Tegelikult ei piirdukski ma üldse ühe päevaga, terve nädalavahetus oli mega tore. Selline kosutav, peale mida sa tunned, et ehk puhkasidki seekord end päriselt töönädalast välja, nii nagu see tegelikult igal nädalal käima peaks. Aga reaalsuses olen mina küll esmaspäeviti päris tihti veel rohkem väsinud, kui reedel. Ei, mitte sellepärast, et nädalavahetus on raju pidu. Sellepärast, et on lapsed ja kodu. Et lastega teha toredaid asju, mida nädala sees ei jõua ja et keegi vahel harvagi põrandaid peseks ja rõdult pesud korjaks, enne kui need nii tolmused on, et uut pesu vajavad.
Reedel olime lastega Männi pargis, samal ajal, kui Priit sõbra juures jalgpalli vaatas. Järgnevad kuu aega on see üldse mu stampvastus nüüd, kui keegi küsib, kus Priit on: "Priit vaatab jalgpalli." Igatahes, Männi pargis oli esinemas härra Ivo Linna isiklikult:
Teda me muidugi väga pikalt lava ees ei fännanud, sest nagu arvata oligi, siis lapsed kiskusid üsna varsti mänguväljakule, aga noh. Las ta olla. Eks see nii käibki, kuigi mõndadel harvadel hetkedel on IKKA VEEL sellega raske leppida, et lastega nii ongi: sa saad kõigest pool või vähem veel. Palju-palju järeleandmisi ja mööndusi, aga kõik saab tehtud ja kõikjal saab käidud, kus vaja. Selle olen enese jaoks ammu selgeks mõelnud, et minemata ma ei jäta. Noh, et ei viitsiks laste riidevahetusi ja autosseminekuid koordineerida ja jääme hoopis koju. Oi ei. Kui Ivo Linna on Männi pargis ja emme tahab minna, siis sinna me ka läheme. Kuigi tuhandeid kordi lihtsam oleks mitte minna.
Üldsegi ma arvan, et me oleme saanud jackpoti nende lastega. Natuke tõsiselt mõelduna ja natuke irooniana. Sest 2 väikest vanusevahega poissi, kui esimene on kohati paras juurikas ja teine peab esimest oma suurimaks iidoliks, on mõnel päeval ikka paras väljakutse. Et kui sul on esimene rahulik plikatirts, kelle meelistegevus on puu all istudes joonistada või kui sul on teiseks lapseks rahulik poiss, kes armastab ülekõige laua taga puslesid kokku panna, siis võib see supp ju täitsa söödav olla, aga meie.. me oleme kangelased, päriselt. Kui sul on 2 last, kes tahavad puu otsas ronida, ninjasid ja politseid mängida ja kes tegutsevad siiras usus, et seda kõike võiks röökides teha.. Raudsed närvid peavad sul olema, raudne leedi. Mul ei ole, ma lähen vahel ikka endast välja ka.
Aga tead, vastu röökimine ei tööta. Kõige lihtsam viis on ikkagi rääkida rahulikult ja õpetlikult nagu vana kriimulise plaadi pealt jazzi mängiv grammafon, ikka ja jälle uuesti üle: "Me teeme seda nii ja nii. Kõnnitakse, mitte ei joosta. Räägime tasemini, emme kuuleb küll. Poereeglid on meil sellised, sellised ja sellised. Kui sa tee ääres mängid, võib õnnetus juhtuda. Palun tule ütlema, kui sa pahandust teed (see töötab muideks!). Sulle ei meeldi minna magama, aga igal õhtul peab ikkagi magama minema. Jne jne jne". Nagu väikestele totudele, aga olgem ausad, nad ikka natuke nagu on ka totud. Nad on ju täitsa toorikud, kui nad siia ilma tulevad, kuidas nad peaksid teadma kõike seda, mida sina oled 34 aastat endale peakolu sisse kogunud??
Tegelikult oli seal Männi pargis ikkagi täitsa tore ja mul on hea meel, et sai käidud, sest lisaks emale olid meil veel mõned toredad sugulased seal, kes lastele mänguseltsiks, kes mulle vestluskaaslaseks, aga jah. Ivo Linna kontsert see polnud, pigem õhtu mänguväljakul. Aga noh, keda huvitab.
Laupäeval käisime mul tädipoja sünnipäeval, mis on igasuvine üritus, mida isegi lapsed juba oodata oskavad. Sest meil on oma suguseltsi perede peale juba päris palju neid lapsi ja kui lisada sinna juurde veel tädipoja sõprade lapsed, siis saame kokku päris suure rahvapeo, kus lõbus nii suurtel, kui väikestel. Ja loomulikult, kui lastel on omakeskis tegemist rohkem, kui nad tahta oskaks, siis tähendab see seda, et emmed ja issid võivad veiniklaasi ääres rahulikult omasugustega juttu puhuda, ehk siis meil oli ka selline mõnus chill päev. Üks naljakas seik oli muidugi ka - jutu sees, täitsa suvaliselt, tuli välja, et üks mu tädipoja sõber on sõber ka minu ettevõtte omanikega ja kuna nad olid just paar päeva enne pidu lõunal käinud, siis karjatas ta üks hetk jutu sees lihtsalt: "ah, sa oled SEE Raili või??" mis tähendab, et minust räägitakse lausa lõunalauas ja hästi räägitakse. Tore iseenesest on kuskilt kolmandast kanalist kuulata, et sind hinnatakse. Ju.
Aga eile käisime me hommikupoole lastega Nõmme Laulu-ja Tantsupäeval. Väga äge, paar tänavat meist eemal leidis aset rongkäik, kus kõik lauljad, tantsijad ja pillimehed reas. Ootasime-tervitasime kõik esinejad ära ja siis vantsisime nende kannul Tähe parki. Lapsed said jälle uusi elamusi ja muuhulgas ka tasuta näomaalingud:
Mõlemal olid samasugused ämblikmehe maskid, aga üks oli kohe eriti karakteris sees ja kandis lisaks veel ämblikmehe mütsi ka.
Ja nüüd kogu postituse kulminatsioon.
Priit läks kuskil 3 paiku jalgpalli vaatama ja võttis need 2 ämblikmeest endaga kaasa ja mina jäin kohe meelega üksi koju. Terveks päevaks ja õhtuks ka takkapihta, Priit tuli koju alles 9 paiku.
Pesin 3 masinatäit pesu, tegin natuke süüa ja koristasin, aga põhilise aja lihtsalt OLIN ja lugesin rõdul raamatut (Mõrv idaekspressis). Lõpuks leidsin endale selle aja, õigemini võtsin endale aja iseendale ja teate mis? See oli kõige paremini kulutatud aeg üldse!
See siin on minu jalgpallistuudio (loe: koht, kus aega veeta, kui telekas on hõivatud, sest mees vaatab jalgpalli). Ma tegelikult ei saa öelda, et mind jalgpall üldse ei huvitaks, finaale ja nii ma kindlasti vaatan ka, aga kõikide mängude kõike minuteid ma kindlasti näha ei taha.
Parem loen. God, ma lugesin eile läbi terve raamatu! Ma olen enda üle nii uhke.
Lihtsalt, et ma vingun koguaeg, et mul pole aega isegi Pere&Kodu lugeda, mis mul kotis juba üle kuu kaasas reisib (ja mis juba tõsiselt nässakaks muutunud on), aga tegelikult on vist ikkagi nii, et tuleb neid prioriteete sättida. Ei mingit telekat (sest see on järgmise kuu nagunii võimatu) õhtul, kui lapsed magavad. Raamatud hoopis.
Sest no nii mõnus lõõgastunud tunne on täna. Maagiline!
No comments:
Post a Comment