... RAHU, ainult RAHU
Olles siin tükk aega istunud ja mõtteid mõlgutanud, et miks meie ellu selline harmoonia ja idüll järsku saabunud on ja omades kolme ja poolt aastat kahe lapse jagu kogemusi, arvan, et see ongi see. Kõige tähtsam omadus ühes emas või isas - olla ise õnnelik ja rahulik. Alati, igas situatsioonis säilitada rahu.
Igasugu situatsioone on meil nende poistega ette tulnud. Öeldagu mida tahes, tüdrukutega ON kergem ja kuigi ma väga enesekiitust ei armasta, siis selles suhtes pean ennast supermäniks küll, mul on KAKS POISSI kaheaastase vahega. Ma tean mõnda sellist tüdrukut muidugi ka, kes pudeliski ei püsi ja samas ka mõnda poissi, kes pigem joonistab, kui ringi rüdistab. Aga üldiselt ikkagi on nii, et poisid jooksevad, kukuvad, ronivad, kukuvad, hüppavad, kukuvad, kuni sa ükskord märkad, et ta on osavamaks muutunud ja kukub harvem. Aga siis leitakse kõrgemad ja hulljulgemad sihtmärgid, kust hüpata ja hakkab otsast pihta. Sul jääb kõrval vaid rääkida rääkida rääkida ja muidugi turvata ja hullem ära hoida.
Gregoriaga juhtus õnnetusi rohkem - esiteks olime ise rohelisemad ja teiseks ta oli titena tõesti nagu tulesäde. Muideks, ma hullult vihkan, kui keegi ütleb hüperaktiivne lihtsalt iseloomult aktiivse lapse kohta. Hüperaktiivsus on ikkagi häire ja selle sõnaga ei vehita niisama asja eest teist taga. Ja olgem ausad, olen ka ise tuhat korda ennast süüdistades mõelnud, et järsku ongi, sest olin väga närviline rase G ajal ja teiseks lasin sünnituse ajal epiduraali panna, mida ka ju seostatakse hüperaktiivsusega. Aga iga kord kui arstile poole sõnagagi mainin, et äkki tõesti... toob ta välja kümneid põhjuseid, miks Gregori on täiesti normaalne ja terve väikelaps.
Sellegipoolest, need kukkumised ja vopsud on meie elus alati olnud, ole kui hoolikas tahes, kõike sa ära hoida ei suuda. Ja kui midagi juhtub, siis jube tähtis on ise rahulikuks jääda. Kui sa hakkad lapsega kaasa nutma ja lähed ise ka endast välja, siis esiteks ajad sa asja kohe poole hullemaks, teiseks võid tekitada talle eluaegse trauma sellest sündmusest. Ma olen nii palju näinud, kuidas ema ise ajab lapse nutma, sest laps kukub, vaatab emale näkku (sest tema jaoks on ema ju eeskuju nr 1) ja kui ta näeb ema silmist hirmu ja õudu, siis võid kindel olla, et ema peab teda 4 korda kauem lohutama. Muidugi ei tähenda see seda, et sa peaksid lapse valu pisendama või väitma, et tal ei ole valus, kui tal on, aga pigem just seda, et haarad ta rahulikult enda sülle, kallistad ja lased nutta. Mitte ei hala kõrval, et oi-oi mis sust nüüd saab, oled mul siin marraskil ja sinine.
Mina olen alati hästi rahulik, kui midagi juhtub. Päris alguses vist ei olnud, aga need poisid on mind oma juhtumistega nii ära koolitanud, et enam silm ka ei pilgu. Isegi, kui tundub hästi hull ja laps nutab nii haledalt, et tahaks ise nutta.
Miks ma sellest üldse täna räägin - Holger sai Priidu süles hommikul päris suure kolksu vastu Gregori voodinurka, nii et ca 10cm triip on ühe põse peal. Midagi nad seal põrandal mängisid ja kukkusid kuidagi kõva pauguga ümber. Jooksin vaatama, haarasin lapse sülle ja nägin maailma kõige õnnetumat Priitu ja uskuge või mitte, mul oli temast sama kahju, kui lapsest :) muidugi, see oligi väga loll juhtumine ja ta harjutab seda rahu säilitamist tunduvalt vähem, kui mina, olen ma ju enamuse ajast lastega üksi. Midagi hullu see tegelikult polnud, lihtsalt lapsel natukeseks ajaks üks märk juures jälle. Aga poistel ikka juhtub - selle nädala jooksul, mis Holger oma silmasinikaga ringi käis, kuulsin seda öeldavat rohkem kui ühel korral.
Rahust räägin ma täna veel teises mõttes ka. Nagu eeskujulik blogi lugeja juba teab, siis enne maale tulekut olin juba pikka aega tänu oma rahulolematusele täielik närvihaige. Kõik ajas närvi, lapsed tundusid halvasti käituvat. Kogu su aeg kulub kolmese kapriiside lahendamisele. Uksest välja alla hoovi lähed 40 minutit, no ei saa enne lapsi riidesse (ja praegu on veel suvi, mis talvel saab!). Proovid kavalusega, proovid paludes, lõpuks proovid kurjalt ka. Midagi ei mõika. Ja nii iga päev mitu korda. See on neetult raske, kui sul on veel üks titt põllesabas rippumas. On! Ja siis mõtled, et kurat, ma pole mingi õige mänguväljaku-liivakasti-käruralli emme. No ei ole! Tunned süümepiinu, sest sa tead nii palju emasid, kes kõige selle pläga ja mängu ja pissi ja kaka ja liiva ja kisa sees päriselt ka tunduvad väga õnnelikud olema, mitte ei aja mingit lollakat eneseteostust või iseolemist taga. Ja kõikide teiste lapsed tunduvad olevat raamatulapsed, lausa kukununnud. Ja sinu oma kisab ja vaidleb ainult.
Kui sul veab, siis üks hetk sa taipad - asi ongi sinus, sinus endas! See on nõiaring! See, et sina pole oma eluga rahul, paneb lapsed "halvasti" käituma, mis tegelikult pole muud, kui tähelepanu ja tunnustuse otsimine. Ja selle tulemusena tunned end veel halvemini ja veel rohkem lõksus olevat. Nii edasi ja nii edasi.
Ja kui sa sellest aru saad ja ennast kätte võtad, otsid lohutust ja vaheldust ja sõlmid endaga jälle rahu, siis... siis hakkavad juhtuma imelised asjad! See sinu kapriisne kolmene on järsku ise täielik kukununnu, kes lippab naeratus näol ringi, ronib ilma jonnimata ise voodisse ja paneb hommikul oma initsiatiivil riided selga. Järsku ta enam ei puikle ja ei prööka, saad temaga täiesti edukalt läbirääkimisi pidada ükskõik mille suhtes. Ja kõik taandub sellele, et sina, tema tugi ja eeskuju, pead ise olema rahulik. Ja rahulik olles suudad sa taluda paremini ka seda jonni, mis kolmese elus nii igapäevane ja loomulik on.
Me ei ole alati täiuslikud. Meie, lapsevanemad, ma mõtlen. Aga tähtis on see, et me oleme valmis kõigepealt endale tunnistama, et muutust on vaja ja siis muutuma. Seda tunnistada muidugi ei olegi alati lihtne, oleks vaid kõigil keegi, kes aitaks end kõrvalt näha...
No comments:
Post a Comment