Varvastest, hallipäisusest ja taaskord mööblist

Minu meelest on alati hullult naljakas (või kummaline on siiski õigem sõna), kui keegi avastab, et mul on pikad varbad ja reageerib umbes nagu: "appi, vaata, kui pikad varbad sul on!!!" Hmm. Milline on võimalus et üks 30+ naisterahvas pole enne märganud millised varbad tal on?? Aa misasja, mis need veel on?  Täna öösel kasvasid, ma vannun, et eile olid nad veel poole lühemad! Või peaksin kaasa targutama ja ütlema, et fakk, tõesti on ebanormaalselt pikad varbad. Või nutma puhkema ja halisema, kui kurb elu mul on nende varvaste tõttu? Sest natuke nagu on küll, pean igas seltskonnas ikka korra oma varvaste pikkust analüüsima. Nagu 42 nr jalg poleks veel piisavalt õudne karistus.

Kusjuures sellega saab ka nalja kui palju, leidub ka neid, kes küsivad suurte silmadega, et misasja, sul on päriselt NELIKÜMMEND KAKS jalanumber või? Ah, ei ole. Valetan seda tavaliselt suuremaks, sest mulle tundub, et suurte jalgadega naine on äge olla. Aga ilma naljata, te ei kujuta ette ka, kuiiii raske mul poest on endale kingi leida. Ja geene ka nagu päriselt süüdistada ei saa (pigem siis -mutatsioone), ema kingad jäid mulle väikseks juba kui olin mingi 10 või nii ja isaga saame siiani jalanõusid jagada, maal väga kasulik võimalus.

Teine geenide viperus on mul ka, mille üle just eriti tänulik ei oska olla - esimesed hallid karvad ilmusid mul pähe juba 25selt. Eile hilja ööni värvisin veel paaniliselt juukseid, sest suguvõsa kokkutulek ootab nädalavahetusel ees ja oi, kuidas ma ei viitsi neid vestlusi. Sugulased kõrvale jättes, minu meelest ma pean pidevalt ühtedele ja samadele inimestele seletama, kuidas ja mis ajal minuga nii juhtus. Teevad küll oo ja aa ja päriselt või?? nagu oleks jube üllatunud ja šokis, aga järgmine aasta samal ajal küsivad ja üllatuvad uuesti. Jah, Railil läksid juuksed halliks juba 25selt ja jube tüütu on iga väiksematki väljakasvu kohe värvida. Ja kujutage ette, mis see mu juustega veel teeb! Juuksuris värvimas ei jaksa rahalises mõttes ammu juba käia ja ausalt öeldes ei jaksa poestki värve osta koguaeg.

Ega hallide juustega maadlevad ju lõpuks kõik, lihtsalt sa ei eelda, et suvaline 30ndates naine sul hallipäisena vastu jalutab. Natuke vara on veel väärikalt vananeda ja minna lasta ka ju. Ja nii see probleem ongi jube tüütu minu jaoks - ühest otsast see värvimine ja jube keeruline sammu pidada, et kuskilt midagi ei paista ja sama tüütu, kui mitte hullem on koguaeg seletada kõigile miks ma näen välja nagu väike vanainimene. Saan nendest tegelikult aru, et ongi VAU JUBAAA, aga ma ei viitsi absoluutselt iga inimesega koos üllatuda. Te saaksite aru, kui teil ka nii oleks.

Üldsegi, kas pole kummaline, et selliseid välimust puudutavaid kommentaare ei pelga keegi teha, aga samas nt paksule inimesele ei lähe keegi ütlema, et oi, sa oled nii paks! Ometi kehakaalu saab inimene mingil määral ise reguleerida, kui ütleja äkki arvabki, et ma pole ise märganud, et ma olen juurde võtnud. Aga pikkade varvastega ei anna küll midagi teha ja halliks minemist ka soovmõtlemisega pidurdada ei anna, seega tuleb vist leppida, et pean terve elu olema valmis neid teemasid lahkama. Bring it on, b****!

Okei okei. A kui pikad need varbad siis on ka? Priit ütleb, et minu teine varvas on pikem kui ta väike sõrm. Ega ta väga eksi ka, lihtsalt tema sõrmed polegi teab kui pikad :) siin mu väikesed mustad maavarbakesed on:

Nii, nüüd olete teie ka näinud ja ma loodan, et seda teemat enam puutuma ei pea :)

Et mitte tervet postitust varvastest teha (isegi see lause kõlab juba täiesti imelikult), siis kirjutan, et sain oma kapikese eest oksjonil lõpuks lausa 40 eurot ja 50 senti. Mis on väga äge, sest mul oli unistus, et äkki keegi tahab 30 maksta ja isegi 20ga oleks enam-vähem rahul olnud. Kui ma muidu ei tahaks üldse esmaspäeval koju tagasi sõita, siis sellest sain piisava tõuke - tahaks juba uut projekti ette võtta ja vaadata, mis sellest saab.

Kahjuks olen ma täiega kehv "enne"-piltide tegija, unustan ära ja enamasti neid lihtsalt ei ole.

Siit leidsin ühe oma esimesest kriidivärvi-katsetusest. Kvaliteet ei ole kiita, mõlemad pildid on tehtud ööpimeduses, kui lapsed juba magavad, lihtsalt selleks, et mingidki pildid oleks. Gregori ütles muidugi, et see on kole diivanilaud, aga maitse üle ei vaielda.

See diivanilaud maksis muideks kaltsukas 3 eurot ja kui sellega kassasse läksin, teatas müüja veel, et neil on täna diivanilaudadele -50%, 1,50 palun! Ohhoo, okei :)

Kui keegi teist tahaks ka mõnda mööblieset värskendada, aga ise ei viitsi, siis mina teen hea meelega. Või otsin ise taaskasutusest sobiva jupi ja kujundan vastavalt sinu maitsele. Mulle nii meeldib niiviisi möllata ja kriidivärvid annavad selleks väga suure vabaduse. Millest iganes saab mille iganes.

Kui sassis seal peas peab mul kõik olema, kui ma alustan oma varvaste anatoomiast ja lõpetan mööbli renoveerimisega??

:)