Sinise silmaga lapsest ja kurjadest pilkudest

Holger ärkas täna varem ja kuna ma ise ei viitsinud end voodist veel välja ajada, kutsusin ta endale kaissu. Gregori veel magas ja mul vajus ka loomulikult korra silm veel kinni. Holger vähkres mu kõrval voodis ringi ja jutustas omaette.. kuni järsku käis PÕMM ja algas lapsenutt. 

Tundus, et ta lõi vastu voodi peatsit oma pea ära, aga ma ju ei tea täpselt, kuidas, sest ei näinud. Võtsin ta sülle, viisin kööki, et ta Gregorit oma nutuga üles ei ajaks ja rahustasin ta maha. Nutt ei kestnud üldse kaua ja natukese aja pärast hakkas ta endale juba banaani pihku nõudma. Panin ta köögilaua äärde sööma ja läksin magamistuppa voodeid korda tegema.

Tagasi kööki minnes tuli mulle vastu Holger ja alles siis märkasin - SEE SINIKAS! Ulmeliselt sinine sinikas oli mu väikese beebi vasaku silma alla tekkinud. Ma ei saa aru, mismoodi, sest kolks ise polnud midagi erilist ja nuttu ka nii palju polnud, et midagi hullu eeldada. Hakkasin talle kohe silma alla toppima asju nii sügav- kui tavalisest külmast, aga kuna ükski talle ei sobinud hoolimata tsirkusest, mis talle selle kõrvale korraldasin, siis mõtlesin, et las jääb. Lastel ikka juhtub ju. Gregoril vähemalt pidevalt juhtus, Holger on siiani titepõlve üsna puhtalt läbinud. 

Gregori muidugi magas kogu selle jandi ajal südamerahuga, täpselt nii nagu arvata oligi. Kui sul on arstiaeg 10.20 ja su laps ärkab iga päev hiljemalt 8.30, siis just täna magab ta 9.40ni. Õnneks Holger oli vähemalt üleval, siis ei jäänud hullult kripeldama, et oleks ka magada saanud, kui nii varast arstiaega poleks pannud. 10.20 iseenesest 80% inimeste jaoks vist polegi väga vara, aga ma olen tähele pannud, et koos söömise, hambapesu ja riietumisega läheb meil kolme peale vähemalt pooleteist tundi peale ärkamist, kui kodust lõpuks välja saame.

Arsti juurde jõudsin täna isegi 10 minutit varem. Mitte täpselt ega 2 minutit hiljem, nagu mul kombeks on. Jõudsin enne veel lausa rahulikult paagitäie kütust võtta ja täitsa tore oli lapsed käekõrval rahulikult üles minna. Tavaliselt tulen autost joostes, Holger on puusal ja Gregori lohiseb järgi. See rahulik hommikune kulgemine mulle täitsa meeldis, nii et pean mõtlema hakkama, mis etapis mul tavaliselt viltu läheb see üritus.

Kuna ma kõndisin nii rahulikult, siis oli mul aega märgata, kuidas kõigi pilgud läksid kõigepealt Holgeri sinisele silmale ja siis etteheitvalt-analüüsivalt mulle, justkui ühest pilgust piisaks, et aru saada, kas ma olen narkar ja peksan oma lapsi. Okei, nii õudseid mõtteid kõik neist raudselt ei mõelnud ja võib arvata, et pool sellest on mu oma ettekujutluse vili, aga siiski, neid tavalisi oi-kui-nunnu-2-väikest-poissi-käest-kinni-naeratusi ei tulnud nagu ka. Välja arvatud vereproovi ukse taga, kus oli üks maailma kõige armsam daam, kes kiitis mu poisse ette ja taha sõna otseses mõttes - enne visiiti, sest nad on lihtsalt ägedad ja pärast, sest nad on Supermanid ja ei nuta, kui verd võetakse.

Arsti juures käidud, läksime läbi mutikeste kahtlustavate pilkude kadalipu autosse ja sõitsime Lasnamäele Home4You outletti. Kuigi sõit sinna tasuks ilmselt ära vaid elektriautoga, meeldib mulle seal aeg-ajalt käia ja igasugu odavat pudipadi kokku osta. Tänane saak oli 2 pajakinnast, 2 korralikku (seda paksemat, pehmet) pleedi, 5 värvilist nõudepesunuustikut, 1 taskutega varumopp, 40 ühekordset värvilist taldrikut, 2 mingit pooliku palli moodi mänguasja, 1 ujumisrõngas, 1 mustikakombain ja seda kõike ca 25 euro eest. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Sain jälle kurjade pilkude osaliseks, aga seda hoopis teisel põhjusel. Gregoril tuli keset poodi kakahäda ja temaga on nii, et kui on, siis tuleb joosta. Läksin kähku kassa juurde, kus rääkisid omavahel 3 töötajat ja küsisin suurte ahastuses silmadega: "vabandage, kas me saaksime lapsega teie wc-d kasutada?"
Kõige minupoolsem blond vastas juba enne, kui küsimuse lõppu kuulis: "kahjuks meil pole siin wc-d, lähim avalik wc on Prismas".
Mina: "ja-ja, ma tean. Meil on tõesti vaja, lapsel tuleb enne kaka püksi, kui me Prismasse jõuame".
Blond kordas ülbe näoga täpselt sama lauset, nagu ma oleks mingi nädala imbetsill seal: "lähim avalik wc on Prismas". 

Mina läksin selle peale juba päriselt vihaseks, sest võimalus, et see päts sealsamas püksi tuleb, oli üha suurem. Ütlesin: "ma saan aru, et lähim avalik tualett on Prismas. Mul on kolmeaastane laps käe kõrval ja ma palun, et te oleksite inimene, teeksite talle erandi ja laseksite meid oma töötajate WC-sse". 

Blond oli kusjuures ikka veel tõrges, aga teised kõrvalt hakkasid juba noogutama ja arutama, millisesse WC-sse meid siis lasta. Lõpuks kutsus ta mind endaga kaasa ja viis outleti kassasse, mille müüja meid väga sõbralikul moel vetsu juhatas. Kui ma pärast teda tänasin, naeratas ta siiralt ja ütles, et see pole tõesti mingi probleem. Oleks võinud kohe ise tema juurde minna, oleks mure kiiremini lahendatud ja polekski pidanud süümepiinu tundma, et ma oma nirude emaoskustega lapse potitamata olin jätnud. 

Sinikas muidugi elab oma elu edasi ja tundub järjest sinisem. Kuna kõigi võõrastega tänaval, poes ja mänguväljakul ikka juttu teha ei jõua, pean vist T-särgipoest Holgerile mõneks ajaks selga tellima maika kirjaga: "mu ema on äge ja ei lööks mind mitte kunagi". 

       

Aga tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis on ju tore, et inimestel suva pole ja märgatakse ja mõeldakse. Onju.