Kui palju on normaalne lastest vaba aega tahta?

Käisin täna sõbrannaga, kel ka 2 enam-vähem sama vanusega last, mänguväljakul mängimas. Tegelikult mängisid muidugi lapsed, mitte meie. Aga igatahes kinnitas ta mulle ei tea mitmendat korda juba, et tööl käia pidi olema kergem, kui kahe lapsega kodus olla. Ja ma usun teda.

Minu endine töö oli võrdlemisi vastutusrikas ja nõudis suurt keskendumist ja analüüsivõimet. Ostutöö on lihtsalt selline töö, et kui sina oma töölõigu p**** keerad, ei saa tootmine toota ja müügiosakond müüa. Ja kuna kõigil on vaja alati kõike odavamalt, kiiremini ja innovatiivsemalt, siis elab sul sada inimest pidevalt kukil.

Aga mitte iial kogu oma karjääri jooksul ei mäleta ma selliseid hullumeelseid päevi, kus sa ei jõua kohvigi juua enne, kui see külmaks läheb. Et sa ei saa istuda, pissil käia, teise täiskasvanuga rahulikult (kasvõi telefonitsi) rääkida. Kodus lastega seevastu... kõik päevad on sellised. Mu rekord Holgeri imetamise ajast on 3 külma kohvi enne kui neljandast pool juua õnnestus.

Gregori on mul praegu lasteaiast kodus ja tegemist jätkub meil iga päeva igaks minutiks. Kui Priit on ka, on kõik super, aga Priidu esimese peale-puhkust-tööpäeva lõpuks olen vana, hall ja väsinud. Tahan ainult oma aega, ei muud. Tahan 5 minutit vetsus rahus istuda. Tahan raamatut lugeda, tukkuda, nina nokkida, mis iganes. Igatahes ei taha ma kell pool 6 enam, et mul kleidi küljes ripub üks väike põnn, kes karjub vaheldumisi "ka, ka" (anna midagi) ja "opa, opa". Igatahes ei taha ma, et teisest toast jookseb välja üks teine röökiv ja märatsev põnn, kellel kukkus kokku just klotsimaja, mis teda endast nii välja ajas, et sundis teda terve lastetoa sisemuse segi loopima. 

Mu hing valutab põrgulikult, kui ma neid sõnu kirjutan. Nad on ju minu pisikesed beebid, armastan neid kuuni ja tagasi. Nii tublid ja targad lapsed. Kuidas ma saan öelda, et on hetki, mida eelistan veeta ilma nendeta... 

Seda kõike on tohutult palju. Eriti just kahe lapsega. On küll neid hetki, kui nad rahulikult omavahel mängivad ja tõsi on ka see, et Holgeriga eraldi tegeleda pole minul alati väga vajagi - ta jookseb suuremale lihtsalt pool päeva järgi. Aga on ka neid hetki, kus nad üksteiselt asju ära kisuvad, neid hetki, kus nad korraga nutavad ja sülle tahavad ja neid hetki, kus ükski su pakutud mäng ei kõlba. Õnneks on mul selliste puhkude jaoks 2 säärt kus küljes rippuda, kummalegi üks. Ja tõesti, kes ei mõista, millest ma räägin - tulgu vaatama, mida ma siin päevad läbi teen. Alati on kedagi, kes putru loobib, süüa nõuab, kellegil tagumikku pühkida või mähkut vahetada, kellel pluus märg või õueriideid selga aidata, kelle kadunud mänguasja müsteeriumi lahendada või autotee-pusle katkiminemise draamat maha jahutada. Nimekiri on lõputuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu

Ma olen kuulnud palju öeldavat üht lauset, hämmastaval kombel ka oma lähedaste poolt: "ise te tegite endale need lapsed". Umbes et mida sa vingud, ise oled süüdi, et nii väikse vahega lapsi tahtsid. Kui hakkama, ei saa, siis... tõepoolest, siis mis? Selle lause ütlejad kõik unustavad ühe väikese asja - parastamine ei muuda fakti et õnnelikul emal on õnnelikud lapsed. Seega, õnnetul emal on õnnetud lapsed. No mitte päris, lapsed on ikka rõõmsad nagu lapsed ikka, aga õnnelikul emal on lastele neetult rohkem pakkuda. Seega pole see ainult minu asi, kas ja kuidas ma kõige sellega toime tulen.

Mina olin valmis lapsi saama, sest mul ei olnud vaja enam käia diskodel ega pubides (mida ma tegelikult ka 4 aastat pea üldse teinud pole) ja minul on maailma parim isa lastel, kes tegelikult ka võtab ja tegeleb... ma olen piisavalt vana ja olen kõrvalt näinud piisavalt palju lapsi kasvamas, et teada, mis kasvatuspõhimõtteid võtta ja mida jätta. Ja ikka olen hädas ja väsinud. 

Ma olen miljon korda mõelnud, et kuidas ma end selle kõige sisse küll mässisin. Väikese vahega lapsed oli vägagi teadlik valik, sellest olen juba rääkinud. Ja ma tõesti ei kahetse hetkekski. Aga mida ma ei teadnud ja ei saanudki teada, on see, kui keerukas see kõik minu jaoks inimesena saab olema. Keegi ei anna sulle garantiid, et just sinu lapsed on sellised, kes hea meelega omaette nurgas mingit puslet tundide kaupa kokku pusivad. Mis siis, kui üks ripub pidevalt põllesabas ja teine soovib palju tähelepanu ja juhendamist? Kui palju ja kui kaua saab üks inimene jaksata? 24 tundi ja 7 päeva nädalas tööl ei kõla just unistuste tööna, või mis? Koguaeg objektil või kui tahad lahkuda, võtad töö endaga kaasa. Vahel õnnestub ära lipsata, aga mitte kunagi nii kauaks, et võiksid unustada, et sa pole ei keegi muu, kui tööline sel objektil. 

Üldsegi, töökohtadega on muidu ju nii, et kui lähed uude kohta, võib juhtuda, et töö ei vasta su ootustele. Et pole päris see, mida kuulutus lubas, ületundide eest ei maksta ja liiga rutiinne on. Mida sa teed? Arutad ülemusega kas saaks midagi muuta või lahkud pildist. Aga ema-töö puhul, mis on ju maailma kõige raskem töö?? Kusagile sa ei lähe. Isegi, kui see pole üldse nii tore, kui sa arvasid. Kõik su sõbrad ja tuttavad on sulle emadusest maalinud mingi pildi ja sa jäid seda uskuma. Uskusid et emapuhkus ongi puhkus. Uskusid, et sul on vabadus oma päeva ja ärkamist ise planeerida. Aga lõppkokkuvõttes oled ikkagi üksi oma reaalsusega, olenemata piltidest, mis sulle maalitud on. Tulevad inimesed, kes ütlevad sulle: "suck it up, ise sa tahtsid endale ju kahte titte!" Ja kui te ütlete, et on inimesi, kes tulevad rõõmsalt toime ka 3, 5, 8 lapsega, siis need on mingid teist sorti inimesed. Võib-olla paremad inimesed, kui mina, aga igatahes erinevad. Sest sama loogiline, kui see, et kõik ei ole ühtviisi tõhusad laojuhatajad või kiired liinitöölised on ju see, et ema olemine ei tule ka kõigil ühtemoodi välja. 

Tegelikult ei tahaks ma nii negatiivsetes toonides lõpetada. Mul on ääretult hea meel, et sain selle kõik endast välja kirjutada ja kujutleda, et on mõned inimesed, kes loevad seda postitust ilma hukkamõistuta. Kes saavad aru, et mul on ilusaid hetki lastega palju rohkem kui neid, kus tahaks lihtsalt uksest plehku panna. Kuigi ema töö on kõige lõbusam ja rahuldust pakkuvam töö, mis kellelgi olla võib, siis kahtlemata see ka maailma kõige raskem töö.

Et ikka kindlalt positiivse poole peal lõpetada, panen siia kirja, et hoolimata mu jaanipäeva-käkerdustest söögi vallas olen kahe nädalaga kaotanud tervelt 3 KILO!

Jeei!

Ja nüüd lähen magama, sest siis tuleb hommik kiiremini. Ja hommikul ärgates esimese asjana neid väikseid armsaid krutskivendasid näha on tegelikult üsna äge ;)