Varvastest, hallipäisusest ja taaskord mööblist

Minu meelest on alati hullult naljakas (või kummaline on siiski õigem sõna), kui keegi avastab, et mul on pikad varbad ja reageerib umbes nagu: "appi, vaata, kui pikad varbad sul on!!!" Hmm. Milline on võimalus et üks 30+ naisterahvas pole enne märganud millised varbad tal on?? Aa misasja, mis need veel on?  Täna öösel kasvasid, ma vannun, et eile olid nad veel poole lühemad! Või peaksin kaasa targutama ja ütlema, et fakk, tõesti on ebanormaalselt pikad varbad. Või nutma puhkema ja halisema, kui kurb elu mul on nende varvaste tõttu? Sest natuke nagu on küll, pean igas seltskonnas ikka korra oma varvaste pikkust analüüsima. Nagu 42 nr jalg poleks veel piisavalt õudne karistus.

Kusjuures sellega saab ka nalja kui palju, leidub ka neid, kes küsivad suurte silmadega, et misasja, sul on päriselt NELIKÜMMEND KAKS jalanumber või? Ah, ei ole. Valetan seda tavaliselt suuremaks, sest mulle tundub, et suurte jalgadega naine on äge olla. Aga ilma naljata, te ei kujuta ette ka, kuiiii raske mul poest on endale kingi leida. Ja geene ka nagu päriselt süüdistada ei saa (pigem siis -mutatsioone), ema kingad jäid mulle väikseks juba kui olin mingi 10 või nii ja isaga saame siiani jalanõusid jagada, maal väga kasulik võimalus.

Teine geenide viperus on mul ka, mille üle just eriti tänulik ei oska olla - esimesed hallid karvad ilmusid mul pähe juba 25selt. Eile hilja ööni värvisin veel paaniliselt juukseid, sest suguvõsa kokkutulek ootab nädalavahetusel ees ja oi, kuidas ma ei viitsi neid vestlusi. Sugulased kõrvale jättes, minu meelest ma pean pidevalt ühtedele ja samadele inimestele seletama, kuidas ja mis ajal minuga nii juhtus. Teevad küll oo ja aa ja päriselt või?? nagu oleks jube üllatunud ja šokis, aga järgmine aasta samal ajal küsivad ja üllatuvad uuesti. Jah, Railil läksid juuksed halliks juba 25selt ja jube tüütu on iga väiksematki väljakasvu kohe värvida. Ja kujutage ette, mis see mu juustega veel teeb! Juuksuris värvimas ei jaksa rahalises mõttes ammu juba käia ja ausalt öeldes ei jaksa poestki värve osta koguaeg.

Ega hallide juustega maadlevad ju lõpuks kõik, lihtsalt sa ei eelda, et suvaline 30ndates naine sul hallipäisena vastu jalutab. Natuke vara on veel väärikalt vananeda ja minna lasta ka ju. Ja nii see probleem ongi jube tüütu minu jaoks - ühest otsast see värvimine ja jube keeruline sammu pidada, et kuskilt midagi ei paista ja sama tüütu, kui mitte hullem on koguaeg seletada kõigile miks ma näen välja nagu väike vanainimene. Saan nendest tegelikult aru, et ongi VAU JUBAAA, aga ma ei viitsi absoluutselt iga inimesega koos üllatuda. Te saaksite aru, kui teil ka nii oleks.

Üldsegi, kas pole kummaline, et selliseid välimust puudutavaid kommentaare ei pelga keegi teha, aga samas nt paksule inimesele ei lähe keegi ütlema, et oi, sa oled nii paks! Ometi kehakaalu saab inimene mingil määral ise reguleerida, kui ütleja äkki arvabki, et ma pole ise märganud, et ma olen juurde võtnud. Aga pikkade varvastega ei anna küll midagi teha ja halliks minemist ka soovmõtlemisega pidurdada ei anna, seega tuleb vist leppida, et pean terve elu olema valmis neid teemasid lahkama. Bring it on, b****!

Okei okei. A kui pikad need varbad siis on ka? Priit ütleb, et minu teine varvas on pikem kui ta väike sõrm. Ega ta väga eksi ka, lihtsalt tema sõrmed polegi teab kui pikad :) siin mu väikesed mustad maavarbakesed on:

Nii, nüüd olete teie ka näinud ja ma loodan, et seda teemat enam puutuma ei pea :)

Et mitte tervet postitust varvastest teha (isegi see lause kõlab juba täiesti imelikult), siis kirjutan, et sain oma kapikese eest oksjonil lõpuks lausa 40 eurot ja 50 senti. Mis on väga äge, sest mul oli unistus, et äkki keegi tahab 30 maksta ja isegi 20ga oleks enam-vähem rahul olnud. Kui ma muidu ei tahaks üldse esmaspäeval koju tagasi sõita, siis sellest sain piisava tõuke - tahaks juba uut projekti ette võtta ja vaadata, mis sellest saab.

Kahjuks olen ma täiega kehv "enne"-piltide tegija, unustan ära ja enamasti neid lihtsalt ei ole.

Siit leidsin ühe oma esimesest kriidivärvi-katsetusest. Kvaliteet ei ole kiita, mõlemad pildid on tehtud ööpimeduses, kui lapsed juba magavad, lihtsalt selleks, et mingidki pildid oleks. Gregori ütles muidugi, et see on kole diivanilaud, aga maitse üle ei vaielda.

See diivanilaud maksis muideks kaltsukas 3 eurot ja kui sellega kassasse läksin, teatas müüja veel, et neil on täna diivanilaudadele -50%, 1,50 palun! Ohhoo, okei :)

Kui keegi teist tahaks ka mõnda mööblieset värskendada, aga ise ei viitsi, siis mina teen hea meelega. Või otsin ise taaskasutusest sobiva jupi ja kujundan vastavalt sinu maitsele. Mulle nii meeldib niiviisi möllata ja kriidivärvid annavad selleks väga suure vabaduse. Millest iganes saab mille iganes.

Kui sassis seal peas peab mul kõik olema, kui ma alustan oma varvaste anatoomiast ja lõpetan mööbli renoveerimisega??

:)

Kõige tähtsam asi heaks lapsevanemaks olemise juures on...

... RAHU, ainult RAHU

Olles siin tükk aega istunud ja mõtteid mõlgutanud, et miks meie ellu selline harmoonia ja idüll järsku saabunud on ja omades kolme ja poolt aastat kahe lapse jagu kogemusi, arvan, et see ongi see. Kõige tähtsam omadus ühes emas või isas - olla ise õnnelik ja rahulik. Alati, igas situatsioonis säilitada rahu.

Igasugu situatsioone on meil nende poistega ette tulnud. Öeldagu mida tahes, tüdrukutega ON kergem ja kuigi ma väga enesekiitust ei armasta, siis selles suhtes pean ennast supermäniks küll, mul on KAKS POISSI kaheaastase vahega. Ma tean mõnda sellist tüdrukut muidugi ka, kes pudeliski ei püsi ja samas ka mõnda poissi, kes pigem joonistab, kui ringi rüdistab. Aga üldiselt ikkagi on nii, et poisid jooksevad, kukuvad, ronivad, kukuvad, hüppavad, kukuvad, kuni sa ükskord märkad, et ta on osavamaks muutunud ja kukub harvem. Aga siis leitakse kõrgemad ja hulljulgemad sihtmärgid, kust hüpata ja hakkab otsast pihta. Sul jääb kõrval vaid rääkida rääkida rääkida ja muidugi turvata ja hullem ära hoida.

Gregoriaga juhtus õnnetusi rohkem - esiteks olime ise rohelisemad ja teiseks ta oli titena tõesti nagu tulesäde. Muideks, ma hullult vihkan, kui keegi ütleb hüperaktiivne lihtsalt iseloomult aktiivse lapse kohta. Hüperaktiivsus on ikkagi häire ja selle sõnaga ei vehita niisama asja eest teist taga. Ja olgem ausad, olen ka ise tuhat korda ennast süüdistades mõelnud, et järsku ongi, sest olin väga närviline rase G ajal ja teiseks lasin sünnituse ajal epiduraali panna, mida ka ju seostatakse hüperaktiivsusega. Aga iga kord kui arstile poole sõnagagi mainin, et äkki tõesti... toob ta välja kümneid põhjuseid, miks Gregori on täiesti normaalne ja terve väikelaps.

Sellegipoolest, need kukkumised ja vopsud on meie elus alati olnud, ole kui hoolikas tahes, kõike sa ära hoida ei suuda. Ja kui midagi juhtub, siis jube tähtis on ise rahulikuks jääda. Kui sa hakkad lapsega kaasa nutma ja lähed ise ka endast välja, siis esiteks ajad sa asja kohe poole hullemaks, teiseks võid tekitada talle eluaegse trauma sellest sündmusest. Ma olen nii palju näinud, kuidas ema ise ajab lapse nutma, sest laps kukub, vaatab emale näkku (sest tema jaoks on ema ju eeskuju nr 1) ja kui ta näeb ema silmist hirmu ja õudu, siis võid kindel olla, et ema peab teda 4 korda kauem lohutama. Muidugi ei tähenda see seda, et sa peaksid lapse valu pisendama või väitma, et tal ei ole valus, kui tal on, aga pigem just seda, et haarad ta rahulikult enda sülle, kallistad ja lased nutta. Mitte ei hala kõrval, et oi-oi mis sust nüüd saab, oled mul siin marraskil ja sinine.

Mina olen alati hästi rahulik, kui midagi juhtub. Päris alguses vist ei olnud, aga need poisid on mind oma juhtumistega nii ära koolitanud, et enam silm ka ei pilgu. Isegi, kui tundub hästi hull ja laps nutab nii haledalt, et tahaks ise nutta.

Miks ma sellest üldse täna räägin - Holger sai Priidu süles hommikul päris suure kolksu vastu Gregori voodinurka, nii et ca 10cm triip on ühe põse peal. Midagi nad seal põrandal mängisid ja kukkusid kuidagi kõva pauguga ümber. Jooksin vaatama, haarasin lapse sülle ja nägin maailma kõige õnnetumat Priitu ja uskuge või mitte, mul oli temast sama kahju, kui lapsest :) muidugi, see oligi väga loll juhtumine ja ta harjutab seda rahu säilitamist tunduvalt vähem, kui mina, olen ma ju enamuse ajast lastega üksi. Midagi hullu see tegelikult polnud, lihtsalt lapsel natukeseks ajaks üks märk juures jälle. Aga poistel ikka juhtub - selle nädala jooksul, mis Holger oma silmasinikaga ringi käis, kuulsin seda öeldavat rohkem kui ühel korral.

Rahust räägin ma täna veel teises mõttes ka. Nagu eeskujulik blogi lugeja juba teab, siis enne maale tulekut olin juba pikka aega tänu oma rahulolematusele täielik närvihaige. Kõik ajas närvi, lapsed tundusid halvasti käituvat. Kogu su aeg kulub kolmese kapriiside lahendamisele. Uksest välja alla hoovi lähed 40 minutit, no ei saa enne lapsi riidesse (ja praegu on veel suvi, mis talvel saab!). Proovid kavalusega, proovid paludes, lõpuks proovid kurjalt ka. Midagi ei mõika. Ja nii iga päev mitu korda. See on neetult raske, kui sul on veel üks titt põllesabas rippumas. On! Ja siis mõtled, et kurat, ma pole mingi õige mänguväljaku-liivakasti-käruralli emme. No ei ole! Tunned süümepiinu, sest sa tead nii palju emasid, kes kõige selle pläga ja mängu ja pissi ja kaka ja liiva ja kisa sees päriselt ka tunduvad väga õnnelikud olema, mitte ei aja mingit lollakat eneseteostust või iseolemist taga. Ja kõikide teiste lapsed tunduvad olevat raamatulapsed, lausa kukununnud. Ja sinu oma kisab ja vaidleb ainult.

Kui sul veab, siis üks hetk sa taipad - asi ongi sinus, sinus endas! See on nõiaring! See, et sina pole oma eluga rahul, paneb lapsed "halvasti" käituma, mis tegelikult pole muud, kui tähelepanu ja tunnustuse otsimine. Ja selle tulemusena tunned end veel halvemini ja veel rohkem lõksus olevat. Nii edasi ja nii edasi.

Ja kui sa sellest aru saad ja ennast kätte võtad, otsid lohutust ja vaheldust ja sõlmid endaga jälle rahu, siis... siis hakkavad juhtuma imelised asjad! See sinu kapriisne kolmene on järsku ise täielik kukununnu, kes lippab naeratus näol ringi, ronib ilma jonnimata ise voodisse ja paneb hommikul oma initsiatiivil riided selga. Järsku ta enam ei puikle ja ei prööka, saad temaga täiesti edukalt läbirääkimisi pidada ükskõik mille suhtes. Ja kõik taandub sellele, et sina, tema tugi ja eeskuju, pead ise olema rahulik. Ja rahulik olles suudad sa taluda paremini ka seda jonni, mis kolmese elus nii igapäevane ja loomulik on.

Me ei ole alati täiuslikud. Meie, lapsevanemad, ma mõtlen. Aga tähtis on see, et me oleme valmis kõigepealt endale tunnistama, et muutust on vaja ja siis muutuma. Seda tunnistada muidugi ei olegi alati lihtne, oleks vaid kõigil keegi, kes aitaks end kõrvalt näha...

Diy nurgake

Ma olen kõva isetegija ja vanast uue vormija. Mitte kõva, nagu õudselt proff või midagi, vaid et tahan ise meisterdada, renoveerida ja seda "oma kätt" asjale lisada. Näpud kohe sügelevad, kui mingit projekti parajasti käsil pole, kuigi olgem ausad, sellist aega polegi. Lapsed küll dikteerivad, millal ja kas ma nokitseda võin, aga tuhat ja üks mõtet on alati peas ja sada asja ootavad garaažis oma aega.

Kusjuures, naljakas selle juures on see, et ma isegi ei teadnud (või ei teadvustanud), et ma selline meistrimees olen, kuni paar-kolm aastat tagasi, kui sain aru, et see ongi see, minu teema. Mulle kohe üldse ei meeldi, et minu jaoks peab tootma uue mööblitüki, samas kui vanad, räämas, kasutatud asjad seisavad poes või inimestel kodus ja keegi neid ei taha. Ja õnneks mul seda pilku on - no et ma kohe näen mööblitüki potentsiaali ja näen mis temast saama hakkab, mitte seda, kui õnnetu ja ära kasutatud see asjake välja näeb.

Novot ja siis ma muudkui nokitsen, kui aega on ja võimalust antakse. Maalt saab jube palju toormaterjali ka, pole ju parem, kui see vanaisa õlleteo tünn siin lihtsalt nurgas seisab ja vanadussurma ootab. Ikka viin koju ja annan uue elu ja sealjuures ikka mõtlen ja mäletan oma vanaisa hea sõnaga. Minu vanaisa oli väga tubli Hiiu õlle meister ja ta oli ükskord isegi ühes ETV saates selle hobiga. Tema pärand elab edasi meis kõigis ja üks õllevaatidest sai uue tööotsa mul kööginurgas pakendikogujana. Teine samasugune tuleb sinna kõrvale ja sellesse hakkame panema taarat. 

Teiste asjadega on samamoodi - kõigel, mis siit kaasa viin, on minu jaoks eriline tähendus ja mul on hea meel, et need asjad minu kodu kaunistavad. Ikka tuleb vanu koduseid asju nähes meelde mõni nostalgiast tulvil mälestus või lõbus seik. Näiteks leidsin hiljuti lauda alt heina seest vana täitsa suvaliselt kokku klopsitud lüpsipingi. Kunagi meie peres nii tähtsal aukohal (pea kõige vajalikum pink siin majapidamises!) olnud ese on saanud värskenduskuuri ja seisab nüüd väärikalt minu köögis, lapsed ronivad peale ja aitavad süüa teha:

Tädi mul heegeldab vanadest kaltsudest veel vaipu ka ja need on mul veel erilised lemmikud. Nii mõnusad tubadesse laiali laotada, nagu väiksed saarekesed ja täiesti ökod! Osa vaipadest rõdul kuivamas:

Oma armastust emailkausside vastu juba ühes postituses mainisin, aga jaa, kasutan hea meelega kodus salati serveerimiseks neid, mitte neid uusi tänapäevaseid ja plastikust. Lisaks on meil kasutusel nõukaaegsed noad ja kahvlid, mis emale-isale pulmadeks kingiti, seisid seal nukralt katuse all karbis, kuni mina nad avastasin. Suur armastus on mul täpilise teekannu vastu, mis on just parajalt suur, et ma iga õhtu oma portsu korraga valmis saan. Kuna seal sees on nn sõel juba ka, siis taimeteed sellega on väga mõnus teha. 

Vanaema heegeldiste seast leidsin üsna mitu linikut, mis mu koju sobivad nagu rusikas silmaauku. Ma ei tea, kuidas ta teadis heegeldada 2 õige pikkusega riba, mis täpselt minu köögiukse klaasile sobisid. Katuseakna kardin on küll kaltsukast, aga taaskasutus seegi. Kinnitused said küll veidi prostad, aga oma naelaaugu- kodus võin seda endale lubada. Nõudepesumasina ja ahju jaoks mõeldud avadele panin ette kardinad, loodan, et ikka ajutised. Need sain lihtsalt vaevaga välja lõigata ühest pontsost, mis emale sügaval nõukaajal kingitud oli. Lihtsa vaevaga, sest isegi kinnitusnööri jaoks oli kanal juba valmis õmmeldud. 

Üldsegi, ämm mul ütleb, et sul on kodu, nagu vanavaramuuseum. On jah ja see on nii äge! Vanadel asjadel on hing ja ajalugu ja aura ja mina tunnen ennast kodus väga hubaselt ja mugavalt. Las need saepuruplaadid ja plastik olla kellegi teise kodus. Kõik inimesed on erinevad ja tegelikult on see fantastiline tunne, kui sa üks hetk avastad, et oled suureks saanud ja sul on päris oma kodu. Teiste mõtted ja eelistused üldse ei loe ja reegleid ei ole, sinu kodu ongi üdini sinu nägu! Priit on õnneks minuga samal nõul ja lastele tundub ka kodus meil sobivat. 

Saepuruplaat muidugi minu jaoks täielikult tabu ei ole, ka sellest saab ilusaid asju. Olen veel avastanud enda jaoks taaskasutuse selles mõttes, et ostan kommiraha eest kaltsukast ilmetuid mööblitükke, vuntsin üles ja jään lootma, et kellelegi veel meeldib. Üks kapp on hetkel oksjonil ja tundub, et mõne inimese maitsega läheb kokku küll, sest 10st sendist on saanud hetkel juba 21.50. Link oksjonile on siin: 

http://osta-ee.postimees.ee/index.php?fuseaction=item.info&id=81052779&_src=desktop

Nüüd olen taas maal ja mõte jälle liigub. Nagu haigus, käid ringi põlevil silmil ja otsid asju, mida päästa. Seekordne saak mul on üks suurem emailkauss ja vanaema vahukulp. Siit leitud asju ma kunagi muidugi müügiks ei võtaks. Mõned asjad on lihtsalt liiga pühad.

Küll aga on mul siiralt hea meel, et siin ühtteist leidub. Vahel tuleb ikka igatsus ja nostalgia pillimees Lepiku Mani ja tema nooriku Maimu järele. Meil olid siin suured teod ja võimsad inimesed, aga kardan, et selline sigin-sagin, nagu talu hiilgeaegadel, ei tule siia enam kunagi tagasi. Siis on hea võtta mõned asjad, päästa nad kolletumisest või koitamisest ja hoida oma vanavanemate mälestust südame lähedal. 

Kõige ilusamate vana aja inimeste ja kõige ilusamate vana aja asjade terviseks!

Rutiinimurdja päevaraamat

Kõva blogija küll, onju? 10 päeva jooksul 1 postitus. Hea uudis on see, et vähemalt ei pea te minu pärast nina netis suve maha magama. Saate oma elusid elada. 

Ausalt öeldes ei kirjuta ma selle pärast midagi, et mul pole midagi põnevat kirjutada. Või no oleks küll, aga igakord, kui alustasin, tõotas sellest tulla vingumise-postitus. Ja olgem ausad, keegi ei viitsi teise inimese hala lõputult kuulata. On nõme elu, mis siis. Võta midagi ette ja ära virise!!!

Olen sel nädalal tundnud rohkem, kui kunagi varem, et olen väsinud, rutiinis peadpidi kinni ja jalad veel siputavad vaid. Ema amet on raske, ema amet on rahuldust pakkuv, ema amet on maailma tähtsaim ja maailma üksildaseim töö. Sa võid ju käia külas, võid kellegagi mänguväljakule minna, võid isegi mitu päeva jutti kellegagi koos hängida, aga enamuse ajast veedad sa ikkagi lastega üksi. Sama hoov, samad tänavad, samad mänguväljakud, samad kismad, jälle koju süüa tegema, laps(ed) magama, uus söök jne jne. Keerled oma karussellil ja maha ei saa.

Ma jõudsin sinna punkti tegelikult tänu ühele rasedale naisele, kes pühapäeval entusiastlikult oma rasedajalutamist Glehni pargis tegi. Tüüpiline ilusrasedik, kellel on ta peatselt saabuv õnn ja rõõm lausa näkku kirjutatud ja tundub nagu ta lausa hõljuks õhus edasi. Mina samal ajal maadlen oma putukatega, ikka 2 sammu edasi, 3 tagasi ja 5 kummalegi küljele. Vaatan teda ja mõtlen: sära, sära! Sul pole õrna aimugi, mis sind ees ootab. Viimane kord elus, kui omas tempos kõnnid. 

Okei ja siin see virisemine nüüd lõppeb. Nii hull see kõik ka ei ole ju. Midagi tuleb lihtsalt ette võtta, et rutiini tappa. Mõtlesin selle peale juba öösel peale seda Glehni pargis käiku, et aitab. Homme leian viisi, kuidas oma poegadega koos olemist jälle nautima hakata ja homme teeme midagi ägedat! 

Esmaspäev. 

Hommikul ei pidanudki ma kaua nuputama, mida teha, sest söögitegemise ajaks palus Gregori oma lemmik-osa Heidi saatest peale panna (mingi 7. või 8. kord!) ja pakkus tegelikult ise, et emme, lähme meie ka loomaaeda! Mõeldud-tehtud, söögid kaasa ja läksime. Äge oli meil seal kolmekesi, mõlemad on loomahullud ja loomaaias polegi suurt rohkem vaja, et tore oleks. Sain isegi omas tempos vahepeal kõndida, sest käru, mis väidetavalt kannab 15 kg, kannab tegelikult vabalt 29 ka. Sõime 3 korda, 2 korda kaasa võetud sööke ja 3. kord jäätist. Kui Priit algul ütles, et ei tea, kas te nii kaua viitsite loomaaias olla, et mind töölt peale võtta, siis mingi aeg helistasin talle ise ja teatasin, et me vist ei jõua õigeks ajaks. 

Teisipäev.

Hommikupoolikul olime külas, pärastlõunal viisin Holgeri emale ja läksime Gregoriga kinno Jääaega vaatama. Ostsime kaasa smuutit, veriberisid ja loomulikult popkorni. Gregorile algul väga meeldis, siis mingi hetk võttis ära prillid ja ütles et ilma nendeta on parem vaadata ja lõpuks poole filmi peal teatas, et ei taha enam kinos olla. Pärast ütles, et tiigrid olid olnud liiga kurjad :)

Kolmapäev.

Tegin kohe peale hommikusööki valmis ka lõuna ja sõitsime metsa poole. Algul oli mul plaanis kuskil Saku kandis RMK kohas ilusti laua taga süüa, aga kuna mõlemad lapsed jäid autos magama, siis ma otsustasin, et otsin parem kohe ühe hea mustikakoha. Kusagil Männiku kandis oli just täpselt õige koht. Lapsed ärkasid ka õigel ajal ja termospott on tõesti maailma parim leiutis, sest ca 2 tundi hiljem oli mu kanasupp seal veel tulikuum. Sõime autos uksed lahti ja ma ei tea, kas asi oli värskes õhus, või oligi see supp imeliselt hea. Pärast korjasime mustikaid ja taipasin, et nendega metsas olla on juba täiesti okei. Gregori päriselt korjab marju ja Holger kas tatsab truult järgi või istub maas ja sööb mustikaid. 

Neljapäev.

Neljapäevase lõuna sõime Stromkal. Ilm polnud just rannailm ja jumal tänatud selle eest, muidu poleks meil kusagil süüa olnud. Õhtul käisime veel Hüüru veskis sünnipäeval ja enne kui nad kapremondi ette võtavad, ei soovita ma kellelgi sinna minna, vähemalt lastega. Üks sild (et mitte öelda suur osa puitkonstruktsioonidest) seal oli nii pehkinud, et mu aastane imik haaras sellest ja kukkus sillapiirdega ümber. Õnneks sissepoole, mitte otse vette ja ma olin tema taga. Väga imestunud teenindajad ei tundunud selle üle olevat ja väga kahju neil ei tundunud ka olevat. Omanikule on mul kavas veel kirjutada.

Reede.

Terve hommiku pakkisin asju, sest plaan oli sõita maale määramatuks ajaks ja täna siin olles mõtlen ikka, et kõik tähtsad asjad jäid maha. Fenomenaalne. Kui Priit töölt tuli, algas reis Wonderlandi läbi Wonderlandi. Ma ei tea, ma armastan seda Haapsalut nii väga, mul on selle linna vastu igavene tõmme. Imeline õhkkond, ma tunnen seal alati, et olen nagu pusletükk, kes õige koha leidnud. Lihtsalt nii imelise auraga linn! Praamipileti saime alles 22.15 laevale, aga mulle see sobis väga, sest sinnani saime Haapsalus olla. Mu armas promenaad!

Laupäev ja pühapäev

Mingit rutiinihaisugi pole enam, maal on meil kõik päevad erinevad ja ilusad. Lapsed on siin ka omas elemendis, suuremat ma päeva jooksul vahel väga ei näegi, müttavad koos Sandraga oma asju ja väiksem istub põõsas, nokib marju või ajab suuremaid taga. Ma sain täna isegi rahulikult põõsaid rohida ja marju korjata. Mõtlen üha enam, et tahaks päriseks siia jääda, aga... õnneks ei saa ma ilma Prisma peremarketi ja Vollita, nii et küll ma varsti jälle lähen :)

Kust sina oma inspiratsiooni ammutad?

Minu inspiratsioon tuleb põhiliselt vihmast, tuulest ja tormist. Tumeda kurjakuulutava taeva all ma tunnen, et võin lennata! Seega, kui ülejäänud ümberringi ootavad sooja ja päikesepaistet, siis mina ootan vihma ja tuult. Soe meeldib mulle loomulikult ka, ja peabki meeldima, sest nautida tuleb osata seda, mis on. Aga vihm ja tuul on minu teema, siis tunnen, et kõik on õige. Ei tea, kas see tähendab, et olen loomult depressiivne, aga nii on.

Nii et praegused ilmad on täitsa minu teetass. Natuke päikest ja siis jõuab see tume taevas meie kohale ja algab padukas. Mõnus! 

Õue täna muutliku ilma tõttu enne lõunat lastega ma väga ei jõudnudki. Välja arvatud, et Holgeriga tõime postkastist reklaami ära ja rõdul olime küll enamuse ajast. Holger kritseldas niisama pliiatsitega, meie Gregoriga värvisime kumbki oma värviraamatut. Jälle mõnus ajudeta tegevus, kus saab mõttel lennata lasta. No muidugi välja arvatud juhul, kui su lauanaabriks on kolmeaastane, kes soovib, et sa iga tema tehtud värvilist kriipsu eraldi vaatleksid. Aga siiski, vahel on tore olla lapselik ja loominguline samal ajal.

Vahepealse vihmapausi ajal panin toas peale Heidi Hanso saate "Meie pere ja muud loomad". Vot see on veel üks inspiratsiooni allikas. Tean seda Heidit Noarootsi ajast - tema käis 10. klassis, kui mina käisin 12ndas. Ma otseselt temaga küll ei suhelnud, aga meelde jäi ta küll.

Vot ja nüüd sellel Heidil on siis oma saade sellest, kuidas ta kahe lapsega kevadel maale vanasse tallu kolis ja sügiseks sellest kohast unistuste kodu kavatseb putitada. Lapsed on tal 3 ja 6 ja väga kihvtid. Ehtsad ja ehedad maalapsed, kes harjunud koos loomadega kasvama. Olen vaadanud kahte osa, esimesed neli on mul vaatamata, aga kindlasti teen seda kohe, kui võimalus tekib.

Tuli välja, et mina pole ainuke, kes sellest saatest vaimustuses on. Gregori vaatas suu lahti selle otsast lõpuni põhimõtteliselt liikumatult ära ja siis palus mul selle uuesti peale panna. Kell oli postituse alustamise hetkel 15.17 ja just algas 4. kord sama saadet.

Tõenäoliselt on lapsed ja loomad need, kes tema jaoks triki ära teevad, aga mina vaatan ja põhiliselt imetlen Heidit. Tugev saare piiga tõesti - üksi kahe lapsega ja niisugune hunnik loomi ja remont ka veel pealekauba! Ja mitte niisama "vahetan siit-sealt tapeeti", vaid ikka veevärk tuleb tuppa tuua ja sellist sorti asjad. Super, et inimeses on nii palju julgust ja elurõõmu.  Ja kui mänglevalt ta kõike seda teeb! Nii muuseas peseb lapsi ja riideid samas vannis ja nõusid koos laste ja hanega. Tahaksin ise ka väga selline olla ja sellises kohas elada, aga nii palju asju on, millega pean veel enne maadlema ja selgeks mõtlema enda jaoks. Igatahes Heidile ja lastele soovin jõudu ja pealehakkamist, nii tubli ettevõtmine!

Holgeril on samuti täna tähtis päev, nimelt moodustas ta oma esimese kahesõnalise lause. Olen nii uhke ta üle, aga samas oleks nagu natuke vale selle üle uhkust tunda. Oli mul süles, vehkis käega kapi peal istuva Volli suunas ja ütles: "(l)ükka alla". Vot tubli poiss! Räägib, aga mis jutt see on.. :)

Täna ma rohkem üldse kirjutada ei taha, sest mind ootab minu värviraamat. Päriselt, olen 32, ja hakkan värviraamatut värvima. Hea, et reede pole, muidu ei jõuaks end ära norida, mis mu reedeõhtutest saanud on.

Sinise silmaga lapsest ja kurjadest pilkudest

Holger ärkas täna varem ja kuna ma ise ei viitsinud end voodist veel välja ajada, kutsusin ta endale kaissu. Gregori veel magas ja mul vajus ka loomulikult korra silm veel kinni. Holger vähkres mu kõrval voodis ringi ja jutustas omaette.. kuni järsku käis PÕMM ja algas lapsenutt. 

Tundus, et ta lõi vastu voodi peatsit oma pea ära, aga ma ju ei tea täpselt, kuidas, sest ei näinud. Võtsin ta sülle, viisin kööki, et ta Gregorit oma nutuga üles ei ajaks ja rahustasin ta maha. Nutt ei kestnud üldse kaua ja natukese aja pärast hakkas ta endale juba banaani pihku nõudma. Panin ta köögilaua äärde sööma ja läksin magamistuppa voodeid korda tegema.

Tagasi kööki minnes tuli mulle vastu Holger ja alles siis märkasin - SEE SINIKAS! Ulmeliselt sinine sinikas oli mu väikese beebi vasaku silma alla tekkinud. Ma ei saa aru, mismoodi, sest kolks ise polnud midagi erilist ja nuttu ka nii palju polnud, et midagi hullu eeldada. Hakkasin talle kohe silma alla toppima asju nii sügav- kui tavalisest külmast, aga kuna ükski talle ei sobinud hoolimata tsirkusest, mis talle selle kõrvale korraldasin, siis mõtlesin, et las jääb. Lastel ikka juhtub ju. Gregoril vähemalt pidevalt juhtus, Holger on siiani titepõlve üsna puhtalt läbinud. 

Gregori muidugi magas kogu selle jandi ajal südamerahuga, täpselt nii nagu arvata oligi. Kui sul on arstiaeg 10.20 ja su laps ärkab iga päev hiljemalt 8.30, siis just täna magab ta 9.40ni. Õnneks Holger oli vähemalt üleval, siis ei jäänud hullult kripeldama, et oleks ka magada saanud, kui nii varast arstiaega poleks pannud. 10.20 iseenesest 80% inimeste jaoks vist polegi väga vara, aga ma olen tähele pannud, et koos söömise, hambapesu ja riietumisega läheb meil kolme peale vähemalt pooleteist tundi peale ärkamist, kui kodust lõpuks välja saame.

Arsti juurde jõudsin täna isegi 10 minutit varem. Mitte täpselt ega 2 minutit hiljem, nagu mul kombeks on. Jõudsin enne veel lausa rahulikult paagitäie kütust võtta ja täitsa tore oli lapsed käekõrval rahulikult üles minna. Tavaliselt tulen autost joostes, Holger on puusal ja Gregori lohiseb järgi. See rahulik hommikune kulgemine mulle täitsa meeldis, nii et pean mõtlema hakkama, mis etapis mul tavaliselt viltu läheb see üritus.

Kuna ma kõndisin nii rahulikult, siis oli mul aega märgata, kuidas kõigi pilgud läksid kõigepealt Holgeri sinisele silmale ja siis etteheitvalt-analüüsivalt mulle, justkui ühest pilgust piisaks, et aru saada, kas ma olen narkar ja peksan oma lapsi. Okei, nii õudseid mõtteid kõik neist raudselt ei mõelnud ja võib arvata, et pool sellest on mu oma ettekujutluse vili, aga siiski, neid tavalisi oi-kui-nunnu-2-väikest-poissi-käest-kinni-naeratusi ei tulnud nagu ka. Välja arvatud vereproovi ukse taga, kus oli üks maailma kõige armsam daam, kes kiitis mu poisse ette ja taha sõna otseses mõttes - enne visiiti, sest nad on lihtsalt ägedad ja pärast, sest nad on Supermanid ja ei nuta, kui verd võetakse.

Arsti juures käidud, läksime läbi mutikeste kahtlustavate pilkude kadalipu autosse ja sõitsime Lasnamäele Home4You outletti. Kuigi sõit sinna tasuks ilmselt ära vaid elektriautoga, meeldib mulle seal aeg-ajalt käia ja igasugu odavat pudipadi kokku osta. Tänane saak oli 2 pajakinnast, 2 korralikku (seda paksemat, pehmet) pleedi, 5 värvilist nõudepesunuustikut, 1 taskutega varumopp, 40 ühekordset värvilist taldrikut, 2 mingit pooliku palli moodi mänguasja, 1 ujumisrõngas, 1 mustikakombain ja seda kõike ca 25 euro eest. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Sain jälle kurjade pilkude osaliseks, aga seda hoopis teisel põhjusel. Gregoril tuli keset poodi kakahäda ja temaga on nii, et kui on, siis tuleb joosta. Läksin kähku kassa juurde, kus rääkisid omavahel 3 töötajat ja küsisin suurte ahastuses silmadega: "vabandage, kas me saaksime lapsega teie wc-d kasutada?"
Kõige minupoolsem blond vastas juba enne, kui küsimuse lõppu kuulis: "kahjuks meil pole siin wc-d, lähim avalik wc on Prismas".
Mina: "ja-ja, ma tean. Meil on tõesti vaja, lapsel tuleb enne kaka püksi, kui me Prismasse jõuame".
Blond kordas ülbe näoga täpselt sama lauset, nagu ma oleks mingi nädala imbetsill seal: "lähim avalik wc on Prismas". 

Mina läksin selle peale juba päriselt vihaseks, sest võimalus, et see päts sealsamas püksi tuleb, oli üha suurem. Ütlesin: "ma saan aru, et lähim avalik tualett on Prismas. Mul on kolmeaastane laps käe kõrval ja ma palun, et te oleksite inimene, teeksite talle erandi ja laseksite meid oma töötajate WC-sse". 

Blond oli kusjuures ikka veel tõrges, aga teised kõrvalt hakkasid juba noogutama ja arutama, millisesse WC-sse meid siis lasta. Lõpuks kutsus ta mind endaga kaasa ja viis outleti kassasse, mille müüja meid väga sõbralikul moel vetsu juhatas. Kui ma pärast teda tänasin, naeratas ta siiralt ja ütles, et see pole tõesti mingi probleem. Oleks võinud kohe ise tema juurde minna, oleks mure kiiremini lahendatud ja polekski pidanud süümepiinu tundma, et ma oma nirude emaoskustega lapse potitamata olin jätnud. 

Sinikas muidugi elab oma elu edasi ja tundub järjest sinisem. Kuna kõigi võõrastega tänaval, poes ja mänguväljakul ikka juttu teha ei jõua, pean vist T-särgipoest Holgerile mõneks ajaks selga tellima maika kirjaga: "mu ema on äge ja ei lööks mind mitte kunagi". 

       

Aga tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis on ju tore, et inimestel suva pole ja märgatakse ja mõeldakse. Onju. 

Kes palju targutab, sel suu peast välja

Mulle on viimasel ajal silma ja kõrva hakanud palju targutamist teemadel, "mida mina küll tegema ei hakka, kui lapse kätte saan" ja "mina küll selline ema ei ole, kes...".

Haah! Sünnita see laps ja räägi uuesti. Õigemini, jäta oma mõtted ilusti meelde, siis on hiljem konkreetselt näha, kuidas sa oma sõnu sööd. 

Päriselt, ma mõtlesin ka kunagi, kuidas ma kikivarvukil toas kunagi ringi ei käi ja lapse järgi oma käimisi ei säti. Aga 2 last ja 3 aastat hiljem olen tegelikult kõike mingis situatsioonis teinud. Sa lihtsalt ei tea iial, mille sa saad, enne, kui sa saad. Võib juhtudagi nii, et ainus võimalus terve mõistus säilitada on toppida 2 vinguvat last hommikul kell 7 autosse ja nendega üks tiir teha, et nad uuesti uinuks. Kõlab jaburalt? No... Lapsekasvatamine enamasti ongi kõike muud, kui loogiline ja ettearvatav.

Ma tegelikult ei saa sellest üldse nii väga aru. Mis paneb inimest targutama ja prognoosima teemadel, mida ta siiani ainult eemalt näinud on. Umbes nii, et ma kandideerin kusagile tööle ja tean juba ette, mis süsteeme ma seal kõik juurutama hakkan ja kuidas mu tööpäev välja näeb. Mõttetu mula. Sa ei saa olla spetsialist juba enne, kui sa tööle oled võetud. Võid ju mõttes erinevaid variante läbi mängida, aga eelkõige ela ikka esmalt sisse ja vaata kuhu sinu pusletükk üldse sobitub kogu selles kompotis.

See, et sa oled emaks saamas, ei tee sind veel maailmatargaks. Mina ka ei ole tark, ära saa valesti aru! Point ongi selles, et sa õpid lapselt ja koos lapsega. Mis iganes teooriad sul valmis varutud sul on - võid kindel olla, et sinu laps kukub välja täpselt vastupidiselt. Lapsega koos õpid ja arened, saad oma teadmised ja kogemused järk-järgult ja nii ongi hea. Ma näiteks täna ei suuda veel üldse taluda mõtet, et lapsed mul lähevad ühel päeval kooli ja ma pean nad päriselt üksi tänavale laskma (kool on 500m kaugusel). Ma ei tea veel ka seda, kuidas ma hakkan nendega vett ja vilet nägema, et nad kell 11 teismelistena kodus oleks. Ja ma ei tahagi teada. Ega loodus pole asjata sättinud nii, et sünnitad ära, siis ta magab sul koguaeg, et harjuda, et ta üldse olemas on. Siis gaasivalud, siis hambad, siis laua peale ronimised, siis jonnituurid, siis valetamine, siis klaverimängutunnid jne jne. Et sa ise jõuaksid sotti saada, mis sinu roll antud olukorras üldsegi on. 

Kurat, kus mulle ei meeldi targutajad! Igas olukorras ei pea tingimata sina kõige targem olema. Kõik, mida teised suust välja ajavad ei ole alati pullikaka ja mõeldud selleks, et sulle kaikaid kodaratesse loopida või madalat enesehinnangut süvendada. Mõnikord on huvitav teiste kogemusi kuulata ja noppida sealt endale vajalikku infot. Kõike sa loomulikult tõe pähe võtma ei pea. Lihtsalt tõesti, usu mind, enne kui sa pole emaks saanud - sa EI TEA, millest sa räägid! Mina ei lähe ju kellelgi survevalu pressi operaatorile rääkima, et ta on viimased 2 aastat seda kangi vales suunas tõmmanud. 

Igaühel on päriselt ainult ja ainult oma tee käia. Spekuleerimisega ei jõua kuigi kaugele ja nii palju olen ma küll juba targem, et selles maailmas, laste maailmas, pole plaane teha mõtet. 

Mina, kraakleja

Ma võin teinekord ikka päris koledasti inimestele nähvata. Nõelan ära, mõtlen "säh sulle!", istun oma viha- ja õiglusepilve sees paar minutit ja siis hakkab mul häbi.

Mõnikord saan ma õnneks sõnadest enne kinni ja siis hakkab häbi juba selle pärast, et kuidas ma üldse nii õel olla tahtsin.

Näiteks täna: Üks tüdruk pidi Priidule Baltasse viima neli täiskasvanute värviraamatut, mille eest ma maksin 10 eurot. 3 eurot tükk muidu, aga kauplesin hulgiostu puhul natuke hinda. Kusagil 11 paiku teatas ta Facebookis, et Balti jaama ta ei jõua, paneb mulle kauba Kristiine Prisma infoletti. Okei, sobib. Aga kohale jõudes anti mulle 4 raamatu asemel vaid 3.

Esimene asi, mida mõtlesin, oli, et mõni infoleti töötaja on ühe raamatu pihta pannud. Teine asi mida mõtlesin - et seda poleks juhtunud, kui tehing oleks toimunud käest kätte, nagu plaanitud. Kolmas mõte oli, et see vist ongi tal mingi skeem, mängib asjad nii, et saab kõik infoleti töötaja kraesse ajada ja paneb puuduoleva raamatu raha tasku.

Igatahes kirjutasin ma talle selle peale kohe fb sõnumitesse: "3 raamatut oli?? Palun 3 eur tagasi." Ise jumala veendunud, et see pettur ei kavatse mulle nagunii selle peale üldse vastata ja 3 eurot tagasi ei hakka sulle ka keegi kandma.

Noja loomulikult vastas ta mulle selle peale kohe, vabandas siiralt ja ütles, et on ühe raamatu lapsekärusse unustanud. Kümne minuti pärast saadeti mulle pilt ülekandest. Ja hiljem, kui teda viisakalt tänasin, vabandas ta veelkord ja pani mulle mingi südametega smaili ka veel kõige lõppu. Väike nunnu tüdruk ja mina oleks talle peaaegu kõrri karganud. Aga õnneks ma ei jõudnud talle midagi sutsata.

Ühe onuga täna postkontoris läks aga teisiti. Või no mis onu ta oligi, umbes mu isa vanune. Mina ootan oma kahe püsimatu patsaaniga tema taga, et saaksin paki kätte, tema kirjutab rahumeeli oma ümbrikutele alles aadresse peale. Kirjutab valmis ja siis võtab postitöötaja omakorda selle ümbriku ja hakkab teokiirusel ükshaaval aadressitähti programmi sisestama. Või mida iganes ta seal siis tegi. Viimase ümbrikuga vähemalt oldi selja taga ootavate inimeste vastu nii palju suuremeelsed, et aadress lõigati välja mingilt kaasas olevalt paberilt. Minul üks laps vaatab läbi klaasukse autosid ja kardan, et iga uus siseneja võib ta uksega koos kõnniteele kukutada. Ja teine ei suuda üldse paigal seista, ei süles ega niisama. Nii palju värvilisi kaarte, kustukumme ja muud põnevat.

Seisan seal ja tunnen, kuidas vererõhk tõuseb. Mina pean lastega nii palju vaeva nägema, et saaks oma paki kätte, samas kui üks südamerahuga seal tähti maalib. Selja taga on meil veel üks laud, mis minu meelest ongi ju ümbrikule aadressi kirjutamiseks mõeldud, ei?

Küsin postitöötajalt suhteliselt viisakalt: "vabandage, kas te saaksite vahepeal mulle mu paki kätte anda?" Vastatakse midagi sellist, et pead oma järjekorda ootama, nagu kõik teised. Oehh. Muidugi. Nüüd lähen tõesti vihaseks ja põrutan: "seda voltimist ja kleepimist saaks muidu kodus ka teha, või kuidas?!"

Hetk vaikust ja onu vastab lakooniliselt: "saaks küll". Ta ei ütle seda vihaselt ega midagi, tundub et ta ise ka justkui nentis fakti, et sellega läks küll pahasti. Ma ei ütle enam midagi, sest tema rahulikkus tõmbab mulle pidurid peale. Ega tema pole ju süüdi, et mul nii palju neid lapsi on. Näen silmanurgast, kuidas ta mitu korda veel otsib mu pilku selja tagant. Ei tea, kas ootas vabandust või uut sõnavalingut, aga mul ei olnud enam midagi öelda. Päev kohe parem, kui oled kellegi paika panna saanud, ahh.

Minu puhul "Mõtle enne, kui ütled", küll ei aita, sest ma mõtlengi. Mõtlen nii kaua, kui olen täiesti veendunud, et see inimene väärib seda sutsakat. Argumenteerin mõttes teise inimese maatasa ja siis... põmm põmm põmm.

Tegelikult ma ausõna sellist kraaklemist küla peal otsimas ei käi. Lihtsalt olukordades, mis meil kõigil tulevad ette ja kus mõni teine oleks võib-olla vait, otsustan mina tihti kerge sõnapeksu kasuks. Umbes nii, et maailma õigluse nimel pean mina end ohverdama ja selguse majja tooma. Olen öelnud mitmele turris poemüüjale, et nad otsiksid endale töö, mis neile päriselt meeldib. Ükskord ootasin Keskhaigla juures pea pool tundi inimest, kes mu kinni parkis (kuigi vahepeal sõitis tagant auto ära ja ma oleks võinud ammu lahkuda). Ütlesin talle, mis tast arvasin, istusin autosse ja sõitsin ära. Ja oi kuidas sai mu käest see tädi, kes unustas Ülemiste parklas käsipiduri peale panna, mille tulemusena sõitis tema auto minu autole otsa. Väikese hooga ja midagi ei juhtunud, aga loomulikult sai ta mu käest pika loengu, kuidas ta on kõige vastutustundetum inimene siin ostukeskuses ja auto asemel oleks võinud ta hoopis mu lapse alla ajada. Ja neid näiteid oleks veel palju.

Tegelikult ma muidugi tean, et kohati vajan kasvatamist üldse mina ja ärge arvake, et ma endale kohta kätte näidata ei oska, oskan küll.

Tööle, tööle, Railikene

Emapalga lõppemine läheneb ähvardava kiirusega, aga üks asi, mida ma kohe kindlasti ei kavatse teha, on oma beebi Holgerit üheksaks tunniks päevas lasteaia väravate taha kinni panna. Kui, siis pooleks päevaks hoidu või mõneks päevaks nädalas. Või leian üldse tubli hoidja.

Aga et hoidude, hoidjate ja majapidamisarvete eest maksta, pean ma tööle tagasi minema. Kindlasti mitte täiskohaga kontoris, seda ma ei taha. Tean, et täisraha ka siis ei saa ja tuleb hakata natuke kõhu kõrvalt kokku hoidma, aga sellega olen arvestanud. Peaasi, et saan Holgeri beebipõlve päästa.

Mu armas ülemus tõstatas tegelikult selle küsimuse mu jaoks, kui paar nädalat tagasi kirjutas, viisakalt ettevõtte suvepäevadele kutsus (esimest korda kogu lapsehoolduspuhkuse jooksul!) ja küsis nii muuseas ka töö kohta.

On ju selge, et see pole ainult minu enda asi, millal ja kas otsustan tagasi minna. Mu asendaja peab uue töö leidma ja see ei käi ju üleöö.

Töökaaslased ootavad mind vist küll väga. Mulle on igatahes miljon korda öeldud, et tule tagasi. Eks nad olid seal minuga juba harjunud ja eks see, mida sul hetkel pole, tundub ikka parem. Ma ise armastan neid samamoodi ja kuigi igas ettevõttes on oma kiiksud ja vingutakse alati, siis kokkuvõttes on seal ikkagi mõnus töökeskkond.

Pean ütlema, et ma tegelikult ise ka samamoodi igatsen seda, mida enam pole. Mu vahetu ülemus lahkus just enne minu lapsehoolduspuhkusele jäämist. Praegusega ma väga kooa töötada ei jõudnudki, seega raske on hinnata, kuidas meil temaga sujuma hakkaks. Aga Viiviga... Viiviga oli meil super klapp ja koostöö. Kuigi ta õpetas mulle kõike mida ostutööst tean ja ma austan teda väga , ei olnud mul kunagi tunnet, et teisel pool tuba istub mul ülemus või et pean kangesti vastust talle andma koguaeg. Me kuidagi saime asjadest ühtmoodi aru. Aga see liitlane on läinud.

Läinud on veel teinegi liitlane - juhataja on meil samuti uus. Jõudsin praegusega koos töötada umbes pool aastat ja vot temaga rääkides oli küll alati selge, et tema on boss ja mina olen väike mutter masinavärgis. Lisaks sellele, et ta tõepoolest ongi ju mu ülemus, kumas minu meelest meie vestlustest alati välja see, et ega ta minust töötajana suuremat ei pidanud. Ja taaskord sain sellele kinnitust, kui minu palvele kaaluda osaajaga või kodukontoritööd sain järsu eitava vastuse. Et ostutööd pole võimalik kodus teha ja tegemist on täistööajaga ametikohaga.

Nojah siis, okei... ega ma ei teagi sellest suurt midagi, tegin seda tööd ju iga päev vaid 5 aastat. Enne koju jäämist andsin enda käest ära veel tooteetiketid (ca 30% senisest tööajast), turundusele, kuhu toote kujundamine õigupoolest ju käibki. Elan 14 minuti kaugusel, mul on internet ja telefon. Minu arvates on siin materjali kui mitte tõsiseks kaalumiseks, siis vähemalt minuga arutamiseks küll.

Ma olin hea ja efektiivne oma töös ja vastupidiselt levinud arvamusele, et naine emapuhkusel mandub, tunnen mina küll, et vahepealne aeg on mind ainult õpetanud ja kasvatanud ja mul oleks panustada töösse nii palju uut energiat. Peale selle, ostuspetsialisti töö on ju selline töö, mida saad eraelus ka väga edukalt praktiseerida.

Aga et tööandja mulle vastu tulla ei taha, siis pean ma nüüd midagi välja mõtlema. Ülemus kirjutas veel ka, et müügiosakonnal võib-olla on mulle mingi projektipõhine tööots, aga müügitöö ei ole ju see töö, mida ma teha tahaks...

Osaajaga ja kodus töötamise tööd ei kasva muidugi puu otsas. Osta või tõesti Leaf ja hakka Uberdama. Mingid mööbli restaureerimise plaanid on mul ka, aga pole kuulnud et käsitöölised õudselt hästi ära elaks või päevatöö jätaksid. Eks näis, mis saab. Mingi skeemi ma pean lähiajal igatahes välja mõtlema.

Tegelikult on ju meil, eestlastel väga vedanud. Absoluutselt kõik mu Euroopa tarnijad kukkusid tagumiku peale, kui teatasin, et mind "mõnda" aega ei ole. Hollandis oli tasustatud emapuhkus 4 kuud ja Poolas pool aastat. Teisi ei mäleta. Aga et meil saab riigi rahade eest olla kodus tervelt poolteist aastat, on ju super.

Poolteist aastat möödas, mina tahaks ikka veel. Süües kasvab isu. Tõsiselt rääkides ei taha ma niivõrd enam kodus olla (sellest kui kopp mul ees on, rääkisin ju alles eelmises postituses), kui et ma tahan tõesti Holgerit säästa sellest drastilisest muutusest, mida paljud pooleteistaastased kahjuks peavad läbi tegema. Alles oled kodus emme põllesabas kinni 24/7 ja siis pead järsku 10 tundi oma päevast täiesti võõraste inimestega veetma. Ja kuna tema on meil ju teine laps ja ma temaga väga palju üks ühele kvaliteetaega ju ei olegi saanud veeta, siis ma isegi ei taha teda enda küljest veel lahti lasta.

Nii et, kui kellegi on mingi töö pakkuda, mida saaks lapse kõrvalt teha, olen üks suur kõrv!

Ahjaa. Kaalu teemadel ikka natuke ka. Täna on üks väga eriline päev, pean selle siia ära märkima - leidsin kapist oma paar kuud kadunud olnud püksid ja avastasin, et need tahavad nüüd üle tagumiku maha kukkuda. Midagi igatahes toimub :)

Kui palju on normaalne lastest vaba aega tahta?

Käisin täna sõbrannaga, kel ka 2 enam-vähem sama vanusega last, mänguväljakul mängimas. Tegelikult mängisid muidugi lapsed, mitte meie. Aga igatahes kinnitas ta mulle ei tea mitmendat korda juba, et tööl käia pidi olema kergem, kui kahe lapsega kodus olla. Ja ma usun teda.

Minu endine töö oli võrdlemisi vastutusrikas ja nõudis suurt keskendumist ja analüüsivõimet. Ostutöö on lihtsalt selline töö, et kui sina oma töölõigu p**** keerad, ei saa tootmine toota ja müügiosakond müüa. Ja kuna kõigil on vaja alati kõike odavamalt, kiiremini ja innovatiivsemalt, siis elab sul sada inimest pidevalt kukil.

Aga mitte iial kogu oma karjääri jooksul ei mäleta ma selliseid hullumeelseid päevi, kus sa ei jõua kohvigi juua enne, kui see külmaks läheb. Et sa ei saa istuda, pissil käia, teise täiskasvanuga rahulikult (kasvõi telefonitsi) rääkida. Kodus lastega seevastu... kõik päevad on sellised. Mu rekord Holgeri imetamise ajast on 3 külma kohvi enne kui neljandast pool juua õnnestus.

Gregori on mul praegu lasteaiast kodus ja tegemist jätkub meil iga päeva igaks minutiks. Kui Priit on ka, on kõik super, aga Priidu esimese peale-puhkust-tööpäeva lõpuks olen vana, hall ja väsinud. Tahan ainult oma aega, ei muud. Tahan 5 minutit vetsus rahus istuda. Tahan raamatut lugeda, tukkuda, nina nokkida, mis iganes. Igatahes ei taha ma kell pool 6 enam, et mul kleidi küljes ripub üks väike põnn, kes karjub vaheldumisi "ka, ka" (anna midagi) ja "opa, opa". Igatahes ei taha ma, et teisest toast jookseb välja üks teine röökiv ja märatsev põnn, kellel kukkus kokku just klotsimaja, mis teda endast nii välja ajas, et sundis teda terve lastetoa sisemuse segi loopima. 

Mu hing valutab põrgulikult, kui ma neid sõnu kirjutan. Nad on ju minu pisikesed beebid, armastan neid kuuni ja tagasi. Nii tublid ja targad lapsed. Kuidas ma saan öelda, et on hetki, mida eelistan veeta ilma nendeta... 

Seda kõike on tohutult palju. Eriti just kahe lapsega. On küll neid hetki, kui nad rahulikult omavahel mängivad ja tõsi on ka see, et Holgeriga eraldi tegeleda pole minul alati väga vajagi - ta jookseb suuremale lihtsalt pool päeva järgi. Aga on ka neid hetki, kus nad üksteiselt asju ära kisuvad, neid hetki, kus nad korraga nutavad ja sülle tahavad ja neid hetki, kus ükski su pakutud mäng ei kõlba. Õnneks on mul selliste puhkude jaoks 2 säärt kus küljes rippuda, kummalegi üks. Ja tõesti, kes ei mõista, millest ma räägin - tulgu vaatama, mida ma siin päevad läbi teen. Alati on kedagi, kes putru loobib, süüa nõuab, kellegil tagumikku pühkida või mähkut vahetada, kellel pluus märg või õueriideid selga aidata, kelle kadunud mänguasja müsteeriumi lahendada või autotee-pusle katkiminemise draamat maha jahutada. Nimekiri on lõputuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu

Ma olen kuulnud palju öeldavat üht lauset, hämmastaval kombel ka oma lähedaste poolt: "ise te tegite endale need lapsed". Umbes et mida sa vingud, ise oled süüdi, et nii väikse vahega lapsi tahtsid. Kui hakkama, ei saa, siis... tõepoolest, siis mis? Selle lause ütlejad kõik unustavad ühe väikese asja - parastamine ei muuda fakti et õnnelikul emal on õnnelikud lapsed. Seega, õnnetul emal on õnnetud lapsed. No mitte päris, lapsed on ikka rõõmsad nagu lapsed ikka, aga õnnelikul emal on lastele neetult rohkem pakkuda. Seega pole see ainult minu asi, kas ja kuidas ma kõige sellega toime tulen.

Mina olin valmis lapsi saama, sest mul ei olnud vaja enam käia diskodel ega pubides (mida ma tegelikult ka 4 aastat pea üldse teinud pole) ja minul on maailma parim isa lastel, kes tegelikult ka võtab ja tegeleb... ma olen piisavalt vana ja olen kõrvalt näinud piisavalt palju lapsi kasvamas, et teada, mis kasvatuspõhimõtteid võtta ja mida jätta. Ja ikka olen hädas ja väsinud. 

Ma olen miljon korda mõelnud, et kuidas ma end selle kõige sisse küll mässisin. Väikese vahega lapsed oli vägagi teadlik valik, sellest olen juba rääkinud. Ja ma tõesti ei kahetse hetkekski. Aga mida ma ei teadnud ja ei saanudki teada, on see, kui keerukas see kõik minu jaoks inimesena saab olema. Keegi ei anna sulle garantiid, et just sinu lapsed on sellised, kes hea meelega omaette nurgas mingit puslet tundide kaupa kokku pusivad. Mis siis, kui üks ripub pidevalt põllesabas ja teine soovib palju tähelepanu ja juhendamist? Kui palju ja kui kaua saab üks inimene jaksata? 24 tundi ja 7 päeva nädalas tööl ei kõla just unistuste tööna, või mis? Koguaeg objektil või kui tahad lahkuda, võtad töö endaga kaasa. Vahel õnnestub ära lipsata, aga mitte kunagi nii kauaks, et võiksid unustada, et sa pole ei keegi muu, kui tööline sel objektil. 

Üldsegi, töökohtadega on muidu ju nii, et kui lähed uude kohta, võib juhtuda, et töö ei vasta su ootustele. Et pole päris see, mida kuulutus lubas, ületundide eest ei maksta ja liiga rutiinne on. Mida sa teed? Arutad ülemusega kas saaks midagi muuta või lahkud pildist. Aga ema-töö puhul, mis on ju maailma kõige raskem töö?? Kusagile sa ei lähe. Isegi, kui see pole üldse nii tore, kui sa arvasid. Kõik su sõbrad ja tuttavad on sulle emadusest maalinud mingi pildi ja sa jäid seda uskuma. Uskusid et emapuhkus ongi puhkus. Uskusid, et sul on vabadus oma päeva ja ärkamist ise planeerida. Aga lõppkokkuvõttes oled ikkagi üksi oma reaalsusega, olenemata piltidest, mis sulle maalitud on. Tulevad inimesed, kes ütlevad sulle: "suck it up, ise sa tahtsid endale ju kahte titte!" Ja kui te ütlete, et on inimesi, kes tulevad rõõmsalt toime ka 3, 5, 8 lapsega, siis need on mingid teist sorti inimesed. Võib-olla paremad inimesed, kui mina, aga igatahes erinevad. Sest sama loogiline, kui see, et kõik ei ole ühtviisi tõhusad laojuhatajad või kiired liinitöölised on ju see, et ema olemine ei tule ka kõigil ühtemoodi välja. 

Tegelikult ei tahaks ma nii negatiivsetes toonides lõpetada. Mul on ääretult hea meel, et sain selle kõik endast välja kirjutada ja kujutleda, et on mõned inimesed, kes loevad seda postitust ilma hukkamõistuta. Kes saavad aru, et mul on ilusaid hetki lastega palju rohkem kui neid, kus tahaks lihtsalt uksest plehku panna. Kuigi ema töö on kõige lõbusam ja rahuldust pakkuvam töö, mis kellelgi olla võib, siis kahtlemata see ka maailma kõige raskem töö.

Et ikka kindlalt positiivse poole peal lõpetada, panen siia kirja, et hoolimata mu jaanipäeva-käkerdustest söögi vallas olen kahe nädalaga kaotanud tervelt 3 KILO!

Jeei!

Ja nüüd lähen magama, sest siis tuleb hommik kiiremini. Ja hommikul ärgates esimese asjana neid väikseid armsaid krutskivendasid näha on tegelikult üsna äge ;)