Mul on vist ilusaks tegevad prillid peas, sest kuigi mul viimase paari päevaga kaal pole märgatavalt langenud (ok, võib-olla 200g päevas heal juhul), tundun ma iseendale järjest peenikesemana.
Täna hommikul riideid selga pannes vaatasin peeglisse ja mõtlesin "vau!" Esimest korda üle 4 aasta mõtlesin päriselt, et näen ilus välja. Et mul on naise keha, mitte paksu poisi oma. Mul on poiste toas maast laeni peegel-ustega garderoobikapp ja need peeglid olen tahtnud aastate jooksul mitmeid kordi vihaga puruks visata. Ma ju isegi ei armastanud seda rasedakõhtu, mida kõik imetleda käsivad. Ma ei saanud aru, et see ilus või mäletamist väärt oli. Minu meelest olin ma lihtsalt paistes ja paks ja see, kes seal kõhus punnitas, oleks võinud pigem juba välja tulla ja mu kätel nohiseda, selle asemel, et mu keha endale vallutada. No ja sellest rääkimata, mis peale viimast sünnitust toimus. 82kg on selle keha jaoks kahtlemata liiiiiga palju ja seda pilti, mida siis peeglist nägin, ma lausa jälestasin.
Õudselt vastik. Selga midagi ei lähe, kole oled sa nagunii ja uusi riideid sa ka enda paksule minale ei osta, jonni pärast ja lootuses, et kohe homme hakkab kaal langema. Aga kus ta langeb siis. Täna, kui olen toitumisnõustajate programmidega lähemalt tutvust teinud, tean, et see on ikka täiesti jabur, kuidas ja kui harva ma siis sõin ja et ma veel lootsin, et nii saab vanasse kaalu tagasi. Hommikul ahmid laste kõrvalt putru suure portsu, päeva jooksul midagi süüa ei jõua, õhtusöögiks ahmid kausitäie makarone hakklihaga ja öösel kui kõik magavad, algab pidu - pool pakki rukkipala ohtra või ja juustuga. Mõnus ja mitmekülgne!
Igatahes, päris ränk on, kui sul on 2 titte, kelle kõrvalt sul oma elu pole, närvid on läbi, tunned ennast väärtusetuna ja ükskõik kui palju sa vaeva näed - enda jaoks sa ilusaks ei lähe. Meigiga või meigita, kõik riided on koledad, igalt poolt pekk punnitab. Te ei tea, mitu sünnipäeva ma olen tahtnud vahele jätta oma halva enesehinnangu pärast. Olen nutnud niiiii palju, kui ennast kodus valmis sättinud olen. Viskan peeglisse enne välja astumist viimase pilgu ja vaata, mis nurga alt tahad - ei meeldi see, mis sealt paistab! Võid ju proovida mõelda, et suva, ma alles sünnitasin, aga kõik teised, kes peale mind sünnitasid, on ammu vormis tagasi ja peale selle, mis alles see aasta tagasi ongi.
Õnneks avastasin kusagil selle aasta alguses, et joon liiga vähe vett ja see ning püüd tervislikumalt süüa, panid kaalu natukenegi alla liikuma. Väga vähehaaval, aga kindlalt alla.
Õudselt vastik. Selga midagi ei lähe, kole oled sa nagunii ja uusi riideid sa ka enda paksule minale ei osta, jonni pärast ja lootuses, et kohe homme hakkab kaal langema. Aga kus ta langeb siis. Täna, kui olen toitumisnõustajate programmidega lähemalt tutvust teinud, tean, et see on ikka täiesti jabur, kuidas ja kui harva ma siis sõin ja et ma veel lootsin, et nii saab vanasse kaalu tagasi. Hommikul ahmid laste kõrvalt putru suure portsu, päeva jooksul midagi süüa ei jõua, õhtusöögiks ahmid kausitäie makarone hakklihaga ja öösel kui kõik magavad, algab pidu - pool pakki rukkipala ohtra või ja juustuga. Mõnus ja mitmekülgne!
Igatahes, päris ränk on, kui sul on 2 titte, kelle kõrvalt sul oma elu pole, närvid on läbi, tunned ennast väärtusetuna ja ükskõik kui palju sa vaeva näed - enda jaoks sa ilusaks ei lähe. Meigiga või meigita, kõik riided on koledad, igalt poolt pekk punnitab. Te ei tea, mitu sünnipäeva ma olen tahtnud vahele jätta oma halva enesehinnangu pärast. Olen nutnud niiiii palju, kui ennast kodus valmis sättinud olen. Viskan peeglisse enne välja astumist viimase pilgu ja vaata, mis nurga alt tahad - ei meeldi see, mis sealt paistab! Võid ju proovida mõelda, et suva, ma alles sünnitasin, aga kõik teised, kes peale mind sünnitasid, on ammu vormis tagasi ja peale selle, mis alles see aasta tagasi ongi.
Õnneks avastasin kusagil selle aasta alguses, et joon liiga vähe vett ja see ning püüd tervislikumalt süüa, panid kaalu natukenegi alla liikuma. Väga vähehaaval, aga kindlalt alla.
Ja siis tuli mu ellu Erik Orgu. Minu jaoks on 1 supermän (Priidu, Usain Bolt ja Ott Leplandi kõrval) juures, sest see programm on mu elu muutnud nii mitmel viisil. Ausõna, ma ei saa reklaami eest raha, kuigi seda on raske uskuda, sest mul on ainult head sõnad selle jaoks. Kui orguga liitusin, kaalusin 77. Ja nüüd, pooleteise kuuga olen saavutanud kaalu 70,2kg. Mitte veel ideaalne, aga imeline siiski :) Ja patupäevi on mul seejuures tõeliselt palju. Suvel on ju igasugu istumisi ja sünnipäevi ja söömapidusid jalaga segada. Söön oma 2 tükki kooki, näksin terve õhtu läbi ja esmaspäevast alustan jälle uuesti. Kõik töötab! Töötaks paremini, kui ma 100% programmi järgiks (ma tean inimest, kes võttis 5 kuuga 25kg alla), aga arvestades asjaolusid on see hetkel mu jaoks piisavalt kiiresti.
Ühtegi niiöelda puhast Orgu-päeva ei ole mul viimasel ajal olnudki, sellest ka see, et kaal mühinal hetkel ei lange. Aga siiski, kui ma parajasti ei patusta, siis söön nii mitu toidukorda programmi järgi, kui vähegi suudan. 3 korda päevas siis idee järgi söön korralikku toitu, aga see ei tähenda üldse, et ma pliidi küljes kinni olen. Nii kiirelt valmivad need toidud ja valikuvabadus on suur. Just see, et kui sul näiteks ei ole retseptis olevat kodujuustu kodus, siis võid selle vahetada näiteks kikerherneste või maitsestamata jogurti vastu. Või kui tundub, et valge uba tomati-peekonikastmes pole täna sinu teema, siis saad "asenda toit" nupukest vajutada just täpselt nii mitu korda, kui midagi meelepärast leiad. Ja toidud iseenesest on väga mitmekülgsed ja vähemalt minu puhul küll kokanduslikult harivad. Täna just rääkisin emale, kuidas kapsast sai minu meelest siiamaani teha kas salatit kõrvale või siis kapsahautist, mis tähendas, et see kapsas sul mingi pool tundi vähemalt seal kaane all podisema pidi. Aga eile praadisin kapsast pannil hakklihaga kõigest 5 minutit, lisasin veel üht-teist ja sai väga maitsev toit. Kusjuures kapsas sealjuures oli mitte toores vaid selline mõnusalt krõmps. Või toidu kõrvale salatiks kurk, toores porgand ja jääsalat kokku segada. Ei ole just traditsiooniline kooslus, aga kurat, kui hästi sobib. Ma võiksin neid näiteid tooma jäädagi, sest iga päev on mul koos vahepalaga 4 põnevat ja uut toitu. Ma ei tahaks kunagi enam tagasi pöörduda kartuli-hakklihakastme ja võileibade üksluisesse maailma. Kes maadleb kaaluga või lihtsalt nuputab iga päev mitu korda, mida perele süüa teha - proovige ka ja näete, kuidas maa te all hakkab teistpidi ringe tegema.
Ja nüüd siis kõige tähtsama juurde, mis Orgu mulle lisaks söögilaua rikastamisele andnud on. Paramparamparaa... ENESEARMASTUS tuli tagasi! Isegi, kui see kaal nii megalt ei lange, siis iga päevaga ma armastan ennast üha rohkem ja tundun järjest ilusamana. Mitte ainult, et olen peenikesem, vaid, et olengi kohe kenam - ka näost. Uskumatu, kuidas need asjad üksteist mõjutavad. Minu jaoks on kaal ja enesehinnang omavahel otseses seoses. Mõne teise jaoks ei ole, aga minu jaoks on. Muidugi ei ole asi ainult nendes ilusaks tegevates prillides, mis Orgu mulle kauba peale pani - ka teised on öelnud, et asi on muutunud. Täditütar ütles, et mul on keskkoht tagasi tulnud ja käsivarred ei ole enam nii "tummised" ja lasteaia kaas-emps ütles, et ma olen suvega silmnähtavalt alla võtnud. Ma olevat lausa PEE-NI-KE, ütles ta! Ja jalas on mul teksad, mis ma vahepeal soodukaga ostsin, kuigi need siis mulle jalga ei läinud :)
Ma tunnen natuke praegu, nagu ma laulaks mingit eneseimetlemis-kiidulaulu, aga andke mulle andeks. Kõik need pisarad, mille olen oma halva enesetunde pärast nutnud, on seda väärt, et kuskil kõvasti HURRAA hüüda, lõpuks liiguvad asjad minu soovitud suunas. Ja nagu ma kunagi juba ühes postituses ütlesin, igaüks vaatab asja oma mätta otsast. Kui ma ütlen, et mina olen paks, siis ma mõtlengi iseennast, ma ei vaata, et keegi teine on liiga paks. Kui te saate aru, mis ma mõtlen.
Kuna mul käis täna ammune kallis sõbranna külas, siis sõime muidugi head ja paremat (sest mina "ei" ei ütle!) ja loll on loota, et homme hommikul 6-ga algavat kaalunumbrit näen. Aga üks hommik, üsna varsti see maagiline number mulle kaalule veel tuleb. Hästi hea on selline positiivne olla ja kuna need asjad on nüüd paremuse poole teel, siis on lihtne ise ka palju parem ja heatujulisem olla.
Koerast sain üle, küll ma koera sabast ka saan!
Ma tunnen natuke praegu, nagu ma laulaks mingit eneseimetlemis-kiidulaulu, aga andke mulle andeks. Kõik need pisarad, mille olen oma halva enesetunde pärast nutnud, on seda väärt, et kuskil kõvasti HURRAA hüüda, lõpuks liiguvad asjad minu soovitud suunas. Ja nagu ma kunagi juba ühes postituses ütlesin, igaüks vaatab asja oma mätta otsast. Kui ma ütlen, et mina olen paks, siis ma mõtlengi iseennast, ma ei vaata, et keegi teine on liiga paks. Kui te saate aru, mis ma mõtlen.
Kuna mul käis täna ammune kallis sõbranna külas, siis sõime muidugi head ja paremat (sest mina "ei" ei ütle!) ja loll on loota, et homme hommikul 6-ga algavat kaalunumbrit näen. Aga üks hommik, üsna varsti see maagiline number mulle kaalule veel tuleb. Hästi hea on selline positiivne olla ja kuna need asjad on nüüd paremuse poole teel, siis on lihtne ise ka palju parem ja heatujulisem olla.
Koerast sain üle, küll ma koera sabast ka saan!
No comments:
Post a Comment