Rutiinimurdja päevaraamat

Kõva blogija küll, onju? 10 päeva jooksul 1 postitus. Hea uudis on see, et vähemalt ei pea te minu pärast nina netis suve maha magama. Saate oma elusid elada. 

Ausalt öeldes ei kirjuta ma selle pärast midagi, et mul pole midagi põnevat kirjutada. Või no oleks küll, aga igakord, kui alustasin, tõotas sellest tulla vingumise-postitus. Ja olgem ausad, keegi ei viitsi teise inimese hala lõputult kuulata. On nõme elu, mis siis. Võta midagi ette ja ära virise!!!

Olen sel nädalal tundnud rohkem, kui kunagi varem, et olen väsinud, rutiinis peadpidi kinni ja jalad veel siputavad vaid. Ema amet on raske, ema amet on rahuldust pakkuv, ema amet on maailma tähtsaim ja maailma üksildaseim töö. Sa võid ju käia külas, võid kellegagi mänguväljakule minna, võid isegi mitu päeva jutti kellegagi koos hängida, aga enamuse ajast veedad sa ikkagi lastega üksi. Sama hoov, samad tänavad, samad mänguväljakud, samad kismad, jälle koju süüa tegema, laps(ed) magama, uus söök jne jne. Keerled oma karussellil ja maha ei saa.

Ma jõudsin sinna punkti tegelikult tänu ühele rasedale naisele, kes pühapäeval entusiastlikult oma rasedajalutamist Glehni pargis tegi. Tüüpiline ilusrasedik, kellel on ta peatselt saabuv õnn ja rõõm lausa näkku kirjutatud ja tundub nagu ta lausa hõljuks õhus edasi. Mina samal ajal maadlen oma putukatega, ikka 2 sammu edasi, 3 tagasi ja 5 kummalegi küljele. Vaatan teda ja mõtlen: sära, sära! Sul pole õrna aimugi, mis sind ees ootab. Viimane kord elus, kui omas tempos kõnnid. 

Okei ja siin see virisemine nüüd lõppeb. Nii hull see kõik ka ei ole ju. Midagi tuleb lihtsalt ette võtta, et rutiini tappa. Mõtlesin selle peale juba öösel peale seda Glehni pargis käiku, et aitab. Homme leian viisi, kuidas oma poegadega koos olemist jälle nautima hakata ja homme teeme midagi ägedat! 

Esmaspäev. 

Hommikul ei pidanudki ma kaua nuputama, mida teha, sest söögitegemise ajaks palus Gregori oma lemmik-osa Heidi saatest peale panna (mingi 7. või 8. kord!) ja pakkus tegelikult ise, et emme, lähme meie ka loomaaeda! Mõeldud-tehtud, söögid kaasa ja läksime. Äge oli meil seal kolmekesi, mõlemad on loomahullud ja loomaaias polegi suurt rohkem vaja, et tore oleks. Sain isegi omas tempos vahepeal kõndida, sest käru, mis väidetavalt kannab 15 kg, kannab tegelikult vabalt 29 ka. Sõime 3 korda, 2 korda kaasa võetud sööke ja 3. kord jäätist. Kui Priit algul ütles, et ei tea, kas te nii kaua viitsite loomaaias olla, et mind töölt peale võtta, siis mingi aeg helistasin talle ise ja teatasin, et me vist ei jõua õigeks ajaks. 

Teisipäev.

Hommikupoolikul olime külas, pärastlõunal viisin Holgeri emale ja läksime Gregoriga kinno Jääaega vaatama. Ostsime kaasa smuutit, veriberisid ja loomulikult popkorni. Gregorile algul väga meeldis, siis mingi hetk võttis ära prillid ja ütles et ilma nendeta on parem vaadata ja lõpuks poole filmi peal teatas, et ei taha enam kinos olla. Pärast ütles, et tiigrid olid olnud liiga kurjad :)

Kolmapäev.

Tegin kohe peale hommikusööki valmis ka lõuna ja sõitsime metsa poole. Algul oli mul plaanis kuskil Saku kandis RMK kohas ilusti laua taga süüa, aga kuna mõlemad lapsed jäid autos magama, siis ma otsustasin, et otsin parem kohe ühe hea mustikakoha. Kusagil Männiku kandis oli just täpselt õige koht. Lapsed ärkasid ka õigel ajal ja termospott on tõesti maailma parim leiutis, sest ca 2 tundi hiljem oli mu kanasupp seal veel tulikuum. Sõime autos uksed lahti ja ma ei tea, kas asi oli värskes õhus, või oligi see supp imeliselt hea. Pärast korjasime mustikaid ja taipasin, et nendega metsas olla on juba täiesti okei. Gregori päriselt korjab marju ja Holger kas tatsab truult järgi või istub maas ja sööb mustikaid. 

Neljapäev.

Neljapäevase lõuna sõime Stromkal. Ilm polnud just rannailm ja jumal tänatud selle eest, muidu poleks meil kusagil süüa olnud. Õhtul käisime veel Hüüru veskis sünnipäeval ja enne kui nad kapremondi ette võtavad, ei soovita ma kellelgi sinna minna, vähemalt lastega. Üks sild (et mitte öelda suur osa puitkonstruktsioonidest) seal oli nii pehkinud, et mu aastane imik haaras sellest ja kukkus sillapiirdega ümber. Õnneks sissepoole, mitte otse vette ja ma olin tema taga. Väga imestunud teenindajad ei tundunud selle üle olevat ja väga kahju neil ei tundunud ka olevat. Omanikule on mul kavas veel kirjutada.

Reede.

Terve hommiku pakkisin asju, sest plaan oli sõita maale määramatuks ajaks ja täna siin olles mõtlen ikka, et kõik tähtsad asjad jäid maha. Fenomenaalne. Kui Priit töölt tuli, algas reis Wonderlandi läbi Wonderlandi. Ma ei tea, ma armastan seda Haapsalut nii väga, mul on selle linna vastu igavene tõmme. Imeline õhkkond, ma tunnen seal alati, et olen nagu pusletükk, kes õige koha leidnud. Lihtsalt nii imelise auraga linn! Praamipileti saime alles 22.15 laevale, aga mulle see sobis väga, sest sinnani saime Haapsalus olla. Mu armas promenaad!

Laupäev ja pühapäev

Mingit rutiinihaisugi pole enam, maal on meil kõik päevad erinevad ja ilusad. Lapsed on siin ka omas elemendis, suuremat ma päeva jooksul vahel väga ei näegi, müttavad koos Sandraga oma asju ja väiksem istub põõsas, nokib marju või ajab suuremaid taga. Ma sain täna isegi rahulikult põõsaid rohida ja marju korjata. Mõtlen üha enam, et tahaks päriseks siia jääda, aga... õnneks ei saa ma ilma Prisma peremarketi ja Vollita, nii et küll ma varsti jälle lähen :)