Aga peamine, mis kõige selle põneva tühjuse juures siit paistab, on rahu. Rahu, harmoonia ja mõtteselgus. Mulle meeldib siin hommikuti kohvitassi taga istuda, õhtuti mõtteid mõlgutada ja süüa teen ka siin aknaaluse tööpinna peal, olgugi, et see on mulle nii madal, et minu nõrk koht seljas pärast valutama hakkab. See on aken, kust ei näe mitte midagi, aga samal ajal näeb siit ometi kõike.
Õigupoolest ei ole see siin alati köök olnud, sest kui ma laps olin, oli see hoopis vanemate magamstuba. Aga ühel ilusal päeval otsustasin mina, tubade re-organiseerimise sõltuvuse küüsis puberteetik, et sellest saab köök-söögituba ja tassisin vanemate buduaarikraami elutuppa. Õnneks isa tuli ideega kaasa (mis tal muud üle jäi) ja peagi algas ümberehitus.
Nüüd on meil teisel korrusel vennaga mõlemal üks tuba, kuhu mahume oma peredega ära, kui siin käime ja lisaks seesama köök-esik-elutuba. Ja sellest meile piisab. Mulle tegelikult isegi meeldib oma perega niiviisi pead-jalad koos olla. Lapsed magavad meiega samas toas ja ei ole harv juhus, kui avastame voodist hommikul 4 pead ja 8 jalga.
Kuna nimese töö on kogeda, püüelda, näha ja kasvada, siis keegi ei saa mulle ette heita, et olles noor arenev isiksus oli kõik, mis ma ühel hetkel tahtsin: "ära!". Alles nüüd, tagantjärele saan ma aru, et see siin on kogu maailma varandus peopesal. Kuigi ma tean, et ma näen seda maaelu ja vaikust teisiti, kui need, kes siin päriselt elavad. Hea rahulik küll, aga kas liiga rahulik? Ajal on siin igatahes hoopis teine väärtus, inimsuhetel on hoopis teine väärtus ja minu jaoks on see igakülgselt enese laadimise koht, kus uus jõud voolab minusse nii suure energiaga, et ma tõenäoliselt eemalt vaadates helendan.
Me oleme nende päevade jooksul poistega siin nii palju teinud ja nii palju mitte midagi teinud. Tädid oleme üle vaadanud, varbad oleme vette saanud, Orjaku muul on vallutatud, üks lammas on koju tagasi aidatud ja Evelini kohvik on nähtud. Lisaks käisime eile Kalurite päeva lõpetamisel, kus esines Terminaator. Nende kontsert algas alles pool 11 õhtul ja kuigi segaduses H küsis minu käest autos lausa kaks korda, et "miks me läheme, kui mul on uneaeg", siis tore oli meil kõigil ja suvi on ju jumalapärast. Ma ei kujuta väga ette täiskasvanud inimest, kes nostalgiast läheb Scooteri kontserdile (andke mulle andeks kõik, kes te käisite!), aga Terminaator on küll nii mõnus nostalgiamuusika, et olen valmis neid ka kolmandat korda sel aastal kuulama minema. Alguseks ei jõudnud ja lõpuni ei olnud ja tüki ajast olin lastega rannas, kus nad ringi jooksid ja kiikusid, aga muusika jõudis sügavale minu sisse ja emotsioonid viisin koju kaasa.
Orjaku veeloodimaja, kus lapsed tundsid siirast rõõmu sellest, et uus majake püsti on saanud peale seda, kui vana uppi käis
Saiakesed, kohv ja jalgpallimäng selles pisikeses putkas, kus minagi 16 aastat tagasi ühe suve töötasin
H vanaisa kukil Terminaatori kontserti nautimas
Aga üks mälestus leidis veel täna tee minu juurde ja ma tunnen, et ma pean selle endast välja kirjutama. Lõppude lõpuks on see ju ajalugu, meie pere lugu ja miks mitte seda siia panna, avalikku päevikusse. Need, kellel on see veel võimalik, hindavad ehk rohkem seda, mis neil veel on.
Nagu ma juba kirjutasin siin, siis elasime lapsena vanaisa-vanaemaga koos. Mäletan lapsepõlvest kadedustunnet, kui tulid teised, tädi- ja onulapsed ja vanaisa-vanaema neid siis rõõmsalt tervitasid, nende elu vastu siirast huvi tundsid ja küsimustega üle pillasid. Minuga oli teistmoodi, ma olin koguaeg olemas ja nende jaoks mõnes mõttes iseenesest mõistetav, loetud raamat. Mida ma siis ei taibanud, oli, et see töötas ometi ju vastupidi ka. Ka mina ei küsinud, kuidas neil läheb, sest ma arvasin seda niigi teadvat ja nägevat. Ka minu jaoks oli iseenesest mõistetav, et nad olid alati olemas. Kuni neid enam polnud.
(Tegelikult muutus kõik see muidugi juba varem - kui ma läksin mandrile kooli ja lõpuks ka elama. Siis tundsid nad ka minu vastu huvi, kui ma tulin ja istusin pikki tunde köögilaua ääres andes (heas mõttes) aru oma elu kohta, samal ajal kui vanaema toimetas ja vanaisa uksest sisse ja välja kosserdas, vahel põnevamate teemade korral istet võttes ja osa võttes. Ja mina tahtsin nii kohutavalt teada, kuidas neil päriselt on. Ja ma küsisin ja nad vastasid. Me olime lähedasemad, kui varem, siis, kui me kõik koos siin elasime. Ja mina ei olnud enam laps, oskasin hinnata nende õpetussõnu ja jutte minevikust.)
Vanaema suri 2011. aasta augustis. Me oleme sellest nii palju hiljem omakeskis rääkinud ja me oleme veendunud, et ta teadis, et ta öösel sureb. Oli isa sünnipäeva tähistamine, seega vanaema sai veeta oma viimase päeva oma lähedaste keskel ja kui ta tavaliselt tervise tõttu üsna kähku peale söömist tuppa kadus, siis too päev jäi ta veel õue istuma ja rääkis pikalt tädidega juttu. Minul oli õnn temaga hiljem all köögis veel privaatvestlus maha pidada ja kui ma pärast nende teemade peale mõtlesin, mida me seal käsitlesime, siis taipasin, see oli selline kõike kokku võttev vestlus, kust vanaema sai endale südamerahu, et minuga on kõik hästi ja ma olen õnnelik.
Järgmisel varahommikul sõitsime me mandrile tagasi. Oli sügav öö, kell oli umbes 5, kui ma läksin alla WC-sse. Bibi jooksis haugatades minu juurde. See on midagi, mida ta polnud kunagi teinud, aga kuna meil oli praami peale kiire, siis ma sellele muud tähelepanu ei pööranud, kui vaid mõtlesin, et see on imelik. Kõne, et vanaema enam ei ole, tuli vahetult peale linna jõudmist. Sõitsime järgmise praamiga tagasi.
Olen palju mõelnud, mis oleks olnud, kui ma oleks Bibit kuulanud. Ta ju tuli mulle ometi ütlema, et midagi on korrast ära, tuli mind appi kutsuma. Ma ei tea, kas vanaema oli juba siis surnud? Kas kiirabi oleks saanud teda päästa ja ta oleks oma elule pikendust saanud? Aga kas ta tahtis seda, oma elule pikendust? Sest tal oli ilusaim viimane päev ja südamerahu, tema ümber oli tohutul hulgal sõnatut armastust. Ta suri omas voodis, oma abikaasa ja eluaegse teekaaslase kõrval ja ta ilme oli rahulik ja õnnis. Kui vanaemad peavad surema, siis niiviisi.
Ma ei tavatsenud neid enne kunagi enda selliste varahommikuste ärasõitude puhul voodis segada, vaid ütlesime head aega juba õhtul. Aga edaspidi tegin alati magavale vanaisale pai, kui läksin.
Vanaisa hakkas vanaema surma hetkest üha kiiremini hääbuma, nagu tihtipeale ka juhtub, kui kaks inimest on omavahel kokku põimunud. Vanaema oli see tugi, mis teda püsti hoidis ja tagant sündis. Üksi ta ei osanud ja ta pidas vastu natuke üle aasta. Minu tädi, keda pean sest saati kangelaseks, tegi lõpus tema hooldamise rasket tööd ja me käisime alati tema juures istumas, kui maal käisime. Raske on vaadata kedagi hääbumas, kedagi, keda sa oled teadnud terve elu, kui jõulist ja uhket inimest, suguvõsa raudtala ja nüüd.. aga mul on hea meel, et ühel tema harvadest selgushetkedest sain talle öeldud, et ootan last. Priit talle meeldis esimeset päevast peale ja eks sai sellest südamerahu temagi.
Oh, kuidas ma siiani igatsen seda lüpsinõude kolinat köögis, neid jutuajamisi, nalju ja ühistegemisi. Ja kas ma siis üldse teadsin, et ma kõike seda niiväga armastan ja igatsema jään?
Vot sellised mõtted mul täna siin. Lapsed nohisevad magada meil maal minut peale seda, kui pea patja puutub ja siis mul on aega üksi mõelda. Mõtlemine ei ole üldse halb, sest minevikku väärtustades saame teada, kes me oleme ja nii on lihtsam edasi minna.
***
Homme jälle tagasi ja esmaspäeval tööle.
Ei taha.
No comments:
Post a Comment