Mina, kraakleja

Ma võin teinekord ikka päris koledasti inimestele nähvata. Nõelan ära, mõtlen "säh sulle!", istun oma viha- ja õiglusepilve sees paar minutit ja siis hakkab mul häbi.

Mõnikord saan ma õnneks sõnadest enne kinni ja siis hakkab häbi juba selle pärast, et kuidas ma üldse nii õel olla tahtsin.

Näiteks täna: Üks tüdruk pidi Priidule Baltasse viima neli täiskasvanute värviraamatut, mille eest ma maksin 10 eurot. 3 eurot tükk muidu, aga kauplesin hulgiostu puhul natuke hinda. Kusagil 11 paiku teatas ta Facebookis, et Balti jaama ta ei jõua, paneb mulle kauba Kristiine Prisma infoletti. Okei, sobib. Aga kohale jõudes anti mulle 4 raamatu asemel vaid 3.

Esimene asi, mida mõtlesin, oli, et mõni infoleti töötaja on ühe raamatu pihta pannud. Teine asi mida mõtlesin - et seda poleks juhtunud, kui tehing oleks toimunud käest kätte, nagu plaanitud. Kolmas mõte oli, et see vist ongi tal mingi skeem, mängib asjad nii, et saab kõik infoleti töötaja kraesse ajada ja paneb puuduoleva raamatu raha tasku.

Igatahes kirjutasin ma talle selle peale kohe fb sõnumitesse: "3 raamatut oli?? Palun 3 eur tagasi." Ise jumala veendunud, et see pettur ei kavatse mulle nagunii selle peale üldse vastata ja 3 eurot tagasi ei hakka sulle ka keegi kandma.

Noja loomulikult vastas ta mulle selle peale kohe, vabandas siiralt ja ütles, et on ühe raamatu lapsekärusse unustanud. Kümne minuti pärast saadeti mulle pilt ülekandest. Ja hiljem, kui teda viisakalt tänasin, vabandas ta veelkord ja pani mulle mingi südametega smaili ka veel kõige lõppu. Väike nunnu tüdruk ja mina oleks talle peaaegu kõrri karganud. Aga õnneks ma ei jõudnud talle midagi sutsata.

Ühe onuga täna postkontoris läks aga teisiti. Või no mis onu ta oligi, umbes mu isa vanune. Mina ootan oma kahe püsimatu patsaaniga tema taga, et saaksin paki kätte, tema kirjutab rahumeeli oma ümbrikutele alles aadresse peale. Kirjutab valmis ja siis võtab postitöötaja omakorda selle ümbriku ja hakkab teokiirusel ükshaaval aadressitähti programmi sisestama. Või mida iganes ta seal siis tegi. Viimase ümbrikuga vähemalt oldi selja taga ootavate inimeste vastu nii palju suuremeelsed, et aadress lõigati välja mingilt kaasas olevalt paberilt. Minul üks laps vaatab läbi klaasukse autosid ja kardan, et iga uus siseneja võib ta uksega koos kõnniteele kukutada. Ja teine ei suuda üldse paigal seista, ei süles ega niisama. Nii palju värvilisi kaarte, kustukumme ja muud põnevat.

Seisan seal ja tunnen, kuidas vererõhk tõuseb. Mina pean lastega nii palju vaeva nägema, et saaks oma paki kätte, samas kui üks südamerahuga seal tähti maalib. Selja taga on meil veel üks laud, mis minu meelest ongi ju ümbrikule aadressi kirjutamiseks mõeldud, ei?

Küsin postitöötajalt suhteliselt viisakalt: "vabandage, kas te saaksite vahepeal mulle mu paki kätte anda?" Vastatakse midagi sellist, et pead oma järjekorda ootama, nagu kõik teised. Oehh. Muidugi. Nüüd lähen tõesti vihaseks ja põrutan: "seda voltimist ja kleepimist saaks muidu kodus ka teha, või kuidas?!"

Hetk vaikust ja onu vastab lakooniliselt: "saaks küll". Ta ei ütle seda vihaselt ega midagi, tundub et ta ise ka justkui nentis fakti, et sellega läks küll pahasti. Ma ei ütle enam midagi, sest tema rahulikkus tõmbab mulle pidurid peale. Ega tema pole ju süüdi, et mul nii palju neid lapsi on. Näen silmanurgast, kuidas ta mitu korda veel otsib mu pilku selja tagant. Ei tea, kas ootas vabandust või uut sõnavalingut, aga mul ei olnud enam midagi öelda. Päev kohe parem, kui oled kellegi paika panna saanud, ahh.

Minu puhul "Mõtle enne, kui ütled", küll ei aita, sest ma mõtlengi. Mõtlen nii kaua, kui olen täiesti veendunud, et see inimene väärib seda sutsakat. Argumenteerin mõttes teise inimese maatasa ja siis... põmm põmm põmm.

Tegelikult ma ausõna sellist kraaklemist küla peal otsimas ei käi. Lihtsalt olukordades, mis meil kõigil tulevad ette ja kus mõni teine oleks võib-olla vait, otsustan mina tihti kerge sõnapeksu kasuks. Umbes nii, et maailma õigluse nimel pean mina end ohverdama ja selguse majja tooma. Olen öelnud mitmele turris poemüüjale, et nad otsiksid endale töö, mis neile päriselt meeldib. Ükskord ootasin Keskhaigla juures pea pool tundi inimest, kes mu kinni parkis (kuigi vahepeal sõitis tagant auto ära ja ma oleks võinud ammu lahkuda). Ütlesin talle, mis tast arvasin, istusin autosse ja sõitsin ära. Ja oi kuidas sai mu käest see tädi, kes unustas Ülemiste parklas käsipiduri peale panna, mille tulemusena sõitis tema auto minu autole otsa. Väikese hooga ja midagi ei juhtunud, aga loomulikult sai ta mu käest pika loengu, kuidas ta on kõige vastutustundetum inimene siin ostukeskuses ja auto asemel oleks võinud ta hoopis mu lapse alla ajada. Ja neid näiteid oleks veel palju.

Tegelikult ma muidugi tean, et kohati vajan kasvatamist üldse mina ja ärge arvake, et ma endale kohta kätte näidata ei oska, oskan küll.