Üks pisaraterohke postitus.. aga õnneliku lõpuga!

Kui õudne on olla ühel emal, kes ootab oma väikest beebit opilt tagasi! Nutt on kurgus, ei tea ju kaua ootama peab veel ka. Lifti läks ta igatahes suure kisaga ja kuigi talle püüdsin rõõmsalt lehvitada ja öelda, et kohe varsti näeme ja emme ootab sind siin, siis selga pöörates ja liftist eemale jalutades pisarad lihtsalt voolasid. Korra Gregoriga olen ma selle juba läbi elanud, nii et mul ei jää vist ikka muud üle, kui kirurgiks õppida. Ainuke viis, kuidas ma saan kindel olla, et nendega on opisaalis kõik korras.

Ma olin siia sõites juba liimist lahti. Kõik see harjumatult vara ärkamine, tasakesi toimetamine, et keegi ei kuuleks, meeletu vihm ja tuul aitasid kaasa tundele, et midagi erilist on lahti. Püüad ikka positiivne olla, sest laskumata munand on ju arstide keeles väga lihtne ja kiire lõikus ja mis saab ikka viltu minna, aga siis hakkad mõtlema, et äkki ikka saab. Ptüiptüiptüi. Mis siis on, kui minu lapsega lähebki midagi viltu? On ju mingi protsent statistikast.. mõtted tüürivad vägisi kuhugile, kus ma ei taha, et nad on ja tunnen, kuidas õhk saab otsa. Üritan vägisi end rahulikuks sundida, aga mingi nähtamatu raskus on minu peal, ahmin õhku ja nutt lihtsalt tuleb. Sellest valust ja hirmust ei saa inimene enne aru, kui ta ei ole saanud emaks. Oma laste pärast on kirjeldamatu hirm. Mõtlema ei tohi üldse hakata, kui õudne koht see maailm on või mis kõik juhtuda võib. Lähed hulluks. Niisiis. Võta ennast kokku. Kõik läheb hästi. Kiire pilk peeglisse, kas Holger märkas. Vist mitte, sest ta naerab.

Haiglasse jõudes näen oma kõige suuremat õudusunenägu. Üks väike patsient on lausa turvahällis veel ja ka üks teine poiss on Holgerist väiksem. Muidugi on loogiline, et kõige väiksem kõige enne ja ega mul kahju pole, aga miks Holger täna ometi kõige pisem ei võinud olla.. kardan just selle söömata olemise pärast, sest ta karjub kodus olles juba hommikul enne voodist välja tulekut: "banaan, banaan!" ja siin ei saa ma talle isegi vett juua anda. Aga tõesti, kõigil teistel on ka raske, mõnel palju raskemgi. Üks väike palatikaaslane näiteks nutab palju. Ja mis tunne peab olema sellel teise palatikaaslase emal, kes teab, et kõik see posu beebisid enne tema poega opile saab. Kuigi juba vähemalt 7ne ja teistest suurem, igale emale on tema laps kõige armsam ja tähtsam ju.

Õnneks on siin mängutuba. Holgerile meeldib titekäruga ringi sõita ja see hoiab teda tükk aega tegevuses. Näen uksest möödumas meie kirurgi, haaran Holgeri kaenlasse ja lähen jooksuga igaks juhuks palatisse tagasi. Kirurgi nimi on Orm Porosaar ja esimesel kohtumisel jättis ta väga hea mulje. Tervisetrendis on tal ka 4,5 keskmiseks hindeks, nii et ehk ta päris sosssepp pole.

Kuigi me käisime siin konsultatsioonil juba detsembris või isegi novembris, siis ta mäletab mu lapse haiguslugu ja see tõstab minu silmis ta usaldusväärsust. Üldiselt, esmapilgul, meeldib mulle lastehaiglas kõvasti rohkem kui regionaalhaiglas. Kui tahaks millegi üle vinguda, siis selle üle, et nad küll räägivad sinuga, aga nad ei tutvusta end enne, nagu Grey Anatoomias tehakse. Et kui ma praegu istun siin ja ootan närviliselt, siis ma tahaks teada, millist tädi pean jälgima, et kui tema tõuseb, siis saabub mu laps.

Ühesõnaga, peale Holgeri lifti saatmist tulin nuttu töristades mööda koridori tagasi palati poole ja üks õdedest oli nii armas, et küsis, mida ta saab teha, et mu mõtted mujale läheks. "Palun kahvlit", ütlesin talle viltuse mokaga vastuseks. Ma olin kaasa võtnud hommikusöögi, sest nii vara ma kodus veel süüa ei tahtnud ja nüüd oli vaja leida üks nurgatagune, kus see ära süüa. Nii palju näljaseid lapsi on siin majas ootamas, ma ei osanud sellega arvestada. Kujutasin ette üksikpalatit nagu Gregoriga oli. Aga siin pean sõna otseses mõttes salaja sööma, ei taha ju et mõni laps minu pärast nutma hakkab. Ja minust pole lapsele mingit kasu, kui ma ise kokku kukun.

Kell on pool 12 ja Holger toodi just tagasi. Korraks nuttis, kui õde kontrollis, kas ta tuleb ärkvele, aga minu patsutamise peale rahunes ja jäi uuesti magama. Vaatan minuTVst Armukesi ja kükitan siin voodi ääres kuidagi. Ausalt olen täitsa magamata. Lootsin, et saan ka mingi voodinurga, aga Holgeril on see kõrgete äärtega beebivoodi ja mul on vaid tool. Ja tema magab rahulikult oma õndsat lõunaund siin. Vahepeal hakkab mul täiega paha, sest ma ei kannata tegelikult üldse verd. Siis istun ja joon vett ja hingan selle endast välja, Holgeri pärast peab.

Kell 1 tuuakse süüa ja tuuakse tagasi ka see poiss, kes peale meid opile läks. Poiss jääbki ärkvele ja nutab hüsteeriliselt. Gregori nuttis tookord ka, aga mitte nii. Lugesin selle kohta kuskilt, et nad ei saa aru, mis toimub, pilt virvendab ja nagu purjus oleks. Holger vist magab selle kõige hullema maha õnneks. See poiss nutab ja märatseb nii julmalt, et mul tuleb endal ka jälle nutt peale. Mida see ema veel tunneb, ükskõik mis ta ütleb või teeb, lapse nutt vaid ägeneb.. jällegi, maailma kõige raskem töö on olla ema!!!

See on nii Holgeri moodi, niiviisi magada. Et kui on 2 varianti, kas sa nutad ja märatsed läbi valu ja hirmu või sa magad narkoosi endast välja, siis Holger on see magaja. Poiss kõrvalt voodist rahunes lõpuks ka kuidagi, nuuksub vaikselt ema süles ainult. Hiljem lähevad nad mängima, aga aeg-ajalt kostub ikka kaugelt ta nuttu.

13.44 jeeei minu beebi on tõusnud!!! Ma ei saaks olla õnnelikum, sest ta tõesti magas selle narkoosi endast lihtsalt välja ja ärkab heatujulisena. Süüa tahab. Panin eile kodust portsu Orgu toitu karbiga kaasa, sest esiteks ei teadnud, mis kell Holger süüa tahab ja teiseks haiglatoiduga on ju nagu on. Hellitan ta täiega ära ja lasen pealekauba kõiki meile toodud roppmagusaid keemiamaitsega kiselle ja morsse juua. Tema ainult näitab näpuga. Mu armas rõõmus laps! Ainult et hääl on tal ära (kui õigesti mäletan, siis kõrri aetav toru teeb nii, sest pisikestel on kanalid nii kitsad veel), rögiseb ja koriseb nagu vana mees. Aga muidu jutustab.

Ootamine ajab hulluks. Oleme juba Holgeriga mängimas käinud ja ta on nüüd uuesti voodis pikali. Kell on juba 15.37. Priit ütleb, et pange plehku, aga ma ikka arvan, et ootan mõne arsti juhtnööri või tähelepaneliku ka ära. Õnneks paari minuti pärast kirurg tulebki. Sümpaatne mees, jätab väga spetsialisti mulje, kohe sel hetkel, kui ruumi astub. Räägib, kuidas toimida, ütleb, et kõik on korras ja viskab paar nalja ka veel. Meil lubatakse koju minna, aga Holger on vahepeal jälle magama jäänud. Ma ei taha enam minutitki oodata ja panen ta läbi une riidesse.

Õues sajab jälle vihma. Ladistab, õigemini. Küsin erakorralise töötajate käest, kas saan kuidagi otse läbi maja parklasse. See armas soe ja sõbralik tädi lubab mul oma kaardiga otseuksest läbi minna, sest ilmselgelt ei aja sind keegi magava lapsega süles ladistava vihma kätte. Kohe näha, et see on lastehaigla ja siin armastatakse lapsi.

Saan Holgeri autosse ja lähen parkimise eest maksma. Hoplaaa, mu kaardi kiip ei tööta jälle. Toon läbi paduvihma autost teise kaardi ja mõtlen, mis värk mul nende haiglatega on. Kordki ei või kuivalt koju jõuda. Aga see on vist looduse viis mulle ütlemaks - armastad seda vihma ja tormi oma jutu järgi, näita nüüd, kui palju.