Emapalga lõppemine läheneb ähvardava kiirusega, aga üks asi, mida ma kohe kindlasti ei kavatse teha, on oma beebi Holgerit üheksaks tunniks päevas lasteaia väravate taha kinni panna. Kui, siis pooleks päevaks hoidu või mõneks päevaks nädalas. Või leian üldse tubli hoidja.
Aga et hoidude, hoidjate ja majapidamisarvete eest maksta, pean ma tööle tagasi minema. Kindlasti mitte täiskohaga kontoris, seda ma ei taha. Tean, et täisraha ka siis ei saa ja tuleb hakata natuke kõhu kõrvalt kokku hoidma, aga sellega olen arvestanud. Peaasi, et saan Holgeri beebipõlve päästa.
Mu armas ülemus tõstatas tegelikult selle küsimuse mu jaoks, kui paar nädalat tagasi kirjutas, viisakalt ettevõtte suvepäevadele kutsus (esimest korda kogu lapsehoolduspuhkuse jooksul!) ja küsis nii muuseas ka töö kohta.
On ju selge, et see pole ainult minu enda asi, millal ja kas otsustan tagasi minna. Mu asendaja peab uue töö leidma ja see ei käi ju üleöö.
Töökaaslased ootavad mind vist küll väga. Mulle on igatahes miljon korda öeldud, et tule tagasi. Eks nad olid seal minuga juba harjunud ja eks see, mida sul hetkel pole, tundub ikka parem. Ma ise armastan neid samamoodi ja kuigi igas ettevõttes on oma kiiksud ja vingutakse alati, siis kokkuvõttes on seal ikkagi mõnus töökeskkond.
Pean ütlema, et ma tegelikult ise ka samamoodi igatsen seda, mida enam pole. Mu vahetu ülemus lahkus just enne minu lapsehoolduspuhkusele jäämist. Praegusega ma väga kooa töötada ei jõudnudki, seega raske on hinnata, kuidas meil temaga sujuma hakkaks. Aga Viiviga... Viiviga oli meil super klapp ja koostöö. Kuigi ta õpetas mulle kõike mida ostutööst tean ja ma austan teda väga , ei olnud mul kunagi tunnet, et teisel pool tuba istub mul ülemus või et pean kangesti vastust talle andma koguaeg. Me kuidagi saime asjadest ühtmoodi aru. Aga see liitlane on läinud.
Läinud on veel teinegi liitlane - juhataja on meil samuti uus. Jõudsin praegusega koos töötada umbes pool aastat ja vot temaga rääkides oli küll alati selge, et tema on boss ja mina olen väike mutter masinavärgis. Lisaks sellele, et ta tõepoolest ongi ju mu ülemus, kumas minu meelest meie vestlustest alati välja see, et ega ta minust töötajana suuremat ei pidanud. Ja taaskord sain sellele kinnitust, kui minu palvele kaaluda osaajaga või kodukontoritööd sain järsu eitava vastuse. Et ostutööd pole võimalik kodus teha ja tegemist on täistööajaga ametikohaga.
Nojah siis, okei... ega ma ei teagi sellest suurt midagi, tegin seda tööd ju iga päev vaid 5 aastat. Enne koju jäämist andsin enda käest ära veel tooteetiketid (ca 30% senisest tööajast), turundusele, kuhu toote kujundamine õigupoolest ju käibki. Elan 14 minuti kaugusel, mul on internet ja telefon. Minu arvates on siin materjali kui mitte tõsiseks kaalumiseks, siis vähemalt minuga arutamiseks küll.
Ma olin hea ja efektiivne oma töös ja vastupidiselt levinud arvamusele, et naine emapuhkusel mandub, tunnen mina küll, et vahepealne aeg on mind ainult õpetanud ja kasvatanud ja mul oleks panustada töösse nii palju uut energiat. Peale selle, ostuspetsialisti töö on ju selline töö, mida saad eraelus ka väga edukalt praktiseerida.
Aga et tööandja mulle vastu tulla ei taha, siis pean ma nüüd midagi välja mõtlema. Ülemus kirjutas veel ka, et müügiosakonnal võib-olla on mulle mingi projektipõhine tööots, aga müügitöö ei ole ju see töö, mida ma teha tahaks...
Osaajaga ja kodus töötamise tööd ei kasva muidugi puu otsas. Osta või tõesti Leaf ja hakka Uberdama. Mingid mööbli restaureerimise plaanid on mul ka, aga pole kuulnud et käsitöölised õudselt hästi ära elaks või päevatöö jätaksid. Eks näis, mis saab. Mingi skeemi ma pean lähiajal igatahes välja mõtlema.
Tegelikult on ju meil, eestlastel väga vedanud. Absoluutselt kõik mu Euroopa tarnijad kukkusid tagumiku peale, kui teatasin, et mind "mõnda" aega ei ole. Hollandis oli tasustatud emapuhkus 4 kuud ja Poolas pool aastat. Teisi ei mäleta. Aga et meil saab riigi rahade eest olla kodus tervelt poolteist aastat, on ju super.
Poolteist aastat möödas, mina tahaks ikka veel. Süües kasvab isu. Tõsiselt rääkides ei taha ma niivõrd enam kodus olla (sellest kui kopp mul ees on, rääkisin ju alles eelmises postituses), kui et ma tahan tõesti Holgerit säästa sellest drastilisest muutusest, mida paljud pooleteistaastased kahjuks peavad läbi tegema. Alles oled kodus emme põllesabas kinni 24/7 ja siis pead järsku 10 tundi oma päevast täiesti võõraste inimestega veetma. Ja kuna tema on meil ju teine laps ja ma temaga väga palju üks ühele kvaliteetaega ju ei olegi saanud veeta, siis ma isegi ei taha teda enda küljest veel lahti lasta.
Nii et, kui kellegi on mingi töö pakkuda, mida saaks lapse kõrvalt teha, olen üks suur kõrv!
Ahjaa. Kaalu teemadel ikka natuke ka. Täna on üks väga eriline päev, pean selle siia ära märkima - leidsin kapist oma paar kuud kadunud olnud püksid ja avastasin, et need tahavad nüüd üle tagumiku maha kukkuda. Midagi igatahes toimub :)
No comments:
Post a Comment