kodus sa naudid ja lapsed naudivad ka. Aga üks hetk ei jaksa keegi teist enam nelja sinna vahel olla ja siis hakkavad tulema kas lollused või närvilisus.<br />
<br />
Niisiis, taarat viima. Täpselt sel sekundil, kui astud selle väikse putka uksest sisse, tuleb sul meelde, miks daamid ei käi taarat viimas. Fuhhhh, need õllelehad! Kujutlen, kuidas pärast selveri kassasse tšekki viies täpselt samamoodi haisen. Oäkk! Igatahes, mõnus ajudeta tegevus on see. Pudel kotist, auku, pudel kotist, auku. Väljaarvatud see vastik tunne, kui keegi su järel ootab. Kas see on mõni murphy seadustest? Kas teil on ka nii? Nii palju, kui mina olen oma elukese jooksul taarat viimas käinud, siis alati on nii - enne mind ei ole kedagi, aga peale mind tulevad terved inimeste hordid. Peaks proovima 10 minutit hiljem minema hakata. Olgu, kuidas on, saan oma kotihunnikutega ühele poole ja lahkun 18 eurot rikkamana. Aitäh teile kõigile, kes te olete meil klaaspudelis mahla joomas käinud!<br />
<br />
Päeval käisin lastega arsti juures ja nagu arvata oligi, ei ole neil mingit kopsupõletikku. Selles vallas on kõik korras, lihtsalt seda inhalatsioonide, määrimise ja muude toetavate tegevuste värki tuleb veelgi tõsisemalt võtta. Homsest võtab ämm haiguslehe nendega ja kirjutasin talle kaasa just üksikasjaliku juhendi, mida ja kui palju. Kuna ma ei kavatse neile lasta mingeid antibiootikume lasta pähe määrida (õnneks hetkel pole keegi veel üritanudki), siis paneme nüüdsest loodusravi viimse kui ühe võimaliku viisi töösse. Kuna Holgeril oli 1 kõrv KERGELT roosakas, siis hakkab ta ringi käima jälle sibulamütsiga. Enne oleme pääsenud, loodan, et seekord läheb ka õnneks.<br />
<br />
Nii, et mina lähen homsest taas tööle ja homme on veel selles mõttes eriline päev, et õhtul lähen veel sõbrannaga spaasse ka. Mina ja tema, lapsi pole. Saunad, mullivannid, basseinid ja tuba kahele on meil ööseks ka. Kas ma juba ütlesin, et lapsi pole?? Ehk siis on rahuuu. Kuigi - kumbki meist ei ole harjunud segamatult terve öö magama, nii et tõenäoliselt hakkame me üksteist öö jooksul korduvalt üles ajama. Lihtsalt, et oleks turvaline tunne.<br />
<br />
Neljapäeva hommikuga mu lõõgastusprogramm ka lõppeb, jälle tööle, õhtul lastega üksi, sest Priit on trennis ja reedel... Taramtaramtaraa... Sõidab Priit terveks nädalavahetuseks ühe ammu plaanitud firmaürituse raames minema. Imeline lõpp sellele imetoredale haigusperioodile. Pole ime, et ma lõbustan end pudelite automaati toppimisega, sest mingit muud elu mul väga olla ei saagi. Kirsiks tordil on veel see, et arst keelas meil täna nädala lõpuni õues käimise ka ära... Kui kõik läheb hästi, siis nädalavahetusel lubas ta muidugi üritada. Aga igatahes, me oleme liiiiga kaua lastega kolmekesi kodus olnud, nii et kui keegi tahab meiega midagi koos ette võtta, siis võtan kõik pakkumised rõõmuga vastu!Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-84748245797121398302018-01-22T23:44:00.000+02:002018-01-22T23:54:44.033+02:00see neetud raha, ma ütlen!Ma ütlen kohe ära, et mina ei oska rahadega väga hästi ümber käia. Mulle meeldib tohutult asju osta ja poodides kaupa vaatamas käia ja mõnikord ma luban endale üht-teist. Ei, mitte riideid tavaliselt, vaid igasugu köögis vajalikku tavaari (näiteks uus mõõdukann või riiv) või uued pleedid lastetuppa või mõned ilusad küünlad või üldse igapäevast toidukraami. Täpselt nii kuivik olengi, sest ma päriselt ka mõtlen, et see on fun!<br />
<br />
Me sööme vist pigem hästi, sest kõik on värske ja ilma lisaaineteta, teadagi puhas liha maksab ju rohkem, kui kondijahupihv. Ja nii ma ostan ja ostan ja ostan (sest poes käimine on mul eriti sellistel kriitilistel haigusaegadel põhiline lõbustus ja kodust välja minemise mõte), kuni ükskord raha enam ei ole. Ma ei muretse sellepärast peaaegu kunagi, sest varsti tuleb uus palgapäev või siis müün ma midagi maha või mõnikord ma isegi laenan. Tavaliselt emalt. Täna lugesin just fb-st artiklit 45-aastastest puukidest oma vanemate küljes, aga mina pole see, ma maksan alati tagasi. Vastustundetu on mitte varusid omada, ma tean - ja seda siin kirjutamise ajal mustvalgelt lugedes mõistan, et pean tegema lastele ühe konto tuleviku tarbeks. Aga noh, me saame hakkama. Ma ei taha koguaeg rahateemadel obsessida. Me ei ela üle mõistuse hästi ega üle mõistuse halvasti ka mitte. Auto on täitsa tavaline, riided on kaltsukast ja pigem oleme ju koduse elustiiliga ega ei käi baarides ja pubides tuulutamas. Vahel siiski kinos ja mõnel kontserdil, aga pigem vähe.<br />
<br />
Ühesõnaga. Täna oli jälle üks selline õhtu, kus ma läksin toidupoodi, et end inimesena tunda. Priit ütles, et ma peaksin kellelegi külla minema selle asemel, aga ma tahaks näha, milline pere mind kella 9 paiku laste magama sättimise kõrvale jutustama ootab.. Aga mingit vaheldust oli vaja, õhku.. Haigete lastega kodus olla, samal ajal kui sa üritad veel tööd ka teha, ei ole lihtne. Eriti, kuna ma tean, et see ei ole veel kahjuks lõpp - Gregoril tuli palavik tagasi. Ma tunnen ennast täitsa lollina, sest tegelikult olekski võinud täna õues piirduda selle veerandtunniga. Mina lasin neil olla natsa üle poole tunni - neil oli ju nii lõbus seal, kuidas ma keelan.. ilmselgelt oli ikka liiga vara, või on siin mingi teisest puust haigusega tegu. Homme räägin taas arstiga, ehk peame ikka end näitama minema. Täna ta just ütles, et kui palavik tuleb tagasi, siis. Kui palavik taandub, siis pole mingit põhjust arvata, et tegu on millegi enama, kui tavalise viirushaigusega. Nii kahju, et praegu nii on. See on Gregoril vist esimene haigus üle aasta. Sellest ajast saati, kui hakkasime regulaarselt ujumas käima, on lapsed niiiii terved olnud. Holgeril vaid oli detsembris väike külmetus.<br />
<br />
Niisiis, olin poes ja tundsin ennast hästi. Ladusin käru täis kõike vajalikku ja head ja mis parajasti soodukas oli - näiteks hakkliha ja smuuti jaoks marju ja spinatit ja leiba ja Volli toitu ja.. ühesõnaga tavaline kapitäitmise poereis. Päeval olin just Priiduga rahaasju arutanud ja ta lubas mulle kanda, sest mina olen omadega pea nullis. Meil ei ole tegelikult mingit sinu raha ja minu raha, nii, et selline kontodevaheline pingpong on meil täitsa tavaline - kes rohkem poes käib, saab rohkem raha enda valdusesse.<br />
<br />
Poes oli hämmastavalt vähe inimesi, kell lähenes 22le. Huvitav, et tavaliselt on 2 lastekassat pea ainukesed kassad, mis Prismas õhtul lahti on. Nagu keegi käiks väga kell 22 lastega poes. Ja siis tulevad jõmmid jooksuga alksiosakonnast ja virutavad oma viskipudelid sinna lastekassa lindi peale ritta, et ikka aega jõuaks. Natuke naljakas on lastekassas alkoholi näha. Aga no vahet ole, lapsi ju sel ajal enam nagunnii ei ole.<br />
<br />
Mina lastekassasse ei läinud. Jõudsin napilt enne "pöörduge kõrvalkassasse" silti asetamist ühte kassasse, kus töötas üks blond vene aktsendiga tädi, keda olin enne seal kassas korduvalt näinud. Ladusin oma asjad kassalindi peale ja nagu ikka, panin nad juba enne maksmist kotti ära. Arve oli 47.50 ja asju oli 2 suurt kotitäit.<br />
<br />
Panen kaardi terminali, sisestan pin-koodi ja hakkan oma kotte kärru panema, kui kuulen kerge aktsendiga teavitust: "teie tehing on tagasi lükatud". AHHH? Mida? Mul on ju raha, Priit kandis. Helistan Priidule ja saan muuhulgas teada, et ma loen tema tekste üle rea. Ta lubas küll kanda raha, aga kolmapäevaks, selle tarbeks, et ma sõbrannaga spaas end rotina tundma ei peaks. Tore küll... ehk annab ju asja veel parandada - tee mulle ülekanne. Nordeast Nordeasse peaks ju koheselt tulema, ei? Tuleb välja, et ei. Öösel ei tule. Proovin mingi 7-8 korda, tädi jõuab juba lapiga kassalindi üle nühkida ja muud otsad kokku tõmmata, vahetuse lõpp ju. Mida pole, seda pole. Pank muudkui keeldub ja keeldub. Tädi oli algul üsna sõbraliku moega, ikka juhtub ju. Aga kord kui ta aru sai, et selle pangaülekande ootuse nahka ta vahetuse lõpp läheb, muutus ta pilk järjest kurjemaks. Sõnatult plärtsus ta vihaste silmade kaudu seal minuga iga kord, kui ma palusin tal uuesti seda nuppu vajutada, et proovida. Justkui nagu ma oleks mingi paadunud pätt, kes toitu varastada üritab. Kamoon, ei ole ju, kas sa ei tea siis - ma käin siin koguaeg, tädi. Koguaeg maksan ja kunagi pole jama.. Na nägin seda tädi igast liigutusest, et tal oli täiesti kõrini minust ja ta ei saanud aru, miks ta tööpäeva lõpuks endale selle nuhtluse kaela sai.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://media.giphy.com/media/9HQRIttS5C4Za/giphy.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="267" data-original-width="500" height="170" src="https://media.giphy.com/media/9HQRIttS5C4Za/giphy.gif" width="320" /></a></div>
<br />
Lõpuks sai selgeks, et täna siin mingit raha ei tule ja tädi pahvatas - nüüd peate asjad riiulisse tagasi viima.<br />
<br />
Päriselt?! Nutt tuli kurku. Fck, tuled ennast tuulutama ja siis seisad küla lollina seal kassas. Tädi lõpuks küsis, et palju mul siis raha on, paneme mõned asjad tagasi. Palju, palju... no pole väga palju, 3.27 (käisin vahepeal automaadis vaatamas)! Mida küll võtta, mida jätta.. Lõpuks ta õnneks teatas, et ta võib kõik need asjad ise tagasi viia. Tänasin teda südamest ja vabandasin umbes 8 korda veel. Ostaks mingit šoksi hea tahte märgiks, aga raha ei ole ja kassa on ka kinni.<br />
<br />
No nii nõme tunne ei ole mul ealeski ühegi poeskäigu ajal olnud.. Jooksin saba jalge vahel autosse, helistasin Priidule ja kriiskasin, et ma ei taha enam olla kõige lollim inimene maailmas - kireb blogis kõigile, kuidas lapsed ei tohi kaua õues olla, samal ajal kui kõnealune laps end õues palavikku külmetab ja krabab poest kokku terve käru jagu kraami, endal pole rahagi. No ei ole elu parim päev, ei ole!<br />
<br />
Õnneks meenus mulle, et Olerexi kontol on raha küll ja veel (peale seda, kui kodu lähedal tööl käima hakkasin, ei suuda poolt paakigi kuus kulutada), läksin võtsin endale ühe kohvi ja mängisin tükk aega mõttega kõik toidukraam sealt samast bensukast 300% juurdehindlusega osta. Nii palju mulle siiski ka osta ei meeldi, jõin oma kohvi ära ja tulin koju.<br />
<br />
Homme tuleb mulle üks blogilugeja ühte asja tooma, mille vastu lubasin talle karbi After8-te osta. See jäi nüüd ka muidugi ära, ma ei tea, millega talle nüüd selle ostu tasun - kanamunade ja hoidistega?? Õnneks kodus peaks mingi müntide varu ikka olema, ehk saan oma võlad tasutud. Ilmselgelt veedame homse päeva jälle koduseinte vahel, nii et isegi, kui see raha lõpuks 10 paiku tuleb - siis minust selle kulutajat ei ole.<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-61255535158524080302018-01-22T16:46:00.000+02:002018-01-22T17:25:32.714+02:00stay-at-home/working momMe oleme lastega olnud kodus juba eelmisest kolmapäevast. Teisipäeva õhtul käisime tädipoja tütre sünnipäeval Liikluslinnakus ja kui õues oli -10 kraadi ümber, siis ausalt, ega seal sees kõige soojemad põrandad nüüd ka ei olnud.. aga samas, eks see viga pidi ikka minus olema. Läksin otse töölt, seljas kleit ja jalas sukad. Poole peo ajal tundsin, et süda on paha ja et mul on nüüd KÜLM, väga külm, kohe arktiliselt külm. Saabus jõuetus ja palaviku-tõusmise tunne, kõik kondid valutasid. Pidu lõppes nii, et Priit ajas lapsi mööda maja taga ja pani nad riidesse, sest mina lihtsalt ei jaksanud, üldse ei jaksanud. Võib-olla oleksin ma nad isegi kogemata täis ropsinud, kui oleks üritanud - vot nii paha oli olla.<br />
<br />
Õhtul kodus olin kolme teki all ja värisesin. NIIII külm oli ja see külm tunne ei läinud minust välja, korraks isegi uinusin ja siis ärkasin taas selle sügavkülmkapis lebamise tunde peale. See kuuma veega täidetav soojakott, mis meil siin koguaeg igalpool vedeleb, oli kadunud - ka laste mänguasjakastid otsis Priit läbi. Lõpuks ta hõõrus mu jalgu lihtsalt viinaga, et natukenegi sooja sisse saada. Nii ebanormaalne oli olla. Ja see kurjakuulutav tunne, et kohe-kohe tuleb kõrge palavik. Kraadisin end pidevalt, et saada mingit loogilist seletust sellele asjale, aga ei. Mitte mingit palavikku.<br />
<br />
Hommikul ma tööle muidugi ei kippunud, ikka veel oli kerge öökimise tunne ja lihased valutasid ka. Tõin ära oma arvuti ja teatasin, et veedan päeva kodukontoris. Unistasin sellest, et teen ära mõned absoluutselt hädavajalikud asjad ja siis magan ülejäänud päeva teleka ees. Aga little did I know.. Üks patsaan teise järel teatas, et tal on ka paha olla. Köha oli põhiliseks kaebuseks ja kuna nad natuke nagu rögisesid ka, siis mõtlesin, et õigem vist oleks ja jätsin koju. Hea oli, et nad koju jäid, sest üksteise järel said nad järgnevatel päevadel ka kõrge palaviku osaliseks, Gregoril olid ekraanil lausa numbrid 39.2 ja nii.<br />
<br />
Palavikualandajat me loomulikult kummalegi ei andnud. Mõni peab seda lapse piinamiseks (sest alates 38.6 ju antakse), aga ma tõesti tahtsin kiirelt ühelepoole saada ja siis tuleb lasta lapsel ise võidelda. Loputasime neil ninasid soolveelahusega, päriselt ikka loputasime läbi, mitte ei surtsutanud sinna seda moe pärast. Männikoore ekstrakt, sipelgapuu koor, sinepiplaastrid, hanerasv, nurmenuku-, pärnaõie-, vaarikalehetee, inhalaator, lavendli ja teepuu eeterlikud õlid, carmolis ja sinupret - kõik, mis vähegi paranemist toetav ja samas looduslik. Oli see sellest, või oleks see haigus nagunii kiirelt taandunud, homme lähevad tõenäoliselt aeda. Köhal, teatavasti on nagunii oma kulg ja sa võid tõmmelda või mitte tõmmelda, viimased köhatused on neil alles nädalate taga, väga pole pointi neid enam kodus hoida.<br />
<br />
Ja ma ei jaksa ka, jumalapärast! Kuni eilseni oli hull, sest nad olid palavikus ja tahtsid lähedust ja tegelemist ja koosolemist - aga mina lubasin tööjuures rõõmsalt kõik töö ära teha, nii et keerlesin siin ringi nagu vurrkann. Nendel hommikutel, kus sul on vaja lattu arvele kanda hunnik kaupu ja organiseerida mõnele koormale veel transporti, teha lastele süüa, tuled alla teha ja ahju valvata (sest oli ju külm periood), hambaid pesta - nii endal, kui laste pesemist valvata -, kõik sada rohtu ja salvi neile sisse sööta ja määrida, ninasid nuusata ja inhalaatorit soolalahusega täita.. siis ma vahel mõtlen, et tsiis, nagu 8 käega müstiline olevus. Seda kõike on ju vägagi palju. Ja lisaks, kodus töötades tekib sul ju raudselt veel tahtmine põrand leivapurust puhtaks pühkida, nõud masinast kappi laduda ja pesumasin tööle panna. Mitte, et sa peaks. Või noh, kind of pead - kui sa kohe ei tee, siis õhtul ikka ju. Nii et parem juba kohe.<br />
<br />
Tööasjadega õnneks saab minu töös väga hästi. Said nad ju veel hiljuti täitsa ilma minuta hakkama, nii et sellest pole midagi, kui ma teen nii palju, kui ma jõuan. Ja mida ei jõua, seda teen tagant järgi. Eile oli meil Priiduga 21st 00ni kodukontoriõhtu (mitte kohtingu-, vaid kodukontoriõhtu, lugesid õigesti), istusime kahekesi köögilaua ääres, üks ühel pool ja teine teisel pool. Täitsa mõnus on niiviisi, pean tunnistama, et mõned õllelonksud võtsime tubli töötegemise kõrvale ka.<br />
<br />
Aga noh, arvestades neid ilusaid ilmu, mis siin olnud on ja meie õue ei saanud ja.. on küll natuke tunne, nagu me oleks siin oma koopas istunud ja tohutult aega kaotanud, samas, kui muu maailm edasi läks. Seda tunnet süvendab muidugi see, et nagu tellitud, jäi selle perioodi sisse ka Priidu sünnipäev (just need kõige hullemad palavikupäevad) ja kui meil muidu oleks ehk mõned külalised tulnud, siis.. istusime siin neljakesi kogu maailma aja maha. Kõik lauamängud said vähemalt mängitud ja lapsed said lõpuks kogu oma jõuluvanalt saadud nodiga tuttavaks. Mina käisin selle aja jooksul 2x poes ja Priit sai paar päeva tööl käia. Mõned külalised käisid maja ees ja eile tuli Priidu ema lõpuks, peale palaviku taandumist sünnipäevale. Me muidugi nägime kohe oma võimalust ja käisime kinos. Vaatasime selle palju räägitud Neljanda õe ära, aga ausalt, poleks vist vahet ka olnud, kui me poleks seda näinud - mingit sügavat muljet mina sellest küll ei saanud. Kui, siis VAU, et väljaspool kodu on terve suur maailm, mis kihab ja keeb.<br />
<br />
Priidule tegime sünnipäevaks lastega meie peres traditsioonilise küpsisetordi. Seekord vahukoore ja ricotta kohupiimaga, maasikate, banaani ja šokolaadiga. Väga maitsev sai. Ajatasime selle koogiteo neljapäeval Priidu trenni ajale. Lapsed poleks nagunii haiguse tõttu kaasa saanud. Veel tegime talle ilusa täpilise paberist lipsu ja Gregori tegi mõned kaardid. Sisse kirjutas ise - muidugi minu näidise järgi, sest ta on ju tehniliselt ikkagi veel 4. Tegin ka vea ja lasin huulte vahelt lendu sõna "teater" - H ju meil ei ole väga saladusepidaja mees (veel) ja nii ta Priidule teataski rõõmsalt (umbes 3 korda, et olla kindel, et ta ikka kuulis): ilusa sleihviga ümbriku sees on teatripilet. Muidu okei, aga oleks seda ette teadnud, poleks nii palju vaeva näinud. Tahtsin, et Priidule oleks üllatuseks, kuhu me 1.02 läheme ja nii ma ei lasknud mitte ostetud pileteid välja vaid joonistasin ise pileti ja püüdsin selle peale võimalikult salapäraselt kirjutada, et teda ootab ees mingit sorti lõbus ja lõõgastav meelelahutus ja täpsemad instruktsioonid selle tarbeks saab ta alles 1.02 peale tööpäeva. Vahet muidugi pole, kuidas see välja kukkus, Priit oli igal juhul rahul oma hommikuga ja kingitusega. Meil ei ole kombeks kinkida kalleid ehteid või uusi autosid, pigem midagi armsat ja hingega.<br />
<br />
Täna siis said lapsed üle pika aja õue. Hommikupoole proovisin neid ka õue ajada, aga keegi ei viitsinud koostööd teha, ehk siis riidesse panna ja ma lihtsalt ei jaksanud sellega tegeleda. Istuge siis toas, väikesed kangekaelsed põnnid ja ärge tulge minule kurtma, kui teil tervis ei tule! Nüüd natuke enne nelja sain nad õue. Tegelikult peaksin nad tuppa kamandama - pole ju hea väga pikalt, külmaga ka veel, aga üldse ei raatsi.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhk494A0069-5gxZBCNMykybbN0Lm0EYeqOTS-z7qFVyKVGzkeSGFcGTOVUVshWbmWbndYAGO6Ahpy71y-1UL1PcQF3t23tdLmwHHeIQJ9WLJGXUmQ2Hx-AU0y2pB4X2vrb7Mxa3v5zVi0/s1600/IMG_20180122_155335.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhk494A0069-5gxZBCNMykybbN0Lm0EYeqOTS-z7qFVyKVGzkeSGFcGTOVUVshWbmWbndYAGO6Ahpy71y-1UL1PcQF3t23tdLmwHHeIQJ9WLJGXUmQ2Hx-AU0y2pB4X2vrb7Mxa3v5zVi0/s320/IMG_20180122_155335.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Möllavad maja ees - täidavad kärusid lumega ja isegi naabrinaise kuivanud kuusk on mängu võetud. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
OK, lähen siiski ja toon nad ära, ei tahaks, et haigus meile elama jääbki!</div>
<div>
<br /></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-73649168589802047632018-01-19T15:11:00.001+02:002018-01-19T15:30:29.901+02:00kas tänapäeval on normaalset inimsuhtlust palju tahta?Enne kui ma alustan, ütlen kohe ära, et ma ise olen ka vahel selline. Ei taha olla ja tahan muutuda - seepärast kirjutangi.<br />
<br />
See neetud facebook ja messenger ja instad ja ma ei tea mis. Sa lihtsalt vahid päevad läbi piksleid ja trükimusta, aga tegelikult sul pole õrrrrrna aimugi, kuidas neil päriselt läheb, ka neil, keda pead oma kõige lähedasemateks.<br />
<br />
Kuigi jaa, pean tunnistama, et ma ise ka kasutan messengeri enamasti isegi oma parimate sõbrannadega rääkimiseks - küsid, mis uudist ja ta vastab sulle siis, kui ta päriselt saab. Kui helistad, võib ta olla nt kassajärjekorras või arsti juures või lennukile astumas. Ja pärast ta muidugi unustab sulle tagasi helistada ja kõik, läinud see hetk ongi. Nii harva on nii, et sul on aega rääkida ja mul on aega rääkida. Kui üks tahab lobiseda, siis teine parajasti koorib kartuleid või pikib vahetpidamata vestlusesse sisse repliike, nagu: "Aadu, 6ndat korda ütlen - ei tohi lõvil kääridega lakka lõigata!" või "Palun olge ometi tasem, emmel on telefonikõne pooleli!". Nagu see sündroom, kus sa suvalisel ajal tahtmatult suvalisi asju suust välja pahvatad. Nii võib täiesti kuulmata jääda, et mismoodi täpselt sul see sõbranna ametikõrgenduse lugu oli või halvemal juhul sa pead terve kõne ära nii, et sa ühelegi teemale õieti keskenduda ei saa. Lõpetad kõne ja 5 minuti pärast meenutad meeleheitlikult, millest te üldse rääkisitegi?!<br />
<br />
Niisiis turvalisem on seal messengeris oma paar lauset kirjutada ja vastust ootama jääda, eeldades, et kui sõber aega leiab, küll ta siis vastab. Enamasti see töötabki, aga viimasel ajal olen täheldanud, et mõned kirjad jäävad lihtsalt vastuseta :O Võib-olla on asi minus (depressiooniuss mu sees seda mulle ka väidab), aga tegelikult, mis kurat.. ma kirjutan sulle, ma näen, et sa oled kirja ära lugenud ja siis.. kui päriselus sa niimoodi ebaviisakalt mitte vastata (=ära joosta?) ei saa, siis messengeris on ju nii lihtne.. tormad parajasti kuskile, pole aega kirjutada ja pärast unustad. Okei, unustad õhtuks, unustad järgmiseks päevakski - aga kui ma sulle nädal aega meelde ei tule - kas viga on minu silmatorkamatus ja kergelt ununevas isikus või on viga süsteemis? Miks me ei võta trükisõnu sama tõsiselt, kui näost näkku öeldud sõnu? Ja nii ma vaatan, kuidas inimesed, kelle käest ma olen küsinud siira huviga, kuidas neil läheb või öelnud siirad tänusõnad mulle osutatud teenete eest - lihtsalt ajavad üle facebooki laialt oma asja edasi, muudkui postitavad ja postitavad ja mulle vastuseks mitte üks piuks. Miks, sest sul on minu isikust sügavalt ükskõik? Kõik muud asjad on tähtsamad ajada? Lõbusam on panna avalikke pilte ja nendele kümneid laike saada - postkastist sulli ja feimi ju ei saa?<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizMX_Yd09F7aMmDBP8vu0PwiNUYKUf3jK0GL1tuOVl-kFXohv3l16uwcbKxOUaUpZF_cvz6CA077LBF9Ss4RDgL4SeKircPjr1i40XaFDbQbJlZ-ExXOTIPP3pMrBxTJj7YRm9JHGbu0M/s1600/you-no-answer-pebbles-sad.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="333" data-original-width="500" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizMX_Yd09F7aMmDBP8vu0PwiNUYKUf3jK0GL1tuOVl-kFXohv3l16uwcbKxOUaUpZF_cvz6CA077LBF9Ss4RDgL4SeKircPjr1i40XaFDbQbJlZ-ExXOTIPP3pMrBxTJj7YRm9JHGbu0M/s320/you-no-answer-pebbles-sad.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Õhhhh, olge siis pealegi.<br />
<br />
Lisaks on mul sarnane kogemus ühe ennast laialt reklaamiva fb lehega, kust lapse toredasti öeldud lause eest saad teatud summa väärtuses kraami võita. Detsembris ma neile ühe G üllitise panin, panin ka oma fb lehele selle lause lingi ja ma ei tea, kas inimesed tahavad niisama mulle pugeda või pidasid nad seda päriselt naljakaks, aga hetkeseisuga on sellel postitusel 122 like - mis tähendaks täna, et oleme detsembri võitjad (jaanuari viimasel päeval selgub). Kuna selle esimesega läks nii hästi, siis lisasin jaaanuari alguses veel teisegi vestluse poiste vahel. Vastuseks tuli meil, et teie postitus on nüüd avalik - aga kui selle avasin, siis ütles, et vigane link. Küsisin üle kokku kolmel korral, et miks mu postitus avalik ei ole, koguaeg sellele samale meilile vastust saates ja arvake, mitu vastust ma sain?? NULL! Lugupeetud toimetaja ei leidnud 15 päeva jooksul aega ega tahtmist minu järelpärimisele vastata.<br />
<br />
Eile, kui ma jälle fb-s selle reklaami peale sattusin, lõi harja punaseks ja panin nende fb postkasti kirja, et kuulge, milles asi. LÕPUKS tuli mulle vastus, et nende kolmest liikmest koosnev žürii ei pidanud seda ühehäälselt naljakaks ja nii see postitus eemaldatigi. OKEI, fain, mu huumorimeel on selgelt kiiksuga, sest mina näiteks ei pea seal lehel olevaid pooli lauseid ÜLDSE naljakaks (vastasel juhul väänleksin kõik päevad oma kahe kratiga siin põrandal naerukrampides ja võimalik, et oleksin isegi naerusurma juba surnud, sest selliseid "nalju" teevad nad vähemalt üle ühe lause), aga kamoon - veidi inimlikkust, või ei? Kui ma midagi küsin, siis ma ootan sellele vastust, elementaarne viisakus ju. Ja kui ma 3 korda küsin, siis ma olen juba ju täitsa segaduses ja ei saa üldse aru, milles asi. Ougaad, kas ma olen natuke nagu neurootik praegu..?<br />
<br />
Igatahes, mida ma öelda tahan - vastik, et inimeste sõnad ei tähenda enam mitte midagi. Näost näkku suhtlus või isegi telefon kõrva ääres suhtlus on vahetu - isegi, kui vastus on käi kanni, siis vastus tuleb. Aga internetis me võime valida mitte vastata, ignoreerida. Ja see on oksele ajavalt vastik. Mina isiklikult tahan olla oluline, tahan, et mind kuuldaks ja nähtaks ja tunnistataks. Palju normaalsem oleks saada kasvõi lakooniline vastus, nagu "OK" või "mind ei huvita" või "tore, aga ära mulle enam kirjuta". Unustatud ja nähtamatu olla on poole nõmedam.<br />
<br />
Loomulikult ongi tänapäeval kõigil kiire. Ma tean ju, mul on ka. Töö, lapsed, trennid, söögid, koristamine, sünnipäevad, autopesu, tassi täitmine ja naiseks olemine oma mehele - kõik nõuab aega ja jooksedki ringi nagu orav rattas. Tulebki teha valikuid - ei jõua kõigile külla, kõigile isiklikult õnne soovima ja kõigiga fb-s tsitsätti ajada. Aga elementaarne viisakus ja inimlikkus võiks ju ikka jääda. Kas sa oma lapsele õpetaksid seda, et kui teema sulle ebameeldiv/ebavajalik on, siis lihtsalt ignoreeri? Mina mitte. Ja püüan ise ka paremini tulevikus, et mitte kogemata selga pöörata ja minema sammuda, kui keegi mind (kasvõi virtuaalselt) kõnetab! Ärme lase sellel neetud internetil otustada, kuidas me elame või kes me oleme, eks.<br />
<br />
<div dir="ltr">
<br /></div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8826513957352348448.post-44989288295489880222018-01-08T22:32:00.000+02:002018-01-09T09:45:08.245+02:00NädalavahetusestNäe, aeg lendab. Nii palju päevi möödas ja mina polegi midagi kirjutanud siia..<br />
<br />
Reedel käisime perega ujumas, nagu ikka. Seekord käisime Keilas ja erilist head maiku sellest käigust küll ei jäänud. Teenindus oli super, nad küsisid mu käest, kas ma olen alla 25 või üle 25a üliõpilane. Nunnu! Nagu päriselt, nad arvasid, et ma olen juba ÜLE 25 või? Haha<br />
<br />
Eniveis, muus osas nad võiksid selle ujula juba remonti panna küll. Saunas lavalauad lahti, dušši pritsib siia sinna, kõikjalt torudest ja tihendi vahelt välja peale dušiotsiku enda. Mullivann on remondis, väliujula on kinni, vetsud haisevad nii, et silmist pritsib pisaraid. Ja ausalt, mina kardan seda liutoru roostes treppi ka. Aga ma kardan kõike, nii et see ei ole päriselt võib-olla nii hull, kui mulle tundub. Igatahes oli pooles lastebasseinis veel mingi ujumistrenn, nii et ma pole kindel, mida me selle raha eest üldse nii väga saime. Muidu potentsiaalikas ja tore koht, aga no. Remonti naada, Vasja.<br />
<br />
Laupäeval oli Priit terve päeva ära, kossuturniiril (mille nad muideks võitsid!), mul käis külas üks teine korvpalluri naine oma lapsega ja andis mulle idee 💡 - lastega kinno. Kui keegi otsib filmi, mida vaatama minna, siis Paddington (2) on imehea mõte. Kuna aega kinoseansini oli juba väga vähe, siis aega kaasa kutsuda kedagi polnud ja nii ma siis läksingi kahe lapsega üksi. Ise mõtlesin, et kas see on nüüd maailma parim või halvim otsus, aga meil läks ikka üle ootuste hästi. Holger isegi pidas vapralt vastu (miinus üks jalutuskäik koos minuga popkorni ostma) ja Gregoril oli ikka täitsa põnev kohe, lõpuni välja. Pärast käisime Kristiines veel head ja paremat ostmas ja loomulikult komistasime Apollo otsa, kus nad miski pool tundi vähemalt legosid kokku panid samal ajal kui mina põhjalikult lastekirjandusega tutvusin.<br />
<br />
Õhtul jätsin laste norsked Priidule kuulata ja läksin kalli sõbranna sünnipäevale, kaenlas šampa ja lillekimp. Väga mõnus, tol õhtul tundsin üle väga pika aja, et oli minu päev. Mis siis, et tegelikult oli hoopis sünnipäevalapse päev. Ja mis siis, et käisin ju tegelikult lastega koos kinos, see ei klassifitseeru "aeg iseendale" alla. Kui sa oled ise chill, on kõik chill. Mul on ikka nii sellised "kõik laabub" meeleolud.<br />
<br />
Ma ei suuda ühtegi asja meenutada, mida me pühapäeval tegime. Ahhaa, Maximas käisime jala ja seda tegin ka:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqh_EyyMwfQkPaVcP1MIcxRuQNG5syJxyun9zpPyOiIwxEpnfn-P7YiQ-X_Z8EJAxgB2d9-01L7pxS526P0DsOh6l2uBRgqG1l6gRmIL_S-j1g1XdH0rgJmZerWes9F4x-ESqPkQlbm3g/s1600/IMG_20180108_223044.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqh_EyyMwfQkPaVcP1MIcxRuQNG5syJxyun9zpPyOiIwxEpnfn-P7YiQ-X_Z8EJAxgB2d9-01L7pxS526P0DsOh6l2uBRgqG1l6gRmIL_S-j1g1XdH0rgJmZerWes9F4x-ESqPkQlbm3g/s320/IMG_20180108_223044.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Onu R, meie naaber on surnud. Nägime poistega laupäeval, kuidas kiirabi ta kanderaamil ära viis (tegu on meie vastast naabriga, väga raske oli mitte näha). Asi tundus väga halb. Proovisin poisse natuke ette valmistada vaikselt, et mõnikord vanad inimesed.. Aga Holger surus mu mõtted maha, ütles, et emme, ära muretse - kiirabi viis ta ju ära ja arstid teevad terveks.<br />
<br />
Aga ei teinud. Panime poistega küünlad mälestuseks aknale ja rääkisime natuke, et nad aru saaks ja et nad saaks aru, et see pole halb, onu R on nüüd ühes paremas kohas. Meile ta meeldis. Kunagi kui olin lastega kodus, siis oli tema mu ainuke sõber siin tänaval. Tervitas alati rõõmsalt, tundis huvi, rääkis üle aia juttu - nii kaua jutustas, kuni oli aeg tema igapäevaseks tuuriks. Ta jalutas, sõitis bussiga, kõike tegi. Aga ühel päeval teda enam ei näinud.. ja nüüd on nii.<br />
<br />
Aitäh, onu R. Nende jutustamiste eest ja mänguasjade eest, mille poistele pärandasid. Aitäh!<br />
<br />
Tänase päeva märksõnaks on mängutoad. Esiteks, pole võimatu, et varsti avatakse üks uus, aga eelkõige ikkagi sellepärast, et G ja H sünnipäev on tulekul. Kõik head on muidugi juba poolteist kuud ette läinud, nii et lepime hommikul kella 10se ajaga. Eks saab külalisi kohvi ja hommikusöögiga vastu võetud. Tegelikult on ju tore, kui otse voodist tulla saab, nii et tore saab olema igatahes. Lasin lastel kolmest variandist piltide järgi kõige lemmikuma valida ja lähme uues kuues Trallituppa.<br />
<br />
Vot tak. Käin kähku pesemas ja jõuan ehk veel ühe mandala värvida.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Unknownnoreply@blogger.com0