Kodudega õnnistatud

On nii tore ja nii raske samal ajal, kui sul on 2 kodu. Mõtlengi päris kodu, mitte et kodu ja suvila või midagi sellist.

Sest nii ma tunnen. Hiiumaa maakodu on koht, kus ma olen kasvanud, koht kus me kõik kasvasime, tegelikult. Mäletan palju sagimist ja kära, palju lapsi hoovi peal. Kindlasti oli vaikseid päevi tunduvalt rohkem, aga üksindust ma ei mäleta. Me olime ju vennaga üksteisel alati olemas.

Ja vanaisa ja vanaema... pubekana mõtlesin väga tihti, et miks mind küll kahe paari vanematega karistatud on. 2 korda rohkem hukkamõistu, mis iganes ma korraldasin. Aga nüüd mõtlen, et see oli tegelikult väga tore. Tegelikult oli ju 2 korda rohkem rõõmu ka! 

Eriti toredad olid veel need ajad, kui tädi ka veel kodus elas. Mäletan tädiga taignategu ja seda tema võimet igasse hetke positiivsust süstida. Mäletan seda, kuidas sain oma kitli ja rätiku ning õppisin laudas lehma lüpsma. 

Õunamahlategu, kartulipanek, heinategu, sõstrakorjamine - kõike koos, talguvormis. Igal aastal räägiti, et pole vaja nii palju lehmi, sõstraid, kartulivagusid, heina - aga ring käis ikka edasi. Selline koostegemise ja isetegemise rõõm on midagi, mida ma tahaks oma lastele ka väga pakkuda. Istusime onu- ja tädilastega heinakoormas ja traktori peal tööriistakasti otsas ja mitte kuraditki ei kartnud. Sain ise varakult põllul traktorit juhtida, isa on meil üldse selline tüüp, kes annab lastele suhteliselt vabad käed ja ei dikteeri igat sammu. Ja vaata, millised emotsioonid! Siiamaani, 20+ aastat hiljem mäletan ja hindan. Ehk siis. Võiksin sellest tunde või päevi rääkida.

Kõige tähtsam mõte, mis ma lapsepõlvekodust kaasa sain, ongi vast see, et laske lastel olla. Me olime alati osa igast tööst, põllul ja kodus. Keegi ei öelnud, et sina oled laps ja räägid kui kana pissib. Ikka reha käes, kartulikorv kaenlas või traktorirool peos. Ja see polnud karistus, oh ei! Ülim uhkus oli suurtega koos ühes reas tööd teha.

Meie poisid võtavad ka hea meelega osa kõigest, mis maal toimub. Seekord panime kartuleid, ehitasime suurt kiike, külvasime herneid, aitasime tädimehel puid lõhkuda jne jne...

Hiiumaa kodus on nii palju emotsioone ja mälestusi, et see jääb alati päris koduks. Elu on meile vennaga mänginud kätte teise korruse, mis ongi päris meie. See tähendab, et ei ole nii, et ma olen isa juures või suvekodus, ikka KODUS, maakodus.

Ja see teeb lahkumise alati nukraks ja rõõmsaks samal ajal. Kuigi ma lähen koju oma kalli mehe juurde ja enamasti olen olnud ju veel ka lastega üksi nädala või nii... Aga ma ka lahkun kodust ja tunnen juba hoovist välja sõites, et tahan kohe varsti tagasi minna.

Tegelikult on mul vaatamata sellele kurbade-rõõmsate tunnete vaheldumisele tohutult vedanud, ma ju tean. Linnakodu täiuslikuks kujundamisega ma hetkel tegelen, loon siia meile omase ja hubase keskkonna, et saaksime perega siin ilusaid aegu koos veeta ja omaenda ilusad mälestused tekitada. Maakodu on aga täiuslik just täpselt sellisena nagu ta on, seal pole vaja midagi kujundada. Mälestused on juba olemas, eredad ja kustutamatud. Ja kuigi lapsed ei saa minu mälestustest kunagi päriselt osa, on neil tervelt 2 toredat kodu, kus lapsepõlve veeta. Milline õnn!