Mu aju on pehme kui vedrumadrats

Ma arvan, et ma olin enne lapsi tark tüdruk. Vähemalt mulle tundub nii, sest koolis on mul alati neljad viied olnud, olen käinud kahes (küll lõpetamata) kõrgkoolis, kus ka õppimine ilusti sujus (mis siis, et see võib tänu *lõpetamata staatusele teisiti tunduda) ja töökoht oli mul ikkagi ka suht hea.

Aga nüüd ma ei tea, kas minust enam kunagi saabki väärtuslikku ühiskonnaliiget, aju on pehme, mälu ei tööta ja suhteliselt juhm olen ma ka. Priit ütleb päris tihti mulle, et talle käib närvidele, kuidas ma koguaeg kõige peale "ma ei saa aru" ütlen, aga mida ma teha saan, ma ei saagi ju aru! Pidevalt ma ei saa aru. Jutu algust nagu mõikan, aga siis tekib lühis või jookseb lihtsalt mõte minema ja lõpuks mulle tundub, et ta räägib mingit tserokii murrakut. Loomulikult ajab see teda närvi, mind ajaks ka, kui valid endale kaaslaseks kellegi, kes tundub suht tegija ja nüüd ainuke asjalik jutt, mis temaga arutada saab on erinevate mähkmemarkide head ja vead. Või söömine või magamine või heal juhul, mis värvi tapeet elutoa seina tuleb.

Selles valguses ma muidugi mõtlen praegu, et kes mind tööle tagasi peaks ootamagi. Inimene, kes on suhteliselt loll, saab panustada ainult osa aega ja viibib haigete lastega kodus võrdlemisi tihti. Kui mul oleks oma ettevõte, siis ainult selliseid tööle võtakski!

Ükskord ma unustasin oma pin-koodi paariks päevaks ära. Igasugu asju tuli, kütusekaardi pin ja vanade kaartide omad ja Priidu oma ja krediitkaardi pin ja nelja inimese isikukoodi lõpud ja mida kõike veel, aga oma kõige tavalisema igapäevaselt kasutatava kaardi pin-koodi ma ei teadnud. See juhtus minuga siin Pärnu mnt Maxima kassas, kus ma õnneks käin ainult hädaabioste tegemas, no umbes, et Prismast võtta unustatud piim ja leib, seega tookord sain oma nappide sentidega taskust hakkama. Aga järgnevad päevad olid päris hirmsad, käisin mitu korda Prismas iseteeninduskassas proovimas, kas tuleb meelde. 2 korda julgesin panna ja siis läksin viisin asjad riiulisse tagasi. See võib tunduda jabur, aga nii see oli. Ja kui õõvastav see tunne oli, et ma lihtsalt ei tea.. ajus ei ole praegu see kurd sisse lülitatud ja ma ei tea, millal mõistus koju tagasi tuleb. Pole nii naljakas, kui tunduda võiks. Pääris skeeri!

Mõni aeg tagasi otsisin miski pool tundi julgelt mööda Prismat kärbsepiitsa taga, no panin vahepeal teisi asju ikka ka korvi, aga kärbsepiits oli see, mille pärast ma veel lahkuda ei saanud poest. Priit juba mitu korda helistas, et lapsed nutavad ja tule ära. Lõpuks ma selle kärbsepiitsa leidsin, jube õnnelik veel ka, et ainult 55 senti maksis ja oli selline nunnu oranž. Ja siis järjekorras seistes taipan, et pekki küll! KärbsePIITS on mul ju olemas (ripub seinal ja ilma seda umbes 3 korda päevas eest tõstmata ei saa ma kätte autovõtmeid), kärbsePABER oli see, mida mul vaja oli! Johhaidii ma ütlen. Ma olin lihtsalt oma sisemise arutelu endaga ära unustanud. Ma ju teadsin seda küll, aga lihtsalt ei mäletanud!

Või see kord, kui ma tahtsin esmaspäeval maale minna, aga konutasin terve nädala linnas, sest reedel oli mul arstiaeg broneeritud. Reedel aga magasin südamerahuga pudrukulpi keerutades arstiaja maha. Vot kvaliteetselt veedetud neli päeva. Oleks võinud siis kohe esmaspäeval tuld tõmmata, kui nagunii arstile minna ei plaaninud.

Ükskord (jälle) Prismas (kõlab juba nagu one time in band camp..., onju) Holger magab kõhukotis ja kohutav kahene Gregori on käeotsas. Õigemini ma püüan, et ta on käeotsas, too õhtu olid tal hoopis teised plaanid, nagu näiteks terve Mustika keskus risti-rästi läbi joosta. Panen paki Smartposti ära, teadlikult ei plaani kahe lapsega üksi olles muid asju ajada, kui et see üks pakk. Hakkan autosse minema, otsin võtit, pole! Otsin veel, pole. Taskud, kott, taskud, kott. Nutt tuleb peale, sest Gregori kiljub ja rullib ennast põrandal ringi. Teine on paarikuune ja kõhukott ei anna ju tegelikult nii suurt liikumisruumi, kui räägitakse. Käin selle kiljuriga terve tee autosse edasi-tagasi läbi, mitu korda. Smartposti helistan, nad teevad kapi uuesti lahti, kapis pole. Kapi all ka pole. Holger magab, Gregori huilgab, jookseb eest ära. Küsin infoletist parkla kaamera salvestust. Helistavad turvameestele, just täna läks just see kaamera katki. Hästi! Fakk, see pidi olema maailma kõige lihtsam ülesanne, pakk kappi ja minekut! Helistan Priidule, kes helistab mu vennale, kes läheb Mustamäelt Hiiule varuvõtme ja Priidu järgi. Gregori ei ole maha rahunenud, kuradi raske on selle kõhukotiga teda taga ajada. Lõpuks näen, venna autot parklasse keeramas. Kergendatult räägin neile oma lugu, ise käega näidates, kuidas kõik taskud läbi katsusin, kui võtmeid otsisin ja järsku.. oot, misasja, mis see on?? Autovõti ülemises põuetaskus. Tund aega tantsu ja tagaajamist, sest ma lihtsalt jätsin ühe tasku vahele! Mitu korda! Selline olukord, kus jälle pisarad kukuvad sinust välja ja sa ei saa neid peatada.

Vot selliseid lugusid võin rääkida sadu. Üle päeva kindlasti on juhtunud midagi, mis ei peaks juhtuma. Ikka veel, kusjuures. Enam ma muidugi nii sooda ei ole, kõige hullem aeg oligi see Holgeri beebiaeg, kus magamatus andis tunda ja Gregori nõudis väga palju tähelepanu. Kurnatus ja üleväsimus, loomulik, et teed mis suudad ja kui ei suuda, siis juhtubki.

Mind tegelikult hullult hirmutab see. Sellist totu-olekut seostatakse ju raseduse ja imetamisega ja kurnatusega, et siis on okei olla hajevil ja omas mullis. Rase ma pole ja imetamisest hakkab ka juba pool aastat mööda saama, öösiti magan ilusti. Kas ma nüüd jäängi selliseks, lolliks? Oleks siis nii, et lapsed oleks vähemalt kõik selle tarkuse endale saanud, midagigi. Aga no kui sul on ema, kes pole just kõige kirkam pliiats, kas see ka just parim variant on.. ma ootan ikka veel natuke, äkki üks hetk saan omale natuke teravama vaimu tagasi. Olgu need enda prohmakad, kuidas on, oma vabast ajast ju. Aga seltskonnas on vahel nüri olla, kui jututeemadele järgi ei jõua.

Huvitav, kas mul kooli on mõtet selles seisus lõpetama hakata? Kas ma pean arsti juurde minema oma murega? Mingid rahvameditsiini vahendid, raviteed või mõne aine puudus? Või ongi nii, et lihtsalt kõik teised arenesid vahepealsel ajal edasi ja ma jäingi maha, sest mu parimateks semudeks on 2 titte?

Igatahes, seda koolivärki ma proovin nüüd lähiajal. Ehk on ikkagi nii, et kui mõistust ei kasuta väga pikka aega, siis ta läheb rooste. Et siis ma proovin oma ajusid nüüd jälle rakkesse panna. Aitäh utsitamast, Helen!