Ma olen kõva isetegija ja vanast uue vormija. Mitte kõva, nagu õudselt proff või midagi, vaid et tahan ise meisterdada, renoveerida ja seda "oma kätt" asjale lisada. Näpud kohe sügelevad, kui mingit projekti parajasti käsil pole, kuigi olgem ausad, sellist aega polegi. Lapsed küll dikteerivad, millal ja kas ma nokitseda võin, aga tuhat ja üks mõtet on alati peas ja sada asja ootavad garaažis oma aega.
Kusjuures, naljakas selle juures on see, et ma isegi ei teadnud (või ei teadvustanud), et ma selline meistrimees olen, kuni paar-kolm aastat tagasi, kui sain aru, et see ongi see, minu teema. Mulle kohe üldse ei meeldi, et minu jaoks peab tootma uue mööblitüki, samas kui vanad, räämas, kasutatud asjad seisavad poes või inimestel kodus ja keegi neid ei taha. Ja õnneks mul seda pilku on - no et ma kohe näen mööblitüki potentsiaali ja näen mis temast saama hakkab, mitte seda, kui õnnetu ja ära kasutatud see asjake välja näeb.
Novot ja siis ma muudkui nokitsen, kui aega on ja võimalust antakse. Maalt saab jube palju toormaterjali ka, pole ju parem, kui see vanaisa õlleteo tünn siin lihtsalt nurgas seisab ja vanadussurma ootab. Ikka viin koju ja annan uue elu ja sealjuures ikka mõtlen ja mäletan oma vanaisa hea sõnaga. Minu vanaisa oli väga tubli Hiiu õlle meister ja ta oli ükskord isegi ühes ETV saates selle hobiga. Tema pärand elab edasi meis kõigis ja üks õllevaatidest sai uue tööotsa mul kööginurgas pakendikogujana. Teine samasugune tuleb sinna kõrvale ja sellesse hakkame panema taarat.
Teiste asjadega on samamoodi - kõigel, mis siit kaasa viin, on minu jaoks eriline tähendus ja mul on hea meel, et need asjad minu kodu kaunistavad. Ikka tuleb vanu koduseid asju nähes meelde mõni nostalgiast tulvil mälestus või lõbus seik. Näiteks leidsin hiljuti lauda alt heina seest vana täitsa suvaliselt kokku klopsitud lüpsipingi. Kunagi meie peres nii tähtsal aukohal (pea kõige vajalikum pink siin majapidamises!) olnud ese on saanud värskenduskuuri ja seisab nüüd väärikalt minu köögis, lapsed ronivad peale ja aitavad süüa teha:
Tädi mul heegeldab vanadest kaltsudest veel vaipu ka ja need on mul veel erilised lemmikud. Nii mõnusad tubadesse laiali laotada, nagu väiksed saarekesed ja täiesti ökod! Osa vaipadest rõdul kuivamas:
Oma armastust emailkausside vastu juba ühes postituses mainisin, aga jaa, kasutan hea meelega kodus salati serveerimiseks neid, mitte neid uusi tänapäevaseid ja plastikust. Lisaks on meil kasutusel nõukaaegsed noad ja kahvlid, mis emale-isale pulmadeks kingiti, seisid seal nukralt katuse all karbis, kuni mina nad avastasin. Suur armastus on mul täpilise teekannu vastu, mis on just parajalt suur, et ma iga õhtu oma portsu korraga valmis saan. Kuna seal sees on nn sõel juba ka, siis taimeteed sellega on väga mõnus teha.
Vanaema heegeldiste seast leidsin üsna mitu linikut, mis mu koju sobivad nagu rusikas silmaauku. Ma ei tea, kuidas ta teadis heegeldada 2 õige pikkusega riba, mis täpselt minu köögiukse klaasile sobisid. Katuseakna kardin on küll kaltsukast, aga taaskasutus seegi. Kinnitused said küll veidi prostad, aga oma naelaaugu- kodus võin seda endale lubada. Nõudepesumasina ja ahju jaoks mõeldud avadele panin ette kardinad, loodan, et ikka ajutised. Need sain lihtsalt vaevaga välja lõigata ühest pontsost, mis emale sügaval nõukaajal kingitud oli. Lihtsa vaevaga, sest isegi kinnitusnööri jaoks oli kanal juba valmis õmmeldud.
Üldsegi, ämm mul ütleb, et sul on kodu, nagu vanavaramuuseum. On jah ja see on nii äge! Vanadel asjadel on hing ja ajalugu ja aura ja mina tunnen ennast kodus väga hubaselt ja mugavalt. Las need saepuruplaadid ja plastik olla kellegi teise kodus. Kõik inimesed on erinevad ja tegelikult on see fantastiline tunne, kui sa üks hetk avastad, et oled suureks saanud ja sul on päris oma kodu. Teiste mõtted ja eelistused üldse ei loe ja reegleid ei ole, sinu kodu ongi üdini sinu nägu! Priit on õnneks minuga samal nõul ja lastele tundub ka kodus meil sobivat.
Saepuruplaat muidugi minu jaoks täielikult tabu ei ole, ka sellest saab ilusaid asju. Olen veel avastanud enda jaoks taaskasutuse selles mõttes, et ostan kommiraha eest kaltsukast ilmetuid mööblitükke, vuntsin üles ja jään lootma, et kellelegi veel meeldib. Üks kapp on hetkel oksjonil ja tundub, et mõne inimese maitsega läheb kokku küll, sest 10st sendist on saanud hetkel juba 21.50. Link oksjonile on siin:
Nüüd olen taas maal ja mõte jälle liigub. Nagu haigus, käid ringi põlevil silmil ja otsid asju, mida päästa. Seekordne saak mul on üks suurem emailkauss ja vanaema vahukulp. Siit leitud asju ma kunagi muidugi müügiks ei võtaks. Mõned asjad on lihtsalt liiga pühad.
Küll aga on mul siiralt hea meel, et siin ühtteist leidub. Vahel tuleb ikka igatsus ja nostalgia pillimees Lepiku Mani ja tema nooriku Maimu järele. Meil olid siin suured teod ja võimsad inimesed, aga kardan, et selline sigin-sagin, nagu talu hiilgeaegadel, ei tule siia enam kunagi tagasi. Siis on hea võtta mõned asjad, päästa nad kolletumisest või koitamisest ja hoida oma vanavanemate mälestust südame lähedal.
No comments:
Post a Comment