H ajab mind viimastel nädalatel sõna otseses mõttes hulluks. Ta on selline tugevate emotsioonidega inimene olnud sünnist saati ja seda emotsionaalsust ma ei taha temast kindlasti mitte välja kangutada, aga tahaks õppida, kuidas selle kõigega toime tulla, kui inimese loomupärasele emotsionaalsusele lisandub 3-aastase "mina" läbimurre ja kõik on koguaeg üks suur kriis ja kaos.
Loomulikult on võti nr 1 selles, et jääd ise rahulikuks ja siis veel see, et sinu enda tass on täidetud ja siis veel see, et oled lapse jaoks olemas ja lased tal end välja elada nii, et ta tunneb end turvaliselt. Tean, tean. Kui keegi tahab teooriaalast nõu, võin aidata. Aga et see praktika siis..
Hommik algab paljutõotavalt. Vanem laps tõuseb enne, paneb end ilma pikema jututa riidesse, peseb hambad ja palub peale panna multika. Laseme väiksemal end ilusti välja magada, eks. 10 minuti pärast saabub magamistoast Holger, kes minu rõõmsale tervitusele ja hüüdele, et tule tee emmele kalli, vastab nutuga: "miks venna saab vaadata Käpapatrulli, kui mina magan??". Või vähemalt ma arvan, et see võiks olla see, mida ta ütleb. Sellest ving-jonnist, kus sõnadel ei ole konkreetset lõppu ega algust, on kohati raske aru saada.
Päev jätkub (mitte nii põneva ja kaasahaarava) draamatükiga "Miks ma pean hambaid pesema/ma ei pane riideid selga!". Naeruturtsakad multika sisu üle vahelduvad riiete põrandale loopimise, põrandal keerlemise ja jonnakate hüüdlausetega teemal, kuidas maailm on tema vastu kohutavalt ebaõiglane, sest et ta peab iga hommik pidžaamadest välja tulema. Püüan olla hästi konkreetne ja edastada selget sõnumit (ühe korra ja konkteetselt, mitte näägutades ja nämmutades) ja samal ajal peegeldada talle tema tundeid. Ma ei näe, et see mõjuks ja ühel hetkel lähen lihtsalt päevaga edasi, teatades, et kõik, kellel on vajalikud toimingud tehtud, võivad nüüd hommikusöögile tulla. Sellele järgneb muidugi uus nutuhoog, sest H ju tahab vahetada riideid ja hambaid pesta, aga ta lihtsalt EI OSKA! Ja natuke peale oskamatuse üle nutmist teatab ta, et ta EI JAKSA, sest on väsinud. Ütlen talle, et ta võib edasi magada, kui ta ennast väsinuna tunneb ja ta ronibki voodisse.
10 minuti pärast toimub teatav progress ja minu ees seisab pooleldi riides laps, kes palub abi hammaste pesemisel. Aitan teda, sest kui keegi palub abi, siis peab ju ometi aitama.
Lõpuks hommikusöögilauda istudes tabab mind uus pahameelelaine ja seekord päris hüsteeriline - mis möga see hommikusöögiks on, lapsele ei meeldi selline möga. Seletan, et see on smuuti, kus sees on kõik ta lemmikud asjad. Jogurt, arbuus, banaan ja mandlid. Aga nutt läheb järjest tugevamaks ja kuigi on kuradi raske aru saada, mida ta üleüldse tahab, ma siiski püüan ta sogasest nutuintonatsioonist aru saada. Sa ei taha smuutit, ahah. Tahad kõiki asju eraldi. Okei. Me saame seda teha, pole probleemi. Panen talle taldrikule allesjäänud tükeldatud arbuusi, ühe banaani ja mõned mandlid. Asun just klaasi jogurtit välja valama kui algab uus nutt - ma ei taha juua kõrvale jogurtit, tahan smuutit! Ja ma panen talle selle sama klaasi smuutit taldriku kõrvale, millel on kõik smuuti koostisained laiali laotatud. Võimatu on selle väikese inimese kõiki soove rahuldada. Ja ei peagi ju, aga hetkes on nii neetult raske seda õiget lahendust kasutada, nii et ema närvid terveks jäävad ja laps kiirelt rahuneb. Harjutamise asi, eks.
Kõnekas fakt on ka see, et G on hakanud H jonnihoogude ajal kõrvu kinni panema ja vahel läheb ta oma tuppa suletud ukse taha peitu. Täiesti arusaadav, sest mina, kes ma täiskasvanuna peaksin suutma seda kõike lahti mõtestada ja läbi selle taluda, ei suuda seda vingu päev läbi kannatada. Ja kui ma oleksin 5-aastane...
Selliseid "huvide põrkeid" on meil siin päevas mitukümmend. Valet värvi kroksid, venna voodi on helikopter, mitte paat, ta tahab kanda AINULT ninja-särki, miks ma temaga vetsu kaasa ei lähe jne jne. Ja kõike seda saadavad ähvardused nagu: "ma ei ole enam sinu sõber siis" ja "ma ei mängi siis enam sinuga". Mingi arengufaas, mille G ka tõenäoliselt läbis, aga kuna tema ei ole meil nii väljapoole elav, siis ei ole see faas mulle eredalt meelde jäänud.
Randa sõites jäid lapsed autos magama ja ma lasin neil seda mõnuga teha, sest autos on ju jahe ja eks nad on sellest suurest kuumast väsinud ka. Isegi olen.
Kui G-le mõjus see väike uinak sihtmärgipäraselt ja ta oli ärgates rõõmus ja krapsakas, siis H magas end jällegi kurjaks. Ometi lasen tal vaikselt ärgata ja enda arvates olen igati toetav, aga mida ma ei osanud ette näha - Olerexist ostetud võileival oli liiga palju saia ümber! Sink sobis ja salat võileiva vahel ka, aga et see sai.. ja sellest sai jälle pika ja ilusa jonni, mille vältel ta püüdis mulle selgeks teha, et ta ei oska isegi võileiba käes hoida ja sellest ampsu võtta, nii et kaalusin vahepeal tõeliselt lihtsalt ots ümber keerata ja koju sõita. Ainuke asi, miks ma seda tagasi sõitmist teoks ei teinud, oli fakt, et Holgeri oleks ma pidanud ikkagi ju kaasa võtma ja sellisel juhul oleksime temaga 40 minutit jutti ühes väikeses autos koos olnud, nii et targem oli püüda teda aidata ja sellest olukorrast "läbi hingata".
Varbad merevees oli kõik kuidagi roosam ja rahulikum, kui välja arvata see seik, et H 15cm-kõrguses vees ümber kukkuda kartis ja mind esimesed 20 min endast eemale ei lasknud. Temaga on kõik draama. Ta ei ütle sulle, et emme, ma tahaksin su käest hoida. Ta hakkab esimesest sekundist peale hüsteeriliselt karjuma ja süüdistusi jagama. Ütlen talle pidevalt, et laps, arutame. Laps, ma ei saa sinust aru, kui sa karjud. Laps, ma saan aru, et sa ei taha ümber kukkuda, kui laine tuleb ja tahad, et ma aitan sul püsti püsida. Laps, emme on su sõber ja tahab sind aidata.
Ümberkukkumise kriis lahendatud, lahustas tuule ja merevesi kõik meie mured ja ma kirjutasin selle rannakontori-postituse ja olingi ausalt täiesti hingest rahul.
Kodus tagasi aga algasid jälle uued jamad. Toit ei maitse, magama ei taha minna, vesi teeb duši all haiget, mitte seda rätikut ma ei tahtnud ja kõik muu viimasel ajal nii igapäevane.
Olen vingu kohta lugenud nii palju ja kuulanud ka kaaskondsete nõuandeid. See on väga delikaatne teema, sest piir on imeõhuke, kust maalt sa ei tohi lapse kapriisidele alluda ja kust maalt sa pead teda toetama ja ära kuulama. Osaliselt on see kindlasti teise lapse tähelepanuvajadus, osaliselt see, et me ei oska olla piisavalt rahulikud ja toetavad. Osaliselt on see tingitud tema isiksuse omadustest, osaliselt vähesest magamisest (loe: rahuldamata vajadustest), osaliselt on see täiesti normaalne arenguetapp. Igatahes on see kõik üks suur kompott, millega toime tulemiseks pead sa olema tõeline virtuoos ja kõvanärv.
Aga magada me otseloomulikult ei taha. Üleüldse ei taha ja siis veel need koletised. Laps kardab üksi olla. Vennaga kardab ka, mõnikord kardab isegi Priiduga, aga minuga ei karda. Ta vajab mind enda juurde ja tal on päriselt kõhe olla, kui ma ära lähen. Kõik ümbritsev info, emotsioonid, päevane magamine ja sada muud asja tegid kokku nii, et H uinus eile alles kell pool 12.
Lõpuks olin sellest kõigest nii kurnatud, et ütlen ausalt - rõdule pesusid kuivama riputades nutsin lahinal. Vaikselt omaette nutsin, sest sõnu ei olnud, mida Priiduga jagada ja teadsin, et ühtegi naabrit ei ole kodus ja mul on turvaline nutta.
Ma tahan olla oma laste jaoks olemas, neid toetada ja aidata neil oma vajalikke arenguetappe läbida. Aga ma ei jaksa. Ma ei jaksa koletistega õhtul tund aega võidelda, kui ma olen terve päeva kuulanud ja lahendanud seda lakkamatut vingu ja protesti. Kui sa lõpetad selle karusselli öösel kell pool 1, kus kodu on korras, kõigil kõhud täis ja muud vajadused rahuldatud, siis kuidas sa saaksid veel iseenda jaoks aega leida?
Õnneks on Priidu vend nii tore, et pakkus (täiesti iseseisvalt!) võtta meie lapsed endaga maale kaasa. Tal on tütar, kes sündis täpselt meie laste vaheaastal ja nad on kolmekesi tegelikult mega toredad semud. Täna hommikul nad sõitsid kolmeks päevaks ära ja kuigi mul on tegelikult hinges suur hirm, sest poisid ei ole meist varem nii pikalt eemal olnud, siis saan mõistusega aru, et kõik teised kolme- ja viieaastased teevad seda juba ammu ja see tuleb meile kõigile kasuks. Lapsed käituvad ju teistega hoopis nunnumalt ja ainult emadega lastakse see suur grislikaru endast välja, nii et loodan, et nad oma otsust meie lapsi kaasa võtta kahetsema ei hakka. Ja lapsed tahavad ka meist puhkust, samamoodi kui meie neist. See on kõik normaalne.
Järgmise kahe öö ja kahe päevaga kavatsen nüüd hästi palju energiat ammutada, et oleks piisavalt jõudu nendele unekoletistele ja vinguhetkedele vastu hakata.
Mõnus on vahelduseks olla küll. Tahan, lähen poodi, tahan, lähen õhtul veinitama. Tahan, panen käed tasku ja lähen jalutama, tahan, sõidan bussiga või hoopis autoga. Tahan, söön praegu, tahan, söön üldse väljas. Ja toad on sama korras, kui need hommikul olid.
Igatsen neid väikeseid käkerdisi juba ka, aga kasvõi hambad ristis naudin seda iseolemise perioodi, et pärast oleks rõõmu rohkem.
No comments:
Post a Comment