Mis kurat seal teisel pool toimub??
Olen seda mõelnud vähemalt 152 korda erinevate arstide ukse taga, nii lastega kui lasteta. Mida kuradit nad seal teevad???
Jutt käib tegelikult eelmisest teisipäevast, kui läksin Merimetsa infektsionisti juurde täiendavatele uuringutele, peale seda, kui perearst tuvastas mul puugist saadud borrelioosi. Mingeid ilminguid mul väga pole olnud, seega ma väga ei muretse, aga kontrollima peab.
Ühe korra juba magasin selle arstiaja maha nagu viimne idioot (ootasin terve nädala reedest 9.20 arstiaega linnas, kuigi tahtsin maale minna, aga reedel ca 10.20 avastasin, et olin aja hoolimata mulle saadetud meeldetuletussõnumist ära unustanud), seega seekord pidasin kramplikult meeles ja olin üsna vara kohal.
10.50 istun infektsionisti ukse taha maha ja küsin vastas istuvalt naiselt, kas ta on ka sinna kabinetti. On küll, aga ta aeg oli juba 10.30. Ta jäi 5 minutit hiljaks, järgmine oli kahjuks juba sisse kutsutud ja nüüd ootab. Okei. Mul vahet pole, mis järjekorras te seal käite. Natuke kahtlane on, kas ma 11.00 just sisse saan, aga mul kiiret pole.
11.05 väljub eelmine patsient. Ukse peal on kiri: "palun oodake, teid kutsutakse!". Istun telefoniga netis, hea, et akut on. Ootame.
11.21 täielik vaikus. Midagi pole toimunud. Keegi pole läinud sisse ega tulnud välja. On nad ikka elus seal? Mul ütleb närv üles, koputan uksele, ilma vastust ootamata avan ukse ja küsin, kas võib tulla. Arstid kabinetis justkui virguvad ja hakkavad paberitega sahmima, õde käsib mul natuke oodata. Ahah. Ootan siis natuke.
11.24 kutsutakse sisse tüdruk, kelle aeg oli 10.30. Progress!
11.29 ikka veel ootan, preili Kümmekolmkümmend on kabinetis. Ilmuvad uued patsiendid, ema ja poeg (nähtavasti 11.30ks) ja küsivad, kas ma ootan 9. kabinetti. Jah, ootan.
11.34 hakkan päriselt närvi minema, sest mõtlen ukse peal ilutsevale oranžile kirjale "palun oodake, teid kutsutakse!" ja kardan juba ette, kui kaua ma siin seda kutsumist ootama pean, kui eelmine patsient uksest välja lastakse kord. Ja pealegi, tõenäoliselt saadetakse mind kabinetist veel vereproovi tegema, seega pean ootama kord veel labori ukse taga ja siis jälle siin infektsionisti ukse taga. Mõtle kui hea, et ma tööl ei käi ja et Priidul puhkus on ja lapsed on temaga. Päris nõme oleks nendega siin ukse taga tantsu ja tagaajamist teha.
11.38 pissihäda on. Ei julge minna, sest tagasi tulles võivad nad olla juba järgmised patsiendid sisse kutsunud. Tulgu või püksi, mina ootan. Mööda loivab üks arsti moodi olemisega naine, kellel on väikses krabisevas kilekotis süüa - jogurt, saiakesed ja vist kohvitops isegi ka. Huvitav, millise ukse taga tema patsiendid ootavad? Ja meil Eestis arsti juurde on niiiii raske aega saada, sest arstidel on suur ülekoormus. No võib ju ollagi, et nad teevadki seal ukse taga mingit ulmetähtsat paberitööd, aga minu arvelt?? Ühe teise tööandja kinni makstavate töötundide arvelt?? Juhul kui ma käiks tööl ja tahaks lõuna ajal arsti juures ära käia.
11.41 pääsen lõpuks kabinetti. Keegi ei vabanda. 41 minutit pole arstimaailmas mingi aeg. Kui järele mõtlen, siis ma olen vist igas polikliinikus ja haiglas nii kaua oodanud. Justkui vaikimisi kokkulepe, et kui paned endale arstiaja, siis on sul vähemalt 2 tundi vaba aega koos edasi-tagasi sõitmisega. Kes vähemaga kavatseb toime tulla on naiivne ja elukauge. Nagu elav järjekord, ainult, et millegipärast pead telefoni teel mingi suvalise aja endale broneerima. See aeg ei tähenda midagi, lihtsalt üks number. Üle mõistuse. Ükskord Mustamäe polikliinikus elasin end lastearsti peal välja ka, sest mind ajas tõsiselt närvi, et planeerin oma kolmekuuse imikuga elu eest päeva, et ta arsti juures ikka ärkvel ja heas tujus oleks, aga 50 minutit kabineti ukse taga on ikka liig, mis liig! Tookord ma tegelikult olin lapse veel sunnitud vankrist üles ajama, sest arst ju ootab. Ojaa, ootas ta küll. Üsna varsti kolisin Järveotsa perearstikeskusesse ja nüüd meid päriselt oodatakse. Meie pole arsti järgi seal küll kunagi oodanud 3 aasta jooksul.
Niisiis, vabandamisest polnud seal kabinetis juttugi, dr Infektsionist küsis minu käest hoopis, et miks ma borrelioosi kannan, kas ma jäin põõsa alla magama. No mis ma oskan kosta. Ei jäänud, koduhoovis niidetud muru seest sain. Mina ja lapsed, mitu korda. Oo, sul on lapsed, kui vanad. 2 poissi, 1 ja 3. Ahjaa, siis ma tean küll, mis elu sa elad, mul olid ka omal ajal kaheaastase vahega 2 poissi.
Tore. Räägime puukidest nüüd? Kui sa oled kokku 50 minutit oodanud ja sa tead, et ukse taga ootab veel inimesi üle aja, siis ei tule see sundimatu vestlus väga lihtsalt.
Lõpuks räägib ta mulle vereproovist, mingitest tähtedest, et mul testis üks oli ja teist ei olnud ja nüüd on vaja kontrollida, aga tõenäoliselt ikka ei ole. Saadetakse uut vereproovi andma ja kästakse 9.08 helistada. Laboril pidi palju tööd olema ja kiiremini ei jõua. Arvata on, et palju tööd.
11.51 istun õnneks juba uues kabinetis ja lasen verel endast välja voolata. Jube vastik on, ma üldse ei kannata verd. Õnneks võin grimasse teha, sest lapsi ei ole. Üldsegi, naljakas, kuidas lastega annad endast kõik, teeskled, et sul on okei ja ergutad veel lapsi ka, aga üksi olles lubad endal vastikust tunda.
11.54 i'm out!
Vihma sajab, õigemini padukat. Ootan natuke varju all, aga tegelikult on ootamisest tõsine kopp ees. Jooksen autoni ja avastan, et see ukse avanemise piiks, mida kuulsin, oli pseudopiiks. Kaltsmärjaks saan ka veel, sest vihma tõesti ladistab ja iga sekund loeb. Palju õnne, niigi tore päev muutus veelgi toredamaks.
Aga sellest arstiasjast ma tõesti aru ei saa. Kui keegi jagab paremini biiti, siis võib mulle ka süsteemi selgitada. Miks tavainimese ajaarvamine arstiasutustes ei kehti?
No comments:
Post a Comment