Ma ei tea, kuidas teised blogijad (need pärisblogijad), kellel on väikesed lapsed, saavad oma blogisid kirjutada. Õigemini, millal. Eks igasugu Mallukatel jookseb jutt kiiremini ka ja äkki nad kasutavad trükkimiseks isegi arvutit telefoni asemel, aga mina kuidagi ei saa. 8 pooleli postitust ja kõik on teemadel, millest oleks mul rääkida küll ja veel, aga no ei leia aega, et maha istuda ja mõni neist ära lõpetada.
Päeva jooksul ma mõni hetk nt kohvitassi kõrval või liivakasti ääres ehk saangi telefoni haarata ja kirjutada, aga.. Kui Gregori on lasteaiast kodus, võin seda teha umbes 3 minutit. Kui olen Holgeriga kahekesi, antakse mulle 17 sekundit, enne, kui telefon käest haaratakse ja mängima tiritakse. Selle ajaga ei jõua sa midagi väga kirja panna. Ja mõte katkeb ja õhtuks on meelest läinud.
Laste lõunaune ajal ju võiks, aga ma olen üks nendest, kes viimased 3 ja pool aastat on ilma igasugu süümepiinadeta koos beebidega lõunat maganud. Võite ette kujutada, kui õudne oli minu jaoks see aeg, kus Holger veel 2 und tegi ja mõlemad lapsed kodus juhtusid olema. Holger magas esimese une ca 10st 1ni, Gregori uneaeg oli kella 1st kella 4ni ja Holger siis jälle 4st 5ni. Ongi tööpäev tehtud! (You wish, ema ametis on teadagi 24-tunnised vahetused)
Igatahes püüan ma praegu ka, kui vähegi võimaldatakse, päeval korra tukastada. Me ei maga päeval mitte laste pärast, vaid et emmel on pausi vaja! Tuhka nendest pesemata nõudest ja tegemata tööde nimekirjast, kui naine on väsinud, siis naine magab. Mitte päriselt muidugi, on ju vana teada tuntud tõde, et mina voodisse ei suuda minna, kui kodu sassis. Need asjad peavad mul alati joonel olema, see on ka osa põhjusest, miks ma vahepeal õhtuti ahastuses juukseid katkusin, kui lapsed hilja magama jäid. Teadsin ju et vaja veel põrandad pühkida ja pesud kappi panna ja kuna tunnike korras toas teleka ees passida on minu "kohustus", et ma ei tunneks, et ema-amet mind enda alla matab, siis magama sain jälle alles öösel. Ja näe, ongi vabandus olemas, miks ma päeval puhkama pean - magamata ju!
Ja õhtuti, kui Priit vahel tuleb ja lapsed jalutama või mänguväljakule viib, ei hakka ma ju blogima, muidugi mitte. Teen mõne pikalt edasi lükatud majapidamistöö ära või pusin mingit renoveerimisprojekti. Tegelikult, oleme me siin hästi hoolitsenud selle eest, et meil MITTE IIAL igav ei oleks. Olen kuulnud (ja mäletan ka häguselt eelmisest elust), et inimesed istuvad vahel teleka ees, klõpsivad kanaleid ja vinguvad, et midagi ei tule. Tee endale meelelahutuseks 2 last, osta s***s seisus kodu ja püüa seda ilma rahata remontida. Lõbu, kui palju! Ei tea, kas Telia ei tahaks turule tulla uue teenusega, kus telekas lükatakse sisse vaid tunniks ajaks päevas. Minu puhul võiks see olla siis näiteks 23.30-00.30. Milleks ma ülejäänud 23 tunni eest maksma pean, ei tea. Varsti muidugi algab ju Terevisiooni-hooaeg ja siis nad võivad veel paar tundi mu arvele lisada. Jube mõnus on selle saatel hommikusi toimetusi teha. Tavaliselt panen siis hommikusöögi ajaks ka teleka nii valjuks, et köögist kuuleks.
Aga laste juurde tagasi tulles, olen tegelikult nii õnnelik, et nad mul olemas on ja et nad on just sellised, nagu nad on. Mulle nii meeldivad mu lapsed! Kui sain 2 aastat tagasi teada, et teine laps on samuti poiss, olin hetkeks natuke isegi pettunud. Kes ei tahaks endale komplekti, poissi ja tüdrukut, kasvõi sellepärast, et inimesed ei nõuaks mult pidevalt, et ma tüdruku ikka ka teeks. Nagu see oleks võimalik, ise otsustada, kes tuleb. Võiksin sünnitada veel 8 last ja ükski neist ei pruugi tüdruk olla. Etteruttavalt võin öelda, et mul ei ole plaani veel kaheksat last sünnitada. Minu plaan on täis ja mina olen iga päevaga üha rohkem rahul.
Ühesõnaga, kui korraks võttis lõua värisema, et ma ei saagi roosat sitsi ja satsi ostma tormata, siis natukene järgi mõeldes plaksutasin käsi ja huilgasin rõõmust. Jeeei, mina ja mu poisid, nii ilus mõte! Poistel on ühised mängud ja ühised riided ja ühe poisi kogemus on mul juba ju olemas, asi see teist kasvatada siis on. Ja igal ööl, kui voodisse hakkan minema ja kontrollin, kas lastel on tekid peal, vaatan neid ja mõtlen: "mine pekki, kui äge, need ongi minu väikesed inimesed!" Nii ilusad ja erilised ja toredad. Mina tegin need inimesed, mina ise! (Priit aitas tegelt natuke ka)
Eile oli Priit terve päeva kuskil taga-Lasnamäel ja kuna tal oli hommikul kella peale minek, siis võttis ta auto. Mina tahtsin kangesti Kullo juurde sibulalaadale minna ja kuigi algul tundus täiesti hirmutav minna kahe põnniga trollide ja bussidega seiklema, siis sibul oli kodus siiski otsas ja teadagi, häda ajab härja kaevu. Läksimegi ja kuradi tore päev oli meil jälle. Pärast tagasiteel veel mõtlesin, et kellega veel, kui mitte nende toredate lastega. Nad ei vingu ja teevad sinuga kõik kaasa, mis palud. Gregorile bussisõit väga istub, tunneb huvi mitu peatust veel ja mis peatusest Prismasse saaks, ta on nii asjalik. Holger on lihtsalt Holger, kõigega nõus ja alati rõõmus. Hetkel treenib ta end papagoiks, kõikide lausete viimased sõnad kajavad topelt. Nii äge aeg. Tean, teil kõigil on imetoredad lapsed kodus, aga kas pole äge, et sinu jaoks kõige ideaalsemad lapsed just sinuga elavad :) enamuse päevast oleks nad nagu nähtamatu nööriga üksteise küljes kinni, teevad koos nii totusid kui toredaid asju. Vahel söögilaua ääres teevad nad tobedusi nagu Robi ja Bobi ja sellist nalja täis elu ma ju tahtsingi!
Käisime täna külas ja lapsed jäid tagasiteel autos magama, ehk siis üsna varakult vaikus majas. Kui ma saaks oma tahtmist, siis ma lihviks garaažis toolijalgu hoopis praegu. Aga ma ei saa, sest keegi Pätu (nimesid nimetamata) tõmbas valgusti juhtme seina küljest lahti ja pime on.
Või kes teab, äkki ma valetan teile ja see polegi mina, kes selle mööbliga möllab? Minu blogi, minu tõde :) ja on nähtud ka sellist lapstööjõudu seal:
Head õhtut teile kõigile, hoidke ennast ja oma lapsi! Ma ei tea, kes te kõik olete (hämmastaval kombel loeb iga mu postitust vähemalt 100, vahel ka 500 inimest), aga aitäh teile! Kirjutades oma mõtteid siia üles, muutub kõik iseenesest selgemaks ja lihtsamaks. Ja teades, et teid on rohkem kui 3, teen seda kõige kiuste ikka ja jälle. Suur tänu, et olete olemas!
No comments:
Post a Comment